Eestlasi tihti nimetatakse laulurahvaks.
Selleks on mitu põhjust.

Esimene põhjus on see, et eesti rahvas on väga patriootiline ja püüab säilitada oma kultuuri.

Laul on kultuuri osa.
Rahvuslaulude laulmine on eestlastel oli alati kombes.

Esimesed nendest nimetati regilauludeks.
Nemad levisid suuliselt põlvkonnast põlvkonna.
Hiljem 19. sajandil, saksa, rootsi, soome ja slaavi muusika mõjul ilmusid riimilised rahvalaulud.
Et neid mitte unustada Eestis korraldatatakse iga 4 aastat Laulupeo.
Esimene toimus Tartus 1869. aastal.
Laulupeol rahvas on ühendatud ja laulab koos.
Sinna minnakse perega, selleks et tähistada oma kuuluvus rikka Eesti kultuuri.

Teine põhjus on seotud laulurevolutsiooniga, ehk teise Eesti iseseisvusega.
Ükski inimene ei olnud tapetud sellel ajal.
Eesti rahvas võitles oma iseseisvuse eest lauldes ja käsi hoides.
Ja sellel laulul oli rohkem võimu kui tankidel.

Meie ajal rahvuslaul ikka elab ja on isegi moodne.
Tänapäeva muusikas tihti kasutatakse rahva motiive.
Jüri Saar juba eelmisel sajandil hakkas seda praktiseerima.

Eesti rahvusmuusikat saab kuulata mitte laulupeol, aga ka Viljand Folk Festivalis, mis toimub iga aasta juulis.

Ta erineb laulupeost selles, et sinna ka tulevad külalised välismaalt, et tutvustada eestlastele oma rahvamuusikat.

Iga rahvases laulud on osa nende sümboolikast.
Laulde säilitamine hoiab kultuuri.
Laulud on meenutus noortele, kus on nende juured, mis on nende kodumaa.
Kuni elab rahvamuusika, rahvalaul, elabgi Eestis.
Sest riik ja rahvas toetavad kultuurile.
Rahvalaulde laulamine nõuab ka rahvariiete kandmist, mis ka säilib kultuuri.

Eestlaste lemmik laul on "Mu isamaa on minu arm".
Ta näitab imesuurt armastust Eesti vastu, mis elab rahva südametes.
Selle pärastki seda alati laulatakse laulupeo lõpus ja see ülendab meeli.

Eestlastele meeldib laulda, see annab neile vaimse naudingu.
Selle pärast on nii populaarne on laulda koorides vaba aja jooksul.
On olemas mees-, nais-, lastekoorid.
Palju sündmusi tähistatakse lauluga: pulmad, peod, isegi põllutööd.
Laulaga väljendatakse emotsioone.

Eesti laul kunagi ei sure, sest rahvas armastab seda.





Eesti rahvas on muistsetest aegadest olnud laulurahvas.
Vanasti eestlased laulasid kui töötasid, olid üksi, kiigutasid last.
Laulda on olnud eestlastel kombeks.
Laulud olid igasugused: peo ja pulma laulud, surma laulud.
Arvan, et eestlastest laulurahva teeb nende komme laulda.

Ajalooliselt võib eesti laulu jagada kaheks perioodiks: vanem ja uuem rahvalaul.
Vanemat laulutraditsiooni illustreerib läänemeresoome regiväeline rahvalaul.
Vanemates lauludes on olnud alati "maje" silt.
See fakt näitab, et eestlastel komme laulda on kujunenud juba aastatega.

Uuem rahvalaul tekkis 18. sajandi alguses.
See sai oma aluse kiriku laulust ja vanematest lauludest.
Selle erinevuseks 19. sajandil oli riim.
Näiteks laulu lõpus sõnad sind - mind.
See tähendab, et laul polnud kadunud.
See jäi alles ja sai mitte ainult põlvest põlve suuliselt edasi jõudma vaid ka hiljem 19. sajandi algul laululehtede ja salmialbumite peal edasi jõudma.

Eesti rahvuslik ärkamine oli 19. sajandi lõpupoole.
Hakkati looma koore.
Sellel ajal hakkati kasutama muusikainstrumente.
19. sajandil ja 20. sajandil ilmusid palju heliloojasid.

Nad kasutasid nii vanu kui ka uusi traditsioone.
Need olid M. Saar, Kapp, R. Tobias.
See tendents näitab meile, et vanu kombe ja tavad muusikas polnud oma aktuaalsuse kaotanud.

1869. aastal toimunud laulupidu sai eestlase rahvusliku liikumise kõrghetkeks.
1896. aastal kandus see traditsioon Tallinnasse.
Laulupidu on alati olnud eestlaste jaoks suureks sündmusteks, sest eestlased hinnavad oma traditsioone.

Praegu eestlased laulavad ka.
Kihnu ja Setu on need kohad, kus regilaul pole kadunud.
Noored võtavad osa igasugustes laulupidudes.
On ka rahvamuusika üritused, Vabaõhumuuseumis - ansamblid.

Sellepärast arvan, et eestlastest laulurahva teeb nende läbi aegade olnud traditsioonid ja kombeid laulda.
Laul aitab eestlastele üle elada raskemaid hetki, annab võimaluse väljendada ennast ja on alati nendega pulmas või peol.




Iga rahva jaoks on väga tähtis selle ajalugu.
Öeldakse, et inimesed, kes ei tea oma mineviku, pole tuleviku.
See on minu meeles õige ka rahva jaoks.
Eestlaste ajaloo tähtis osa on laulud.
Eestlastest teeb laulurahva see, et nad mäletavad ja austavad oma ajalugu, traditsioone ja kombeid.

Eesti laulude ajalugu on hästi mitu huvitavaid momente.

Esimene tähtis etapp oli regilaulude levimine.
Neid laule esindati vokaalselt, mis tähendas, et musikaalinstrumente ei kasutati.
Regilaule pärandati põlvest põlve suuliselt.
See aitas säilitada kombeid ja traditsioone.

Kui Eestisse tuli ristiusk, siis algas järgmine etapp laulude ajaloos.
Ilmus uus laulmisstiil.

Selles aitas vaimulike laulude levimine ja trüki laululehtede ja salmialbumite kasutamine.
19 sajandilt pärineb laulupeode traditsioon.
Kogu maalt inimesed tulid Tartusse ja pärast Tallinnasse, et lihtsalt esineda oma rahvalaule.
Ma arvan, et just laulupidude traditsioon aitas mõnes mõttes Eestile saada iseseisvaks.
Miks ma niimoodi arvan?
Sest laulupidu on minu arvamisel rahva ühinemise sümbol, selle ajalugu kaudu.
Ja kui kõik inimesed tunnevad iseenda mõne suure asja osana ja tahavad midagi saavutada, siis mitte miski ei saa neid peatuda.

Aga ajaloost piisab.
Mis juhtub tänapäeval?
Kas noored tunnevad huvi rahvalaulude jaoks.

Jah, kindlasti.
Aga iga uus põlvkond toob endaga midagi uut.
Noored teevad rahvalauludele remikse.
Tekkis uus suund, mille nimi on pop-folk.
Minu meeles hea näide selle jaoks on grupp Neiokõsõ, kes esindasid laulu Eurovisioonil 2004 aastal.
Mulle meeldib see laul väga, kuidki tõepoolest ei saa ma mitte ühestki sõna aru, sest naised laulavad seal mõne vana eesti kõnel.

Mis teeb eestlastest laulurahva?
Minu meeles see, et laulud olid alati väga tähtsad eestlaste jaoks.
Nad mängisid väga suurt rolli rahva ülestõusmise ja iseseisvuse saamise ajal.
Ja kõige tähtsam on see, et inimesed mäletavad ja tunnevad huvi oma ajalugu ja traditsioonide vastu.








"Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Peas kohe tekkib vastus "Kõik... Kõik teeb eestlastest laulurahva!
" Kujutan ette, et elan Eestis kolmsada või nelisada aastat tagasi.

Elan külas.
Vaadake selle maja aknasse - seal noor ema laulab oma pisikesele laulu.
Laul on tasa, ilus, tuleb ema südast.
Vaatame järgmise maja akna - kaks neiut koovad midagi, ja nad laulavad ka.
Aga jõe ääres seisab naine kahe lastega.
Juba jõe keskel istub paadis tema mees, kes on sõjaväelane.
Teda kutsuti sõjale.
Naine jõe ääres nuttab ja laulab oma kurva laulu.
Tol ajal inimesed (praktiliselt, ainult naised) alati laulsid: kui nad töötasid, kui last kiigutasid ja n. e. Jalutame edasi ajas.
Uus aeg, 19. sajand.
Lähme kiriku ringi.
Mida me kuulame seest?
Need on uueaja laulud - vaimlikud laulud.
Nendel lauludel on teadav autor.
Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika eelkõige Saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi muusika mõjul.
Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus - laululehed ja salmialbumid levisid trükitult, aga laulikuid ja salmikuid kirjutati ümber ka käsitsi.
Ilus aeg, mulle meeldib siin elada.
Aga tuli aeg minna edasi - vajutame nuppu ja... 1869 aasta, Tartu.
Täna siin toimub muusikaline suursündmus - esimene ülemaaline laulupidu (sain teada, et osalevad 46 meeskoori 822 lauljaga ja 5 puhkpilliorkestrit 56 mängijaga).
Sain aru üht olulist asja - see ei ole lihtsalt lauluüritus, see on rahvuslike ärkamise märk!
Järgmised seitse üldlaulupidu (eestlased võitlesid oma tunnustamise eest) korraldati tsaristliku Venemaa koosseisus, loa saamine osutus aeganõudvalt keerukaks.
Ja soovijate esinema hulk kasvas väga kiiresti.
Vajutame nuppu!
Me asume Tallinna Lauluväljakul!
Praegu siin on 1928 aasta.
Täna toimub laulupidu, mis varem toimus Tartus.
Ootame veel aega... ja oleme 70-ndates aastates.
Ilmuvad folk - ansamblid.
Nende liiged leiavad arhiivist regivärsilisi rahvalaule.
Paljud muusikut on huvitatud - esitamine regivärsilist rahvalaulu, see on midagi uus, aga kõige vanem stiil.
Kõige rohkem olid huvitatud noored.
Tänapäeval meil on väga palju folkrühme.
Kõigepealt saartel ja Lääne-Eestis me väga tihti saame kuulda vanu rahvalaule.
Mis siis teeb eestlastest laulurahva?
Kõik teeb eestlastest laulurahva!




Kunagi minu emal oli väike sülekoer.
Päris tore loom oli.
Ta oli väga tark ja sõbralik, kuid kartis kõike.

Suvel ema alati puhkas suvilas ja võttis oma koera kaasa.
Selle koera nimi oli Eesnimi.
Ja see koer jubedalt kartis limukaid, mis pärast vihma tulevad.
Ta hakkas kohe nende peale haukuma, kui neid nägi.
Meil suvilas käisid siilid ja minu vanaema andis neile piima.
Koer tahtis iga kord seda piima nende eest ära juua ja püüdis neid kiusata, kuid siilid teda ei kartnud ja isegi ei märganud teda.
Siis koer vihastas kui teda ei pannud tähele ja hakkas nende peale haukuma, kuid siilid vaid turtsusid tema peale ja läksid tagasi metsa.



Huvi ajakirjanduse vastu tekkis kui ma olin kaheksandas klassis, seega viieteist aastasena.
Huvi tekkis kuidagi spontaanselt, lugesin kuskilt ajalehest mingi artikkli mis oli väga hästi ja ilusasti kirjutatud ja hakkasin ise kirjutama... Vist selle lapsepõlve kogemusele ma peangi "äitäh" ütlema selle eest kus ma praegu olen.
Kuna kõik meie elus toimub spontaanselt, siis seegi minu otsus toimus kiiresti ja vaikselt, paar sõna paberi peal ja juba ma ootan otsust, olen ma võetud, või pean minema kuskile teise kohta oma õnne proovima.
Nägu te võite näha ma olen siin.
Võib olla et suurt rolli mängis ka see et minu Isa oli ajakirjanik ja kui ma olin väike, ta andis mulle n. ö. üle armastuse lugemise ja kirjutamise vastu.
Kokkuvõtteks ütleksin et mulle lihtsalt meeldib kirjutada.

Ja minu õppetajate sõnul mul tuleb see hästi välja, kuigi mõnikord minu gramaatika veab mind alt.
Ma arvan et, õppimisest sellel erialal ma ootan oma sõnavara täiendamist, loodan et kui lõpetan oma õppingud siis ma saan minna ja töötada ajakirjanikuna ja millegi pärast ma arvan et see saab teoks.
Aga mida üleüldse inimene võib oodata?
Elame näeme!



Kultuur ei mõjuta mitte ainult meie igapäevatoiminguid, vaid ka teooriaid, mida arendame oma tegude seletamiseks.

Läänes kultuurides usutakse, et on olemas absoluutne tõde.
Lääne usundid põhinevad sellise tõe olemasolul, milleni jõuavad vaid tõeliselt usklikud, siis Ida usundid pakuvad inimesele pigem erinevaid enesearendamisvõimalusi.

Lääne mõtteviis on pigem analüüsivaks, Ida mõtteviis - sünteesivaks.

Erinevad mõtteviisid on seotud erineva käitumisega.
Iga käitumine on mõjutanud kultuurisest enesestmõistetavuset, väärtusest ja uskumusest.
Iga kultuur on oma rituaalid ja elutavasid.
Näiteks lääne mõtteviis on pigem konfliktne ja agressivne.

Kui me tahame et meie kommunikatsioon ja suhtlemine oleks mõnus ja sõbralik - me peame austada teist kultuuri esindajad, olla tolerantne, visa ja kannatlik, ja hoidakse stereotüüpidest!

 



Alustan sellest, et lapsepõlvest tundsin huvi lugemise vastu.
Väikesena lugesin kõigele: vanematele, lasteaias sõpradele, oma mänguasjadele... Koolis kirjanduse tund oli minu kõige lemmik, ja pärast kooli lõpetamist teadsin, et tahan õppida just humanitaarainet.
Aga kui tuli aeg sisseastumise eksamite sooritamiseks, siis oli väga raske valik, mille valida.
Ikka valisin niisugused erialad: vene keel võõrkeelena, eesti keel võõrkeelena (Tartu Ülikoolis) ja telekommunikatsioon (Tehnika Ülikoolis).
Kui astusin sisse kõigesse mainitud ülikoolidesse, siis veel raskem oli otsustada, mille neist valida.
Mõtlesin väga kaua ja jõudsin tulemuseni, et telekommunikatsioon on tuleviku elukutse, see on perspektiivne ja nii edasi... Aga kui hakkasin õppida, sain aru, et see üldse ei meeldi mulle.
Näiteks füüsika loengutel ma lugesin A. Ahmatova luuletusi, hoides raamatut pingi all.
Kõik see lugu oli kaks aastat tagasi... Aga ma ei arva, et see oli aja raiskamine.
Kahe aasta jooksul sain aru, et õppida on vaja seda, mis meeldib, vaid mitte seda, mis perspektiivne, aga üldse ei paku huvi.

Ja kui sellel suvel ma tulin Tallinna Ülikooli, siis teadsin täpselt mille erialale oma dokumente ära anda.
Olen praegu selle ülikooli tudeng ja minu tuleviku töö paistab olema päris huvitav!





Ülikoolisse sisseastumine on esimene samm pika haridusteel.
Ma loodan, et pärast viis aastat saan magistri kraadi - see ongi eesmärk, mida ma tahan saavutada.

Oma õpimisest ootan kõigepealt seda, et see on huvitav.

Tean, et minu jaoks see on kõige tähtsam.
Ja ma arvan, et vene keel võõrkeelena on päris huvitav eriala, sest siin õpetakse ainet, mille vastu ma alati tundsin huvi.
Need on vene ja maailma kirjandus, ajalugu ja nii edasi.

Ootan veel, et võimalus saada tõlkjaks, vaid mitte õpetajaks aitab mul leida tööd, millest ma alati unistasin, sest mulle meeldib lugeda ka kirjandust võõrkeeles - see aitab õppida uut sõnu.
Minu meelest tõlkjana töötamine on mitte ainult huvitav minu jaoks, vaid on kasulik ka teistele.
Näiteks loen mingit suurepärast raamatut võõrkeeles ja tõlgin selle teisele keelele, andes sellega võimalust teistele inimisele lugeda!

Niisiis, õpimisest ülikoolis ootan kõigepealt seda, et saan kõrgharidust, mis on huvitav minu jaoks, ja see aitab mul leida tööd, mis meeldib, mis on hästi tasutud ja pakub võimalust karjääri teha ja mis on kasulik ka teistele.

 



Eesti laulurahvakultuur on juba vanast ajast tähtis eesti rahvale, sest sellega nad elavad.
Ma võin kindlasti öelda, et eestlased on inimesed, kes on uhked oma riigist, nad võivad laulda emakeeles, oma rahvamaal.

Vanal ajal saatis laul eestlast hällist hauani.
Lauldi väga palju, lauldi üksi olles, töötades, lauldi laste jaoks, oma mehe jaoks.

1869 aastal toimus esimene laulupidu Tartus, see oli suur pidu eestlaste jaoks, eestlased hakkasid uskuma endasse, neil tuli uhkus, et tad on koos kõik koos!
Sellest laulupeost kujunes eestlaste rahvusliku liikumise kõrghetk, mis on, minu arust, väga tähtis.
Nad laulsid rahvus gümni, kelle autor on tuntud eesti poetess Lidia Koidula, nad lihtsalt pidusid, kõigidel oli hea tuju.
Sellest sai alguse laulupidude traditsioon.
Ise endast eesti rahvale ütleb, et nad on, natuke poolest, eriline rahv.

Mul tuli suur huvi sellest, kuidas laulsid vanadel ajadel, kuidas inimesed elasid ja mul tuli võimalus sellest teada saada.
Vaatasin aulas väga vanad videolõiged, ja võin öelda, et see oli väga huvitav, üks neiu laulis nii rahulikult ja tundus, et kogu südamest.
Kõik mis inimesed laulsid ja tänapäevadel laulavad, nad teevad seda oma hingamisest, kogu südamest, millest võib öelda, et eestlased on laulurahvas.

Minu arust, on väga tähtis, et rahvakultuuri vastu tunnevad huvi, mitte ainult meie vanemad, ja ka noored inimesed.
See on hea, kui noored tunnevad oma kultuuri ja on uhked selle vastu!

Mul on vanaema - eestlane ja tihti kui ma tulen tema juurde, siis ta laulab, lihtsalt laulab, algusest ma ei saanud sellest aru, nüüd ma saan.
Ta rääkis mulle kuidas nad koos kogunesid 10, 20 aastat tagasi, ja tähistasid peod oma lauludega.
See on eestlast kultuur, mis on nende jaoks väga tähtis.
Igal rahvadel on oma traditsioonid, laulud, sümbolid ja seda ei saa keegi muuta.

1994 aastal tähistati 125 aastat kestnud laulupidude traditsiooni.
Selle pidu korraldati kahes linnas - Tartus ja Tallinnas.
Te võite kujuneda, mis päev see oli.
See oli kõige eestlaste jaoks suur sündmus, mis on ajaloos, mida hakkavad mäletama palju aastaid.

Kõigest sellest ma võin kindlasti öelda, et eesti peo kultuur elab ja hakkab elama.
Inimesed tähistavad oma peosid kõik koos ja kogu südamest, mis on väga tore!




"Mis teeb eestlastest laulurahva?
"  On hästi teada, et eestlased on laulurahvas.
Aga mis teeb nendest laulurahva?
Võib olla armastus, usu, elurõõm, töö - teeb eestlastest tantsu ja laulurahva?
Tõeline eestlane peab teadma oma juured, oma rahva minevikku ja ajalugu.
Alles siis võib ta saada laulurahvade hulka.

Eesti laulutraditsioon on väga vana, mittu sajandi.
Selle aja jooksul laulutraditsioon on natuke muutunud.
Esimesed laulud pärandati suuliselt.

Laulud esinesid ringis, neid kaasnesid jalapõrutused, plaksud, ilma pillideta.

Nüüd aga on ehitatud lauluväljak, laulu kaasneb muusika.
Palju aastad on läbi, aga rahvalaul veel elab eestlaste südames.
Nad ei unustanud oma traditsioone.

On olemas naiste-, laste-, meestekoorid.
Tänapäevase elus palju söltub endast.
Arvan, et on hea kui inimene teab oma juured, rahvatantsu ja laulu, austab oma maa.
Eestlased on need inimesed, kes armastavad oma keelt, maa ja traditsioone.
Sest kui see ei olnud nii, siis kadus ära nende rahvalaul.

Nende laulud aitavad neid ja abistavad kas häädas, või rõõmus.

Kui eesti rahvale on halb - ta laulab.
Kui on mingi pidu ja õnn - ka laulab.
Rahvalaul viib neid kogu elu, annab hoogu ja tahtejõudu, et elus hästi luua.

Rahvalaul palju tähendab eestlaste jaoks.
Et hästi elus jõuda ja tunda ennast õnnelikkuks on väga tähtis teada oma rahva traditsioonid.
Lõpus tahan öelda, et ajaloo uurimine, usu, aus, tõeline armastus, elurõõm teeb eestlastest laulurahva.
Ja see on suur õnn, et nii on.

 



Inimene on kogu aeg midagi kartnud.
Varem olid ühed  hirmud: karti äikest või jumala karistust.
Praegused hirmud on aga teised.
Muutuvad inimesed, muutub elu ja kartused ka.
Ausust alati väärtustati.
Iga tööandja soovib, et tema ettevõttes / firmas töötaksid ausad inimesed, keda ta võiks usaldada.
Samuti iga inimene tahab, et tema mees või naine oleks aus ja püüab ise olla ausaks.
Aga on see hea, et oled aus inimene?
Aus inimene alati räägib tõtt ja ei hoia seda iseenna sees.
Kas on maailmas selliseid inimesi?
On, aga neid on vähe ja tihti neid nimetakse pealekaebajaks.
Iseenda kohta võin öelda, et püüan olla ausaks inimeseks.
Kui tõtt võib kellelegi paha teha ja kui mind võivad ülesandjaks nimetada, ma hoian see kinni.

Mida teeksite teie, kuid teile ähvardati surmaga, kui te tõtt avaldate?
Mina küll ei ütleks, sest minu surm toob õnnetust minu perekonnale, aga on neid kes ütleks ja maksaks selle eest oma eluga.

Samal ajal, näiteks, kui naine tegeleb narkootikumite levimisega, kas helistada politseisse ja öelda tõtt?
See naine tegutseb vastu seadust, aga tal on lapsed ja tal on vaja neid ülal pidada üksinda.
Kui teda karistatakse, lapsi saadetakse lastekoju.
Kas see on parim koht nende jaoks?

Tõe avaldamine ei ole alati hea tegevus.
Kui sa oled aus inimene ja tead sa tõtt sinu ees seisab valik, kas tegutsema seaduse või süda järgi.
Meie kõik tahame, et meid ümbritsevad inimesed olid meiega ausad, aga samal ajal võiksid ka midagi saladuseks hoida.
Kus on siis tõeline ausus ja kuidas ta välja näeb?
 
                 
                 



See oli tavaline sügispäev.
Kell on juba pool kaheksa, ma istun mugavas toolis, avaras toas, oma kodus (Kohtla-Järvel).
Ma vaatan telerit.
Filminimetus on "Elu tsitadellis".
Film algab saksa ohvitseride tungimisega professori Miilase majja.
Loomulikult saksa vägilane (ohvitser) räägib professoriga üsna rangelt.
Vaid kui ohvitser saab teada, et inimene kellega ta räägib on professor Miilas, siis ohvitser kohe vabandab ja läheb ära.
Kõik teavad, et professor on apolitiline teadlane.

Professor ei armasta rääkida poliitikast.
Tema kodus on ranged reeglid: keegi ei tohi väljuda majast pärast kaheksat.

Teadlasel on tütar Lydia, poeg Karl, teine naine Eva ja vanem poeg Ralf esimesest abielust.

Sakslased tahtsid leida professori majast Antsi.

Ant on Nõukogude sõjavägede major.
Ta on koduperenaise Anna poeg.
Tegelikult Lydia ja Karl aitasid Antsit peita ära ohvitseridest.
Ants ja Lydia on armanud teineteist esimesest silmapilgust.

Ühel päeval Ralf, kes on lõpetanud ülikooli, tuleb isa koju tagasi, koos vennapojaga Richardiga.
Loomulikult professor Miilas oli üsna rõõm ja õnnelik, et tema vanem poeg tuli koju tagasi, teadlane arvas, et ainult Ralf mõistis teda.

Miilas tahtis tegeleda oma teadusega, ei soovinud ta maast põgeneda, arvas et kui ta oli sündinud siin, siis ta sureb siin ka.

Karl on Nõukogude Sõjavägede poolel ja ta sõidab Nõukogude sõjaväelastega läbi sood, vaatamata sellele, et isa on keelanud talle ära minna.

Hiljem Lydia tänuseks saab Miilase majast hospital Nõukogude haavatuteks.

Professor sünnipäeval tuleb Ants uudisega, et Eestimaa on vabastatud sakslastest.
Kõik olid rõõmsad, et Karl on ka vabastajate hulgas.

Kõige jõudsam oli see, et Ralf ei armastanud oma isa, ta püüdis kontakti saada tema teise naisega.
Hiljem Miilas saa aru sellest, et tema armaspoeg Ralf toetab ja aitab sakslasi.
Professor pettub oma pojas.
Ralf püüab tulistada oma isa, kui appi tulevad Nõukogude ohvitserid.

Filmi lõpus on prof.
Miilas koos oma noorema pojaga.

Ma armastan vaadata vanu filme, lapsepõlves armastasin sest, et kõik on arusaadav; kes on paha, aga kes on hea.
Nüüd vaatan must-valgeid filme ja meenutan oma lapsepõlve; minu vanaisa õpetas mind vanu filme vaadata.

Nüüd ma tean, et ei ole kõik õigust, mis on näidanud.
Tean et kõik inimesed on erinevad ja pole tähtis, kes sa oled rahvusest, vaid tähtis missugune inimene sa oled.
Arvan, et tool ajal oli kõige raskem töö näitlejatel, sest ei olnud kõik seadmeid ja palju tööd teeb näitleja ise.
Filmis on näitanud eesti näitljaid ja Eestimaa.
See film on väärtuslik eesti kultuuriks, ta ongi esimene.

 
                 
                 
 

              
                 
Eestimaale jõudis kino 1896. aastal, mil Tallinnas ja Tartus korraldati esimesi avalikke kinoseansse ning eestlane sai näha maailmas sensatsiooni tekitanud elavaid pilte: Ameerika kiirrongi, Pariisi tänavapilti, suplust meres.
Kino tuli ja võitis; ta muutus aastateks laadapalagani üheks osaks.
1947 a. hakkab tegutsema Tallinna Kinostuudio, mis aastast 1963 saab nimeks "Tallinnfilm" ning samuti valmib esimene sõjajärgne eesti mängufilm "Elu tsitadellis".

1951a.
Valmib "Lenfilmi" baasil esimene eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" Hans Leberechti romaani põhjal, peaosas Georg Ots.

Jakobsoni näidend "Elu tsitadellis" ja H. Leberechti jutustus "Valgus Koordis" said Stalini preemia.

Tolleaegne näitekirjandus on lausa eeskujuandvalt aktuaalne, teenides kriitika kiitust nõutavate teemade kajastamisega, kusjuures temaatilised rõhuasetused muutuvad sünkroonselt partei otsuste ja kampaaniatega.
Näidendite poeetika on eepilise ilmega - Jakobson nimetabki oma teoseid dramaatilisteks jutustusteks -, iseloomulikud on paljud hargnevad tegevusliinid, arvukas tegelaskond, jutustavad ja kommenteerivad monoloogid, proosapärased kirjeldused remarkides.

Jakobsonliku dramaatilise jutustuse kõrvalt kaob 1950-ndateks komöödia žanr.

Sõjajärgne draamakirjandus on võrdlemisi üheülbaline, suhteliselt piiratud arv teemasid, konflikte, tüüpe rändab väikeste variatsioonidega näidendist näidendisse.
Esimesed eesti nõukogude näidendid tegelevad sõjasündmuste ja Saksa okupatsiooniga: Mart Raua "Karastus" (1945), Hugo Raudsepa "Rotid" (1946), Johannes Semperi "Aja käsk" (1946) jt.Jakobsoni karjäärile paneb aluse draama "Elu tsitadellis" (1946), ainus tema sõjajärgseist näidendeist, mida kannatas lavale tuua kolmkümmend aastat hiljemgi ("Vanemuine", 1976, lav Epp Kaidu).
See on omamoodi ibsenliku perekonnadraama ja marksistliku ideoloogia amalgaam.
Peategelane, vanade keelte professor August Miilas (tema prototüübiks peeti Tuglast), sulgub sõja lõpupäevil oma "tsitadelli", et väliseid võitlusi eirates pühenduda vaimutööle.
Kuid rindejoon jookseb läbi ta enese perekonnast, nii et professori püüd püüd säilitada erapooletus luhtub, sümboolseks võimendatuna eramut ümbritseva tara kokkuvarisemise läbi.

Filmi tegevus toimub väikeses elukohas, kus elab intelligents.
Seal asub üks puumaja, mis on ringi kõrge taraga piiratud.
Majas elab professor August Miilas oma perega.
Ta kujundas oma maailma, milles ta elab oma reeglite järgi ja soovib, et ka tema perekonnaliikmed jälgiksid neid.
Professor Miilas kogu elu tegeleb teadusega ja ta üldse ei huvita poliitika.
Professoril on kaks poega, Ralf ja Karl, ja tütar Liidia.
Nendega koos elavad veel professori naine Eva ja koduabiline Anna.

Annal on poeg, major Ants Guslap, kellest ta ei rääkinud mitte kunagi.
Ta teenib Nõukogude Armees, seda me saime teada filmi alguses.
Sõjategevuse puhul professori naabrid on väga erutanud ja nad mõtlevad, et oleks parem välismaale kolima.

Professori vanem poeg Ralf ja onupoeg Rihard tulevad professori külla.
August Miilas on väga rõõm, et Ralf tuli tema juurde, ta loodab, et Ralf aitab teda tema teadusetöös, sest nagu professor mõtleb tema vanem poeg on pühendanud teadusele.

Filmi alguses toimub Liidia ja Ants Guslapi äkiline kohtumine, mille pärast nad olid teineteisest huvitanud.
Iga kord, kui nad kohtusid, Liidia oli väga tähelepanulik tema vastu.

Linnas sõjategevuse puhul on palju havatuid.

Liidia küsib isalt lubadust, kas on võimalik nendes majas havatud sõdurid paigutada ja opereerida, professoril ei ole selle kohta midagi vastu.
Havatud sõdurite seas on professori õpilane Jaan Sander, keda opereerib professor Golovin, kes palju kuulis prof.
Miilasest, samuti luges tema artikleid.

Nõukogude Armee vabastas eesti saklastest, selle uudise August Miilas sai teada oma sünnipäeva ajal koos oma külalistega.
Karl otsustab sõjaväkke minna, sest peab seda oma kodanikukohuks.
Muidugi tema isa oli selle vastu.
Ta ütles, et nende peres ei olnud sõdurit.
Kõige kallim professori jaoks on Vabadus.
Karli otsustuse pärast major Guslap ja professor Miilas tülitsevad.
Liidia muretseb, ta on juba tüdinenud sellest, et isa kogu aeg otsustab oma laste eest.
Ta mõtleb, et tema jaoks on parem Tartu Ülikooli õppida minna, major Guslap on nõus temaga.

Ralf ja Rihard terve sõja ajal kaasaitasid sakslasi, nad varastasid, tapsid ja said selle eest palju raha kätte.
Nende jaoks ei olnud midagi püha, kui Ralfi isa sai teada, et nad on kuritegijad, nad lihtsalt otsustasid teda tappa, aga major Guslap sattus õiges kohas, õigel ajal.

Filmi lõpus professor Miilas saab aru, et tema laste valik on õige, sest just see annab talle vabaduse.

 
                 
                 
 

              


See on väga huvitav küsimus!
Vist teadused piired on olemas, aga mitte ükski inimene, ei saa täiuslikult kõike teada saada.

Kunagi ammu inimestega oli loodud ratas ja see looja oli tunnistatud targemaiks inimeseks, nüüd aga loo kas või midagi, sa ikkagi jääd eikellgiks, tavaliseks inimeseks.

Inimeste teadused arenevad ainult rohkem ja arenevad maailma lõpuni.
Aga kui vaadata teiselt poolt, inimese male, raskematele küsimustele vastuste otsimisel, kasutab ainult üheksa protsenti kogu informatsioonist.
Järelikult üheksakümmend üks protsent ajudest jääb resursiks.
Inimese arengu tase sõltub inimesest iseendast, mõned inimesed on sündinud, et midagi maailmale avastada, mõned on sündinud, et õues koristada, aga nende arengutase on nende kätes.
Sa võid raamatuid lugeda, õppida hommikust õhtuni, aga kui sul ei ole loogikat, kavalust, ei saa sa maailma imestama panna.
Enne ...... Aristootel ütles oma õpilastele: "Ma tean, et ma ei tea mitte midagi.
" Ja see on tõesti ..... , ta oli tark inimene, ja ta sai aru sellest, et tema teadmised olid väikesed, et tema ei tea tegelt mitte midagi, võrreldes maailma teadmistega.
Ma olen osaliselt nõus väljendiga, et teadusel on piire, kuid loodan, et elu lõpuks, minu teadustel piire ei ole!
 




Eesti folkloor koostneb laulust, pillimängust ja tansust.
Kõik need kolm asja on väga tähtsad inimeste elus, nad saadavad inimest hällist hauani.
Esimene sünnipäev, esimene pulmapidu ja paljud teised tähtsad päevad elus on alati seotud laulmisega ja tantsimisega.

Tänapäevadel inimesed kuulavat raadiot ja vaatavat telerit, aga vanasti nad laulsid rahvalaule ja tantsisid rahvatantsu.
Miks iga kord, kui meil on hea tuju, või vastupidi väga kurb, me tuletame meelde oma lemmiklaule?
Vist selle pärast, et ilma lauluta meie elu on väga tavaline ja hall.

Kuna ma olen sündinud Eestis ja mul on palju eestisõpru, ma võin kindlalt öelda, et eestlased on laulurahvas.
Minu arust Eesti laulupeodel on väga suur tähtsus.
Esimene laulupidu toimus 1869. aastal Tartus ja sellest sai alguse laulupidude traditsioon, samuti ka kujunes rahvusliku liikumise kõrghetk.
Eesti rahvas viib laulu läbi terve elu.

Eestlased laulsid, kui tegid rasket tööd, laulsid, kui tahtsid näidata, et rahvas võitleb probleemide vastu, eesti rahvas laulab ka praegu, et teha teistele ja ise endale tuju paremaks.
Eestlastest teevad laulurahva mitte ainult laulupeod, mis toimuvad tihti, vaid just see, et inimeste hinges elab ja kogu aeg elas laul, mis aitas rahvale viia ellu kõik unistused.

Mõned rahvalaulud on säilinud tänapäevadeni.
Rahvalaulude levimine on väga tähtis asi, vanasti inimesed rääkisid laulu sõnad oma sugulastele ja nii see levis, aga mõnede laulude levimist aitas ka pillide levimine.
Alates 19 sajandist heliloojad hakkasid kasutama rahvasliku muusika stiili.
Tänapäevadel mõned bändid segavad rahvalaulud koos teiste muusika stiilidega.
Minu arvates, see veel kord näitab seda, et eestlaste jaoks rahvalaul ei ole siia maani oma tähtsust kaotanud.

Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et väga palju ajaloolisi sündmusi on eestlastel seotud lauluga.
Nad ei tee seda meelega, vaid see tuleb ise endast, inimeste hingedest.
Ma arvan, et paljudel rahvadel tuleb eestlastest õppida minna lauluga läbi ellu ja kõike teha ainult lauldes.

Olen kindel, et eesti rahvas on väga õnnelik rahvas, sest laul on neil juba veres ja mitte ainult laulupeod näitavad seda.
Eesti rahvalaulud on säilinud siiamaani, Eestis toimuvad kõige ilusamad ja uhked laulupeod ja loomulikult eesti rahvas on laulurahvas.

 
                 
                 
 

              



Laulul on suur tähtsus inimese elus.

Eelkõige sellepärast, et laulus peegeldub inimese tuju, tema sisemine maailm, tema kultuuriline ja sotsiaalne taust.
See millist laulu üks või teine enda aja viideks valib, võib öelda palju inimese hetkelisest seisundist.
Seda enam ütleb rahvalaul rahvast, kes seda laulab.

Eestlast saadas rahvalaul kogu tema elu jooksul.
Lauldi nii tööd tehes, kui ka puhates.
Laulmine aitas inimesi psühholoogiliselt üle elada kannatusi, mida põhjustas võõrvõimude all olek.

Võimalik, et see oli üks põhjustest miks eestlased laulurahvana säilisid.

Teiseks rahvalaulule pühenduse põhjuseks võiks olla see asjaolu, et rahvalaulu laulmine võimaldab säilitada rahvuslikku identiteedi.
See saigi määravaks laulupidude läbiviimise põhjuseks.
Esimene ülemaailmne laulupidu võttis osa 1869 aastal, Tartus, millest hiljem kujunes välja laulupidude korraldamise traditsioon.
Just see traditsioon oli oluliseks sammuks iseseisvumisese teel, mis tuli pärast teist nii nimetatud ärkamisaega.
Milliseid laule siis lauldi nendel laulupidul.

Otse loomulikult rahvalaule, mida, nagu teada, on kahte sorti: regivärsiline ja riimiline rahvalaul.
Vanem neist on regivärsiline laul, ning just seda eelistasid laulupeo korraldajad, kui nad koostasid laulukogumikke.
Sellist laulu võtsid aluseks ka paljud ärkamisaja heliloojad, kui nad oma loomingud kirjutasid.
Sellisteks heliloojateks olid näiteks Mart Saarnik ja Vello Tormis.

Nende loomingut kasutatakse ka tänapäeval laulupidude programmide koostamisel.

Eesti rahvalaul on ka tänapäeval väga populaarne noorte seas.
Erinevad noortepärased ansamblid teevad rahvalaulude värside modernseid töötlusi, mis leiavad tunnustust noorte seas.

Sellest võib järeldada, et rahvalaulu austamise traditsioon ei ole surnud, ning väide et eestlased on laulurahvas vastab tõele.






Laulmine on alati olnud populaarne nii noorte, kui ka vanemate inimeste hulgas.
Eestlased isegi ütlevad, et laulmine viib inimest "hällist hauani".
Inimesed väljenduvad oma mõted ja tunded laulude kaudu.
Aga laulmine ei ole mitte ainult esteetiline ja emotsionaalne väljendusvahend, kuid ka sotsiaalne tegevus.
Eestlasi tihti kutsutakse laulurahvaks.
Ja selleks on olemas mitu põhjust.

Eesti laulutraditsioon on väga vana.

Tol ajal laulsid inimesed peaaegu kogu aeg.
Inimesed laulsid üksi olles ja kokku saamises, tööd tehes ja last hällis kiigutades.
Tol ajal oli laiali levitud regivärsiline rahvalaul.
Nendes lauludes ei olnud riimi.
Neid laule esitas eeslaulja koos kooriga.
Enamik lauljaid olid naised.
Samal ajal olid ka meeslauljad, kes esinesid pulmadest.
Inimesed pärandasid neid laule põlvest põlve suuliselt.
Niiviisi läks rahvalaul koos inimestega mööda sajandeid.

Aeg muutub ja koos sellega muutuvad ka paljud asja.
Nii juhtus ka lauluga.
19. sajandil ilmusid kirikulaulud, millest kujunes riimilaul.
Seda esitati juba koos muusikainstrumentidega ja ka tantsudega.
Inimeste huvi muusika ja laulamise vastu suurenes iga aastaga.

Ilmusid laulukoorid ja orkestrid.
1869. aastal kujunes esimene ülemaailmne laulupidu, mis pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
See veel ükskord näitab, et rahvalaul käib inimeste eluga kooskõlas.

Tänapäeval on laulmine ja muusika väga populaarne.
Ilmuvad uued muusika instrumendid ja nendega koos muusika žaanrid ja stiilid.
Inimesed korraldavad erinevaid kontserte, lauljaid ja ansamble kutsutake pidudele, neid võib näha televisioonil.
Enamik inimesi kuulavad rohkem populaarset kaasaegset muusikat.
On aga olemas need, kes eelistavad rahvamuusikat.
On olemas palju ansamble ja koore, mis esinevad rahvalauludega ja rahvatantsudega.
Neid kutsutakse laulupidudele ning teistele üritustele.

Paljud heliloojad kasutavad oma loomingus ka rahvamuusikat.
Laulmine on alati olnud tähelepanuväärne kultuurisündmus.
Huvi muusika ja laulmise vastu tekis rahval palju sajandeid tagasi ja see ei kao ka täpäeval.
Ma arvan, et iga eestlane õpib laulmist lapsepõlvest: vanemad laulavad lastele laulu, koolis ka õpetakse laulmist.
Kui inimesel lapsepõlves tekib huvi muusika vastu, siis ei kao see huvi surmani.

Rahvalauludel on veel üks väga tähtis tähendus.
Nad on seotud ajalooga.
Rahvalauludest saab teada, kuidas inimesed vanal ajal elasid, mis olid nende kombed.
Isegi öeldakse, et rahvalauluga tutvumine on nagu ajaloo uurimine.
Rahvalaul on saanud üheks paljudest rahvatraditsioonidest.
Inimesed säilitavad selle traditsiooni korralikult ning jälgivad seda.
Ja see ongi see asi, mis teeb eestlastest laulurahva.





Käisin suvel 2009 tööl Viiala apteekis.
Sageli suvepäevad olid kuumad, ja vahel töö tundus tüütu.
Ühel kuumal ja üksluisel päeval saatsin tekstisõnumi sõbrale: "Ma ei jaksa teda elu!
Lähe minuga kuhugi torele kohale!
"     Nii me Jessega pärast tööd pakkisime reisimoona, kitarri ja teki autosse ja hakkasime sõitma.
Meil ei olnud meeles mitte kohta, kuhu tahtnuksime minna, mistõttu heitsime liisku mündiga.
Kui münt näitas kulli, pöörasime paremale, aga kui see oli kiri, pöörasime vasakule.
Münt juhtis meie esiteks Vesilahtisse.
Sõitsime aknad lahti maa-maastikesse ja kuulasime muusikat.
Põllud olid kuldsed ja karjamaal sõid pruunid hobused.
Päike paistis ilusalt siniselt taevalt.
Peatusime Lempäälä Päivääneeme hunnikkalmistu randa imetlema ilusat järvemaastikku ja sööma reisimoona.
Oli rahulist ja vaikset.

Meeleolud rikkus ainult sääsed ja kihulased, aga need kuuluvad soome suvesse.

Meil oli tore kui ajasime igasugu jutte ja nalja heitsime.

   Münt hakkas juhtima meie sõitma ringi - saime tagasi Vesilahti kesklinna.
Siis me otsustasime, et läheme lõuna poole sõitma.

Sõitsime 9-teed mööda Loimaani.
Pahkapirtti puhkekoha parkmiskohal jätsime lühikese reispäeviku Pahkapirtti postkasti ja musitseerisime hetke: Jesse mängis kitarri ja mina laulsin.
Siis sõitsime Loimaa kesklinna, aga see linn oli väga tüütav, mistõttu läksime Forssa.

   Hämarik oli juba käes, kui saabusime teeristi, mis oli teeviit: vasakule "TAMPERE 104", paremale "TURKU 89".
Enam me ei viskanud kulli ja kirja, vaan tahaksime minna Turusse.
Tahaksime teha midagi toreda, põnevat ja vähe hullu.
Siis pöörasime paremale, kõhus pinev tundmus seiklusest.

   Jõudsime Turkusse keskööl.
Suundusime Turu linnuse poole ja õnneks leidsime parkimiskohan just linnuse kõrvalt.
Võtsime ka teki, päiketeki kaasa.
See oli hea, sest öö oli natuke kõle.
Aga Jessel ei olnud külm, poistel ei ole tihti külm, mistõttu ma sain ennast soojendada teki sees.
Kõndisime linnuse õues murul paljajalu, balansseerisime müüridel ja laulsime.
Meid vastu tuli kaks noort meest, kes ütlesid, et teiselt poolelt pääsetakse linnuse siseõuesse.
Siis läksime ringiga linnuse teisele poolele ja väravast läbi.

Siseõuelt linnus oli väga ilusa ja võimas.
Vaatasime ringi ja uuritasime kõik kohad läbi.

   Siis jalutasime sadamasse.
Tahaksime näha mere, aga sealt me ei seda hästi näinud.
Läksime tagasi auto juure ja hakkasime sõitma.
Sõitsime ringi linnas ja parkisime Aurajõe äärele.
Võtsime jälle päiketeki kaasa ja istusime maha paadisillale restoranlaeva vastas.
Laulsime Ultra Bra laule ja unelesime tulevikust ja sellest, et meie ei peaks mitte kunagi minna tagasi koju, töötada või teha midagi muud kui lihtsalt olla.
Unelesime ka sellest, et võiksime elada väikeses paadis ja teha kõike mida sõbrad teevad: lugeda pildisarju, keeta spagetti ja õngitseda.
Millist elu see olisga!

   Kell oli peaaegu kolm ööl, kui hakkasime olema väsinud.

Sõitsime kõigepealt McDonald'sisse ja sõime juusthamburgerid.
Siis sõitsime kõrvalisele kohale autoga ja hakkasime magama auto sees.
Kell kuus ärasime.
Oli väga külm, aga ilusat.
Päike tõusis, ja me hakkasime sõitama koju poole.
Aura ABC:l sõime hommikut: batooni ja puuvilju.
Mäletan ähmaselt ja usun, et Jesse jõi kohvi.
Ma ei vajanud seda jooda, aga olin üleval, sest tahaksin Jesse ärkvel hoida.

   Tee koju ei olnud üldsegi mitte nii põnev kui tee Turusse.

Oli tavaline suvepäev, inimised sõitsid autoga, kes kuhu.
Kell kaheksa või üheksa olime kodus Viialas.
Kohe kui olin kodus, läksin otseteed voodisse ja hakkasin magama.
Autoreis Turusse oli olnud impulsiivne ja hull idee, aga hirmsa lõbus ja väga unustamatu!

 
                 
                 
 

              
                 
Raudteeunnel Helsingist Tallinnasse lühendaks reisi nende kahe linna vahel.
Kauba transportimine saaks kasu tunnelist, aga ka tavaliste reisijate liikumine tuleks kergemaks.
Eriti soomlased saaks kasu sellest, et tunnel seoks Soome Rail Balticaga.
Arvan, et eriti äriala saiks kasu tunnelist, aga kust leitakse raha tunneli ehitamiseks?
Kas kasu on nii suur, et riigid ja näiteks ettevõted tahavad finantseerida seda projekti, mis artikli põhjal kestab 20 aastat ja mille maksumus on veel tundmatud?

 
                 




Praegu mitmed üliõpilased minevad vahetusse välismaale.
Keeleteaduses vahetus on sageli õpingude tähtis osa, aga ka muide õppeainede õpilased tahavad käia välismaal vahetuses.
On ka erinevad võimalused saada rahalist abi välismaal viibimise ajaks ja ka toetust kooli- või praktiseerimiskoha leidamiseks.

    Minu arvamusel on hea asi, et paljud üliõpilased kasutavad selle võimaluse ja minevad välismaale.
Vahetuses tutvub teise, erineva kultuuriga paremini kui lühikesil reisidel, ja saab tuttavaks ka uute inimestega.
Võib olla, et kultuurisündmustikud ja muuseumit huvitavad enam kui kodus, kus elu on täis arkisi asju.
Ja ka väikesed asjad, näiteks toidupoodis käimine, võib olla suur elamus.
Kõig on erinev ja imelik kodumaaga võrraldes.

    Salla oma julgust kokku võttis ja läks Tartu kevadsemestri ajaks.
Tema kogemused olid väga positiivsed, tema ei üldse midagi negatiivist leidanud oma vahetusaja kohta.
Arvan, et eriti tema eesti keele oskus on paremaks läinud, kui tema on eesti keeles õppis eestlastega.

Tema ütles, et enamasti temal oli kontakte teiste vahetusüliõpilastega, ja see on minu arvamusel tavaline situatioon.
Kahjuks võib olla natuke raske kohalikke inimestega tutvuda, eriti kui on palju teisi vahetusüliõpilasi.
Aga see oleks küll eriti kasulik!

    Mina tahaksin ka minna Eestisse vahetusele, aga kahjuks arvan, et see pole võimalik.
On raskem kusagile minna, kui on lapsed, kelle tulevad kaasa, ja peab mõtlema nende kooli- ja hoidmisasjade ja elamise peale.
Võõral maal elamine võiks olla tähtis kogemus ka lastele, aga arvan, et minu jaoks on piisavalt mõtlemist sellega, et teen läbi obligatoorse Rootsi vahetuse.

 
                 
                 
 

              
                 
Minu pere puhkus algas 21. detsembril õhtul kui laste kooli jõulupidu oli läbi pidadud.
Kui suurepärast oli magada hommikul pikalt ja rahulikult.
Jõululauhommikul me läksime minu vanemade juurte, mis minu mõlemad õed ja minu vend tema abikaasaga tulid ka siia.
Päeval söime head jõulutoidud, lauas oli porgandi- ja kaalikavormi, punapeetist tehtud rosoljet, lohet, meega maitsestatud juurivilja, salatit ja erisuguseid juustusid.
Traditsionaalne taimeroog, mis ma valmistan iga jõuluks, on kaneeli, kardemoni, ingveri ja nelkaga maitsestatud kikerherned, ja neid söime ka vist selle jõulul.

Kohvilauas meil oli piparkooke, jõulukooke ploomimoosiga ja puuviljakeeksi.

Proovisin teha mantliga parfeet, ja see õnnestus imekspandavalt hästi.
Eriti Pieta, minu noorem tütar, armastas seda kodutehtud jäätist väga.

    Pärast söögi käis jõuluvana meie juures.
Temal oli küll väga rutt ja tema ainult uksekella helistas ja jättis kingituset treppil.
Niina arvamusel see oli hästi niiviisi, tema ei eriti armasta jõuluvana kohtuda, ainult palju kingitusi saada.

Kingitusi tema vist sai, minu arvamusel piisavalt palju, samuti Pieta sai suure hunniku pakendeid.
Mõni pakend piisas ka meile suurile inimesile.
Õhtul söime riisipudru puuviljakisseliga, ja kui ma arvan õigesti, see on minu laste arvamusel jõulu kõige suurem maiusroog.

    Teisel jõulupühal käisime Turkus minu vanaema ja vanaisa juures.
Vanaema on olnud haiglas terve sügise aga nüüd tema oli juba koju pääsenud.
Esmaspäeval läksin oma laste, minu sõbra ja tema lapsega Tallinnasse.
See oli ainult lühikene reis, magasime ühe öö hotellis, aga oli küll väga tore käida Eestis.
Tallinna tänavadel oli küll rohkem lund kui Tamperes!

    Kuidas jälle koju pääsesime, käisime teatris vaatamas "Aladdinin taikalamppu" ehk Aladdini imelamp.
Esitus väga huvitas mind, siin oli piisavalt huumorit ja ka tuli- ja suitsuefekte.
Aastavahetuse ajal olin tööl, ja lapsed olid vanaema ja vanaisa juures.
Meie peres ei ole spetsiaalisi uueaasta traditsioone selle pärast et olen tavaliselt tollal tööl, ainult õnne valamine on selline asja, mis püüame tegema iga aasta.
Minu tina oli laste arvamusel ilmselge monstrumnahkhiir aga seda ma ei tea, mis see tähendab.

    Uue aasta esimesel nädalal me olime kodus ja askeldasime argisi asju, mis kooliajal meil ei ole nii tihti aega tehda.
Mängisime lauamängu ja olime õues.
Pieta armastab uisutada, ja siiski käisime paar korda ligidasel uisurajal.
Olin veel paar päeva tööl, ja pärast seda oligi aeg hakata jälle argipäevad.

   
 
                 
                 
 

              
                 
Ma pole eriti palju reisinud.
Olen käinud ainult Rootsis, Norras, Venemaal ja muidugi Eestis.
Tegelikult ma ei tea, miks inimesile meeldib reisida näiteks Hispaania ja lamada liivarannal.

Tahaksin reisida Londonisse, sest seal on väga palju teatreid.
   Kõige rohkem meeldib mulle reisida kodumaas.
Kui ma olin väike, sõitsime igal suvel vanematega autoga Põhja-Soome.

Neid ilusaid maastikke ei unusta ma mitte kunagi!
Mõnikord võtsime ka koera kaasa.
Kui oli väga ilus ja kuum ilm, pidime väga tihti peatuma, nii et koer sai jooda vett ning jalutada.

   Kord kui olime Norras, ööbisime telkis mere ääres.
Öösel ajal hakkas sadama ja hommikul kuivatasime märgi riideid ja magamiskotte.
Tuul puhus ägesti ja oli väga külm ilm.
Mõnikord oli ka raske autos istuda, kui pidime mitu tundi ühtesoodu sõitma.

   Eelmisel suvel käisin ka Ahvenanmaal.
Reisime sinna muidugi suure laevaga.
Sadamas üürisime jalgrattad ja sõitsime nendega ümber saart.
Kui me tulime tagasi Soome, jalgades oli valu.

   Viimati olin kaks aastat tagasi Tallinnas.
Jalutasin vanalinnas ja sõin väikses aga väga koduses restoranis ning vaatasin natuke ringi.
Saatsin ka postkaarte headele sõpradele.
Õhtul otsisin üht kohvikut, aga eksisin kitsail tänavail ära!
Mu onu käib kaks korda kuus Tartus.
Ta on mulle rääkinud, et Tartu on väga ilus linn eriti suvel.
Võibolla hakkan temaga koos Tartu sõitma.

   Praegu ei ole mul aega ega raha reisida, aga järgmisel suvel hakkan jälle Lappi minema.
Polaarpäev on midagi sellist, mida tahan ikka uuesti läbi elada!

 
                 
                 
 

              
                 
Keval 2003 sõitsin Tallinna vaatama, missugune see maailm seal on.
Minu töökoht organiseeris reisi Tallinna ja ma läksin muidugi kaasa.

Laupäev hommikul oli plaan startida kell 4. 30 tehase õuest, et sõita Helsinki sadamasse.
Reede öö tõi siiski üllatuse, tuli lund 5 cm.
Kuna kevad oli nii kaugel, olin ma vahetanud oma autole suvekummid.
Ma tõusin pisut hilja ja mul ole kiire tehasesse.
Kui ma sõitsin 100 km/h suvekummituga möödumineteel lumelörtsis, ei olnud mul hea tunne.
Ma jõudsin siiski tehasesse tervelt ja isegi õigel ajal.

Kui buss sõitis Helsinki sadamasse, suur osa reisijatest soovis, aga ma ei suudanud soovima bussis.
Päikesetõusa Hämeenlinna kohal oli väga ilus vaadata.
Buss saabus sadamasse ja me läksime laeva.
Ilm oli halb, tuli lumelörtsi ja puhus kõva tuul.
Laev saabus Tallinna sadamasse kell 12 ja vähemalt tund tuli seista passkontrolli järjekorras.
Kui kõik meie reisijad olid passkontrollist läbi, läksime Viru hotelli.

Pärast registratsioon jagunesid reisijad väikematesse rühmadesse ja läksime linna vaatama.
Esiteks sööma kõige lähemasse hamburgerisse.
Üks meie kaaslastest räägib ainult inglise ja hispaania keelt.

Seal oli üks reklaam McVorst hamburger.
See oli väga huvitav, sest ükski meist ei teadnud, mida see tähendab.
Nüüd ma tean ja see ei ole enam nii huvitav kui siis.
Läksime tellima, rääkisime eesti ja inglise keele segu.
Müüja vaatas imelikult, aga saime söögi ilma suurena probleemita.

Pärast söömist läksime vaatama lähemat alkoholipoodi ja tutvustama sealsete jookidega.
Me teadsime, et sisseostud peab tegema nüüd, kui me ei ole veel liiga purjus.
Nüüd me veel taipame hinnadest midagi.
Homme oleme sellises olukorras, et ei me suud teha sisseoste.
Kui olime kolmes kaupluses käinud, siis läksime tagasi hotelli sisseoste viina.
Pärast lühikest puhkust läksime vaatama lähemat ümbrust.
Jalutasimme vanalinnas ja leidsime üles Raekoja platsi.
Nägime seal ka üht vana kirikut, mille nime ma enam ei mäleta.

Otsisime ka mittevedelaid suveniir_l, aga need tundusid olevad seal üsna kallil.
Oleks pidanud minema linnast välja, kus ei ole nii palju turiste.
      Õhtupoolikul läksime restorani sööma läksime ja see oli tõeline seiklus, aga ma ei taha kõige rääkida.
Öösel tuli lumesadu Soomest ja taksojuhid olid imestu___s, kuidas sõita suvekummidega lumelörtsis.

Pühapäev valgenes lumisena ja pärast rutulise hommikusöögi läksid meie reisijad kohe Tallinna sadamasse.
Sadamast laeva ja sealt edasi kohe Soome ja Tampere___.

 
                 
                 
 
Minu arvates niisugune karistusviis on väga halb.
Tundub, et keegi ei ole selgitanud miks ta on nii agresiivne.

Võib olla, et karistus muudab noore kibestunuks.
Ka ei saa ma aru miks noort meest peaks karistama kui ta on agresiivne?
Minu seisukoht on, et esiteks peaks uurima miks ta on nii agresiivne ja seejärel mõelda mida teha.
Aga saatmine Siberisse on ikkagi halb alternatiiv.
Tundub, et tänapäeval inimeste piina vaatamine on ajaviide.

Ma olen nõus loobuma ülikoolist, televiisorist ja mobiilist.
Ma ei ole nõus elama raamatuteta, muid inimisteta või sinihallitusjuustuta.




Tihti ütletakse, et tõlkimine ei ole ainult sõnade vaid laiemalt tähenduste pöörtamist.
Ja siin on arvatavasti õigus aga sõnadega töötamine on üks tõlkimise põhielement.
Kuidas tõlkija ei tunne sõnu, ta ei suuta midagi tõlkima.

    Esimene samm tõlgimise kohal on saada aru tekstist millega peab töötama.
Kui tõlkija ei saa aru teksti tähendusist, ta ei või midagi tõlkida.
Siin on heaks abumeeheks kakskeelsed põhisõnaraamatud, mis aitavad leidma võõraskeeliste sõnade soomekeelsed tähendused.
Tänapäeval on eriti elektroonilised sõnaraamatud väga armastatud nii üliõpilaste kui professionaalide tõlkijade hulgas ja see ei ole mingi üllatus.
Kui tõlkimistöö üha enam toimub arvuti abil on väga kasulik ja kerge et võõrad sõnad ka leiduvad arvutilt.
Ma kasutan ka enamasti elektroonilisi sõnaraamatuid, näiteks MOT-sõnaraamatut, kui tõlgin vaid midagi muud kirjutan võõras keeles.

    Aga põhisõnaraamatud ei ole piisavalt kõik see mis tõlkija vajab.
Palju sõltub loomilikult sellest missuguse tekstiga peab töötama.
Kui kõne (vaid töö) all on mingi eriala, näiteks arstiteadus vaid tehnika, tõlkijale on suureks abiks kõnealuse ala oma termsõnaraamat mis leidub eriala termid ja loodetavasti ka lühikesed selgitamised.
Maailmas on palju asju ja  sõnu mille olemasolemine on täiesti tundmatu paljudele inimesile ja minu arvamusel üks kõige parem asi tõlkimisega töötamises on juba see, et tõlkijal on võimalus nii palju uusi asju paljudest huvitavaist erialadest õppida.

    Kuidas tekst, mis peaks tõlkima, räägib vanast ajast, võib olla et siin on palju sõnu mis on tänapäeva inimesele täiesti võõrad.
Sellel juhul võiks abimeehes võtta näiteks Andrus Saareste Eesti keele mõistelise sõnaraamatu, mis leidub palju vanu sõnu ja mõisteid, mis on klassifitseeritud suuriks komplekseiks aga ka head selgitamised ja isegi pildid nendest asjudest mis tänapäeval võib-olla näeme ainult muuseumis.
Ka võõrassõnaraamat antab abi näiteks kui peaks läbi vaatada, milllal kombel võõrassõnad kirjutatakse eesti keeles vaid mis kontekstis teatud sõna võidakse kasutada.

    Üks väga tähtis sõnaraamat, mis ei pea unustama kui tehakse tõlgimistööd, on ükskeelne seletussõnaraamat.
Siin on sõnade seletukset aga harilikult ka palju näiteid kuidas seda sõna kasutatakse.
Mis kontekstis see sõna on hea lahendus, mis see on täiesti vales kohas.
Eriti kuidas tõlgitakse võõrasse keelesse või midagi kirjutatakse muus kui emakeeles on tähtis asi, et tõlkijal on  käeulatuses sõnaraamat mille abil on kergem valida õige sõna.
Kui ma peaksin ainult üks sõnaraamat välja  valida, oleks se jus seletussõnaraamat.
Aga on väga hea, et sõnaraamatuid on erisuguseid, sest et erinevade tekstide tõlkimises vajadakse erinevaid abivahendeid.

 
                 
                 
 

              
                 
Andrei Lobov on Eesti venelane kes praegu töötab Tampere tehniika ülikoolis.
Tema oli Vene kooli Eestis -konverentsi üks organiseerija ja tema antis ka intervjuu televiisoris septembril kui konverentsi korraldati Tallinnas.
Tema aktiivsus vene keele seisundi eest oli kõige suurem põhjus selle, et tema tuli meie õppetunnille külla.

    Andrei Lobovi lapsepõlve keelümbrus oli suuremalt jaolt venekeelne.
Tema oli venekeelses lasteaias ja tema käis ka venekeelset kooli.
Aga temal oli ka kontakte eestikeelsete lastega, taa ütleb et eesti ja vene lapsed mängisid koos ega keel olnud eraldav faktor.

Pioneerlaagrid suvel oli ka üks koht, kus tema kuulis eesti keelt.
Koolis eesti keele õppimine alkas kolmandal klassil.

    Andrei Lobov räägib meile eesti keeles aga pole raske märgata, et eesti ei ole tema emakeel.
Temal on millalgi raskusi oma mõted eesti keeles väljendada, ja kui arvestades, et tema on kõrgkooliharitusega inimene, saab kuulja mingisuguse arvamuse tavalise Eesti venekeelse inimese eesti oskusest.
Mind üllatti ka see, et Lobov räägib ise ennast venelasena, mitte eestlasena või eestivenelasena.
Olukord on väga erinev Soome olukorrast, mis soomerootslasil on tugev oma identiteet.

    Andrei Lobov räägib ka kultuuriautonomiast mis Eesti venelasil pole.
Ma ei saanud täpselt aru mis selle kultuuriautonomias oleks nii tähtis venekeelseile aga arvan et küsimus on vähemuse õigusest oma kultuuri peale.
Voib olla nii, et venekeelsed inimesed tunnetavad et nende õigused oma keelega elada ja toimida on ohtus ja et eestikeelne õpetus venekeelseis gümnaasiumeis on ainult esimene samm halvema olukorda poole.
    Kui vaatad Eesti keelepoliitilist situatsiooni Soome kontekstist, mulle tuleb meelte, et vene- ja eestikeelsete inimeste mõted ja soovid on nii erinevad, et nendel on raske teine teisest aru saada.

Kakskeelne traditsioon pole Eestis pikk ja juurdunud kui see on Soomes, vaid eestikeelne ja venekeelne maailm on eraldi teine teisest.
Peale selle on emotsioonid  tugevad poole ja vastu.
Minu arvamusel aitab ainult aeg selle.
Aga väga kiiresti peaks otsustada kuidas võidakse takistada venekeelse vähemuse kõrvale jäämine Eestis.

 
                 
                 
 

              
                 
Kahjuks ma ei jõudnud käia fotonäitust vaatamas.
Sest näituse fotod olivad eesti loodusest, otsin Internetis pilte eesti loodusest ja kirjutan siis nendest.
Eesti loodus on nagu Lõuna-Soome loodus.
Maa on tasane, loomad ja taimed erinevad palju näiteks Põhja-Soome loodusest, mis on tundrud, põhjapõdrad ja vaevakasked.
Eesti on palju väiksem maa kui Soome ja sellepärast Eesti looduses pole nii palju vahetust kui Soome looduses.
Kuigi Eesti loodus sisemaal erineb loodusest mererannal.
Eesti mererannad on väga idüllilised: maastik on nagu postkaardis.
Sisemaal on võimsad metsed, mis on palju enam lehtpuud kui Soomes.
Nad on nagu muinasjuttude metsad, mis elab nõiamoorid ja trollid.
Arvan, et eesti lapsile meeldib seal mängida.
Kui ma vaatasin pildid eesti loomadest, ma üllatusin kui nägin pildi hallhülgest.
Ma ei varem teadnud, et Eesti on hüged nagu Soomes.
Üllatusin ka sellest, et leidsin eesti loomaõiguslaste liikumise Internet-lehekülje.
Olen lugenud ühest soome ajalehest kirjutise Eesti loomaõiuslaste liikumisest ja tean, et see on uus asi Eestis.
Minu arvates Loomade nimel-liikumine on väga huvitav ja kavatsen sellest enam lugeda.
Nende Internet-lehekülg on ainult eesti keeles ja võin siis ka eesti keelt õppida kui loen seda.
Lõppude lõpuks fotod Eesti loodusest erinesid palju enam Soome loodusest kui ma allguseks oletasin.
Loomulikult Eesti loodus on samasugune kui Lõuna-Soome loodus, mida ma ei tunne hästi.
Mulle Soome loodus on nagu see on Põhja-Soomes ja sellepärast Eesti loodus tuntub eksootiliselt.
 
                 
                 
 

              
                 
Head sõbrad on väärtuslikuid.
Panin seda tähele kui mõne aja eest mul oli kogu aeg tuline kiire.
Elasin pidevas stressiseisundis, sest läksin tööle igal hommikul kell kuus ja selle järel läksin veel kooli.
Õhtul õppisin eksamiks ja tegin kooliülesandeid.
Ma ei tea, mitmel eksamil oleksin kukkunud läbi, kui mu hea sõber, keda ma olen tundnud juba mitu aastat, ütles mulle ära sellise asja, mida ma ei soovinud kuulda.
"Sa pead mõnikord ka välja puhkama!
Sa ei või kõik ise teha!
", ta ütles.
Ma kuulasin vait kui hiir.
Loomulikult ma teadsin seda väga hästi isegi, aga mõtlesin, et jõuan küll hiljemini puhata.
Et kui töötan nüüd palju ja käin koolis ja teen kõik kooliülesanded kohusetundlikult, mul on küll veel kunagi teine kord aega puhata ja enda eest hoolitseda.
Aga mu sõber oli mulle suureks abiks kui ütles ära, et see pole võimalik.
Nüüd tean, et võin ikka omalt sõbralt abi paluda, kui ma ei jaksa ise midagi teha.
Viimaks palusin temalt abi kui mul oli jälle tuline kiire ega mul polnud aega poes käia.
Kodus mul polnud midagi süüa, ainult näkileiba.
Palusin, et sõber käiks poes minu eest.
Aga ta ei kuulanud mind.
Ta ütles, et ma pean kooli järel tema juurde minema ega rääkinud muud.
Siis ma läksin tema juurde.
Seal oli mulle meeldiv üllatus.
Ta oli teinud meile süüa!
Siis me sõime ja istusime rahulikult.
See oli tõeline puhkus!
Tundsin, kui stress läks minust ära.
Tasub paluda sõbralt abi, kui oleks seda vaja!
 
                 
                 
 

              
                 
See juhtus kümme aastat tagasi.
Ma õppisin gümnaasiumis ja laulsin kooris.
Kooris laulis ka üks Aino, aga ma ei tundnud teda.
Meie koor sõiti Belgia võistlustele.
Belgias me elasime Ainoga koos hotellitoas ja tutvusime.
Ma mäletan, et see oli Aino, kes alustas vestlust.
Seekord ma olin üsna arg.
Aga Ainoga oli väga meeldiv ja meile meeldis Belgia.
Salaja me käisime Ainoga pubis, kuigi olime alaealised.
Me saime headeks sõpradeks.
Gümnaasiumi järel ma läksin elama Oulusse ja Aino Rovaniemisse.
Me ei kohtunud enam tihti.
Mõni aasta tagasi tuli Aino ka Oulusse ja nüüd oleme tihti kokku saanud.
Nüüd me kohtame üks või kaks korda nadalas, sest meil on ühine harrastus.
Me käime poksimises.
See on väga tore, aga see on ka raske!
Meil on poksikinnas käes ja taome poksikott.
Aino on väga tore inimene, sest temaga voime teha erisuguseid asju.
Enne me laulsime, nüüd me higistame koos.
Ainoga koos ei ole kunagi igav!
 
                 
                 
 

              
                 
Sohvi: Noh, räägi!
Eeva: No, tere!
Sohvi: Kuidas läheb?
Eeva: Tänan küsimast, hästi.
Ma käisin täna endale uusi kingi ostmas.
Kui ma koju jõudsin, märkasin, et mul oli kotis võõra inimese rahakott ja minu rahakott oli kadunud.
Sohvi: Issand, mida sa siis tegid.
Eeva: Ma mäletasin, et minu rahakotis oli visiitkaart.
Sohvi: Ja edasi, mis sai?
Eeva: Peagi helistas mulle inimene, kes oli kogemata minu rahakoti võtnud.
Siis ta tuli õhtul külla minu rahakotiga.
Ta oli väga meeldiv inimene ja me jõime koos kohvi.
Sohvi: Hea, et niigi läks!
 
                 
                 
 

              
                 
Räägitakse, et tänapäeval on noor olla nii mõnus, aga ka keeruline.
Minu arvamus on, et kui sa oled noor, siis sul on rohkem erinevaid võimalusi.
Nii, nagu sa alustad, nii paistab, kuidas tulevikus välja tuleb.
Muidugi on noor olla keeruline, sest vanemad ootavad sinust midagi head, et sa õpiksid hästi ja et tulevikus oleksid sul suurepärane töö, perekond ja sõbrad.
Vanemad kardavad meie otsuseid ja seepärast annavad nõu, kuidas peab tegema või kuidas käituma.
Aga lapsele peab andma ka võimaluse ise otsustada, sest tulevikus hakkab ta elama emast-isast eraldi ja vastutama ise oma tegude eest.
Kogu vastutus oma tuleviku eest on su oma õlul.
Ma arvan, et mida rohkem teed nooruses, seda rohkem saad tulevikus kasu tagasi.

Ise ma arvan, et noor olla ei ole mitte alati nii mõnus ja lihtne.
Mul on peamine asi saada hea haridus,  mis ei õnnestu mitte kõigil.
Peab palju õppima, et tulevikus oleks hea töö, oma maja ja truud sõbrad.
On vaja püstitada eesmärk ja teha kõike, mis võimalik, et seda saavutada.

Meie ajal on palju erinevaid võimalusi tegeleda oma hobidega, näiteks joonistamise, spordi või muusikaga.
Hobid võivad meid kaitsta halbade sõprade ja tegude eest.
Veel sõltub  noore inimese elu väga palju riigist, kus me elame.
Kui riigis on garantiid hariduse saamiseks, õigus tööle ja puhkusele, sotsiaalne ning majanduslik abi algajaile ettevõtjatele, siis ei põgene paljud noored välismaale õnne otsima, nagu see on praegu kombeks.

Sellised asjad mõjutavad ka  psühholoogiliselt, siis on  noortel kindlus oma tulevikuks  ja nad teavad, et neil on ka oma riigi toetus, et kedagi pole unustatud.
Ma olen lugenud Sass Henno noorsooraamatut "Mina olin siin" ja selle peategelane Rass ise valis, kuidas elada edasi.
Ta ei käinud koolis ja ei tahtnud õppida, sest temal olid rahaprobleemid ja eesmärk oli raha teenida      Sass ütles omale tüdrukule: "Sest mõtle ka, mille eest me järgmisel nädalal sööme, elekter on vaja kuskilt saada, me ei saa enam seda kuradi aeda kütta!
Postid on peaaegu järgmise krundini maas!
"  Poiss müüs oma tagi ära, selleks et raha teenida ja kodus oligi elekter ja söök..
Kuidas ta võis  teenida?
Rassil ei olnud haridust, seepärast heale tööle teda ei võetud.
Noormees võis küsida raha oma isalt, aga see ise ka vaevles ja ei saanud pojale raha anda.
Tänapäeval on noor olla keeruline ka sellepärast, et ei ole tööd.
Sa ei saa raha teenida, pead küsima vanemate käest.
Aga kui oled juba 18, siis on raha paluda ebamugav.
Sellest kõigest nägi peategelane ainult üht väljapääsu, ta läks narkootikume müüma, sest see oli kiire ja lihtne võimalus raha teenida.
Rassil oli võlg ja ta pidi maksma 3000 krooni.
Olar: "Oled metat teinud varem?
"  "Muidugi, sitaks,"  valetas Rass.
 "No proovi.
Aga ära väga ahnelt proovi!
" Mis tuleb kokkuvõtteks?
Noormees koos oma sõpradega pandi vanglasse.
Ta ise valis omale elu tee.
Tänapäeval võib igaüks takerduda ja aidata võivad sõbrad,vanemad või kallim, kes armastavad sind ja tahavad, et sul oleks kena tulevik.
Mõned minu sõbrad arvavad, et noor olla on mõnus, sest see on väga põnev aeg.
Sul ei ole tööd ja sa ei pea mõtlema probleemidest, võid jalutada sõpradega nii palju, kui sa ise tahad, ei ole mingeid piire käia kohvikus, kinos või klubides.
Tegelda võid sellega, mis sind huvitab.
Kõiki tähtsaid otsuseid võtavad vastu sinu vanemad.
Veel mõeldakse, et noor olla on mõnus, sest peas tekivad mitmesugused fantastilised ideed, millega tahetakse tegelda ja mida nad on valmis kohe realiseerima.
Noored ei mõtle, et see võib olla vale tegevus, nad ei karda uurida rohkem uusi asju ja proovivad iga kord midagi uut.
Mitte asjata ei öelda, et poole leiutistest teevad kogu maailmas noored.
Kokkuvõtteks võin öelda, et meil, noortel, on alati valik, aga ka palju raskusi ja täitumata ootusi.
Igal ajal on nii head kui halvad küljed.
Inimesi on erinevaid ja seepärast ei saa olla ka ühest lähenemist selle teemale.
Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.

   
 
                 
                 
 

              
                 
Meie maailm - on suur ja mitmekesine, kus elavad täiesti erinevad inimesed.
Kõik nad erinevad üksteisest, igaüks on - eriline, võrreldamatu teistega.
Me värvime maailma paljudesse isikupärastesse värvidesse, tehes ta vaheldusrikkaks ja eredaks.
Inimkond on kui kunstiteos, mis loodud mitme jumaliku andega looja poolt.
Me oleme oma õnne sepad, kuna loome ümbruskonda enda ümber.
Iga inimene luues oma tulevikku võtab osa ka vormimisel ühiskonda, riiki, maailma.
Iga elutee - on väike osa ühisest mosaiigist, mis esimesel pilgul ei oma suurt tähtsust.
Kuid kui mitu selist väikest osa kokku panna, siis moodustavad nad hämmastavalt unikaalse ornamendi mida on võimatu meelega haarata.

Igaüks on võimeline looma oma saatust ja õnne.
See avaldus, nii täna kui ka iidsetel aegadel oli väga oluline.
Selleks, et olla kindel suveneme iidsesse Antiik-Kreeka maailma.

Kreeka mütoloogias Prometheus - Ipateta poeg, titaan, "mõtlev edasi", "arukas", "kaugelenägelik" sümboolne kujutis usuga inimkonda ei pidanud kinni jumalate sõnadest ning lõi Athena abiga savist inimesed ja jagasid neili oma oskusi ja tadmisi, et need oskaksid hoolikalt tarbida Maa rikkalikke vilju.
Uskudes oma loodud inimestesse vahetas ta oma saatuse inimkonna vastu.
Müüt Prometheuses on kui allegooria inimlikust titaanide võitlusest looduse ja progressi vallutamise nimel.

Me peame teadma, et nagu Prometheus, loome saatust, mis kooskõlas teiste saatustega moodustavad kogu maailma.
Inimesed peavad mõistavad, et me - oleme loojad ja maailma peremehed.
Vastutame nii kurja kui ka õiguste eest.

Meie elus on kohta lemmiku tegevuse, armastuse, rõõmu, edu ja õitsengule.
Meil on vaja ehitada hooneid, istutada aiad, hoida linn puhas, abistada nõrgemaid.

Ja tõepoolest, iga inimene on võimeline saavutama suuri asju, aidata kaasa selles maailmas, muutes selle veelgi paremaks.
Ainult meie tahtejõust ja visadusest oleneb edu.
Kui sa usud endasse - siis on kõik meie kätes ja eesmärgid on võimalik saavutada.

Igaüks meist on kunstnik ja looja.
Igaüks meist on oma õnne sepp.

Moodsat elu võrreldakse kui maailma tihedat konkurentsi, mida on võimelised taluma vaid tahtejõulisemad.
Sest kõik tahavad saavutada edu ja head karjääri.
Aga soov ja tahe - on vaid esimene, kuigi oluline samm pikal teekonnal täis takistusi ja ohte.
 Populaarseim seisukoht tänapäeval on sõltumata teiste tunnetest edasi minna savutades oma isiklikud eesmärgid.
Kas see on õige?
Mis tihti takistab edu?
Suurim edu takistus on ebakindel olek endas, kui kardame läbikukkumist.
Vahel inimesed loobuvad, annavad alla  ja on valmis aktsepteerima edutut asjaolu.
Ta üritab midagi muuta, kuid midagi ei juhtu.
Me peame täpselt teadma, et iga muutus on võimalik ainult täieliku usaldusega, kuid see eeldab püsivust ja järjekindlust.
Sama probleemi ees seisab kangelane raamatu "Null punkti" Johannes, kes tuleb uude eliitkooli ja leiab uusi tutvusi    Enneaegne pettumus.

Paljud meist üritavad tegeleda enesetäiendamisega, töö enda kallal, suurendada vaimset moraali, kuid mõnikord pooleldi läbi me tunneme, et ei ole mõtet.

Väikesed tagasilöögid põhjustavad depressiooni ja kogu elu esineb kui must lint.
Isegi kui eesmärk ei ole nii suur - ei peaks loobuma igal juhul!
Iga päev oleme silmitsi raskustega oma elu reisil, kuid ilma nendeta meie elu oleks igav ja ebahuvitav.
Võideldes keerukusega me muutume tugevamaks.
Julgelt minna edasi ja probleeme lahendada ükshaaval oleme valmis käsitlema kõike rohkem keerulistes olukordades.
Ületades oma hirmud, me kahekordistame oma tugevust.
Pöörates hirmu positiivseteks mõteteks teeme veel ühe sammu, kuidas saavutada oma eesmärke ja olla õnnelik.
Toetuse puudumine.
Nagu ma ütlesin, see  juhtub kui inimene ebaõnnestub töödates enda üle.
Sel juhul vajatakse toetust perest ja sõpradelt.
Me kõik oleme ühendatud teiste inimestega, kes on täiesti erinevad.
Igaühel on oma  arusaam, oma põhimõtteid.
Kahjuks pole keegi meist kadeduse eest kaitstud.
On ka selliseid inimesi, kelle jaoks välismaa majanduskasv ja enesetäiendamine on takistused.
Kõik, isegi väikesed võidud muudavad teiste teid edule ebamugavaks.
Vajalikuks võib osutuda mõnikord egoism, arendades mingi enda ebatavaline kava.
Mina-tegelane Johannes, kes nii pea, kui heidiku-staatusest nö klassi tippu tõuseb teise heidikuga ebaviisakalt käituma hakkab, oli vaieldamatult loo kõige säravam ja usutavam tegelane, temas võis inimese ära tunda küll.
Kuid seal oli teisigi: vaimselt haige ema, jääkuningannalik klassiliider Liisa, omas mullis ja segast peksev savukollist klassivend.

Kodused probleemid ja keeruline Lasnamäe õhkkond tundusid sedavõrd tõelised, et olin täiesti kindel, et lugu on üdini dokumentaalne ja tõestisündinud.
 Johannes ületas oma raskusi ja töötas välja   spetsiaalne kava, oma süsteemi, et saavutada populaarsust koolis.
Real võimalused.
On inimesi, kes tunduvad olevat lihtsamini võimelised täitma igasuguseid muudatusi.
Aga maailma võib muuta absoluutselt kõik.
Eesmärk ja realistlik hinnang oma võimete üle on oluline elus.
Nagu öeldakse "Unistada pole kahjulik", kuid teatud piiride taga.
Võime analüüsida ennast ja oma tegevusi peetakse väga väärtuslikuks oskuseks.
Üks peab õppima keskenduma ainult sellele mis hetkel tõepoolest oluline.
Võime kasutada oma mõistust, võimalusi, võimeid ja andeid maksimaalselt ära enda jaoks - see on kuldne kvaliteet, mis peaks välja kujunema igal isiksusel.
Eks öelda on alati lihtsam kui rakendada kõiki käesolevat praktikas, kuid ka mina pidin  parandama enda puudujääke, et saavutada eesmärke ning ma olen kindel, et kõik  eespool toodud omab mõtet.
Alguses püüdsin mõista, mis mulle ei meeldi ja mida ma ei oska.
Abiks võtsin vana tarkusemis kõlab nii: "Kui ei saa muuta situatsiooni, siis muuda oma suhtumist sellesse.
"   Päevast päeva kuuleme tarka sõna raadiost ja telerist kuid kui tõesti muuta asjaolud nii, et see mis segas aitaks, kas see ei teeks meie elu lihtsamaks?
Kui on loovat mõtlemist, meeldib luua, siis miks sundida ennast tegema muud tööd, mis nõuab tõelist teadust ainult sellepärast, et makstakse rohkem selle eest või on prestiižne?
Vaevalt et keegi lõpuks saab jääda õnnelikuks sellistes tingimustes.
Vägivald enda üle ei tee meid kunagi õnnelikuks.
Tohutu tahtejõu, kannatuse ja pühendumuseta pole võimalik näidatada ennast maksimaalselt tehes seda mis käib üle jõu.
Muutes ennast muudame oma elukvaliteeti.
Ei tasu karta minna edasi ja mõelda tulevikule või minevikule ning õppigu lõõgastuma probleemidest vähemalt mõneks ajaks, sest see on parim tee eduni.

Areng viib edasi ja uskudes endasse igaüks on võimeline saavutama oma eesmärke.

Igaüks on oma õnne sepp.

   
 
                 
                 
 

              
                 
Noorus on aeg, kui füüsilised ja intellektuaalsed võimed jõuavad tippu ja ületavad reaalsed võimalused - tundub, et suudad  kõike, aga midagi ei oska,  vastutustundetult teed kõige vastutuslikud otsused; valid eesmärgi, vaid mida neid on väärt, saad teada ainult kui see on saavutatud.
Aga juhtub nii, et eesmärk, millele sina püüad, ei õigusta neid vahendeid, jõudu ja püüdlusi, mida sina panid selle eesmärgi saavutamise nimel.
Ja on väga kahju ja valus sellest, et palju aega on mõttetult raisatud.
Hakkad  mõtlema, et kõik see - on nooruse viga.
Kas raske on noor olla?

   Jah, see on keeruline, sest  alati ei õnnestu õiget otsust teha.
Minu sõprade seas on inimesed, kellel oli raske otsust teha, kas saada keskhariduse gümnaasiumis või minna edasi  kutseõppekeskusse.

Meie vanuses, me ei saa ette arvata, kuidas mõjub tänapäevane otsus meie tulevikule ja kas see osutub õigeks.
See on väga raske tänapäeva noorte jaoks.

   On raske olla noor isegi sellepärast, et sul puudub suhtlemiskogemus.
Mõnel juhul on vaja olla  taktitundeline inimestega suhtlemises, et lahendada tekkivaid probleeme.
On raske seda omandada hetkepealt, sellepärast noored  ei oska tihtipeale õigesti suhelda.

Iga vanus on huvitav omamoodi, igal on oma plusse ja miinuseid.
Noorus on jõud ja ilu, kuid teist poolt noorinimesel ei ole piisavalt elukogemust erinevate probleemide lahendamisel, sellestki sünnivad need nooruse vead.

Ma arvan, et olla noor on raske, sest tal ei ole veel oma kohta ühiskonnas, ta alles otsib enda, ja selleks, et liituda selle ühiskonnaga on vaja midagi saavutada ja teha..
On raske olla noor, sest isiksus ei ole veel arenenud ja tahaks tihti jalutada, pidutseda, aga see ei vii pea kunagi heani.
Tänapäeva noortel on palju probleeme, mis on seotud näiteks haridusega või vaba aja veetmisega.
 Paljud meist tahavad kooli lõpetada, astuda ülikooli, leida tööd.
Aga me ei tea täpselt, mida toob homne päev, äkki õppekoha maksumus tõuseb või pärast ülikooli lõpetamist ei leida töökohta valitud erialal.
Iga inimene nooruses peab kuidagi ennast näidata, et ta oleks tulevikus tunnustatud ja austatud  ühiskonnas.
Seetõttu on vaja suunata kogu oma energiat oma püüdluste tulemuste saavutamisele ja oma unistuste ellutäitmisele.
Noore põlvkonna raskused on veel selles, et tahaks kõike ja nüüd, aga sind alati piiratakse, tundub, et sinu vabadust piiravad kõik: vanemad, kool ja ühiskond ka.
Ent iseenesestmõistetav, et see on võimatu, kuid selle mõistmine tuleb ainult eluaastate ja -kogemusega.
Ja see põlvkondade vastastikune arusaamatus viib sellele, et paljud noored inimesed ei leia vastuseid oma küsimustele, sulguvad endasse või sattuvad sõltuvusse halbadest inimestes.

Edaspidi nähakse palju vaeva, et muutuda, taas armastada elu ja elada kooskõlas endaga ja maailmaga.
Jaan Tangsoo raamatu "Hanejaht" peategelane ei pääsenud mööda nooruse vigadest ja raskustest.
Ta sattus keerulisesse situatsiooni ja ei suutnud ise narkosõltuvusega hakkama saada.
Ta on kergeusklik ja avatud inimene, kuid samal ajal kergesti ärrituv nagu meiegi, noored, kes ei saanud veel 20aastaseks.
Me usaldame võõraid inimesi ainult seetõttu, et nad on meist vanem, ning oma noore ea uhal ei mõista, et meid võidakse reeta või petta.
 Raamatu tegelane ei olnud emotsionaalselt valmis endast vanema neiuga suheteks, ta ei suutnud mõista, et teda lihtsalt kasutatakse.
 Isa ükskõiksus ja üksteisemõistmise puudumine, emaarmastuse puudumine - kõik käis tema saatusele ja viis teda,  veel väga noore inimese, halvasse kampa.
Enne ema surma nende pere oli väga sõbralik, isa mängis lapsega, tundis huvi tema elu vastu.
Kõik muutus pärast ema surma.
Isa oli pidevalt tööga hõivatud ja järgis sellist printsiipi, et pole mõtet kulutada  aega sellele, millel ei saa raha teenida.
Isa õpetussõnad "Ära usalda võõrast" ei jäänud ka külge.
 Isa  kergesti jagas oma pojale raha, tolle tundus, et isa lihtsalt maksab oma ükskõiksuse eest poja huvide ja probleemide vastu.
 Noor inimene teravalt vajab niisugust inimest, kes aitab  raskes olukorras, toetab teda ja juhib teda õigele teele.
Noortel on raske eristada head halvast.
Õnneks minu elus on toetavad ja abivalmis inimesed - minu vanemad.
Mina saan aru, kui raske oli  teose peategelasel langetada õiget otsust ilma lähedaste inimeste soovituse ja nõuandega, ilma sõbra toetava õlata.
Olen kindel, et täiskasvanud, kõigepealt vanemad peavad selle raamatu läbi lugema, kuna selles on näidatud, et ei tohi jääda ükskõikseks oma laste suhtes, et mitte raha hunnik ei kasvata last, vaid usalduslik suhtlemine, mõistmisoskus ning oskust tunda oma tütre või poja sisemaailma.
Teose peategelane ei olnud veel valmis tegema  õiget valikut, tal ei olnud kellega nõu pidada ja  ta nõustub proovima uimasteid.
Ta ei mõista narkotsi ohtu ja talle tundub, et see torkimine ei muuda teda narkomaaniks ning tema ei jää kümne päevaga sõltuvusse.
Ainult tema sugulaste ja sõprade abi aitas tal tulla tagasi normaalsele elule.
Pille, vanaisa ja isa olid ainukesed inimesed, keda ta vajas vaja kogu aeg ja kes aitasid temal endast aru saada.

Teose peategelane õppis inimestest aru saama, ta tuleb mõttele, et on kurjus ja headus, mis ajab taga noori, kogenematuid inimesi.

Läbi raskuste ta sai elukogemuse, mis tulevikus aitab vältida  rumalaid ja hirmsaid vigu.
See teos on eriti õpetlik noortele.
Hirmu ajab peale, kui loen narkootikumide tarvitamise tagajärjele, kui kiiresti normaalne inimene sattub elupõhja, peale järjekordse doosi miski teda ei huvita.
Üks veel raskus meie jaoks on see, et me arvame, et oleme juba täiskasvanud ja oleme võimelised ise otsuseid langetama ja valikut tegema, kuid siiski materiaalselt sõltume oma vanematest.
See kas annab raha, tahab ka kontrollida, mille peale see raha läheb, ja tihti vanemad piiravad oma lapse soove, mis kahtlemata  tekitab lastepoolse protesti.
Ja see toob kaasa  põlvkondade konflikti, milles kaotab materiaalselt sõltuv.
Aga kui vanemad annavad liiga palju raha ja ei kontrolli edasist protsessi, tekitab kiusatus, mis mõjutab noore psüühikat.
Nii juhtus raamatu "Hanejaht" peategelasega, raha läks alkoholi ja mõnusainete peale.
On nii raske noor olla!
Noorus on iseloomu, isikuomaduste ja enda "Mina"  kujunemise aeg.
Väga tähtis natuke ja õigel ajal peatuda, osata öelda "ei", õppida eristama tõde ja vale, headust ja kurjust, leida oma elu mõttetera!
 
                 
                 
 

              
                 
Probleemid ja raskused... Iga inimene kohtub oma eluteel nendega.
Need teevad inimesi tugevamaks ja targemaks.
Inimesed õpivad oma vigadest ja tulevikus püüavad mitte korrata neid vigu.
Nooruses kujuneb inimese maailmavaade ja iseloom.
Kõik otsivad võimalusi, et oma probleemidega hakkama saada.
Igaüks on oma õnne sepp.

Pärast M. Karu romaani "Nullpunkt " läbi lugemist võib teha mõningaid otsustusi.
Romaan räägib Johannesest, kes tuli uude kooli.
Tal on kodus raske olukord.
Ta vanemad on lahku läinud, ta ema on haige, ta kaksikõde on sõitnud Taisse.
See on ainult väike osa probleemidest, millega Johannes peab toime tulema.
Teine ta õde ja vend on juba täiskasvanud ja neil on oma elu.
Johannesel pole sõpru, ta ei saa klassivendadega läbi.
Johannese elu on tõesti raske.

Noored näevad Johanneses ennast: mis toimub Johannesega toimub tihti ka nendega, nad tunnevad talle kaasa ja elavad üle  ta raskusi nagu enda omi.

Lugu algab sellega, et Johannes pidi kodunt ära kolima, sest ta ema on haige.
Hiljem tuleb Johannes tagasi, kuna ta saab pisikese pettusega Tallinna eliitkooli sisse.
Johannes elab koos oma skisofreenikust emaga, nende kodust on saanud tõeline põrgu ja neil tekivad  tihti tülid.
Koolis ka ei lähe kõik hästi.
Uued klassivennad ei soovi Johannesega suhelda, koolis ta kohtab õige pea klassikaaslaste poolt ainult põlgut ja halvakspanu, temast saab klassi heidik.
Ta peab tegema järeltöid ja palju õppima.
Johanness ootab kooli lõppu lootes, et siis ehk kõik läheb korda.
Paljud noored sattuvad oma elus samasse olukorda.
Mõned saavad hakkama, mõned ei... Johannesele tundub, et nii sügavast august ennast enam välja ei venita - kas jood enese surnuks või lõikad õllepudeli killuga veenid läbi... Johannes on väsinud oma kurvast elust ja tahab ennast tappa.
Ta seisab rõdul ja mõtleb, et kas hüpata või ei... See on viha, mis paneb Johannese lõpuks liikuma.
Ta ei hüppa vaid otsustab alustada uut elu.
Ta kolib kodunt minema, enda õe vana korterisse, teeb selle korda ja hakkab ka vaikselt endaga tegelema.
Treenib vintskelt oma füüsist, hoiab võimaluse piires kõrvale Lasnamäe aegsetest sõpradest, saab koolis  õppeainetega hakkama ja leiab paar uut sõpragi  Kool saab läbi.
Suvi.
Johannes läheb oma sõpradega nende juurde maale.
Seal ta saab hästi läbi Sašaga.
Sõbruneb mingi tüdrukuga.
Tundub, et kõik läheb korda.
 Aga ühel päeval peab sinna tulema Tallinnast mingi tema tuttav.
See on Karmo, ta klassivend.
Johannes kardab, et juhtub sama, mis oli temaga  koolis ja nii see juhtuski.
Öösel tekib kaklus.
Johannese sõber Saša on hädas ja Johannes tuleb talle appi.
Naabrid kutsuvad politsei  välja, kõik, kes osalevad kakluses jäävad politseile vahele, ainult Saša viiakse haiglasse.
Johannes istub politseis ja räägib kõigest, mis on juhtunud.
Teda palutakse võtta taskust kõik välja ja siin juhtub see, mida keegi ei oodanud.
Mõni aeg tagasi andis Johannes oma vanale tuttavale raha võlgu, ja sai tagasi mitte raha, vaid mingid tabletid.
 Johannes ei visanud neid välja, vaid pani taskusse.
Johannes unustas selle ära, aga siin tabletid tulid välja.
Õnneks, kuna ta andmed klappisid teistega, Johannes lastakse vabaks,  aga ta peab hiljem oma vanematega jälle sinna tulema, et rääkida tablettidest Tänu sellele, et Johannese vanemad lähevad koos sinna politseise, nad leppivad omavahel ära ja perekonnd jatkab vaikselt oma elu.

Johannes naudib suve vaheaega, aga varsti see saab otsa.

Johannese tüdruk peab Norrasse tööle minema.
Kui Saša oli haiglas, tutvub Johannes ühe kuulsa produtsendiga ja  saab võimaluse kirjutada tema jaoks laulusõnad.
See viimane hommik, mis Johannes veedab oma tüdrukuga oli kuidagi nii raske.
Isegi mina, kui lugesin tundsin seda valu, kui sulle kallis inimene lahkub.
Pärast seda, kui ta tüdruk on ära läinud, tulevad Johannesel kohe pähe uued laulusõnad.
Tekst on valmis ja ta saadab selle tuttavale produtsendile.

Suvi on möödas ja algab uus kooliaasta.
Johannese õde tuleb välismaalt tagasi.

Kahjuks see ei ole nii hea, kui lootis Johannes.
Ta õde hakkab ülbitsema emaga.

Ta ei hooli emast pärast seda, mis juhtus nende peres.

See juhtus ammu, veel siis, kui Johannes oli väike.
Ühel päeval tabas ta ema raske haigushoog, ta hakkas arvama, et terve ta perekond tahab, et ta sureks ära.
Ta hakkas karjuma ja kisama, hiljem läks kodust ära.
Kõik arvasid, et ta rahuneb maha ja tuleb tagasi.
Ema tuligi tagasi ja kõik jätkus, ta karjus laste ja oma abikaasa peale.
Johannes ei teadnud mida teha.
Hiljem ta otsustas helistada oma vanemale vennale.
Ta vend tuli neile järgi ja viis nad õega ära.
Pärast seda Johannes,  õde ja isa enam emaga koos ei elanud.

Aga nüüd on nende perekond jälle koos ja Johannesele ei meeldi  see, et õde nii halvasti käitub emaga.
Saša andis Johannesele enne kooli algust nõu, kuidas ta peaks koolis käituma.

Johaness otsustab kõigile näidata kui ebaõiglaselt on temaga varem käitutud!

Päev kui Johaness oli spordisaalis, kuulis ta ühe mehe laulu, sõnadega, mis tema oli kirjutanud.
Teda peteti!
See kuulus produtsend pettis teda!
Johannes otsustab minna raadiosse ja rääkida sellest.
Pärast seda Johaness saab kuulsaks oma klassikaaslaste seas.

Kahjuks, aga mõne aja pärst Johanesse õde ei suuda enam kannatada ja läheb jalle ära, sest ta ei leia endale siin töökohta.

Tänu Sašale läheb koolis Johannesel läheb elu paremaks.
Johannes üritab suhelda oma klassikaaslastega ja nüüd tuleb see tal välja.
Johannesel tekivad sõbrad oma klassikaaslaste seas.
Ta käib tihti väljas Biankaga ja külastab väga erineviad kohti, tutvub uute inimestega, käib Biankaga klubisse, kus nad tutvuvad tüdrukutega, kes laulavad tema laulu.

Tänu sellele, et Johannes võttis ennast katte, on ta elu nüüd  paremaks läinud.

Kool on lõpenud, Johaness saab eksamitega hakkama ja isegi kooli viimasel päeval Johaness peab kõne.

Noorus on minu arust kõige raskem aeg.
Iga väike probleem on noorte jaoks suur.

Nooruses ei oska inimene veel vahet teha,et mis on päriselt tähtis ja millele polekski vaja tähelepanu pöörata.
Kodused tülid, raskused õppetöös,halvad sõbrad, ja nii edasi.
See kõik vaevab väga noori.
Kahjuks, samal ajal noorus on kõige parem aeg, ja see aeg kaob kiiresti.

Tulevikus, kui noor saab juba täiskasvanuks hakkab ta taga igatsema seda aega.

Aega, kui kõik oli võimalik ja inimene oli ise oma õnne sepp.
"See mis ei tapa teeb sind ainult tugevamaks"   Margus Karu romaan "Nullpunkt" on väga hea näide, et igaüks on oma õnne sepp.

 
                 
                 
 

              
                 
Mulle väga meeldis lugeda teost "Hei, Dima!
", mille kirjutas Marje Ernits.
Ma tahaksin teile kirjutada sellest, millele ma mõtlesin, kui lugesin seda raamatut.

Lugedes selle raamatu esimest lehekülge, hakkasin kohe mõtlema enda elu peale.
Tegelased olid mulle väga tuttavad, nagu oleksin neid varem teadnud.
Kui mina oleksin Mirja asemel, siis ma ei teaks, kuidas käituda sellistes olukordades.
Mina kujutan raamatu tegelasi omamoodi.

Dima oli tavaline maapoiss, kellel polnud eriti palju raha, kes ei olnud eriti moodne ja kellel oli oma eluviis.

Poisi isa oli Ukraina poolakas, vanaema moldaavlane ja vanaisa tatarlane.
Tal oli päris raske elu.
Tal oli vähe sõpru, kellega ta oma vaba aega veetis ja seetõttu oli tal ka igav elu.
Loomulikult ta luges raamatuid, aitas enda väheseid kaaslasi, püüdis kala ja oli väga hea ja abivalmis inimene.

Veel võib öelda, et ta oli väga lihtne, aus ja jäi kogu aeg ustavaks inimeseks.

Minu meelest peab iga tavalise poisi elus olema samasugune esimene armastus, sest kõik sellist tüüpi inimesed on seda väärt.
Ma olen kohanud selliseid inimesi ja võin öelda, et nendega on väga tore suhelda.
Nad on nagu teisest maailmast, kes ei vaata teisi ja elavad enda elu nii, nagu nad peavad seda oluliseks.
Dima teismelise elu oli väga keeruline ja mitte paljud teismelised ei saa selliste elutingimustega hakkama.
Ma arvan, et igale väiksele lapsele võiks ema rääkida loo Dimast, et lapsed ei harjuks ära sellega, et elus on kõik nii tore ja ilus.
Ma arvan, Mirja oli tema esimene armastus, sest oli näha, et ta ei osanud eriti hästi tüdrukutega suhelda.
Mirja on täiesti teistsugust tüüpi teismeline.
Ta oli harjunud elama, kuidas ta ise vajalikuks pidas.
Temal oli tähtsal kohal küsimus, kuidas ta välja näeb?
Iga päev kandis ta ilusaid, puhtaid ja moodsaid riideid, sellele järgnes ilus meik ja trendikas soeng.
Selle tüdruku mõtted olid tühjad nagu kanal.
Mul on sellist tüüpi inimene väga tuttav.
Tänapäeval on selliseid tütarlapsi väga palju.
Ta oli puhas eestlane ja oli uhke selle üle.
Paljude arust on väga moodne olla nagu Barbie nukk.
Nagu iga teismeline, tahtis Mirja leida armastust, kuigi ei näidanud seda teistele.
Kui tüdruk maale sõitis, siis oli kindel, et midagi huvitavat ta sealt ei leia, aga kõik tema lootused muutusid paremaks.
Kui Mirja kohtus Dimaga, hakkas ta tasapisi muutuma.
Tal tekkisid ideed, millele ta varem ei mõelnud.

Tegelikult ta meeldis mulle nagu tegelane ja mul oli väga huvitav lugeda kuidas ta käitub erinevates situatsioonides.
Kaks tegelast kohtusid täiesti juhuslikult ja põhimõtteliselt kui Mirjal poleks vaja olnud neid kodarkõristeid, siis võibolla poleks nad kunagi kohtunud.
Kohe esimesest silmapilgust tekkis mõlemal noorel huvi teineteise vastu.
Nad leidsid väga kiiresti ühise keele ja neil oli lihte omavahel suhelda.

Minu arvates, kui inimestel on lihtne üksteisega suhelda, siis see tähendab, et nende vahel hakkab kunagi, midagi toimuma.

Dima pani algusest peale tähele tüdruku jalgratast.
Veel torkas talle silma, kuidas tüdruk on riides ja sai aru, et Mirja elab temast paremini.
Võibolla poiss mõtles sellel ajal, miks tema ei ela nii hästi nagu Mirja ?

Väga paljudel teismelistel tekkib samasugune küsimus: "Miks tal on paremad riided kui minul?
" Tänapäeval on just riietus see, mille pärast paljusid noori narritakse ja nende enesehinnang langeb.

Kuid Dima mõtted ei seganud Mirja juttu kuulamist.
Iga kord pärast nende esimest kohtumist said nad mõlemad üksteiset rohkem teada.
Nende silmavaated muutusid, jutud läksid huvitamaks ja sõprus nende vahel muutus veelgi tugavamaks.
Dima sai aru, et Mirja sõidab varsti linna tagasi, aga noormees tahtis teha kõik võimaliku, et olla tema lähedal.

Mirja õppis ainult viitele, käis muusikakoolis ja tegeles iluuisutamisega.
Kohe esimesest peatükkist oli näha, et Miral on päris karmid vanemad, kes hoolitsevad tema eest ja tahavad, et temast saaks iseseisev inimene.

Ma arvan , et Mirjat riietati moodsalt ja talle osteti kalleid asju, et ta harjuks ära hea eluviisiga ja saaks aru, mille jaoks ta õpib ja ennast arendab.
Võib-olla Mirjale see eriti ei meeldinud, et teda nii karmilt hoiti, aga niimoodi arvavad kõik teismelised.

Minu vanuses on paljud noored häbelikud ja kardavad tutvuda inimestega, kes neile meeldivad.
Selles raamatus oli kõik teistmoodi.
Noored ei kartnud üksteisega suhelda ja proovisid leida rohkem võimalusi, kuidas kokku saada ja koos aega veeta.
Kuna Dima sai Mirja isa juurde tööle, siis see tähendas, et Dimal oli veel üks põhjus, miks suhelda Mirjaga.
Nad nägid üksteist peaaegu iga päev ja nendele mõlemale meeldis väga teineteisega suhelda.

Kui paljud teismelised oleksid julgemad, siis oleks neil vähem probleeme.
Ma võin tuua näite oma elust.
Kui ma olen tunniks valmis, aga ma ei tea eelmist teemat, siis ma ei tõsta kätt ja ei hakka rääkima teemast, milleks ma olen valmis, kuna ma kardan.
Kui ma oleksin sellistes situatsioonides julgem, siis oleks mul rohem paremaid hindeid ja õpetajad mõtleksid, et ma valmistun iga kord tunniks.
Ma tõin ainult ühe näite, aga selliseid olukordi juhtub tuhandeid iga teismelise elus.

Ja mind väga huvitas, et selles raamatus oli just vastupidi - noored olid päris julged, kuigi pärinesid erinevast kultuuri ruumist.
Ma arvan, et veel üks noorte probleemidest on see, et nad kardavad rääkida oma kallile inimesele oma tunnetest.

Alguses noored käituvad väga tagasihoidlikult ja ei näita isegi seda, et tunnevad väikest huvi teineteise vastu.
Aga võib olla näitab see hoopis head kasvatust?

Dima oli tavalisest perest ja sellepärast polnud tal mitte mingisuguseid maneere.
Kui ta tutvus Mirjaga, siis ta mõnikord isegi ropendas.
Minu arvates pole see ilus, kui poisid ropendavad.

Ilmselt sai Dima selles aru, et tüdrukutele ei meeldi, kui poisid ropendavad ja proovis ennast tagasi hoida.
Ka Mirja perega lõunat süües puudusid poisil lauakombed.

Minu meelest on rohkem probleeme teismelistel tüdrukutel.
Neid paneb muretsema kõik see, kuidas nende nägu välja näeb, kuidas nende soeng on, kuidas riided istuvad.
Mirja oli tüdruk, kes hoolitses enda välimuse eest.
Ta kasutas erinevaid kreeme, mis nahka siledaks tegid.
Kui tüdruk ei meeldinud iseendale, siis tal oli paha tuju ja kannatada said neiu vanemad, kelle peale ta enda kurjuse välja elas.

Mirja oli läinud isasse ja enda arvates polnud ta piisavalt ilus.

Ma arvan, et lõunasöögi ajal Mirja eputas, et ta ei söö sellist suppi, sest see on rasvane.

See on muidugi hea, et tüdruk jälgib, mida ta sööb, aga külaliste ees on see päris ebaviisakas.
Praegu on moes väga kõhnad naised ja noored tüdrukud tahavad olla moodsad ja sellepärast eputavad teiste ees, et nad ei söö rasvast jne.
Mirja ema oli väga ilus ja ta ei saanud aru, miks ta ka nii ilus pole.
Tegelikult ma olen täiest kindel, et ta oli väga ilus tüdruk, sest sellises vanuses tundub kõik idele noortele neidudele, et nad on koledad.
Aga saabub aeg, kui tüdruk leiab poisi, kellele ta meeldib ja kes talle samuti meeldib ja saab aru, et kui ta oleks nii kole, siis ta ei meeldiks sellele poisile.
Ma olen täiesti kindel, et Mirja ja Dima sobivad väga hästi kokku.
Mul oleks väga huvitav teada, mis sai sellest loost edasi.
Iga teismeline unistab kohtumisest inimesega, et tunda kellegi armastust jaseda, et sa oled kellegi jaoks väga tähtis.
Muidugi, kui sul on vanemad, siis sa tead, et nad armastavad sind, aga tore oleks kui sa leiaks kellegi veel, kelle jaoks võiksid oma elu, muresid ja rõõme jagada.
Minu elus on olnud palju inimesi, kellest ma mõtlesin , et nad on need, kelle jaoks ma siin maailmas olemas olen, aga ma kahtlesin.
Mitte kõikidel noortel pole samasuguseid mõtteid ja paljud ei saa elu mõttest üldse aru.
Mul on niisugustest inimestest väga kahju.

Raamat "Hei, Dima!
" oli minu jaoks niivõrd hea, et ma julgen seda soovitada kõikidele noortele.
Igaühe jaoks on kuskil keegi.
Keegi ootab sind, et armastada ja öelda sulle, et sa ei sündinud siia maailma niisama.

   
 
                 
                 
 

              
                 
Ma ei ole mitte kunagi kirjutanud motivatsioonikirju.
Kui lugesin eesti keele olümpiaadi juhendit, ei kahelnud ma minutitki, et sellega hakkama ei saa.
Veidi harjumatu oli tutvuda motivatsioonikirja nõudmistega, kuid usun, et saan kirjutamisega hakkama, sest lahendamatuid olukordi ei ole.
Natuke endast.
Eesti keele tunnid algasid minul esimeses klassis, kuid tõeliselt hakkasin seda õppima ei esimesest ega teisest klassist, vaid alates viiendast klassist.
Siis, kui tulin õppima Tallinna Läänemere Gümnaasiumisse.
Mulle väga meeldib rääkida eesti keeles.
Ma arvan, et igasuguste keelte õppimine on huvitav ja kasulik: me õpime mõistma teisi inimesi, ühiskond muutub arusaadavaks ja omaseks.
Kui mitte keegi mitte kunagi ei saaks meist just keele oskamatuse pärast aru, siis me ei oleks leidnud sõpru.

Seepärast keelte õppimine, eriti eesti keele õppimine, on väga tähtis.
Ärge arvake, et see on ebaoluline.

Ma õpin keelekümblusklassis, see aitab mind väga.
6. klassist alates hakkasin osalema erinevatel olümpiaadidel.
Ei oska öelda, kui palju neid oli, kuid kõik need olid eesti keeles (vene keele olümpiaad sinna ei kuulu).
7. klassis meie koolis toimus ka eesti keele olümpiaad, kuid see oli mitte vabariiklik, vaid koolisisene .
Ma ei ole enne osalenud vabariiklikus eesti keele olümpiaadis.
Ei tahaks, et see võimalus läheks minust mööda.

 Koolis õpin eesti keelt hea meelega.
Meil on tore õpetaja, kes teeb meile iga teema selgeks.
Tunnis ei tehta kunagi ebahuvitavaid, mõttetuid ja mittevajalikke harjutusi.
Kui eesti keele eksam oleks mitte kohustuslik, vaid valitav, ma oleksin ikkagi selle valinud .
Ma arvan, et ma pean minema eesti keele olümpiaadile selleks, et arendada oma võimeid ja paremini mõista ja kasutada oma kodumaa keelt.
Kumbki eesmärk ei nõua palju pingutust.
See on hea võimalus võrrelda oma teadmisi teiste omadega.
Õpetaja küll ütles, et sel aastal ma võiksin ainult proovida, kuid ma tahan tõestada nii endale kui ka teistele, et ei ole midagi võimatut, kui seda väga tahta.
Ega see nii keeruline ka ole!

         
 
                 
                 
 

              
                 
Ühiskond ja maailm arenevad spiraali järgi.
Mida paremini elavad inimesed, seda rohkem levivad alkoholism ja narkomaania.
Võib olla inimestel ei piisa elamustest, mida nad saavad tavalisest elust?
On vaja midagi uut üha rohkem ja  rohkem.
Huvitav küll, miks see on levinud ka kriisi ajal?
Inimesed ei tule probleemidega toime, neil on raske elada.
Mind alati on huvitanud küsimus "miks peaaegu kõik inimesed suitsetavad ja tarvitavad alkoholi sõja ajal?
" Kriis on ju täpselt samasugune olukord.
Liiga palju on kaaludel.
Kuid aga jättes keerulisi situatsioone  kõrvale ja pöörates tähelepanu sellele, et see eksisteeris kõikjal ja kogu aeg, tekib ainus küsumus: miks nii?
Tundub, et see on ainult meie süü.
Ühiskonna, riigi, inimeste.... Üldine... Peaaegu iga  tänapäeval tuntud uimastitest algul oli kasutusel medikamendina.
Keegi ei näinud selles midagi halba , need olid müügil apteegis, ja polnud inimesi, kes teadsid, et narkotikumid kahjustavad tervist ja hinge.
Kuidas see saab olla?

Täna ei saa seda isegi ette kujutada!
Mida saab siis ütelda alkoholi kohta?

Juba ammu Euroopas pidutsemine tähendas suurt joomist.
Paljud kaasaegsed peod ei erine nendest.
Maailm on süstla ja pudeli vanglas.
(Chatiga ühineb Dori)  Dori: Noh, chao!

Mart: Tervist.

Dori: Mis asja?

Mart: Mind valdab rahutus.

Dori: Wow.

(vaikimine)  Dori: Hakkad rääkima?

Mart: Hakkan põletama raamatu.
Dori: Ei, see on ju mineviku igand... Mis raamat ehkki?

Mart: "Hanejaht", Jaan Tangsoo.

Dori: Uuu, miks ei meeldinud?

Mart: Ei tahaks olla nagu peakangelane.
Isegi ei mäleta kuidas tema nimi on.
Dori: Mina ka.
Miks nii?
Kõik aga lõpeb hästi.

Mart: See ei mängi suurt rolli.
Hellitatud 17-aastane poiss vihkab oma isa, vihkab kõiki, kes tema ümber on, ja seepärast hakkab meelemürke tarvitama.

Dori: Nii vihane oled... Arvan, et ta lihtsalt ei näinud teist väljapääsu, midagi muud, et äratada inimeste tähelepanu..

Mart: Millest sa räägid... Milline väljapääs?

Saan aru, et on raske, kui ema sureb.
Raske, ei saa aga õigustada poissi.
Isa on rahakott, ja see noor võis saada kõike, mida hing tahtis.
Pole oluline, et lõppude lõpuks nooruk jättis uimastite tarvitamist maha.

Dori: Liiga julm.
Miks sa ei laida tema isa?

Sulgus oma õnnetuses, töötas, ei näinud ja ei tahtnud näha, mis juhtub tema pojaga.
Ainult tol ajal, kui poiss ei saanud juba olukorda peita, isa läks ja leidis aega oma lapse jaoks.
Miks mitte mõista süüdi isa?

Mart: Ha-ha, milline monoloog!
Sellele ei mõelnudki!

Dori: Pole tähtis, tegelikult, nad mõlemad on egoistid.
Isa aga on pojast vanem, peab juba pea otsas olema.

Mart: Ja kes meist julm on... Dori: Filosoof ärkas.

Mart: Ära salva    (Chatiga ühineb Tark)Mart: Hei, Dori, uus ohverDori: Hey, Tark!

Tark: Mille kohta puhkes kära?
Nagu tavaliselt, kuum teil on.

Dori: Mart meil raamatud hakkas lugema.

Mart: Teravmeelsus näol... Tark: Mis raamat?

Mart: Hanejaht, Jaan... Tark: Tangsoo.
Dori: Täpselt.

Tark: Noh, ja miks teile ei meeldinud lugu poisist, kes torkis, torkis, ja IMEEEEE, kõik on korras?

Dori: Mart, tundub, et meil on ilmunud opponent.

Mart: Ookey, kuid ma ei viitsi vaielda !

Tark: Ja nii alati..

Mart: Okey, kas ei tahaks olla kellegagi sellest teosest sarnane?

Tark: Ei tahaks olla nagu Pille ja Dan.
Dori: Wow!

Tark: Muigad asjata..
Tõukavad ebamõistlikele ja õrnadele noorukitele heroiini, kokaiini.
Ja elavad, rõõmsad.

Mart: Arvate, kas on tõesti nii?
Dori: Ei.

Tark: Võib olla.
(vaikimine)  Tark: Ma ei tahaks olla nagu autor.
Kes ta oli?
Ah, Tangsoo !
Tema maailm on nii tume.
Ta ei näe üldse valgust, aga ma ei taha mõtelda, et kogu maailm elab lootuseta.
Pole sel juhul oluline, et raamatus on «happy end».
Tahaksin uskuda, et maailmas on kõik natukene parem, et on rohkem headust.
Parem oleks, kui me ei läheks teiste muredest mööda.
Üldse pole vaja nagu keegi teine olla.
On oluline iseendaks jääda.
Pudel, süstal pole väljapääs.

(viimane sõnum ei ole jõudnud kohale)(Elekter lülitus välja ilmastikuolude tõttu.)       
 
                 
                 
 

              
                 
Tervist!

Selle jaoks, et pääseda olümpiaadi lõppvooru ja  esindada minu kooli, kirjutan teile motivatsioonikirja.
Minu arvates ma olen  seda väärt.
Koolis ei arvatud ka teistmoodi.

 Eesti keelt hakkasin rääkima väga varasest lapsepõlvest.
Minu kooli õpilastest mitte ükski, kellega ma suhelnud olen, nii puhtalt eesti keelt ei räägi.
Ma olen palju  eestlastega suhelnud ja paljud neist ei teadnud, et ma olen venelane.
Keegi ei oskaks  mu jutu järgi pakkuda, et ma ei ole eestlane.

Kui aga pidin venelasega rääkima või jutt käis koolist, kõik olid väga üllatanud.
Kõik inimesed olid alati väga huvitatud, et kust ma eesti keele ära õppisin.
Siis aga rääkisin ma neile, et käisin vene lasteaias, aga eesti rühmas.

 Aga see ei ole põhiline allikas, kust ma eesti keeleselgeks sain.
Tuli nii välja, et sündisin ja elan siiamaani eesti rajoonis.
Kohe algusest peale olid mul eesti sõbrad.
Ma ei ole kunagi spetsiaalselt eesti keelt õppinud, ega eesti keele sõnu pähe  tuupinud.
Minu isa räägib juba lapsepõlvest alates samuti vabalt  eesti keeles.

Präegu aga ei räägi ma mitte kuskil nii palju eesti keelt kui trennis.
Mina tegelen mitte harrastus-, vaid võistlusspordiga.
Minu ema palub mind rohkem pühenduda õppimisele ja palub mind: "Ära tee nii palju trenni!
". Ega ma nohik pole, et ainult õppida!
Kummastki ma ei loobu!
Püüan hästi õppida ja teha sporti.
Sport on minu jaoks väga tähtis!
Seal on mul palju sõpru,  kellega meeldib mulle suhelda ka vabal ajal.
Ma ei tee kunagi vahet, et  kas inimene on eestlane, venelane või üldse teisest rahvusest, minu meelest, kõik inimesed on võrdsad .
Ei venelane ega eestlane ei saa mu sõbraks ainult rahvuse pärast, kõige pealt ma vaatan inimese iseloomu.
Minu arvates on ebaloogiline  sõpru rahvuse pärast valida.
     Inimestega suheldes ei tekki mul probleeme oma mõtteid jagada, suudan vabalt seletada minu ideid.
Olen sõbralik.
Saan inimestega hästi läbi.
Selle pärast ma arvan, et võiks ma oma kooli esindada.
Tahtejõutu selles suhtes ma pole.
Olen paljudest eesti keele üritustest osa võtnud , suudan paljudest teemadest rääkida ja juttu üleval hoida!
See tõttu, et olen sportlane, meeldivad  mulle erinevad uued väljakutsed.
Ja loodetavasti saan ma nendest kõikidest üle!
   Lugupidamisega        
 
                 
                 
 

              
                 
Minu nimi on ..
ja tahan osaleda eesti keele olümpiaadil.
Sain teada olümpiaadist õpetajalt ning ta soovitas mul osaleda sellel aastal.
Ma arvan, et tuleb proovida, sest kes ei riskeeri, see on arg.

Ma õpin Tapa Vene Gümnaasiumi 9. klassis.
Olen osalenud mitte ainult koolivõistlustel, vaid ka maakonnaolümpiaadidel.
Kahjuks, mitte kunagi ei ole võitnud esikohti.
Aga mitte kummalgi võistlusel ei olnud ebameeldiv osaleda..

Mitte keegi ei ole minult küsinud, miks ma seda teen.
Mulle lihtsalt meeldib ja mitte kellegi arvamust ma kuulda ei taha ega ei soovi.
Õpetajad ja vanemad aitavad mul elus edasi liikuda.

Veel õppisin kaks aastat Tartu Ülikooli teaduskoolis keemiat ja matemaatikat.
Matemaatika ülesanded on kogu aeg olnud väga rasked, seetõttu kunagi ei ole saanud ma hindeid kõrgemaid kui B ja C. Aga keemia ülesanded on natuke kergemad ning nad meeldivad mulle rohkem.
12. jaanuaril käisin keemia maakonnaolümpiaadil.
Ülesanded olid rasked, aga õpetlikud.

Mu sõbrad mõtlevad, et ma olen rahutu, sest kogu aeg teen midagi.
Ega te mind ei tunne!
Arvan, et nad lihtsalt ei tea kui hästi mõjuvad olümpiaadid iseendale.
Mu ema ei anna rahu mulle.
Ta soovib, et mina kasvaksin targaks ja järjekindlaks inimeseks.
Ma olen temale tänulik.

Vaba aega mul peaaegu pole, kuid muuta oma elu lihtsamaks, ma ei sooviks.
Mõnikord tahan ka puhata, aga tean, et see on laiskus ja proovin sellest üle saada.
Ma soovin kandideerida, sest mulle meeldib enesearendamine.
Koguaeg proovin midagi uut.
Mulle meeldib sporti teha, lugeda, käsitööd teha ja õppida.
See kõik on väga erinev, aga need huvialad aitavad mul jääda iseendaks.

Loodan, et te peate mind eriliseks inimeseks.
Ma väga tahan osaleda olümpiaadil.
Mul on ükskõik, missuguse koha ma saavutan, peaasi et ma saan kasutada enda tarkusi.
Olen meeleldi nõus vastama täiendavatele küsimustele Teile sobival ajal.

Lugupidamisega         
 
                 
                 



Seda olümpiaaditööd  kirjutavad paljud õpilased erinevatest koolidest.
Konkurents sellel võistlusel on suur, sest kõik tõesti tahavad olla parimad ja see, kes võidab sellel olümpiaadil, on meile praegu tundmatu.
Arvan, et just mina pean pääsema olümpiaadi lõppvooru oma kooli esindama, sest mitte keegi ei ole nii edukas kui mina.
Ma ei jäta sellist võimalust kasutamata ja  teen kõik selle nimel, et minu töö valitaks parimaks.
Selles töös mina tahan rääkida teile, miks mina olen selline õpilane, kes võiks  kõige paremini meie kooli esindada.

Mina olen kuueteistkümneaastane tüdruk ja õpin Tallinna Pae Gümnaasiumis kümnendas klassis.
Minu arvates on mul väga palju positiivseid omadusi, mis sobivad, et  osaleksin  sellel olümpiaadil.
Ega teie ei usu mind?
  Püüan  teid  ümber veenda.... Ma olen väga haritud ja töökas ja see aitab mul osaleda erinevates projektides.
Mul on  kaks sõbrannat, aga kumbki ei ole teinud nii palju erinevaid projekte kui mina.
Ma ei kirjutanud neid kõiki hästi, aga mulle meeldis osaleda.
  Olen väga huvitatud enda arendamisest ja  õppimisest ning  alati näitan enda aktiivsust teistest rohkem.

Teisi  õpilasi minu klassist ei huvita õppimine  nii kui mind , ega osale nad ka projektides ja konkurssidel  nii tihti kui mina.
Kõikidele meeldib minuga suhelda, sest olen väga tark ja mul on hea suhtlemisoskus.
Mul pole mitte kusagil olnud probleeme inimestega suhtlemisel, ei teinud midagi ebaseaduslikku täna ega ole seda teinud ka varem  ja mind ei karistatud ega ole ka kunagi karistatud  mingi halva asja eest.
Mina ei sõltu teistest inimestest, olen aus ja abivalmis, olen tõeline sõber ja oskan väga paljusid asju teha.
Olen enesekindel:  tean mida ma tahan.
Ja tean hästi seda, mida ma oskan  hästi teha ja mida halvasti.

Kõik need minu omadused on väga head.
Mina ei ole ideaalne, aga kavatsen olla veel parem.
Arvan, et ma saan võimaluse oma kooli esindada.

Lõpuks võin öelda ainult seda, et mind  ei huvita mitte see, mida ma sellisel olümpiaadil hea koha eest saan, vaid see, et ma seal osalen ja see on minu jaoks huvitav.
Aga mul on teile palve: ärge valige teisi õpilasi, sest minu arvates keegi ei ole kirjutanud seda tööd paremini kui mina.
Ja veel ei tahaks, et keegi teine saab võimaluse esindada meie kooli.

      
 
                 
                 



Lugesin väikese tüki Andrus Kivirehe romaanist "Rehepapp, ehk, November" ja julgen õelda et see polnud ebameeldiv kogemus.
Kivirähk mängib folkloori, käsituste ja rahvapärimustega ja teeb nauruväärseks nii mõisamehed kui talupojadki.
Ta mõnitab ja naereb välja kogu kiriku institutsioonile aga Jumalat ta minu meelest ei pilga.
Enamgi Kivirähk ironiseerib ahneid ja rumalaid inimesi.

   Kirjanik ammutab häbenemata vanadest muistendeist ja nii saab kokku hea looming mis kujustab ette rõõmsa loo väikese eesti küla elust pärisorjuse ajal.
Jutustus järgib eri inimeste ettenägematu asjaoluseid ja juhtumid mõõduvad episoodidena mida ühendab sündmuskoht ning aeg - kõik toimub ühe novembri jooksul.

   Huumorisäde silmis ja mahlaka keelega Kivirähk kirjutab lollide aga kavalade talupoegade suhtlemisest mõisahärrädega.
Lopsakalt ta veel loob sellise pilti talupoegadest et nad on kavalad nagu rebased.
Nad teevad kavalaid tempe mitte ainult teineteistega aga ka veel ise kuradiga.

Lõpptulemus on koomiline analüüs eestlaste põhiolemustest ja iseloomudest.

   Peamiselt on Rehepapp minu meelest satiir nii igiaegsest inimeste petlikkusest ning truudusetusest kui ka igavesest põhjatust raha ahnusest tollal ajal kui ka nüüdisajal.
Ja kui ma ei valesti mäleta nii nüüdisaegses keelekasutuses on juba väljend "rehepapplus" mis tähendab ahnede inimeste rumalaid käitumisi eriti poliitilises kontekstis.
Aga võib olla ka see on minu arusaamatus või mõistan vääriti.
( Palun õiendage mind selle kohta kui eksin siin ).    Mulle eriti meeldis Kivirehe stiilis otsene ja teesklematu suhtumine vägivalda ning surma.
See on selle romaani veetluse ja veojõu saladus.
Nii see stiil kui ka varjundirikas keel pakkub lugejale rohkesti ajaviidet ning meelelahutust.
Soovitan soojalt Rehepappi teistelegi eesti folkloorist, reibast keelest ning naermisest huvitatuile.
See on tõesti rõõmutekitavalt naljakas raamat!




Lugesin Maimu Bergi "Ma armastasin venelast".
Kunagi varem ma ei olnud kuulnud sellest kirjanikust midagi, ainult võtsin juhuslikult ühe raamatu riiulist kuna jalutasin ringi raamatukogus.
Aga see oligi väga meeldiv üllatus tutvuda Maimu Bergi loometööga.

   "Ma armastasin venelast" on peen, tundlik ja delikaatne kujutis inimese iseloomust eriti kuna inimesed armuvad, armastavad ning tundvad teine teise vastu armukadedust.
Ja veel kui see armumine on enam vähem tabuks peetud, keelatud.

Romaan ongi tõeline keelatu armastuse tõend, mis on kirjutatud terava tähelepanuvõimega.
  Ja mitte lihtsalt natukene keelatu aga mitmel kombel ning mitmekordselt keelatu armastuse lugu.
   Berg käsitleb romaanis seksuaalsusega seotuid tabusid ning üritab astuda nende üle või pisut purustada neid.
Jutustus jõuab edasi nii moodi et lugeja nagu lihtsalt  möödub ühe naise elulooga lugetes väikseid tükke romaani peategelase, Irma, elust ja armumisist lapsepõlves, nooruses ning täiseal.

   Irma elu esimene keelatud armastus on venekeelne tüdruk, Inna.
Siia ongi kohe esimene tõeline tabu.
Armastada mitte meest aga armuda samasooga ja veel venekeelsega.

Mitmekordselt õudne käitumine.
Suhe siis pole tavalinen mehe ja naise vaheline vaid selline örn varase nooruse tegelevus  mis seob kahe sama sugupoolese inimese vahel.
Aga sellel armastusel on ka kõik tunnused mida peetakse "tõelise" armastuse juurde kuulumiseks.
On erinevaid tundeid ja juba isegi erootika nende hulgas.
Siin on siis küsimus vähemalt kahekordselt keelatust armastusest: kui eestlane armastab venelast ja naine naist.

   Järgmine armastus on tabu vanema ja noorema vahel.
Ja siin ei saa ennast hoida selle mõtte eest et lugu on nii nagu kuulsa V. Nabokovi "Lolita" aga nüüd võime sisse elada sündmused noore tüdruku silmi läbi.
Irmal on lapsepõlves olnud kopsud haiged ja tema on käinud röntgenis kus on olnud arstina vanem umbes nelikümne aastane mees.
Irma armub temasse ja nii algab seksuaalne suhe noore kolmeteistaastase Irma ja isalise kopsuarsti vahel.

Lihtsalt võib õelda et Irma vajab vanema mehe kaitset elusse.
Kui oma isa ei ole ega tule tagasi sealt kaugelt venemaalt kus ta teeb midagi... kas ei taha või ei pääse, täpselt väike Irma aru ei saa, eriti kui ema ega keegi teine taha rääkida isast midagi.

Vaikimise müür.
Õudne häbilik tundmus hõljub selle saladuse üle.
Ja hirm.
Parem unustada.
Ja nii Irma ka vaistlikult tundeb ning tajub et parem kui ei küsi.

Siiski ta mõtleb et kui isa istub venemaal oma majas, ega pääse tema juurde.
Ja isast ta teab ainult et tema on pildipeal ilus ja tumedapäine.
Aga ikkagi ema tähendab et "ära räägi kunagi kellegagi isast"  Ometi see et isa puudus on üks selgitus sellele et Irma alati armub kritiikita kõikidesse.
Ta lihtsalt tahab leida keegi kes paneb tähele tema armutundeid.

   Hiljem Irma elus juhtub nii et tema ongi ise see vanem osapool suhetes.
Jälle keelatud armumine.

Noore mehega toimub palav suhe aga samal ajal Irma mõtleb et nagunii see pole tõsine ja kindlasti ei taha temaga abielluda.

Selles loos eriti hinnan seda kui Maimu Berg oskab asetuda noore mehe seisukohta.
Noore, väga  armukadeda mehe pea sisse on ta leidnud tee ega see pole ühtki hetke ebausutav.
Kui ma oleks lugenud oma päiviku märkmeid mida olen joonistatud kaheksateist aastasena esimese murratu südametüki järel.

   Varem juba võrdlesin seda romaani Nabokoviga aga siin on ka kujundeid Viivi Luigi "Ajaloo iluga" ja eriti "Seitsmes rahukevad"-teosega.
Nii nagu et mõlemad kujundavad Eesti asju laste silmide läbi.
Ja mõlemad on mälestusi sõja järel sündnud põlvkonna lapsepõlvest, millal eriti mehi oli vähe.
Palju oli venemaal ja mujal ning osa oli ka tooni veenud.
Hirm, häbi ja valesid ümbritsevad elu.
Natukene õudne atmosfäär lapsele üles kasvada aga teiselt poolt igavesti ajaloos on lased oskanud mugaduda kõigesse.
Ja elada nii nagu alati kõikjal kõikidel aegadel.
Mängida mängu, armuda kellegagi, oli see siis lubatud või ei ja nii edasi.
Vahel kaebu isa järgi tuleb peale aga elu läheb siiski edasi.

   Ühtekokku minu meelest Maimu Berg kirjutab nii usutavalt et pole võimalik mõtelda muud kui et Maimu eluloos on olnud samasuguseid jooni.
Lugesin küll tema intervjuu Päevalehest aga täpselt nüüd ei mäleta.
Võib olla et tema mainis et tal on alati loomingutes jooneid oma eluloost aga täpselt need juhtumid pole kellelegi juhtunud.

 




Tere.
Kirjutame Teile seest praegu mina ja minu kollegid otsime hea koht, kus on võimalik organiseerida oma firma aastapäeva pidu.
Me olime suur firm ja ürituses saavad tulla kuskel kolmkümmend inimesed, seest me soovime broneerida suur saala.
See üritus toimub kolmas aprillil.
Meie ka huvitavad lisateemised ja me soovime tead kõik pakkumised, aga teame et soovime tellida fotograafi teenused ja Triihveli ansambel.
Ka me soovime teada minu pakkumised ja minu muutmise võimalus.
Me kõik elame erinevas regionis ja soovime kohtuda Sinililles kohvikus võib olla kuskil juures.
On hotellid ja te võiksite tellida ruumid?
Ja lõppuks me otame kiiri hinnapakkumisega, ja lisainfoga lisa teenuseid ja minuga.
Tahan korda et me soovime organiseerida selle üritus kolmas aprillist kuni kuuskil veel 2 päevad.
Suur aita tähelepanu eest!
ootame vastu!

See on muidugi väga huvitav idee ja ma saan mõtlema selle teemast ja ei leida õige vastus.
Ühes küljas mina olen nõus ja arvan, et kõik raskused millised oli minu elus muutuvad mind ja minu asju arusamine.
Selle asi põhjus saab olla aju, keda töötab mäluga ja elu instinktidega millised töötavad automatilised või see on teised asjad millised annava elusoov ja võimalus leida midagi hea elus ja unustada eelmised raskused.
Inimene on väga tark ja seest seest palju inimesed mõtlevad, et nad targemat kui teised ja see on teisele raskuse põhjus aga kui nad leidavad endale problemid nad ka võtavad kogemus mida tähendab teise sõnadega seda, et eluraskused teevad inimesed tugevaks.
Teise küljes kui inimesed just mälutavad millised ja miks probleemid toimuvad, nad kardavad neid ja teevad veel ja veel erinevad asjad millest nad ei võta kogemus.

Me olime väga väsinud ja me koguaeg töötame või magame, palju inimesed ei mälutavad oma pühapäevad ja kõik raskused elus muutuvad väga väikesed mõtted aga inimesed kordavad ja kordavad leida raskused.
Arvan, et me peame kasutada oma puhkus kasulikult ja puhkuda suurem, ainult selle muutmise pärast me saame õppida olla targad, kogemuse kasutavad inimesed.






Lugupeetutud administraator kohviku Sinilill!
Kirjutab teile möönedžer firma OÜ "Tektonika".

Meie firmas on aastapäev ja meie tahaksime seda pidu tähistama.
Nägime internetis reklaami kohviku Sinilill, ja tahaksime teata teild teised vastused.

Meid väga huvitab kui palju maksab, et võta üürile väikest saali, sest et meie firma ei ole nii suur, meie kolektiivis on 20 inimest.
Milline see saal on?

Veel meie väga tähaksime et oleks inimene kes akkab sellega piduga tegelema.
Suurepärane oleks meie jaoks et mängiks ansambel.
Meie peo tahaksime tähistama, algus kell 15.
00 kuni kella 21.
00, kas on see võimalik?
Palun kirjutage interneti teel, meie aadressile ... Veel meie tahaksime täpsustama infot menüü kohta.
Millised teil on külma roogid, suupisteid, soojad roogig, magustoidud ja küpsetised?
Tahaksime väga et teie kirjutasite kõik vastused nendele küsimustele ja me siis otsustame enda kolektiivis kas võta üürile teie kohvikus väike saal.
Meie pidu toimub 7 juulil 2012 aastal.

Ma olen nõus selle väitega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Meie raske ajal on ki nii.
Präegu paljudel inimestel ei ole tööd, aga ikka gi inimesed otsivad tööd, nad kõikjal annavad enda CV, küsivad tuttavaid töö kohta, inimesed ei istu ühe koha peal, et keegi annab ja otsib tema eest tööd see on üks kategooria inimest.
On teiset inimesed ka, need kes ei taha midagi teha, naad istuvad kodus, ei taha töötama neile on nii mugav.
Veel on palju inimesi kes tahavad elada lihtsalt naad räägivad et naad on väga haiget.
Ja ma arvan et need inimesed kellel on soov liiguta, otsida tööd, käija kursustele, õppida võrkkeelt need inimesed juba proovisid eluraskusi ja naad on juba saanud tugevaks.
Veel naiteks vana inimesed, mõnid käivad kogu aeg jala, ei istu kodus, palju liikuvad ei räägi et seal valutab, siin valutab.
Nad lihtsalt elavad, nad veel noortele aitavad, need vanad inimesed väga palju eluraskusi käisid läbi.
Aga praegu on palju noori inimest kes ei taha, mitte midagi, nad istuvad kodus arvuti juures, nende jaoks kõik teevad vanemad, nad ei tea mis on eluraskusid nendel on kõik, ja see on väga halb võib olla ühes küljest, aga teisest küljest võib olla ned inimesed kes ei pröövi eluraskusi on väga õnnelikud.





Tere.
Ma leidsin internetist teie kuulutuse ja mul on mitu küsimust.
Meie firma otsis aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta Teie pakute broneerida saab nii suurt kui ka väikest saali, me oleme 50 inimesed, arvan, et on vaja peo jaoks teie suur saali.
Me tahaksime, et olla teenuse personali ja turva mehed.
Mul on väga tähtis külastajad.
Meie pidu toimub 12.
12.
12 a. Te pakute laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi, see on väga hea, aga meil on oma minuu.
Kas on võimalus korraldada isega menuu?
Meie firmas töötavad ainult ühed gurmaanid.

Veel ma tahaksin teada, kes on ansambel Trühvel?
Millised muusikat nad mängivad ja kas on võimal nendel mängida rock muusikat.
Fotograaf on vaja täpsul ja veel video operaator.
Arvan, et praegu see on kõik, ei ole rohkem küsimusud.
Saatke palun minu meile pakumine, kui palju maksab selle pidu eest.
Ootan teie vastu ja pakumine.
Lugupidamisega, ... 
Ma olen täiesti nõus selle väidega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Meie ajas eluraskused me kohtume iga päev, kodus, tööle me arvame problemid, et teevad inimese tugevaks.

Veel koolis, meie õpetajad õpevad, kui parem ja kiirem arvama ülesanned.
Elus ma tean ühe meest, ta on minu sõber, meie teemega oleme mõttekaaslasne.
Paar aasta tagasi, minu sõber sõitis väljasmaale, ta oli Londonis.
Seal ta tahas õppida ja töötada.
Aga ühes päev minu sõber oli auto.... , ta oli väga raske seisus, arstid räägivad, et talle ei ole võimalusi likkuma, ta on inimene, kes on puududega inimene.
Aga ta ei arvata siis ja hakkas tegelema isega.
Ta algas elu uuest, algas tegelema spordiga.
Iga päev minu sõber leidsis võimaluse, kui talle algama liikumine.
Pärast üks aastat, minu sõber on normaalne inimene, praegu ta on edukat ärimees.




Lugupeetud kohviku esindaja!
Leidsin internetist teie firma kuulutuse, mis hivitab mind.
Ma olen juhataja.
Otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Meie asutuses on suur kollektiv.
Meie töötajad väga sõbralikkud ja rõõmsad, ka meie firmas on omapärased traditsioonid.
Väga tihti me puhkame koos, tähistame pidu, kuna meie elus on väga tähtis säilitada kollektiivis rahu ja kolliktivi ühindamine mõjub töötulemuse paremaks.
Peo jaoks ma tahaks suur ruum, kus on koht tantsuks, ka me soovime teelida uurituse korraldamist, kui on võimalus.
Uurituses peab kindlasti olema erinevate võistlusi, ka me soovime laulda.
Tahaks algul arutada ürituse kava, aga pärast seda teelida see teenust.
Me plaanime peo toimumisaeg juunil, umbes 24.
või 25.
, täpsustan natukine hiljam.
Peos osalevad emamus osa töötajast.

Praegu me koostame nimekirju ja täpsustame osalejate arv.
Üldse kollektivis 123 töötajaid.
Peolaulaks me soovime külmi roogi kallast ja juurviljast.
Sooja roogiks soobib šašlõkki lambast ja terav kaste rohelistega.
Lisaks oleks hea peotorti teelida firma nimega.
Kindlasti me tahame pildistada ja tellime tippfotograafi.
Ise me kaunistame ruumi, kui on võimalus, kuna meie firma tegevust on seotud disainerimisega.
Kahjuks internetis puudub hinnainfo.
Tahaks küsida, kui palju maksab bronnerimine ja toitlustamine?
Saadke mulle palun hinnameenü?
Kas teie kohviku juures on tasuta autoparkla?
Kui jäi midagi arusaamatuks vastan heameeliga teie küsimustele.
Lugupidamisega, .... 
  Selle väitega ma olen nõus osaliselt.
Tõesti tänapäevases elus toimunud palju muutusi, kuid arenguks on alati ruumi, sest probleeme võimalustega veel jagub.
Aeg nõuab inimestelt arendamist ja iga päev õppida nii tööl kui ka täendkoolitusel.
Kui inimene tahab elus saavutada edu, siis ta peab ise leidma rohkem võimalusi arenguks, edusk ja loominguks.
Praeguseks on palju võimalusi seda teha, näiteks on internet, on e-raamatukogu.
Ka on võimalus sõita erinevatesse riikidesse, suhelda interneti kaudu ja saab anda konsultatsiooni istudes kodus.
Olen veendunud, et praeguse progressi annab inimestele leviala arendamiseks.
Aga edasi kõik sõltub inimestest, kui nad tahavad võtta võimalusi siis muidugi võttavad.
Ka võib öelda, et võimalusi suurendavad soovitusi.
Aga tihti elu näitab, et on ka õnnetusi.
Ka inimene edu sõltub tuttavustest ja rahast.
Kui on raha, siis palju võimalusi ja soovi.
Võib ka raha eest rohkem võtta elust.
Kokkuvõtteks võib öelda, ikkagi minu arvates kõik sõltub inimestest, ka haridustest, edust ja õnnest, kuna ainult inimene teab, mida ta tahab elust.




Tere!
Ma otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsin internetist teie kuulutuse.

Mulle meeldis see, kuid ma tahaksin täpsustada mõnet momenti.
Meil firmal on järgmisel kuul aastapäev ja meil nõuab kontaktisaal.
Oleks suurepäraselt, et peo jooksul mängiks elumuusika.
Seetõttu tahaks, tellida ansamblit, mida te pakkusite teie kuulutuses.
Ma juba tellisin fotograafit ja loodan, et see ei kutsu probleemi.
Pidu peab juhtuda 25. juunil.
Osalejate arv koosneb 150 inimest.

Võib olla, et osalejate arv suurendab, siis ma kirjutan teile ja me vestleme seda teemal.
Ka ma tahaksin teada midagi hinna kohta.
Kui palju peab maksma suur banketisaal?
Kas ettemaks on kohustatav?
Kui palju ta on?
Huvitav teada, kui palju maksab lõunasöök ühele inimesele?
Kas teil on pidulik menüü?
Ma tahaksin, et te rääksite teda mulle, muidugi kui see on võimalik.
Kes teie kohvikus peakokana töötab?
Kas teil on palju kelnereid?
Ka huvitab mind teie alkoholi menüü.
Kas teil on suur valik, baar töötab?
Ma loodan, et te kirjutate mulle võimalikult kiiresti.
Ootan teie vastuseid kannatlikumatult.
Usaldusega, "MSO" peasekretär, ...
Ma olen osaliselt nõus selle väidega, et mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Kui vaadelda selle probleemi esimest poolt, siis see väide on õige.
Näiteks, kui inimesel on palju raha, siis tema soovid suurendavad, sellepärast et ta võib iseennale seda lasta.
Tal on võimalus valida suurede arva teenust kõige kvaliteetsem ja seetõttu kõige kallim.
Praegu inimene püüab saada kõik, mis teda hing nõuab, kui tal on võimalus.
Viimasel ajal kõik infokanalid kuulutavad, et rikkad või olulised inimesed lasevad endale liiga palju.
Minu arvates, niisugune väide pool, mis on kirjutatud alguses, ei ole küllaltki meeldiv.
Samal ajal maailmas on inimesed, keda suur võimaluse valik ei tee neid halvem.
Need inimesed elavad nagu teised ja neid ei muretse seda, et nendel on pangaarvel palju raha või nendel on väga tõsine ja oluline elukutse.
Niisugused inimesed ei mõtle iseennast liiga palju, sellepärast et nad teavad, kes nad on ja mida nad maksavad.
Kahjuks, tänaseks niisuguseid inimesi jääb küllaltki vähe.
Viimasel ajal kõik inimesed otsivad iseennale rohkem võimalusi.
Lõpetuseks ma jõudsin seda järeldusid, et mida inimesel on rohkem võimalusi, seda suuremad on tema soovid, sellepärast et igaüks tahaks endale kõige parem elu.




Tere,  Leidsin internetist teie kuulutuse, kus pakkutakse võimalust pidusi korraldada.
Mul tekis suur huvi teie kohviku vastu.
Meie firma tähistab aastapäevat, ja me otsime sobivat kohta.
Kuna meie firma ei ole nii suur, siis peo osalejate arv on ka küllaltki väike, 10-20 inimest.
Planeerime pidu tähistada 02.
06. juunil ja loodame, et sellel päeval ei ole teil teisi broneeringuid.
Mina soovin väikest saali broneerida, sest inimesi ei ole palju.
Teie kuulutuses on kirjutatud, et teil on suur valik nii külmi, kui ka sooje roogi.
Aga ometi tahan täpsustada, kas on kala roogid menüs või mitte.
Kui kala roogid on olemas, siis palun nimetage neid ja nende hinnaid.
Samuti kui see on võimalik, me tahaksime fotograafit tellida.
Aga enne seda, soovime tema portfolio näha ja hinnaid arutleda.
See on üldine informatsioon meie peo kohta, aga detaalsed soovitusi ja nõudmisi arutleme kohtumisel.
Ootan Teie vastust, ... 
  Meie maailm muutub väga kiiresti ning loomulikult meie võimalusi ja soove muutuvad ka.
Väga tihti meie soovid sõltuvad meie võimalustest ja mõnikord fantaasiast.
Aga elu näitab, et kui rohkem võimalusi meil on, seda suuremad on soovid.
Kaldun arvama, et kõik sõltub inimesest, kui ta tahab midagi, siis ta võib seda kiiresti saavutada.
Kõik on meie käes ja mitte keegi ei näita meid.
On vaja ainult tegutseda ja ei raiska aega, sest elu on nii lühike.
Eesmärgide saavutamine on väga kaua ja raske protsess, aga selle protsessi lõppuks me tuneme end nii hästi, et püstitame uusi eesmärke ja alustame meie teed veel kord.
Aga elu näitab, et mitte kõik sõltub meie fantaasiast ja soovidest, on ka vajalik meie võimalusi arvestada.
Mõnikord on ebapiisav ainult suur soov.
Meie võimalused määravad eesmärke.
On ka kasulik oma võimalusi objektiivselt analüüsida ja mõelda, kas ma võin seda teha või mitte.
Lähtudes selllest tekib loogiline mõte, et mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Kokkuvõtteks mina olen nõus sellega, et meie võimalused aitavad meile eesmärgide saavutada ja realiseerida neid.

Loomulikult, kui meil on palju võimalusi, siis meie soovid on ka suured.




Tere austatud Valentina.
Mina olen ... ja ma olen Espaki-firmade peo korraldaja.
Tutvustanud teie teenustega ma käin niisugusele järeldusele - teie Kohvik soobib.

Kõigepealt tahaksin broneerida nii suurt saali kui on olemas, sest oma firmade päev, nagu pulm.
Pärast seda mind huvitavad teie teenused, ma tean, et teie on lai valik.
Mul on vaja kõik võimalused roogid, külmi ja ka sooje, muidugi suupisteid ja küpsetisi ka.
Meie ülemale meeldib elu muusika - ei tea miks võib olla st maandab stresse ja ravib närvid?
Ma soovin tellida teie tantsu ansambel Trühvel, arvan, et see oli väga põnev vaade.
See ei ole nii tähtsam, aga kui olemas võimalus fotografi teha - see võib hästi - Mul on vaja hea fotograf.

Selline peo peaks algata 19.
06.
12, umbes 18.
00.
Arvatavasti peos peaks olla kolmkümmend viis inimesi.
Jatab üks küsimus.
Me peame täpsustada hinnade küsimus ka, toitluste kohta.
Loodan, et te saate maksu mulle anta ja kõik läheb hästi.
Tänan abide eest.
Nägemeseni.
Paljud eluste probleemid "tappavad" inimesed, nad kaebavad, muretsevad, närvitavad, aga nad ei sai aru, et võimu saatev inimene peab eluraskusi üle tõusma.
Muidugi mitte keegi ei taha vaimude või kehaste valu saada, aga kui me maadleme eluraskustega me saime jõudu võistelda temaga lähedal.
Loodetavasti iga üks inimene saabuv maailmasse sai probleemid, võib olla see inimeste ebasõbralikkus, muidugi see võib olla ebajagatud armastus või see oli midagi veel, aga vaadake sellele teistmoodi.
Kui kukkub välja... - ta muutub ja selliseid muutused võimaldavad sulle valida ja leida uus parem kui oli armastus, sest ta teab kuidas peaks olla - ta sai jõudu.
Samasugune lugu sõbradega, ärge kartage ebasõbralikkus, või sõbrade kaotamine - kui see juhtus see tähendab, et te olete mitmesuguseid ja teie rajad oleks lõppenud - ta oleb ainuke, muidugi see on rakse, aga vaadake!
Tal on võimalus endaga tutvustad ja see on võim, kui ta õpib, kuidas peaks endaga sõprustaga sündib võimalus teistega sõbrustada - see on rakse, aga see teeb teda tugevamaks.
Valud, eluraskused, väiksed ja suured probleemid kõik see on muidugi halvasti, tõesti?
Aga see on sõda endaga, kuidas ta maadleb endaga ja kuidas saavutab raskused.
Valu annab teie võimalus tõeliselt omandada oma vaimude eest - see teeb inimene tugevamaks.
Kõik võimaluses sündmusel, palun jätkate inimeseks, iga valu ebasurmati, oodake sest kõik on ilmne lihtne.




Lugupeetud Kohvik Sinilill  Luugesin eelmisel nädalal Teie kuulutust, et Te pakkute võimalus broneerida Teie kohvikus ruum.

Õnneks, meie peres sellel suvel suur pidu, aga nimelt - pulm, 4 augustil.

Sellega seoses meil tekkis idee korraldada seda pidu Teie kohvikus.
Mind huvitab selline info.
Milline aadress kas Teil, kaugel või lähedal perekonnaseisuametist.

Jargmine küsimus: kuna meil on liiga palju suugulased, siis tahaksime broneerida suur saal.
Kui palju istekohti kas teil on, sellepärast osalejate arv on 45 inimene.
Kui suur tantsplats, ruum on avar?
Mind huvitab täpsus olukord hoone.
Teine küsimus - kas Teil on võimalus liiga palju õhupalli tellida, sest pidus on ka lapsed.
Kui rääkida ausalt, mind huvitab teie köök.

Milline assortiment salaatid, joogid kas Teil?
Puuviljad ka?
Tahaksin kätte saada või vaadata ülevaade hinnakiri.
Kas teil on võimalus tellida suur tort?

Tahaksin, et meie pidus laud seisavad koos - sellepärast see hea võimalus suhelda teine teistega.
Hästi, et Teil on ansambel Trühvel, kuulsin, et nad mängivad väga professionaalne.
Tahaksin kätte saada ka neile kontaktandmeid.
Olen oodata Teie vastust ja teie kontakt andmeid.
Kõige head!
Lugupidamisega, ... tel: ... e-mail: ...   


Maailmas on liiga palju inimesed ja igal tekkivad sellised momeendid, millal midagi juhtus.
Inimesed erinevad, ja iga neist otsustab probleemid kuidas võiks - see teeb tugevaks.

Jaoks minu iga samm minu elus - see on edu pant!
Sellepärast ma iga päev seisan oma ees plaanid, eesmärgi.
Iga probleemi elus on võin lahendada.
Ma jäägan oma eluraskused oma perega, sugulastega.
Nad mind arusaavad.
Meie elu iga päev muutub ja sellega tekkivad veel probleemid.
Probleemid kõikjal ühised: töö, pere, võib-olla isegi lapsed.
Mind elus teeb tugevaks minu pere.
Ainult kodus ma võin otsustada rahulikult missugused küsimused ja aru saada, et on toetus.

Jaoks minu suur edu on - tiitli, medaalid, diploomid, olla töökas, edukamas, saada toetus.
Olen nõus, olen kindel, et iga inimene säilitab ennas võimalused olla tugevaks.

              


Lugupeetud juhataja!

Olen väikse firma esindaja.
Järgmisel nädalal on meie firma aastapäev, sellepärast otsin aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Nädala jooksul surfin internetti ja lõpuks leidsin Teie kohviku kuulutuse, milles teatakse, et kohvik Sinilill pakub pidude korraldamise võimalust, aga saalide broneerimise, ansambli Trühvel tansuks mängimise ja fotograafi tellimise võimaluse peale ei öeldata Teie kuulutuses mitte midagi.
Tahaksin teada esiteks suure jä väikse saali suurus, teiseks milliseid külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi valmiltatakse Teie kohvikus.
Seoses sellega informeerin Teid, et meie firma aastapäeva tähistamises osaleb 25 inimest, kavatsetakse seda peod 31. mail tähistada.

Tahaksin Teie poolt vastuse saada millise saali on vaja broneerida Teie kohvikus, milline roogide, supiste ja küpsetiste nimestik on Teil, aga samuti tahaksin teada Teie pakkumised saalida rendi hinnad, võimaliku menü.
Palume Teid vastada ülalmainitud küsimustele ja edastada kirjaliku pakkumise minu päringu järgi.
Lugupidamisega, ...
Väitega "Eluraskused teevad inimese tugevaks" on nõus osaliselt.
Eluraskused on erinevad, sellepärast nad mõjutavad inimese elu erinevalt.
Näiteks kui inimesel ei ole raha, siis otsib lisatööd pidevalt ja tihti leidis selle töö, töötades kui enam nelikümmend tundi nädala jooksul, see teeb tema tugevaks.
Aga teisel poolt, selle töökoormus saab inimese tervile mõjuda halvasti, kuna kriitilises olukorras tõuseb inimese vererõhk, tekivad peavalud, aga mõnikord süda hakkab valuda.

Selle raskese töö tulemusel saab inimene olla invaliidiks või puuetega inimeseks.
Veel üks eluraskus on läheduse surm.
See võib iga inimese tappa, kuna põhiliselt elab iga inimene hästi ja rahulik, kui tema sugulased ja sõbrad on lähedal, aga nimelt nad toetavad raskustes situatsioonides moraalselt ja füüsiliselt.
Veel tahaksin öelda, et üldiselt eluraskused teevad inimese tugevaks, aga tihti võivad inimesed katki luua või tappa.
Meie elus on palju tunnistusi kui tavaline inimene on surnud ilma põhjuseta.
Aga ma võin eksida, kuna olen tavaline inimene.
Aga kahe tuhande aasta tagasi ütles Rooma reetor Seneca: " Errore humanus est" - "eksimine on inimlik".
Kokkuvõtteks võin öelda, et on vaja oma sugulasi ja lähedasi hoida, kriitilistest olukordadest, aidata neid, siis tulevikus kõik on korras nendel olemas.
Minu poolt on kõik.






Tere!
Mina olen kaupluse juhataja ning otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Mina leidsin internetist Teie kuulutuse.
Mulle sobib, et Te pakute broneerida nii suurt kui ka väikest saali.
Meie kollektiiv ei ole suur - ainult 6 inimest, sellepärast mina tahaksin broneerida väike saal.
Mulle meeldib, et Te pakute nii laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Olen kindel, et iga meiest kollektiivist võib valida sobiva menüü ise endast.
Soovime ka, et meile mängib tantsuks ansambel Trühvel, sest ma kuulsin tuttavatelt, et see ansambel on väga populaarne.
Fotograafi tellimine meid pole vaja, sest meie kollektiivis on olemas professionaalne fotograaf.
Me planeerime, et peo toimumisaeg on 6. jaanuaril, kell 19.
00-24.
00.
Praegu me mõtleme ka osalejatest arvest.
Kui Teie hinnapakkumine sobib meile, siis me kutsume ka abikaasaid.

Siis ma palun Teid saata mulle Teie hinnapakkumine ja menüü.
Meie kollektiivis on ka vegitariaanlased,
  Mina olen nõus väidega "Mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid".
Tõenäoliselt, kuidas elu näitab, see on nii.
Väga hea näidis, kui inimene tahab osta auto: kui tal vähem võimalusi, ta valib ise endast odav auto, ainult sõidamise jaoks.
See auto võib olla vana, vastupidav, kui inimesel on rohkem võimalusi, juba on oluline milline automark, autovälimus, autovärv, autosisustus, kui vana see on.
Kuigi on vaja auto ka sõidamise jaoks.
Veel hea näidis on korteri ostmine.
Varem ma olen rahul kui mul oli ühetoaline korter, aga kui mul on rohkem võimalusi mina juba ei taha ühetoaline korter, andke mulle palun juba neljatoaline korter, kaasaegse sisistusega ning rajoonis, kus elavad ainult tuntuvad inimesed.
Ma tean, et on vaimsed inimesed, kes hindavad elus hinge, mitte materiaalsed võimalused, aga need on väike kogus.
Kui inimesel on palju raha, on vaja ka rohkem hoolitseda selle turvalise eest.
See on väga huvitav, kui mul on uus mobiiltelefon mina olen õnnelik ainult natukene aega.
Edasi ma juba usun, et kui mul rohkem võimalusi, ostan mina veel kallim telefon.
Kahjuks, see väide kestab minus elus ka, kuigi mina tahan olla nii inimesena, kes hindab elus hinge rohkem.





Tervitusega  Ma olen OÜ "Travel" turismifirma esindaja.
Meie firma otsib ruum firma aastapäeva tähistamiseks.

Mitte nii suure ruume vajame ja arvan, et väike saal sobiks küll.
Soovime ka "Rootsi laua" võimalus, ning pidutorti valmistamisega ja paari konkurssi korraldamisega.
Kavatseme viibida firmapäevad juuni lõpus (juuni viimane pühapäev) kella 17:00 kuni 23:00.
Meil on 16 inimesi ja teatage palun, kas väike saal mahtub 16 inimest.
Sellel aastal meie firmapäevade temaatika on "Tervislik eluviis", ja seepärast soovin selgitada, milline toitlustus te võiksite pakkuda selle temaatikaga seoses.
Ma kujutan endale ete seda nii: Seal võiks olla praetud juurviljad kalaga, koorejäätis metsamarjadega, värsked juurviljad ja aedviljad jookidest nt.
alkoholi nõrk õlu või punane vein.
Andke teada, kas võiksite teha midagi sama, või natukest muud.
Ja koostage mulle hinnakiri toitluse kohta.
Samuti sooviksin teada, mis maksab pidutorti valmistamine.
Ja viimane küsimus, on teil mingit kontakteid loomingu kollektiividega, et kutsuda kedagi lavastuseks.
Kui teil tekkis huvi, siis seostage minuga järgmise nädala lõpuni.
Lugupidamisega.

  Praegu ühiskonna sotsiaane kihustumine on üsna tugev, ja siis tekitab küsimus "Kellel on rohkem võimalusi enda ja oma soovi realiseerimiseks?
Võib öelda, et "Mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid", aga tasub arvestada ka inimese motivatsioon ja tema kreatiivsus soovides, et aru saama, kui palju võimalusi ta kasutab ja kui palju võiks kasutada.
Väga tihti võimalusi olemas tekitab inimeses laiskus taht, et ei teha mitte midagi, ta piirib ainult lihtse soovidega, nagu hästi puhkama, sööme ja jalutama nt.
Mitte alati sellised inimesed tahavad saavutada midagi ise.
Sel juhul ma räägin noore inimestest kellele vanemad lubavad väga palju ja ei nõu midagi vahetusesse.
Samuti võib olla vähema rikkase inimestega, kes ei oska öelda endale "Ma saan kasutada kõik võimalused millised mind ümbritsevad".
Nad samuti piirivad enda ja tahavad, et kõik oleks lihtsam, aga lihtsam ei olnud kunagi.
Et vältida seda, on vaja teada oma soovid täpselt, ja ei raiska oma aja tühjaks ja kõik uksed olevad avatud tema eest.




Lugupeetud direktor,  Mina tahaksin organiseerida pidu, see on minu sünnipäev.
Mina sooviksin broneerida väikest saali, sellepärast mul ei ole väga palju külalist.
umbes kümme külalist.
Lisaks sellele mina sooviksin tellida külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.

Seda enam mina sooviksin peojuhi tellida ja ansambli.
Mina olen seisukohal, et peojuhi peab organiseerida konkurssid, ja veel mulle meeldib muusika, erilised ansamblid.
Mina ja minu külalised väga armastavad tantsida.
Mina tahaksin täpsustada, kas teil on väike saal?
Seda enam mina tahaksin täpsustada millised roogid teil on olemas; Veel mina tahaksin vestelda kokkaga, sellepärast see on minu sünnipäev ja mina sooviksin, et käik on korras.
Mina tahaksin teada, kas teil on fotograaf?
Mina tahaksin, et minul sünnipäeval on professionaalne fotograaf.
Veel üks samm edasi, mina tahaksin täpsustada millised hinnad teile teenustele?
Lisaks sellele, mul on soovi, mina tahaksin, et minul ja külalistel on ööbimisvõimalused, sellepärast mina tahaksin, et minu sünnipäev on linnast väljaspool.
Minu sünnipäev on teisal mandril ja mina ootan vastust.
Südamest loodan teie vastust.
Lugupidamisega, ...  
Mina tahaksin pöörata teie tähelepanu ühele olulisele küsimusele "nimelt "Eluraskused teevad inimese tugevaks".
Kahjuks, mul ei ole väga palju teadmised ja oskused selles valdkonnas, aga eluraskused teevad mõned inimesed tugevaks, aga mõned inimesed halvemaks ja nõrgaks.
Esiteks, mina arvan, et mõned asjad sõltuvad inimestest.

Kui inimestel on madal palk või ebasoobivat elutingimused, siis nad saavad lahkuda oma maast teistese riikidesse, kus on paremad elutingimused.
Aga ajude äravool, see on väga ohtlik, sellepärast see saab majanduskasvu pidurdama hakkata, ja veel mõned inimesed arvavad, et ajutine töötamine see on väga kasulik, aga need kes lahkuvad vaevalt tulevad tagasi.
Loomulikult elutingimused, ... teevad mõned inimesed tugevaks, sellepärast nad on väga positiivsed inimesed, ja uskuvad, et kõik on korras.
Aga mõned inimesed ei taha uskuda paremas elus.
Teiseks mõnedel inimestel on probleemide tervisega.
Mina olen seisukohal, et hea tervis täna enda kättes, ja kõik sõltub eluviisist, sest inimene peab jälgida oma eest, aga ei looba kõige enam arstile.
Mina olen veendunud, et mõned inimesed elavad positiivselt, sellepärast hea elu see on positiivne inimese pant.
Veel mina arvan, et kui inimestel on sugulased, sõbrad, nad alati aitavad.
Mina olen veendunud, et inimestel peab olema õiget väärtusorientatsioonid ja kõrge moraal, liikmete üheskoos on paigas, ja siis ühiskonnas on sõbralik atmosfäär.
Seda enam iga inimene on oluline, rahakotti sisust vaatamata.
Kui inimesed on sõbralikud, hea tervisega ja positiivsed, siis probleemid ühiskonnas ei olnud.
Kokkuvõtteks jõuan järeldusele, et kui iga inimene on positiivne, sõbralik, vastutustundlik oma elu eest, siis eluraskused temal ei ole, ja ta saab rakendada oma teadmised ja oskused oma maal ja nautida elust.
  




Tere!

Meie firma otsis aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Ma leidsin internetist Teie kuulutust.

Minu valik oli, et ansambel Trühvel mängib kohvikus Sinilill.
See oleks töötajate ja külalised lõbustada.
Samuti meeldib, et võimalus teeb fotograafi tellimist.

Meie firma aastapäeva oliks 10. juunil.
Millal saab broneerida kohvik Sinilill?

50 inimesed soovib osaleda peol.
Mitte koht on väike saalis?
Kui suur on ettemaks?
Me tahame korraldada erinevat konkursi.
Samuti ma tahan teada milliseid teenuseid veel pakkuda.
Kui palju on toitlustuse hinna?
Mis on soodustust?
Meie töökaaslaseid soovivad ahjuliha ja küpsetav kala valida.
Nad eelistavad tervislikku toitu.
Ma telitan juurvilja liisandeid ning ka puuviljad.
Ma kuulan, et Teil on maitvat kohupiima tortit.
Kirjutage kiiresti.

Ma olen oodata hiljemalt 25. maist.
Või helistage telefoni ... Lugupeetuga ... 
Sellel ajal inimesedel on rohkem võimalust.
Nad saavad reisida välismaal.
Vaatab ilis loodus.
Samuti inimene tuttab kulturi rahvas teise riigi.
Inimesed suhlevad internetis ja soovivad kohtuda.
Tehnika areng suureneb võimalusi.
Paljudele inimestele eelistab aktiivset puhata.
Nad käivad jõulusaalis ujulas.
Ma eelistan, et minu soovimine on kokkusamutis minu võimalusi.
Ma töötasin palju.
Suvel puhkuse ajal mulle meeldib sõita reisimist.
Talvel ma osta kalli piletit korteris, et kuulan muusikat.
Minu tuju läheb paremaks.
Ma tunnen ennast hästi.
Mulle meeldib kohtuda sugulaseid.



Tere päevast!
Leidsin Internetist teie kuulutuse, kus te pakute pidude korraldamise võimalust.
Meie firma kavatseb aastapäeva tähistamiseks.
Kuulutusest sain teada et kohvikus on nii suur kui ka väike saal.
Meile soobiks suur saal, sest meie firma töötab 55 inimest ja külalistega koos umbes 110 inimest.
Me tahame rendida saali 26.
06.
2012 kella 17.
00-24.
00.
Soovime tellida õhtu alguses tervitusšampus, seejärel rootsialaua külmi ja sooje roogi (kala- ja lihatoidud).
Joogist - mahla, valga ja punane veini, valge viin.
Palun arvestada 200 ml vein inimese kohta, 100 ml valge viini inimese kohta ja 0,5 l mahla inimese kohta.
Olek tore, kui laual oleks palju puu- ja juurvilju (viinamarja, appelsiinid, õunad j. n. e. ). Õhtu lõpuni sooviksime kohvilaua küpsetisega.
Lisan soovime tellida ansambli Truhvel õhtu lõpuni ja fotograafi kella 17.
00-20.
00.
Ootan teist hinnapakkumist kuni 21.
06.
2012. a. nimel direktori asetäitja ... Lugupidamisega, ...
Ma arvan, et meie võimalused kujundavad meie soove.
Mis annab võimalused ja miks meie soove suurendavad?
1. Raha.
Inimene teenib palju raha ja tahab palju erinevaid asju: head ja mugavat maja, kallis autot, mugavustega puhkust.
Inimene saab rohkem raha ja rohkem tahab: suurem maja, parem auto, kallim puhkus ja palju raha.
Raha annab võimlusi.
2. Vanus.
Tänapäeva noortel on vaba valik ja palju võimalusi: kus õppida, kuhu reisida... Täna, kui Eesti on avatud Euroopa riik, noortel on rohkem võimalusi kui 20 aastat tagasi ja nende soove suurem: vaata maailma, elada rikkas riigis, õppida võõrkeeli.
3. Elusuhtumine.
Kui inimene mitte midagi ei näe, siis ta ei taha mitte midagi.

Aga kui ta teeb esimesed sammud, siis ta juba teeb teise ja kolmanda j. n. e. Ma toon näite.
Mul on kolleeg, kes pärast instituudi tuli kodulinna tagasi, abiellus, sündis lapse, töötas ja ei tulnud linna väljast isegi puhkusel.
Kui me kolleegidega käsime kursustel Tallinnas või Tartus, siis ta ütles: "Ei, see on väga kaugel!
". 3 aastat tagasi ta esimese korda nõutus sõida meiega Otepääl.

Sellest ajast ta käib meiega igal pool Eestis, Soomes, Rootsis, autoga, bussiga, laevaga ja tahab rohkem ja rohkem, kaugel ja kaugel.
Kokkuvõte: Soove sõltuvad võimalust ja võimalused määratavad soove.





Tere, kallis kolleeg!

Kuidas käsi käeb?
Mis uudist?
Mul on kõik tore, varsti meil on puhkus ja mina mõtlen, et oleks hea kasulikuga vaheaega veeta.
Mul on tema jaoks suurepärane ettepanek!
Mina kuulsin, et juunis toimub koolitus "Konfliktid ettevõttes ja nende lahendused".
Arvan, et see on väga kasulik ja huvitav üüritus.
See koolitus toimub 7.-8. juuni ja seal on ka erinevad teemad.
Need on: konfliktide tekkimine; erinevad suhtlemisstiilid ja oskus mõista teisi.
Minu arvates, see koolitus aitab meid teisel pool inimestega suhelda ja meie tööks sel on väga oluline.
Loodan, et sina tahaksid seda koolitust külastada.
Juhul, kui sina sooviksid koolitusel osaleda, siis on vaja mulle räägida sellest.
Alates 31. maist on ka üldregistreerumine.
Kui me läheme koos sellel koolitusel, siis meil on ka 10% hinnasoodustus.
Aga meie jaoks see on väga tore!
Ootan sinu vastust!

Sinu kolleeg ...

Kahe tuhande üheksandal aastal Haigekassa ja Sotsiaalministeerium korraldatud uuring "Elanike hinnang arstiabile ja tervisele 2009".
Selles uuringus küsitakse 1500 inimest.
Nad vastasid küsimusele "Kust sooviksite saada infot haiguste ennetamise ja tervise kohta?
Kõikidel inimestel oli ka võimalus mitu vastust vaalida.
Kõige poppulaarne vastus oli "televisioonist ja raadiost".
Niimodi vastasid 34% inimest.
See sõltub sellest, et väga palju inimesi omas praeguses elus eelistavad tellerit vaadata ja raadiot kuulada.
Tänapäeval on palju infot inimene saab meediast.
Mina ka arvan, et see võimalus on mugav ja sobib mulle.

Inimesed ei taha saada infot Haigekaasast või Sotsiaalministeeriumi kodulehelt.

Ainult 4% inimest arvavad, et see on mugav ja soobiv.
Teisel pool see on õige, esimesel käel infot saada.
Palju inimesi eelistasid saada infot internetist.

Minu arvates, see on lihtne ja mugav, kui sul ei ole palju aega midagi leida.

Niimodi arvavad umbes 500 inimest.
Igal uuel aastal on vähem inimesi eelistavad ajalehti ja ajakirju.
Praegu ei ole palju ajalehti ja seepärast inimesed valivad meediat ja internet.
Ei ole populaarne ka need vastuseid: perearstilt saadavatest brošüüridest (20%) ja haiglast saadavatest brošüüridest (7%).
Mina leian infot internetis või meedias.
See on mugav, ruutu ja lihtne.
See oli huvitav uuring ja kasulik Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi jaoks.





Tere!
Ma leidsin internetist Teie kuulutuse, et Te pakute pidude korraldamise teenused.
Meie firmal paar nädala pärast on tähtis aastapäev.
Ja ma arvan, et Teie kohvik sobib meile.
Nagu ma lugesin kuulutust Teie kohvikus on suur saal, me tahaksime broneerida seda.
Meie firma ei ole nii suur, aga kõik meie töötajad tulevad koos oma perega, sellepärast peol on umbes 100 inimest võib olla vähem.
Hiljem ma ütlen täpselt kui palju inimesi.
Pidu toimub 8. juunil, ma hooldan, et kohvik on vaba selles päevas.
Ma tahan täpsustada, kui palju maksab tellida ansambel Trühvel ja mis muusika nad mängivad.
Mul on küsimus menüüst.
Ma mõtlen, et me tellime külmi ja sooje roogi ja kui peol on lapsed ka tellime küpsetised.

Samuti ma soovin täpsustada, kui palju maksab fotograafi teenused.
Hooldan, et me töötame koos.
Ootan Teie vastust.
Kui te olete nõus meie pakkumisega helistage palun.
Meie telefon ...     
Praegu on meie maailmas väga palju stressiallikaid ja mitte iga inimene võib leida oma probleemi lahendamist.
See on väga kahju.
Praegu inimestel on palju eluraskusi.
Mõnedel on väike palk ja nad püüavad teenida rohkem raha, sest neil on pere ja lapsed.
Ka probleemid on noortel praegu on väga kaalis kõrgharidus ja nad ei või minna, kuhu tahavad.
Mõned inimesed, kes ei saa minna eluraskusi üle, minna enesetapu ja see on väga kahju.
Ka need raskused võivad teha nii, et inimene oli lahke ja sõbralik, aga sai agresiivne ja tahab olla kõik aega üksinda.
Aga nii teevad ainult nõrgad inimesed, kes tahavad, et kõik neid töö teevad teised.
Muidugi mitte kõik inimesed on niisugused.
Palju inimesi lähevad edasi ja teevad kõik, mis võib.
Niisugused inimesed saavad tugevaks.
See on väga tore.
Ma arvan, et praegu on vähe tugevaid inimesid.
Ja kui on nad ei näita seda, sest praegu on lihtsam olla nõrgad.
Muidugi eluraskused teevad inimese tugevaks, aga tänapäevas maailmas nad kardavad näita seda, nad kardavad, kui ütelda oma arvamus ühiskond ei saa aru neid ja nad saavad üksinda.
Seda hirmus ei anda inimestele saada tugevaks.
Kahjuks, sellepärast ei ole nii palju tugevaid inimesi.




  Tere!
Leidsin internetist teie kuulutus ja pöörasin tähelepanu teie teenustele.
Nädala pärast on meie firma aastapäev ja ma soovin seda veeta kohvikus "Sinilill".
Pidu toimub 30. mail.
Kõigepealt on vaja suur saal, sest oodakse palju külalisi, ümbes sada viiskümmend inimest.
Kõik need on meie töötajad.
30 mai on tööpäev sest pidu peab algama õhtul, kell seitse.
Peol oodakse ainult täiskasvanud inimesed, sest on võimalik alkohoolijookide müük.
Laul soovitakse karastusjoogid, vein ja tee või kohv.
Peavad ka olla mitu salatit, kui on võimalik, liha roogid ja külmad roogid.
Meie töökaslased tihti teevad grilli õues ja ma palun teid anna neile võimas osta grill liha?
Kas see on võimalik või ei?
Tore on ka et te pakute elavmuusikat.
Meelsasti kuulaksid ansambli "Trühvel" teoseid.
Arvan et tantsutu on igav ja ansambel võib aitada meile veeta aja toredat.
Kui on võimalik palun ma mõned konkurseid ja lõbusad mängud veeta.
Kuulutuses on kirjutanud fotograafi tellimise võimalusest.
Soovin ka töökaslastega koon mõned fotod saada.
Ei ole vaja fotod välja printida.
Palun küsige fotograafi teha üks disk fotodega.
Siis on kõik.
Soovin ka täpsustada ürituse hind.
Kui palju minu tellimus maksab?
Ootan teie vastust.
Aitäh tähelepanu eest.
Lugupeetumisega, ... 

Iga inimene kohtub oma elus raskustega.
Me käitume end selles olukorras oma moel.
Kõigepealt, ma arvan, raskuses olukorras proovima erinevad viisid et läbi saada raskustega.

Kui inimene üks kord teeb seda edukas siis ta näeb et tal on praegu kõik hästi.

Siin on vaja mäletada missugused raskused olid, kuidas ma saan nendega läbi.

See on tähtis et et ei korda oma vigu.
Inimene sai kogemus, aga kogemus aitab meile elaga õigesti ja õnnelik.
Inimene peab mäletama et ta on oma elu ehitaja ja kui ta ei tee mitte midagi siis elu muutub raskemaks ja halvaks.
Teiselt poolt on inimesed, kes ei arvavad end tugevad, neil on käed alla ja nad ei proovi teha midagi.
Palju neist on töötu, haridusetu, võib olla perekonnatu.

See toimub kui inimene mõtleb "Miks se on vaja?
Ma ei ole edukas!
" ja nii edasi.
Kahjuks niisugused inimesed on.
Nende vanemad ei õppinud neid raskustega läbi saama ja praegu nad ei oska või ei soovi oma elu paremaks muuta.
Ainult tugev inimene oskab olla tänapäevases elus edukas ja ma täiesti nõus et eluraskused teevad inimese tugevaks.




Tere!
Mina leidsin Teie kuulutuset internetis.
Mina tean, et Teie kohvik Sinilill pakub pidude korraldamise võimalust.
Mina leidan firma, mis pakub pidude korraldamise võimalust.
Meie firma on aastapäev.
See päev on 25 mai.
Me tahame organiseerime pidu.
Meie töökollektiv on 15 inimest: naised ja mehed.
Me töötame koos 5 aastat.
Me tahame broneerida väikest saali.
Mul on küsimusud: Kus asub Teie kohvik?
Milline aadress on?
Mina lugesin, et Teie pakute laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
See on väga tore, et Teil on väga suur valik.
Mina lugesin veel, et Teie kohvikus mängib tantsuks ansambel Trühvel.

See on väga oluline, et meie armastame ansambel Trühvel ja me väga armastame tantsida.
Ütelge, palun, kui palju maksab ansambli töö?
Me tahame, et meie pidu on 25 mai, kell on 18.
00-st kuni 24.
00-ni.
Meil sobiks see aeg.
Meie tahame, et meie pidu on ilus, tore.
Kui palju maksab Teie kohvikus söömine?
Kui palju maksavad liha, salat, joogid.
Millised retseptid on Teie kohvikus.
Mina loodan, et Teie kokk on asjatundlik inimene.
Väga tore, et on fotograafi tellimise võimalus.
Kui palju maksab fotograafi töö?
Ootan Teie vastus!

Eluraskused teevad inimese tugevaks.
Ma arvan, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Näiteks, praegu Eestis ja maailmas on palju inimesi on haiged.
See on suur probleem inimesele ja perele.
Ma ei ole kompetentne inimene haigusis, aga mina tean inimene, kes on väga haige.
Aga ta on väga tugev inimene.
Ta on haige 5 aastat, aga ta on kangelaste.
Ma tean, et väga tähtis meie elus tervis.
Kui inimesel ei ole terve, see on probleem.
Inimene iga päev on haige, ta ei tööta.
See on väga raske.
Ma arvan, et minu sõber on tugev inimene, aga tema elus on suured eluraskused.
Ta on väga aktiivne, sõbralik inimene.
Ma tean, et pärilikkus on väga tähtis inimese organismile.
Minu sõbrale on pärilikkus haigus.
Kui elus on pärilikkus haige, inimene peab olema väga tugev.
Minu sõber arvab, et väga tähtis tervislik eluviis.
Ta teeb sporti iga päev, jalutab 2 korda päev, väga tähtis, ta arvab, värske õhk ja tervislik toitumine, vähe soola, suhkrut, rohkem vett (umbes 2l päevas), värske puu- ja juurviljat, rohkem viitamine ja mineralaineid.Ta ütles mulle, et väga tähtis aktiivne liikumine (iga päev 30 minutit).

Maailmas ja Eestis praegu on väga palju probleme.
Inimesel ei ole raha, korterit, töid, aga ma arvan väga tähtis on tervis.
Kui inimesel on eluraskused, nad teevad inimese tugevaks.
See on õigus.
Mina näen see, kuidas kuulan minu sõber.
See inimene on kangelaste!
Mina arvan, et ei ole suured probleemid, väga tähtis, mis ja kuidas me tunane ja teeme, et meie elus olema parim ja ilusam.




Tere, eile ma nägin Internetis teie kohviku pakumise kuulutuse.
Seda kuulutuse mina olin väga huvitatud.
Mina olen ehituse firma juht.
Sellel põhjusel ma tahaks teada ja küsida mõned küsimuseid teie kohvikusse, et korraldada meie firma aastapäev.
Me soovime korraldada meie firma pidu 24. mail kell 6 õhtul.
Meil on suur ehitus firma ja samuti ma tahaks kutsuda meie firma partnereid selle aastapäeva tähistamiseks.
Ma soovin kutsuda ümbes 150 inimeseid.
Ja selle pärast ma tahaksin teada kas teie kohvikus on avalad ja suured ruumid, sest meie firmas töötavad väga aktivsed, lõbusad ja rõõmusaid inimesed.
Milliseid teenuseid te pakkute?
Näiteks, kas teie kohvikus on inimene, kus korraldab peod, kui peojuht.
Ma tahaks broneerida suurt ruume ja samuti maksab teie peojuhti töö.

Mul on tähtis küsimus: missugused külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi te pakkutate?
Ma tahaks teada teie menüü.
Meie firma lemmik toit on kilpkonna supp ja praetud laisk.
Missugused magustoid te pakute?
Palun, võtke seade minuga nii kiire, kui on võimaluse.
Ma ootan sinu vastus.
P. S. Andke mulle, palun, hinna pakkumised menüü ja saali eest.
Loodan, meie koostöö eest.
OÜ Kena juht ... e-mail: ... tel ...  



Ja, ma olen täiesti õigus sellega väitega.
Ma mõtlen samuti, et rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Meie elus olid seda näidiseid.
Kui ma tahaks, näiteks, välismaale sõida, sest ma armastan reisida.
Mul oli vaba aeg, aga ei oli võimalusu raha võtta.
Aga rikkase inimese on võimalus välismaale sõita, sest tal on palju raha, ja sellepärast suuremad soovid mõned teised riigid näha.
Veel näidis, kui inimese ei meeldi elumugavused, siis ei saa teha midagi, sest raha ja võimalusi ei ole.
Aga kui on, siis ma saan valida kuidas vahetada minu elumugavused.
Võib olen just remoonti teha või kolin teisel elukohal, näiteks oma maja.
Mulle meeldib sõprade suhelda ja meie sõprade "party" korraldada.
Aga ei ole võimaluse kõikjal seda teda, ei ole jatku aega, raha ja ruume.
Aga kui on võimalus, sest ma saan maksta raha ja minu peo korraldab erisise firma.
Ja sellepärast ma mõtlen, et meie võimalusi ja soovitusi sõltuvad ainult raha est.

Mulle meeldib alati vaadata mainekam ja rikkas inimene, kes kannab Gucci või Dolce Gabbana firmariided seljas või jalas ja suurepärase lõhna ja parfüüme.

Tahaks palju raha!





Lugupeetud Kohvik Sinilill esindaja  Mul on varsti meie firma sünnipäev, sellepärast ma tahaksin tähistada see peo kohvikus.
Hiljuti ma leidsin internetist teie kuulutuse.
Mul on mitu küsimust.
Kus asub teie kohvik.

Kui me planeerime korraldada see peo kella 18-24ni.
Meil on oluline, millega transpordiga meile on vaja sõida.
Sest meil on umbes 30 inimest me tahaksime broneerida väikest saal.
Meil oleks meeldiv kui saalis on palju lille ja õhupalli.
See on väga tore, et Sinilill kohvikus mangib tantsuks ansambel Trühvel.
Meil on ettepanek, me tahaksime, et firma aastapäeva täistamiseks teie firma võib korraldada erinevaid konkursi ja viktoriine.
Me tahaksime tellida ka fotograafi.
See on väga tore, kui meil on erinevaid pilte.
Meil on täpsustavat küsimus.
Kui palju maksab see üritus.
Milliseid teil on maksmistingimusi.
Meil on mugav maksta ülekaardiga.
Millisel juhul te teate soodustusi?
Meile on soobib kohvik Sinilill, sellpärast me tahaksime broneerida 1. juunil, väike saal.
Sest me tahaksime arutada laia valik külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi, teatage meil kiiresti.
Austusega, .... , firma Rõõmu, sekretär.
Meie kontaktandmed: ... tel ... 
Ma olen nõus täiesti sellega, et mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Inimene saab aru, et ei või edaspidises elus ainult õpikuga koolis hakkama.
Pärast lõpetamist kooli, inimesel on valik.
Kas töötada või õppida edasi.
Inimene võib olla hea arstina, suurepärane õpetajana.
Aga mis on edasi?
Inimene võib olla igapäevases rutiines ja käib töötamas ainult selleks, et teenida raha.
Aga teine saab aru, et igapäevane elu iseloomustavad kiired muutused ühiskonnas ja tehnoloogia areng.
Sellepärast inemene teab, et oma teadmisi ja oskusi on vaja pidevalt värskendada.
Ta käib koolitusel, loeb eriala kirjandust.
Ta on kursis eriala uutest savutustest.
Kui inimesel on suured võimlusi, ta õpib erinevaid keeli.
Ma arvan, et on väga tore, kui inimesel on suured soovid.
Kui tal on hea töö, palk, siis võib arendada silmaringi, reisida, tegelda spordiga, käia näitusel, teatris.
Kui inimene tegeleb spordiga, siis ta on aktiivsemaks.
Sport karastab organismi, aitab lõdvestuda, tõstab tuju.
Kui inimesel on veel soov, siis ta võib tegelda heategevusega.
Ma arvan, et see on väga oluline, kui inimesel on suured võimalused ja ta võib neid kasutada ära.
Kui võtta otsad kokku, ma olen täiesti nõus sellega, mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
See on väga tore.





Tere!
Minu nimi on ... Ma sooviksin kasutada teie kohvikku teenistuse.
Minu arvates teie kohvik sobib minu jaoks kõige paremini.
Kohvik Sinilill, minu meelest, on kõige ilusam söögikoht meie linnas.
Sellel nädalal 7. juunis minu vennal on sünnipäev.
Sellepärast ma tahan broneerida kohvikus Sinilill üks saal.
Mulle on vaja suur saal, sest ma juba tutvusin palju külalisi.
Sünnipäeval võib olla kuni kakskümendviis inimesi.
Kui see on liiga palju suurtest saalist, siis ma saan broneerida veel üks saal.
Suur või väike - missugune on vaja.
Ma tutvustin külalisi keel kaks, päeval.
Kas teie kohvikus on olemas sellel ajal vabad kohad, kas see aeg mugav teie jaoks?
Ka ma sooviksin täpsustada toitlustuse kohta.
Ma tean, et te pakkute külmi ja sooje roogi.
Kas teil on jäätis - see on minu veenda lemmik toit.
Ka on vaja, et laua peal oli liha.
Võib-olla tuleb igale inimestele anda kana.
Nüüd ma tahan hinda täpsustada.
Kui palju kõik seda maksab: suurte saali broneerimine, toitlustus?
Kui sellel päeval kõik ruumid on juba broneeritud, siis helistage mind.
Minu telefoninumber on .... Ootan teie vastus.
Teie klient, ...
Eluraskused teevad inimese tugevaks - see on väga fülosoofiline väite.
Võib-olla see on nii, aga võib-olla ei.
Aga minu meelest eluraskused tõesti teevad inimese tugevaks.

Kõik, mida me elus teeme sõltub meie kogemust.
Sa võidad, või sa kaotad.
Ei ole inimesi meie maailmas, keda kogu aeg võidab, aga ei kaotab.
Jah, see on tõesti nii!
Kui sa kaotab, siis sa saab kogemusi, sa muudab tugevamaks, keegi inimesest ei kaotab kogu aeg.
Kui sa oled tugev, julge ja andekas, siis kõik sinu kaotused muudavad sinu tugevamaks, aga selline muutumine - on sinu kogumus.
Ja kui rohkem on olemas sinul sellise kogemusi, sii rohkem on sinul šansi ja võimalusi elus võida.
Aga seda ei ole alati nii.
Mõnede inimeste eluraskused teevad nõrgamaks.
Nii võib-olla ka.
Seda juhtub sest need inimesed ei saavad kogemusi eluraskustest.
Nad on juba nõrgad ja ei taha tugevamaks saada.
Sellepärast kõik eluraskused vastupidi teevad neid nõrgamaks ja nõrgamaks, need inimesed ei muudavad positiivsel pool.
Seda juhtub, kui inimene on liiga rumal et muuda, kui temale meeldib oma olukord, kuni ta ei taha midagi parandada tema elus.
Kokkuvõttes ma sooviksin öelda, et eluraskused tõesti muudavad inimesi, aga tugevaks või nõrgemaks - see on suur küsimus, sest kõik sõltub ise inimesest.




Tere.

Mina tahaksin Teie kohvikus ruumi tellida.
Meie firma juuni kuus on üks aastat vana.
Ja me kavatseme meie töötajate jaoks pidu korraldada.
Me soovime suurt saali broneerida ja roogi tellida.
Laua peal peavad olla nii suupisted ja põhiroad kui ka magustoidud.
Me planeerime pidu teha 27. juunil.
Firma aastapäeva tähistamises võtavad osa umbes kakskummend inimest.
Soovime ka ansambli Trühvel tellida, me juba kuulsime seda ansamblit ja need muusikantid jättsid hea mulje.

Kui on võimalus, telliksime ka fotograafi ja peokorraldajat.
Oleks tore, kui me võime natuke mängida peol.
Öelge palun, kas see päev on teil veel vaba?
Ja kui me alustame kell 17.
00, mis kellani me võime pidutsema?
Kui suur on rendi maks?

Kust ma võin menüüd vaatada, et täpselt tellimust teha?
Kas alkohoolijoogid me võime kaasa võtta või peame teilt osta?
Ootan Teie vastust.


Eluraskused teevad inimese tugevaks.
Olen osaliselt nõus selle väidega.
Ma ei mäleta, kes ütles neid sõnu ja kuidas nad täpselt on, aga mõte on selles, mis meid ei tapa, see teeb meid tugevaks.
Et midagi jõuda elus, on vaja palju õppida ja seejärel palju töötada ja see on juba raske.
Mul on üks tuttav, kes elas lastekodus ja tal ei ole sugulasi, kellelt ta saaks abi oodata.
Nimetame teda Oksana.
Pärast kooli lõpetamisest ta hakkas üksi elama.
Tal oli väga raske.
Oksanal oli rahaprobleemid.

Aga ta ükskõik lõpetas kutsekooli ja iseseisvalt tegeles töö otsimisega.
Nüüd tal on head töökoht ja palg.
Oksana on tark ja psühiliselt tugev inimene.
Tema elukogemus näitab, et eluraskused karrastavad meid.
Teiselt poolt raskused võivad inimese nõrgemaks teha.
Kui raskusi on liiga palju, inimesel ei jää jõudu probleemide lahendamiseks.
Ta ei usu enda ja ei viitsi juba midagi teha.

Olen nõus selle väidega, et eluraskused teevad inimese tugevaks, ainult osaliselt.
Nad tegelekult teevad tugevaks, aga ainult sel juhul, kui neid ei ole liiga palju.





Tervist!
Leidsin kuulutust internetist, et teie firma pakub hea võimalusi, et korraldada peo.

Meie firma tahab korraldada pidu kollektiive jaoks.
Me tahaksime tellida suur saali, sest osalejate arv on 35 inimest.
Samuti me tahaksime tellida nii külmi kui ka sooje roogi.
Külmi roogi peavad olema kalast ja lihast (võib olla salatid).
Sooje roogi peavad olema ainult kanast.
Peale selle me tahaksime tellida tee ja kohv, sest meie kollektiiv ei tarvitata alkohoolijoogid.

Tingimata, armastame korraldada huvi ja lõbus pidu, sellepärast me soovime kuulata ja tantsida ansambli Trühvel muusika all.
Samuti olla tore, et teie kohvik teha fotograafi meie jaoks.
Peo toimumisaeg on 14. veebruaril kell 16.
00.
Kirjutage palun, kui maksab korraldada meie pidu.
Märge palun hinnad kui palju maksab külmi ja sooje roogi, tee, kohv, küpsetisi, ansambli kuulamine ja fotograafi tellimise.
Me loodame, et teie kohvik teeb soodustust.
Ollaks väga tore, kui te teeksite seda tänase või homse päeva jooksul, või kirjute mulle meili teel.
Me loodame, et teie kohvik aitab meile korraldada seda lõbuspäev.

Ootame teie kirju!
Lugupidamisega juhataja
Ma olen nõus väitega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Igal inimesel on nii hea momeentid kui ka probleemid.
Tingimata, elu annab inimesele raskusi, sellepärast iga inimene peab oskama hakkama saada nendega.
Kõige pealt inimene peab olema sihikindel, seda aitab tema lahendada probleemi lihtne.
Kui inimesel on eesmärk siis ta võib liikuda.
Inimesel võib tekida erinevaid probleemi, näiteks töötu, pere puudumine ja raha puudumine jne.
Sellel juhul peab olema aktiivne inimese.
Aktiivne eluviis aitab mitte ainult leida töö, vaid ka aitab tutvustada uusi inimestega, leida armastus, sõpru.
Kõik seda teeb inimese tugevaks.
Kahjuks, elu toob meie negatiivsed momeentid ka.
Ma arvan, et stress segab inimese olla tugevaks.

Stress on organiisme seisund, mis tekib, kuidas inimesel on probleemid.
On väga raske vähendada stress, sest et ta muutub mõju, mõtteid.
Ma arvan, et olla tugev inimese on vaja õpetada vähendama stress.
Kõige pealt on vaja võtta puhkus või kasutada lõõgastused tegevused, näiteks mediteerimine, muusika kuulamine.
Aga kui ei saa hakama stressiga võib pöörduda arsti poole.
Peale selle, et olla tugev inimese on vaja parendada iseloom või suhtuse inimese juurde.
On vaja suhtuda inimesse hästi, sõbralikult, aga iseloomult olla aktiivne, sihikindel ja veetlev inimese.
Kokkuvõtteks on võib öelda, et tingimata eluraskused teevad inimese tugevaks, kõige olulisem on vaja olla sihikindel inimese.
Ei tohi kunagi vähendada meeleolu, sest aktiivne eluviis teeb inimese tugevaks.





Tere päevast!
Soovin broneerida väike saal.
Meil on lastepidu, lapselapsi on kaks aasta.
Pidule tulevad ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi ja kuus last.
Me soovime laste muusikarepertuaari, võib olla see oli ansambel Trühvel.
Me soovime ka fotograafi tellida ja kinokaamera, kui on võimalus.
Ma tellin kümme salaatid "Olivje" kõigele.
Tellin viis sooje roogi: punane kala garniirega.
Lapsedele tellin jäätis moosiga, šokolaad, apelsinimahla ja limonaad.
Broneerin lauapäevale, kahekümne seitsmendal mail, kell neli.
Palun, esitage mulle hinna.
Ma arvan, et meie pidu ei ole kallis.
Mul on suur pere.
Sel aastal minu emal on jubelisünipäev, tal oled viiskümmend aasta.
Võib olla me tellime veel teie juures juba suur saal juunis.
Me ootame palju külaseid.
Me tellime ka tantsu ansambel Trühvel, fotograafi, palju külmi ja sooje roogi, küpsetisi ja ... veel.
Ma loodan, et te tegisite praegu soodus, ja me oleme pärast teie kliendi kindlasti.
Ootan kiirvastu teie pakuminega.
minule e-postile või hellistate mobiltelefonile number ... 
  Praegu on väga raske aeg.
Räägivad, et see on kriisis.
Inimese juures ei ole tööd, ei ole rahad.
Kui on töö, siis palk on minimaalne.
Nii elavad rohkem inimesed.
Mul on suur pere, kolm pojad juba abielused, nemad on lapsed.
Õnneks, tal on töö.
Ma elan üksi, minu abikaasa on suurnud kaksteist aastat tagasi.
Mina olen lesk.
Kümme aasta mul ei oli töö.
See oli väga raske aeg.
Ma pesen põrandad suures majas, töötasin koristajana.
Viis aasta tagasi mina leidsin töö.
Mina töötan Hooldekodus.
Mul on palk, väike aga palk.
Ma õpesin mõne koolitus: professionaalne koolitus, eesti keele kursus.
Varsti ma olen pensionäär, aga mul on suure soovimine.
Ma tahaksin veel tööta, ma tahaksin veel õppida ja eesti keel ka.

Minu klientid on Eestis, nad räägivad eesti keeles ja mulle on vaja minu teadamine tegida rohkem.
Ma arvan, et minu eluraskused teevad mind tugevaks.
Aprillis ma käsin Hiiumaade Hooldekodus.
Seal oli minu kõnekeele praaktika.
Ma vestlusin klientiga, vanased naisedega ja mehedega.
Suhtlesin personaaliga.
Ma elasin Hiiumaale nädal.
See oli tore aeg.
Ma tutvusin Hiiumaa loodusega.
Ma elasin mere ääres, Hinda külas.
Seal kasvatud palju kadakas.
Oli kevad ja väga ilus.

Minu eluraskused teevad minu elu veel ilus ja õnne.
Mul on palju sõbrad ja mina armastan inimeseid.
Võib olla see on väga liht!






Tere päevast Sinilill kohvik esindaja.
Ma tahan teha peo.
See on minu sünipäev.
Mul on vaja suur ruum.
Ma kutsusin 50 inimest.
Ma tahaksin tellida külmi ja sooje roogi, samus ma tahaksin tellida sooje piima, jäätis, kohvi, tee ja mahla.
Jah, mina tahan veel küsis ja moosi.
Ma soovin võta tantsus ansambel Trühvel.
Fotograafi ei ole vaja, ma kutsun ise pildistaja.
Mul on väike küsimusid: Kui palju saalid, ja kui palju ma võin kutsuda inimesed?
Võib olla mulle aitab väike saal?
Kas kohvikusse on magnitofooni, kitar, valgusmuusika.
Kas kohvikusse on tualetiruum.
Kas teil on mängituba.
Kas ma võin võta kaasa minu lemmik koera.
Kas teil on alkoholi jooki, kui on siis kirjutage, kui palju maksab vein ja viin.

Kui palju maksab üks koht ja kui maksab kokku peo.
Mina tahaksin tulla peole 12.
12.
2012.
Kas see võimalus või ei.
Kui ei, siis kirjutage, millal ma võin tulla peole.
Kas teil on telefoni, ja kirjutage palun, kus teie arute, ja kuidas sõita teie juurde.
Ma ootan vastus!
Tenan.
Inimesed räägivad mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Ühe poolt see on õigesti, aga teise poolt ei.
Kõik saarnevad inimest.
Kui inimesel väikem võimalusi, ta elab vajane.
Kui inimesel on palja raha, tervis, aru ta võib kasutada seda.
See ei ole normaalne kui inimesel on palju ja hea tervis, aga ta kokku aeg lesib diivani peele nagu invalid.
Tervis inimene peab tegima sporti ja viia tervislik elu.
Ja veel üks näitus.
Kui inimene teenindab palju raha, ta võib rohkem osta endale.
Jah, muidugi mulle ja sulle (näljakas).
Kui inimene kokku aeg skladerida raha kappi - ta on kadekops, suur kadekops.
Ja veel näiteks.
Kui inimene tark ta peab õppima ülikoolis, kasvab ja õppib lapsi.
Mida võib anda rumalased inimesed lapsele.
Kui iniseni on palju võimalusi reisida, siis ta peab kasuta seda.
Maailmal on palju huvid kohtad.
See on kõik hea, aga kui inimeded ei näinud, kes kõrval elavad, ja kellele on vaja abi, see on vega, vega halvasti.

Ma arvan, et see on õigesti, mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.




Tere!
Ma olen firma "Kra-kri" sekretär.
15. juunil meil firmal on üks aasta asutamise päevast.
Me otsisime firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsime internetist Teie kuulutuse.
Meies firmas töötavad 30 inimest ja nendega võib tulla abikaasad.
Mul on selline küsimus.
Missugune saal sobib meil rohkem ja võib olla meil on vaja, mõlemad saalid peo tähistamise jaoks?
Kui suured Teie saalid on?
Veel me tahaksime, et saal kujundatakse suvise stiilis.
Veel me soovime tellida fotograafit.
Kui palju see teenus maksab?
Oma kuulutuses te kirjutasite, et soovi korral mängib tansuks ansambel Trühvel.
Kas me võime vaadata varem kui see ansambel tansib ja sellepärast otsustada tahame me seda teenust või mitte?

Kõige tahsam küsimus seotud toitlustusega.
Kas te võite saate Teie menüü koos hinnadega?

Kas me peame tellida üht toitu kõike külaliste jaoks või igaüks saab tellida erinevat toitu?
Ja viimane küsimus, kas Te võite küpsetada suurt torti meie firma nimiga?
Ootan Teie vastast!
  Ma olen nõus selle väitega osaliselt.
Ma arvan, et kõik sõltub kõigepealt inimesest.
Inimesed, kellel on unistused, tähtjõud ja tervis olemas võib püüda oma sihi.
Sellisi inimesi eluraskused teevad tegelikult tugevamaks.
Nad teavad, mida tahavad, aga raskused annavad jõudu selleks, et minna edasi.
Ja on vastupidine.
Inimesed, kes ei taha midagi teha oma jõuga, esimese raskuse puhul süüdistavad kõiges juhust või saatust.
Ma töötan sotsiaaltöötajana ja kohtun iga päev inimestega, kes kardavad raskusi.
Nad harjutavad elada kahele, mida maksab riik.
Suurem osa sellistest inimestest ei taha töötada, sest et see on tugev ja nendel on halb tervis.
Ma arvan, et nad ei taha võistelda oma raskustega, aga kui võistlesin üks kord, siis nendel kujuvad unistused, soovid ja sihid.
Lõpukseks, ma tahaksin ütelda, et on vajalik armastada elu ja maailma, siis raskused pole jubedat.




Lugupeetud kohviku Sinililli juhataja!
Hiljuti leidsin internetist teie kuulutuse, kus te pakute oma teenindused ja seda on mind huvitatud.
Meie firma juhtkond otsustas aastapäeva tähistada sellega seoses on vaja leida soobivat kohta selle jaoks.
Vastake mulle, palun täiendavatele küsimustele.
Mis maksab broneerimise tund?
Ma soovin tellida umbes 18-24 tunneni, kas teil on mingid soodustusi.
Eelkõige me soovime tellida suurt saali, sellepärast et meie töökollektiiv on väga suur, me planeerime kutsuda umbes 100 inimest.
Me kavatseme tellida ainult külmi, sooje roogi ja küpsetisi, suupisteid ei ole vaja.
Kui oli varem mainitud me planeerime kutsuda umbes 100 inimest, nii mehed, kui naised.
Meie aastapäeva tähistamine tähistame 20. mail.
Tore, et te pakute tantsuks ansamblit.
Muidugi, et meil on soovi ja me tahaksime tellida seda tellimust ka, seda ennam et meie töökollektiv on väga noor ja lõbus.
Muidugi me tahaksime tellida ka fotograafi teenindust.
Teatage palun, kas teil on saab korraldada karaooket, minu töökollektiivile väga meeldib laulda?
Kas teil on lubatud alkohooli joomist?
Mida te pakute juua?
Soovin järelepärimise vastus saada interneti aadressil ... kirjalikes vormis sellek et arutada meie juhikonna vahel!
Lugupidamisega ...
  Ma olen nõus sellega väite osaliselt.
Ühelt poolt tegelikult, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Kui rohkem inimene kuulab oma jõudu ja aega selleks et midagi saavutada, siis nad muutub tugevamaks, enesekindlamaks, vastutustundlikumaks, ühe sõnaga saab ütelda täiendab end, näitab oma tugevaid küljeid.
Olen veendunud, et sellele mõjutavad niisugused inimeste iseloomomadused, nagu tema kasvatamine, harjutused, perekonnad, tema elulaad, mõtteviis, tema soovid, tahed ja isegi ellusuhtumis.
Kui on positiivsem tema ellusuhtumine seda parem, ja tema raskused muutuvad lihtsetamaks, sellel juhul inimene õpib saama rõmu ja lõbust kui teil on õnnestunud hakkama saada raskustega, või mingis osas.
Ma üldse arvan et inimene ainult sellel juhul võib midagi saavutada, kui ta on harjunud raskustega hakkama saad, tingimata et see on väga raske vaev ja töö.
Inimene, kes jõudis oma saavatustele teab seda oma nahal.
Aga teiselt poolt, kui inimene kogu aeg puutub kokku ainult raskustega ja tema arvamus, et tal ei ole veeda kogu aeg ja mõtleb ainult selle kohta et ta on õnnetu, tema ümbruses on ainult pahased ja kadedud inimesed, kuritegijad ja ohtlikud, niing nende kõik tahavad ainult üks, mida saab veel teha selleks sellel inimesel oleks veel rohkem raskusi.
Muidugi et see teeb inimene nõrgemaks.
Selles on süüda tema eluviis ja esmatähtsusega on tema ülesandes muuta oma ellusuhtumist positiivsemaks.
Kaldun arvama et raskused mitte ainult tugevdavad inimeste ja karastavad neid, vaid ka teevad inimeste paremaks, ausamateks, julgemateks, mõistlikumateks, õpetavad tähelepanelikum suhtuda teise inimestesse.
  




Ma saan teada, et te pakute pidude korraldamise võimalust.
Ma vajan minu sünnipäeva jaoks ruume, kus ma saan puhata oma sugulastega.
Ma tahan pidada sünnipäev 14. aprillis.
Ma olen kuulanud, et kohvikus ma saan broneerida nii suurt kui ka väikest salli.
Arvan, et külaliste arv on umbes 20 inimest.
Kas me saame pidada minu sünnipäev väikeses saalis?
Ma taha täpsustada kohviku menüü.
Kui palju ma pean maksma 3 roogi eest?
Kas ma saan võtta kaasa midagi.
Näiteks, kook või lemmik jook.
Tahan täpsustada ka seda, kui palju pean maksma väike saali eest.
Kas ma saan tellida teise ansambli.
Kui ma ei saa tellida teise ansambli, siis ma tahan kuulata ansambli Trühvel läbi enne 10 aprilli.
Andke palun ka teie kohviku telefon, sest ma ei saa tihti kasutada internetti post.
Muidugi, ma tahan teada saada teie adress.
Kas ma saan vaadata väikse saali enne minu sünnipäeva?
Lõpuks tahan küsida, kas ma saan kaunistada seda saal, kus toimub minu sünnipäev ja kas teil on olemas tantsuplats?
Ma olen kuulanud, et teil on hea teenindus.

ootan teie vastus.
  Igal inimesel on olemas erinevaid probleeme.
Esimestel probleemid on suured.
Teistel probleemid on väiksed.
Kõik inimesed peavad oma probleeme kõige tähtsamaks.
Esimesed inimesed, kui neil tekkib probleem, ei taha selle probleeme vastu midagi teha.

Teised inimesed kohe tegutsevad.
Ühel inimesel on raske haigestus.
Näiteks, vähk.
Ta kohe muutub oma elu.
Ta algab tegeleda sportiga, õige süüa jne.
Kuid teine inimene vastupidi, ei teha mitte midagi.
Kõik inimesi on erinevaid ja sest ei saa olla ühest lahenemist probleemile.
Vesteldes oma sugulastega, olen aru saanud, et tavaliselt elu raskused teevad inimese tugevaks.
Kui inimene läheb mitu probleeme üle, siis ta on tugev.
Ta oskab minna tuhande probleeme üle.
Olen ka lugenud rämatutest, et iga inimene oma elu alguses on nõrk, aga elu lõpuks kõik inimesed on erinevaid.
Kõik sõltub sellest, kas inimene saab elu raskuste üle minna või ei saa.
Minu isa on tavaline inimene.
Tal on palju sõpru, hea töö, hea abikaasa ja kolm last.
Elu alguses tal oli palju raskusi, aga ta oskas selle üle minna.
Ta alati leiab otsuseid.
Ma pean teda edukaks.
Ma arvan, et ainult raksed elu probleemid, tegid minu isa tugevaks.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et ainult elu raskused teevad inimese tugevaks.




   Tervist!
Leidsime internetist teie kuulutuse ning oleme huvitatud pakkuvate teenistusega.
Me tähaksime tähistada oma firma aastapäeva, siis soovime broneerida teil suure saali selle jaoks.
Kahjuks, meid ei huvita teie ansambel Trühvel, aga sooviksime tellida fotograafi.
Me tahaksime tähistada oma aastapäeva kahekümne üheksandal mail kell kaheksa õhtul.
Kas teil sel päeval kedagi juba broneeris?
Osalejate arv on umbes viiskümmend seitse inimest.
Täpsemalt me võime öelda küllaltki hiljem.
Meie on ka mitu täpsustavaid küsimust.
Hinna kohta tahaksime teada, et kas fotograafi teenused on hinnas või me peame temale eraldi maksma.
Alkohooli kohta ütelge palun kas me võime kaasa tuua või peame teilt osaliselt ostma?
Kas te võiksite oma vastusega saata ka teie menüü, et me tutvusime sellega.
Ja meie viimane küsimus on tööaega kohta: mis kellast mis kellani teie töötate?
Palume teid vastata nii kiiresti, kui on võimalik!
Kõiki häid!
On olemas niisugune arusaam, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Olen selle väitega osaliselt nõus ja tahan natuke arutleda sellest.
Kõigepealt olen veendunud, et kui inimene oma elus on kokku puutunud erinevate eluraskustega siis tal on kogemus ja muidugi inimene teab kuidas end käituda selles olukorras.
Aga on ju elus ikka nii, et inimesel on nii palju takistust, et need teevad seda nõrgemaks ja inimene üldse ei tea kuidas toime tulla.
Kokkuvõtteks tuleb masendus.
Vesteldes oma eakaaslastega olen ka aru saanud et, kui neil olid raskused, siis nad on harjunud ja peaaegu puudub hirmust.
Inimesed vaatavad tulevikusse positiivselt.

Nad usuvad sellesse, et kui oled probleemid, edasi elu peab olema parem.
Tuleb tunnustada, et inimesi on erinevaid ja ei saa olla ühest lähenemist.
Võib juhtuda nii, et inimesel kogu elu ulatuses olid ainult takistused, ja selle raskuste tõttu kipub tal väsimus, puudub usk iseendasse.
Selles olukorras sõbrad või vanemad ei või aidata temale.
Kui võtta kõik otsad kokku siis on võimalik jõuda niisugusele järeldusele, et kõik sõltub inimesest ja kuidas tema suhtub elusse.
Praktiliselt elu näitab, et inimesed on valmis, et elu ei ole lihtne ja raskused teevad neid tugevamaks.




Tere!
Ma leidsin teie kuulutuse internetist ja tahaksin broneerida väikest saali.
Kaheteistkümnendal juunil toimub minu ema juubel.
Oodatakse kaksteist külalist.
Nii et 12.
06.

kella kahest kuni kümneni tahaksin tellida selle kohta.
Road peavad olema maitsvad ja mitte eriti rasvad.
Tahaks tellida nii külmi kui sooje roogi.

Kirjutage, palun, mida te pakute täpselt ja kui palju nad maksavad.
Ja muidugi küpsetisi.
Kahe tunni jooksul me tellime tantsuansambli.
Aga ma palun mängida peamiselt vanaaegse muusikat, sest et külalised on juba vanad.
Ja lõpuks tahaksin tellida ka fotograafi mälestuseks.
Kui seda on võimalus tellida, palun kirjutage mulle, millised on hinnad.
Loodan, et need ei ole kallid.
Sel juhul ma reserveerin teie väikest saali.
Ootan teie vastust ja loodan, et meie peo korraldatakse edukalt.
Aga tahaks küsida, kas teil on peokorraldaja või ei?
Ma telliksin teda kindlasti.
Tahaks, et kõigile meeldiks see peo ja jaaks meeles kauaks.
Nii et jaan teie vastust oodata.
Minu aadres on ... ja telefoninumber on ... Lugupidamisega, ...
raegu on väga raske aeg, maailmas on suur kriis.
Ettevõtted sulevad, paljud inimesed jaavad ilma töökohta.
Täpselt nagu mina.
Ma töötasin terve elu ühes tööfirmas, tegin edukalt karjaari ja kaks aastat tagasi meie ettevõte jarsku on suletud.
Ni et mida teha, millega tegeleda?
Ja veel peab olema oma poega jalgadega panna.
Otsustasin, et on vaja uut elukutse kätte saada.
Lõpetasin kutseõppekeskuse, praegu iseseisvalt õpin eesti keelt.
Loodan, et uued kogemused ja teadmised aitavad mind korraliku töökohta leida.
Aga see töökoht on tulevikus.
Praegu elamiseks liiga vaja raha.
Kust neid leida?
Ma elan oma majas ja kasvatan ajas puuvilju ja juurvilju.
Otsustasin, et neid on vaja natukene müüa.
Aga ma ei tegelenud sellega kunagi!
Alustasin too aastal ja õnneks mul läks hästi.
Praegu mul on suurem kogemus, kui too aastal ja rohkem raha.
Aga see on kindlasti raske töö, püüan leida professionaalsem töökohta.

Niimoodi ma õpetan minu poega.
Kui vaatad teist inimestest, kohe näha, kes on tugev ja kes on nõrk ja jaab kõrgemaks.
Ma arvan, et riik peab aitama neid, kes ei tule eluga toime.
Isegi kellel on palju lapsi.
Aga mina olen isiklikult tugev ja see eluraskus tegi mind tugevaks.
Praegu ma ei karda midagi ja Jumal aitab mind.
Loodan, et varsti läheb maailmas paremaks ja meie kodus ka.





  Tere!
Mina juba ammu leidsin internetist alljärgneva kuulutuse ja nüüd otsin, et Teie Kohvik Sinilill mulle sobib, sest Teil on palju võimalusi pidude korraldamiseks.
Selle kohvikuga Mul on seoses mõned küsimused.
Mul on vaja ruume sünnipäeva jaoks ning Mina tahan broneerida nii suurt kui ka väikest saali, sest peol oleks palju sugulasi ja sõbraid.
Seoses sellega kõige tähtsam küsimus on kui palju maksab broneerida suurt ja väikest saali?
Kui rääkida täpselt, siis sünnipäeval on 30 inimest.
Ma arvan, et pidu peab olema 5. juunil sel aastal.
Kas teil on vaba saali sel ajal?
Mul on hea meel, et Te pakute laias valikus külme ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi, aga meie peol on ka palju lapsi ja nende jaoks võib teha lastetoitu, sest see oleks kasulikum ja tervislikum laste jaoks.

Soovin ka, et peol mängib ansambel Trühvel.
Fotoagraafi tellimise võimlaus mulle aga pole vaja, sest peol kõikidel on oma kaamerat.
Räägige mulle palun selle või homse päeva jooksul, kas te olete nõus minu soovimusega ning kui palju hind on ja ma ootan vastus meili (. ... ) või telefoni (. ..) teel.
  
Ma olen täiesti nõus väidega, et eluraskused teevad inimese tugevaks, sest elu jooksul inimene on targem.
Nüüd Mina tahaksin esitada pooltargumente.
Näiteks Mina tegelen spordiga ja iga võistlus teeb mind tugevaks ja see on väga hea minu jaoks.
Minu vanaemal on suur elu kogemus ja nüüd talle kergem ja parem teha otsuseid.
Mina kogu aeg küsin vanaemal, mida mulle edasi teha ja kuidas seda teha, sest ma tean, et ta väga tugev ja tark inimene, kes kindlasti teab, kuidas mind aidata.

Kindlasti ta teab seda, sest Tal oli liiga palju eluraskuseid.
Seejärel tahan öelda, et lastel ei ole nii suurt koormust, selle pärast nad on nõrgad.
Huvitavalt teada, kas on inimesed, kellel on ka palju eluraskuseid, aga nad ei ole tugevad.
Minu arvates - ei ole!
Kui te teate niisugused situatsioonid, siis andke mulle teada!
Kordan veel, et vastuargumente mul ei ole, sest Mina täielik olen nõus selle väitega.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et pole karda eluraskuseid, sa pead teadma, et raskused ainult õpetavad sind ja proovivad teha tugevaks.

Lõppuks märkan, et minu ema elu jooksul kogu aeg rääkib: "Ei karda mitte midagi, kõik on korras!".




Lugupeetud kohviku esindaja,   Kirjutan teile et saada teie kohvikust lisainformatsiooni.
Ma otsin meie firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja teie kohviku kuulutus näidis mulle huvitavaks.
Kuna meie peol peab olema väga suur osalejate arv, siis meile on vajalik broneerida suurt saali.
Aastapäev toimub 7. juunil ja ma loodan, et sellel päeval suur saal oleks vabaks.
Kui saal oleks siiski broneeritud sellel kuupäeval, siis on võimalik teiselt päevalt kokku leppida.
Meie on tähtis ainult seda, et pidu toimub just juuni algusel.
Teie kohviku kuulutuses on kirjutatud, et te pakute nii külmi kui ka sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.

Siis, kuna me soovime broneerida suurt saali kogu õhtuni, ma arvan, et külmeid ja soojaid roogi ja muidugi, küpsetiseid meile küll jätkub.
Samuti, me soovime kasutada teie teenust Trühvel ansambli juurde.
Sooviksin ka täpsustada, missuguseid toitlustuseid pakub teie kohvik (esitage palun menüü).
Arvan, et hinnast on vajalik kokku leppida ainult pärast toitlustamise valimis, aga üldeiselt esitage palun suure saali broneerist hinnad.
Sellega ma lõpetan.
Loodan saada teilt kiiresti vajalikult informatsiooni.
Tervitades, ... 
Praegu, meie kaasaegses tehnoloogilise arenenud maailmas, inimestel on vähem eluraskuseid, kui oli varem.
Aga üldiselt neid on liiga palju isegi 21. sajandil.
Paljude inimeste arvestades, eluraskuseid saaks isegi rohkem, kui oli varem, nad lihtsalt muutusid.

Kui varem inimestei ilmusid sellised probleemid, nägu arenemine endale mugava elutingimusi, siis praegu probleem seisab selles, kuidas lihtsalt elada ja olema sellega normaalse inimesena.
Inimkond saaks rohkem vabadusi, mis varem tal oli väga vähe.
Muidugi, see andis meile palju võimalusi, naiteks, saada edukusi, kuulsusi ja elada luksuslikult praegu on lihtsam, aga sellega ilmus ka kriminaal.
Siis kaasaegne inimene peab olema tugevamaks, kui varem, et tagastada endale turvalisus ja kaitsta iseenda erinevatest kuritegijatest, kes soovib teineteisele ainult õnnetusi.
Siis, kui varem inimestel oli rohkem probleemeid, kui praegu, näiteks.
Siis, kui mõne inimeste arvates, inimkonda elu oli ohtlikum, kui praegu, see, minu arvates, ei ole tõisi, kuna praegu inimestel lihtsalt ei ole absolütse turvalisusi ja nad peavad iseenda kaitsta endale erinevatest ohtlikutest.
Siis nad peavad olema tugevamaks kui varem.




Tere!
Meie firma "Bonusline" tahab reserveeritud Teie kohvik.
Me leidsime kuulutuse alljärgneva internetis.
Me tahaksime broneerida suurt saali, sest meil olid 21 inimesed.

Pidul oleks mängima tantsuks ansambel Trühvel ja fotograaf oleb ka, sest me tahaksime tantsida, laulda ja fotograaferida.
Ma sooviksin saada lisa info, ütelge palun, kui palju maksab teenused ja kui kaua mängib ansambel Trühvel.

Süüast me soovitaksime soojed roogist, näiteks; praetud sealiha, keedatud kartulid.
Külmest roogist; puuviljad, erinevaid asartimeentid vorstid ja juustud ja mereandeid.
Kui palju maksab külmed ja soojed roogid ühile inimesele?
Kui suur on üks roog.
Suupisteid ei ole vaja, aga küpsetis me soovime.
Missuguseid maitseained Teil on?
Saadate palun, meitele.
Veel küsimus, Teil kuulutuses, ei kirjuta mis joogid on?
Kas tel on alkoholid, mahlad või erinevaid jookid.
Meie pidu oli 1 juunil, keel on 17.
00.
Kui palju maksab tund, kui kaua Teie kohvik avatud.
Suur aita Teile, me ootame Teid vastu.
Vabandage, ma unustasin küsida Teia kontaktandmeid, kirjutage palun.
Veel kord, suur aita!

Lugupidamisega, firma Bonusline".
Ma olen nõus väitega, et eluraskused teevad inimese tugevaks, sest see on elukogemus ja kui tekkitud probleemid, inimesed teavad lahendamine.
Näiteks, tööle kukub ootamatult palk ja sa ei tea mida teha.
Mõned inimesed ainult istuvad ja mõtlevad: mida teha?

Aga inimesed kes olid probleemid vastavad: on vaja veel töö!
" Eluraskused kippuvad inimesed leida teine välja situatsioonist.
Mul oli kogemus, minu tüttar oli haige, arstid rääkisid see on astma ja on vaja raavida hormoonite aerosoolidega.

Ma võtasin enda käes ja haakasin leidma teine variant.
Ma leidsin rahvamedistsinis ja minu tütar on parem.
See on eluraskused ja minu jaoks hea kogemus.
Inimesed hakkavad mõtlevad, teevad ja see tõttu tugevdam, mis palju raskusi, seda suuremad on kogemus ja tugevas.
Aga teine inimesed üldse ei ole nõus minuga, sest nad leidsivad erinevaid põhjuseid, näiteks, ei oska, ei taha- parem võtta alkohooli endale ja unustatakse probleemidega.
Inimesed ei taha appi endale eluraskused ei saa lahendada.
Elu teeb mitte tugevam, aga nõrgusam.

Ma arvan, et eluraskused teevad meie iseloom tugevdam ja elukogemus suuremad.

Tean, et, näiteks, mind eluraskused teeb tugevdam ja ma tean ka, et elus on palju värvi, aga mitte ainult must värv.
Ma ei taha rääkida kõigile inimestega, sest palju inimesi, palju arvamusi.





Tere kohvik Sinilill  Mul on hea meel, et Sa kirjutasid mulle.
Tänapäeval mul on sünnipäev.
Ma tahan kutsuda minu sõbrad ja vanemad, õde.
Mul on vaja broneerida nii suurt saali.

Saalis ma tahan tansida ja mängida oma sopradega.
Minu vanemad tahavad tellida väga suur tort minu jaoks.
Aga ma tahan ja minu sõbrad tahavad tellida laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Samuti minu õde tahan juua limonaadi.
Veel minu isa armastab süüa väga palju kommid.
Minu peo toimub 20. augustil ja tulevad umbes 50 inimest.
Loomulikult minu ema soovitab mängida tantsuks ansambel Trühvel, sellepärast et ta armastab neid.
Tegelikult fotograafi me tellime hiljuti.
Ma olen täiesti, nõus et see kohvik kõige popularsem maailmas.
Ma jõudsin sellele järeldusele, et mul on vaja liiga palju raha.
Aga ma tahan puhata oma sõpradega väga hästi.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et Te kirjutasid mulle, kui palju raha mul on vaja maksta.
Kõige head soovides!
Ma olen selle väitega täiesti nõus, sest tänapäeval meie maailmas eluraskused teevad inimese väga tugevaks.
Igaüks valib enda jaoks oma töö, oma haridus.
Inimesel on oma kogemus elu.
Kui inimesel põlvkonnas kõik on korras, sest lapsed mängivad teisega, jalutavad kasvatajaga õues.
Kui tänapäeval täiskasvanud liiga palju õppivad koolis, teevad väga palju kodune ülesanned.
Nendel elus on elusraskused piisavalt.
Mõned õpilased hakkavad saama agresiivseks, aga mõnikord isegi tugevaks.
Ma olen täiesti kindel, et vana inimesed on rohkem tugevaks, sellepärast, et nendel on kõrge elukogemust, nad liiga palju elavad, sageli kohtuvad oma probleemidega ja lahendavad neid.
Elu näitab, et kõik on erinevad inimesed.
Samuti inimesel alati on erinev probleem.
Kuidas inimesed tulevad tööle, nendel on probleemid, teisega inimestega.
Töö, see selline koht, kus on alati probleemid.
Aga veel on probleemid perekonnas.
Inimesed jäävad oma lapsi, mõnikord jäävad lapse kodus ja sõidevad teises riigis.
See on väga halb.
Aga järel inimesed aru saavad, et teevad väga halb.
Elu õppib meie, kuidas elavad edasi, kus ja millal halb või hästi.
Ma arvan, et eluraskused teevad inimese väga tugevaks.
Kõik inimesed nutavad, kui nendel midagi ei saa.
Nad õppivad, soovitavad teised.
Nad lahendavad oma isiklik arvamus.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kõik inimesed tugevad.





Tere, Sinilill kohviku esindaja!

Ma lugesin ajalehest Teie kuulutust, mis väga huvitav mulle, sest ma pean, meie firma aastapäeva korraldama ja leidsin selle jaoks sobivat kohta.
Mulle meeldis, et Teil on võimalus broneerida nii suurt, kui ka väikest saali.
Meie firmas töötavad ainult 10 inimest ja väga raske leida väike ruume peo tähistamiseks.

Põhiliselt pakkutakse ainult suurt saali.
Siis mulle väga meeldis, et Teie kohvikus on lai valik erinevaid toite ja me võime valida midagi oma maitsele.
Me arutasime koos töökaaslastega omavahal, et me tahaksime seda pidu pildistada, ning natuke tantsida, et oleks meil hea tuju ja pärast pidu me võiksime kaua aega meenutada, kui tore me veetsime oma aastapäeva.
Ma tahaksin Teilt küsida mõned küsimused.
Kui palju maksab väikese saali broneerimine?
Kui palju maksab fotograafi tellimine?
Kui palju maksab Trühve ansambli tellimine?
Kus ma võin Teie meenü vaadata?
Mis kellast kellani Te töötate?
Ma tahaksin lisata, et me soovime oma pidu tähistama 10. juunil õhtul.
Ootan Teie vastus.
Lugupidamisega, ...    
Ma osaliselt nõus sellega, et mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Ma olen kindel, et inimesed erinevad ning tema soovid on erinevad ka.
Suurem osa inimestest, kes on palju võimalusi soovivad enda jaoks väga palju asju ja kui nad saavad selle asja kätte, siis kohe alustavad mõtlema, et oleks hea veel midagi saada.

Näiteks, kui inimesel on oma maja, siis ta alustab mõtlema saunast, uuest autost, aest jne.
Mõned rikkad inimesed ostavad maju välismaal, sojamaades ja sõidavad siia puhkama.
Teised inimesed kuuluvad oma raha melelahutust või reisimist.
Aga on inimesed, kes tahavad oma lastele anda hea hariduse ja kasutavad raha selle jaoks.
Vaid ma tahaksin öelda, et on väikese sissetulekuga inimesed, kes elavad väga huvitav ja neil on ka palju võimalusi, sest neil on teised soovid, mis ei nõua palju raha.
Ma elan Sillamäel ja meie linnas mõned inimesed armastavad jalutada mööda männimetsa või parki, kasvatada taimeid, puid ja põõsaid oma aias, supelda meres või päevitada.
Ma tutvun inimestega, kes on eesti keele õppimine harrastuseks.
Me kohtume ja räägime eesti keeles, sest meie linnas ei ole võimalusi eesti keele suhtlemise jaoks.
Lõpuks ma tahaksin rõhutada, et meie võimalused meie kätes.
Kõigepealt me peame mõtlema, mida ma võin täna teha, et meie elu oleks huvitav, ilus ja põnev.




Tere,   Lugesin internetist Teie kuulutus.
Meiel firmal sel kuul on aastapäev.
See on suur üritus kus peab olema palju inimesi.
Me tahame, et see aastapäev oli ilus, lõbus ja huvitav.
Olime õnnelik kui Te tegite see aastapäev tore.
Meie firmas töötavad aktiivsed inimesed ja me tahame, et oli tansuks ansambel.
Ka soovime broneerida suur saal.
Menüüs peab olema külmi ja sooje roogi, palju küpsetisi.

Suupisteid meil ei ole vaja.
Meie firma tahab tellida fotograafi.
Inimesed tulevad selle peol kell 18.
00 kuni 21.
00 ja osalejate arv 60 inimest.
Kõigest peab olema oma istukoht, see on väga oluline, mõnedel inimesel on traumad, aga nad tahavad olla selle peol.
Mul on küsimused: täpsustage palun meil kus te asute, täpne adress ja Teie kohvikus on võimalus tellida takso?
Kui palju maksab see broneerimine ja toitumine?
Veel tahame küsida kas on soodused.

Saatke palun kava meil aastapäeva.
Olime õnnelik kui Te vastake varsti.

Lugupidamisega, osakonnajuhataja ... 21.05.12.

  Kui midagi juhtub see väite "Eluraskused teevad inimese tugevaks" nagu loosung.
Kõik inimesed on erinevad.
Mõned on tugevad, mõnad on nõrgad.
Iga inimene reageerib eluraskuse ka erinev.
Oli üks juht, inimene kaotas töö ja ei tööta umbes aasta.
Ta käis firmades, aga nad ei võtnud teda.
Iga päev ta käis aga tulemus ei olnud.
Temal ei ole raha, ei ole midagi süüa.
Ta istus ja mõtleb "Kuidas see võib olla, ma olen hea töötaja, aga nad ei võtnud mind.
" Siis ta algas koristada ja koguda metalli, tooks metalliostu ja saaks raha aga see oli vähe, et elada edasi.
Üks inimene pakkus talle töö, seda töö oli raske, aga tal ei ole võimalus valida.

See inimene ei oska midagi tööl teha, aga ta vaatas ja õppis mis on vaja teha.

Aega mööda see inimene läks veel kord firmas ja teda võtnud normaalse tööle.

Aga ta ei unusta selle inimene kes aitas talle raskusel ajal.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et eluraskused on igal inimesel.
Aga on võimalus leida lahendusi.

See inimesed kes tugevad, saaksid veel tugevaks.
Ärge pange käed püsti, aega läbi olukord muutub.




   Lugupeetud kohviku Sinilill omanik.
Ma olen firma ... juht ja mul on vaja meie firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Eile leidsin ajakirjast "Linn" teie kuulutuse ja see pakkus mulle huvi.
Meie pidu on "korporatiivi" formaatis.
Oleks tõesti hästi, kui Te saaksite organiseerida mingisuguseid üritused meie firma töötajate jaoks.
Lisaks, tahan tellida igaühele sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Meie pidu toimub 20.
06.
2012, täpselt kuu aja pärast.
Külaliste arv on umbes 60-70.
Tekkib küsimus, kas 70 inimest mahub väikesse saali või on ikka vaja broneerida suurt saali.
See on väga tähtis, sest meie eelarve on piiratud ja me ei saa kuulutada rohkem raha, kui meile anti.
Teine väga tõsine küsimus on see, et kas te saate valmistada näiteks 20 kalaroogi ja 50 liharoogi.
Mõned minu firma töötajad ei söö liha üldse.
Ei tahaks, et nende tuju oleks rikkunud seepärast, et laual on ainult lihatooted.
Viimane küsimus on hindade kohta.

Ajakirjas ma ei leidnud teie menüüd.
Ma palun teid siis ise kalkulerida hinda (lisades fotograafi ja tantsuansambli) ja saada seda minu e-posti enne 1. 06.
2012.
Lugupidamisega ....
Mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Kas see on tõesti nii?
Kas inimese soovid kasvavad koos tema võimalustega?
Kas nimetada seda positiivseks või negatiivseks?
Igal inimesel on selle kohta oma arvamus ja me ei saa selle eest kedagi kritiseerida, sest igal inimestel on õigus oma arvamusele.
Esiteks proovime leida positiivseid külge selles väljendis kuidagi seda õigustada, aru saada, kas see on nii, või ei ole.
Igaüks mäletab lapsena.
Ütletakse, et lapsele ei ole palju vaja, et ta oleks rõõmus ja lõbus.
Kas te mäletate seda aega, kui jooksesite poodi osta endale mingi nätsu, limonaadi või väikest kooki.
Teil oli taskus mingi 10-15 krooni ja te olite õnnelikud, teil ei olnud vaja rohkem.
Aeg möödas, te kasvasite üles, leidsite tööd.
Teil on juba rohkem raha olemas, aga te juba ei taha minna poodi ja osta seda nätsu.
Te tahate kallid autosid, korterid Tallinna kesklinnas, majad Peipsi järve ääres.
On aga inimesed, kes üles kasvates ja raha teenides on õnnelik osta samad asjad, mis need ostsid 10-15 aastat tagasi samast poodist.
Nende soovid ei kasvanud 10-15 aasta möödas, aga võimalusi on ikka rohkem saanud.
Niisuguseid inimesi on maailmas väga vähe.

Lõppuks ütlen, et saavutades rohkem ka soovida rohkem ei ole vale.
Igal inimesel on õigus elada nii, kui ta ise tahab.
Nendel, kelle soovid ei kasva on just kergem elada, nendel on võimalus vaadata maailma peale teisest vaatenurgast ja see on nende eelis.




Tere, mina olen ... , Alpikanni firma sekretaar.
Me otsime firma sünnipäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsisime internetist kuulutus, et teie kohvik "Sinilill" pakub pidude korraldamise võimalust.
20. juunil on meie firma sünnipäev ja me vajame suure saali sellise peo jaoks, sellepärast peos tulevad 50 inimesed: see on meie töötaja ja neid abikaasad.
Me soovime sellised teenused: laias valikus külmi ja sooje roogi, see on kaks salatit, lihaassorti, kalaassorti, singirollid juustuga.
Peo alguses on vaja pakkuda külastajale sooje roogi, see võib olla "Prantsuse liha".
Veel on vaja mors, mahl ja alkohooli valik laias.

Meie planeerime, et meil pidu algab kell 18.
00, aga kell 21.
00 on vaja pakuda desset ja kohv.
Mulle meeldib, et teil mängib ansambel "Trühvel", see on väga tore.
Fotograafi me ei tahame, sest et meil on oma fotograaf.
Ma palun teid arvada ja saata mulle jaoks hinnad ja kokku summat.
Aitah teil.
Lugupidamisega, Jelena, "Alpikanni" firma sekretaar.
Mina olen nõus väitega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Kui mina olen väike minu vanemad holitsevad minu jaoks ja mina ei teinud raskuseid.
Pärast kooli mul sündis laps, aga tema isa ei tahaksid elada koos meiega.
Mul oli väga raske, aga see teeb minu tugevaks, sellepärast mina hakkan elada ise ja ei oota abi inimesest.

Veel, näiteks, kui inimene saab invaliidiks.
Ta ei tea kui elada edasi.
Kui ta tahab elad, siis ta mõtleb, et talle on vaja palju jõudu ja see teeb tema tugevaks.
Ta algab füüsilise ülesande tegema.
Ta hakkab suhelda teisega inimestega, kellel on seeled probleemid.
Ma kuulsin, et mõnikord nad leidsid abikaasa endale, ja elasid väga tore.
Ma mõtlen, et kõik inimese käes.
On nii vanasõna, et kui probleem ei murdus meid, siis ta teeb meid tugevaks.
Inimestel on vaja olla positiivne ja vaata probleemile teisest poole.
Näiteks, kui juhtub halb situatsion on vaja istuda ja mõtelda, leia plussid.
Kui teil on sõbrad küsige teilt abi.
Kordan veel kord, et ma olen nõus väitega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Elu nagu trepp ja igaga probleemiga inimene teeb sammu treppil oma jõudu juurde, tugevdab ennast.




Tere päevast!
Me lugesime Teie kuulutust!
Meie firmas on augustil suur pidu.
Teie kohvik pakub pidude korraldamise võimalust.
Me soovime broneerida suurt saali.
Meie pidu on 25. augustil kella 16.
00-24.
00.
Osalejate arv on umbes 50.
inimest.
Me sooviksime järgmisi teenuseid: ansambel, fotograaf, teenindajad, peokorraldajad.
Algusel õhtul soovime tervitusšampus puuviljadega ja rootsilaud külmi roogiga: võileivad kalamarjaga, korvikud salatiga.
Suupisteid on ahjukaartul forelliga ja juurviljadega.
Õuna ja apelsiini mahlad, punane vein ja viin.

Joogid on üks puudel 4 inimeste kohta.
Ansambli tööaeg on 18.
00-24.
00, fotograafi tööaeg on 16.
00-18.
00.
Õhtu lõpuni sooviksime kohvilaud küpsetisiga.

Meil on küsimus: kas te teete alahinnad?
Veel me sooviksime saali lilleid kaunistada.
Kas teil on seda võimalust?
Palume hinnapakkumine teha kuni 15. mai.

Ootame vastust!
Lugupidamisega, ... direktori asetäitja tel....  
  Ma olen väitega "Eluraskused teevad inimese tugevaks" osaliselt nõus.
Ühelt pool teevad eluraskused inimese tugevaks.
Elab minu kõrval inimene, kes nagi eluraskused juba lapsena.
Kui ta oli 13. aastat vana, tema ema on suurnud.
Tal oli väike õde.
Ta oli 5. aastat vana.
Isa oli väga haige.
Noormees võttis kõik kodutööd ennast: ta valmistas toitu, koristas, kasvatas õde.
Eluraskused tegi tema tugevaks.
Praegu ta on suurepärane isa ja väga hea mees.
Teiselt pool, kui eluraskused käivad inimeste kõrval pikk aeg, nii inimene on haige.
Tal voib olla dipressia ja muud haigestumised.
Majanduskriis, mis on Eestis, nägi, et inimene väga halvasti elada, kui ta nägi eluraskused.
Ma arvan, et väike eluraskused teevad noori tugevaks.
Aga kui inimene ei ole noor, siis eluraskused võivad tema murdelda.
Ja ma arvan ka, et esimene inimene teevad eluraskused tugevaks, aga teine inimene ei tee.
See inimene, kes käib eluga jala, ta on tugev.
Lõpuks ma ütlen: "Ma olen parem poolt väitega, kui vastu".




Tere!
Leidsin Internetist kuulutuse, et teie kohvik pakub pidude korraldamise võimalust.
Ma otsisin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsin hea võimaluse teie kohvikus.
Mulle meeldis teie kohvik, sest seal võib mängida tantsuks ansambel ja on võimalus tellida fotograafi.
Meie firma vajab suurt saali, sest meil on väga suur firma ja seal töötab palju inimesi.
Peosse tuleb sada inimesi.
Võib-olla natuke rohkem, sest nad saavad külastada sugulasi.
Me otsustasime pidu toimuma 21. juunil, sest see on puhkepäev ja kõik meie koleegid saavad tulla.
Meie firma on väga sõbralik ja kõik inimesed armastavad tantsida ja laulda.
Ma loodan, et teil on karaoke laulmise ja tantsimise võimalused.
Mul on teile veel paar küsimusi.
Kas me saame varem tellida sööki või ainult kohal?
Kui palju maksab fotograafi tellimise võimlaus ja ansambli tellimine ka?
Kas on erinevus suure ja väikese saali hinnast?
Kas me saame tellida midagi, mida pole teie menüüs?
Loodan, et meie firma lõbusast aega veedab.
Tänan info eest.
Ootan teie vastus.
Firma korraldaja    
   Ma olen selle väitega täiesti nõus, sest inimesed soovidad teha palju nende elus, aga kui on võimalused teha seda, siis nad soovivad rohkem.
Igal inimesel on oma soovid ja võimalused.
Näiteks üks inimene tahab saada arstiks ja tal on võimalused teha seda, aga teine töötab müüjana, tal pole võimalusi saada arstiks ja ta ei mõtle selle kohta.
Võib-olla tal pole raha, et õppida ülikoolis või on vaimne põhjus.

Kõige rohkem inimestel on võimalusi õppida nooruses.
Eakamatel inimestel on pere, lapsed ja nendel pole aega õppida.
Noored inimesed aga võivad teha mida nad soovivad, sest neil on selline võimalus.
Aga mul on ka vastuargumendid.

Vaesed inimesed, kellel pole võimalusi osta suurt majat unustavad teha seda.

Nad hüüavad, aga see on liiga raske.
Aga rikkal inimesel on võimalused osta mida ta soovib, aga ta elab väikeses majas ja ta on rahul oma seisukohaga.
On ka variant, milles inimene on rikkas aga ja tal on kõik mida ta tahab aga see pole kõik ja ta unustab osta, seda mida tal ei ole.
Mis puudutab mind, siis ma tean oma võimalusid ja püüan kasutama neid.
Ma õpin kõik, mis on huvitav minu jaoks, töötan, kui on võimalus ja teen kõik, et saad kelleks ma tahan.
Mul on suured soovid ja võimalused.
Minu arvates, see väide on pigem õige kui vale, aga inimesi on erinevaid ja sellepärast ei saa olla ühest lähtumist sellele probleemile.




Tere, hiljuti lugesin internetist teie firma Kohvik Sinilill reklaami ja olen huvitatud mõnest konkreetsest pakkumisest.
Meie firma 10. Aastapäevale pühendatud üritusest mis toimub 10. juunil.
Kavatseme korraldada meie firma aastapäeva tähistamiseks.
Me soovime broneerida teie kohvikus suurt ja väikest saali.
Pidupäev algab kell 18.
00 seminarnõupidamisega "Firma olevik, minevik, tulevik".
Oodatud umbes 80 külalised, kell 19.
00 on kohvipaus.
19.15-20.00 toimub arutelu "Firma arengusuunad".

Pidulik koosviibimine algab kell 20:30 kuhu võtke kaasa parimad mälestused.

Palun teid teatada iga konkreetse menüü hind, mis konkreetse te pakkute laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Me soovime, et meie firma pidule mängib tantsuks ansambel Trühvel ja töötab "disko DJ".
Me tahame hea tuju ja aval meel ning seda kõike jätkugu teil terveks õhtuks!
Millised on teie firma maksetingimused ning juhtudel te teete soodustusi ja millistel ei tee või mida saab ainult lisatasu eest.
Teavet ootan oma internetiaadressil: ... või posti teel kodusele aadressile: ... Soovi korral võite helistada töötelefonil ... , aga olen eelkõige huvitatud infost kirjalikul kujul.
Lugupidamisega, peaspetsialist ...

Arutledes teemal "Eluraskused teevad inimese tugevaks" tahan ma esiteks räkida haridusest inimene elus ja halva haridusega seotud probleemist ning miks haridus inimese teeb tugevaks.
Teiseks võrrelda võimalusi ja analüüsida nende võimalikkust, tuues ära nii poolt kui vastuargumente.
Lõpuks tahaks ka ise jõuda selgusele, kas käsitletud väide on õige või vale.
Ma olen nõus sellega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Ma arvan, et kõige tähtsamaks momendiks saab see, et inimene leidis oma koha elus, ta on rahul selle kohaga, oma tugevusega.

Inimesed pidevalt otsivad lahendamise probleemi tööga, rahaga, aga mitte keegi ei mõtte, millest see toimust.
Haridus on väga tähtis tegur inimese elus.
Ma arvan, et käesoleval ajal, kui tööturul on nii kõrge konkurents, haridusel on väga tähtis osa hea töökoha saamisel.
Keegi ei sünni targaks.
Inimene õpib terve elu jooksul.
Ma arvan, et see inimene on rikas, kes on palju õppinud.

Ükski meister pole sündimisest saadik meister.
Ainult hea haridusega inimene võib arvestada edule elus.
Kui inimene ei tunne huvi õppimise vastu, ei püüa saada head, kvaliteetset haridust, niisugusel inimesel tekkivad probleemid töökoha leidmisel.
Puudulik haridus tekitab probleeme ka töökohal, inimesel ei ole mingit võimalust edasi liikuda oma ametikohas, palka suurendada ka ei saa.

Kokkuvõttes võib öelda, et probleemi analüsimine on selles, et haridus avab üksed, annab inimesele kõrgeid väljavaated tulevikule, vabastab hea töökoha leidmisega probleemist, et inimene saaks tugevaks oma tööga olla rahul töötada ja eluda eduga.

Ma arvan, et haridus teeb inimene vabaks ja tegevaks.
See on õige väide, mis leiab elus oma kinnituse.




Tere!
Mina otsin firma aastapäeva tähistamiseks soobivat kohta ja leidsin internetist Teie kuulutuse "Kohvik Sinilill".
Ma tahan broneerida suur saal, ja tahan teada kui palju inimesi saavad asuvad ruumis.
Milliseid teil on teenuseid?
Ma soovin broneerida tantsuks ansambel Trühvel.
Kas teil on ainult üks ansambel, või on võimalus valida?
Algusel ma soovin vaadata saal, millal ma saan tuli?
Kuulutusest ma loen, et pakumine laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetise, ja nüüd tahan teada veel informatsioon.
Missugune toit on külmis ja soojes roogis?
Kas teil on borš?
Ma väga armastan seda roog, ja tahan, et at olla menüüs.
Mul on väga huvitav kui palju maksab õhtul teies kohvikus, kui ma valin suur saal, valin külmi ja sooje roogi, broneerin tantsuks ansambel Trühvel ja veel ma soovin, et on võimlus fotograafi tellimine.
Mina väga tänan teie ja ootan teie vastust.
Suur tänu!
Head aega!
Minu kontaktid: ...   

  Ma olen nõus, et see väide "Mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid" on õige.
Tänapäev inimestel on väga palju võimalusi.
Me saame reisida, õppida, töötada ja tegeda erinevaid asjad.
Kõige tähtis on soovid.
Kui ei ole soovid - ei ole võimalusi.

Sellepärast, et on võimalusi on vaja midagi teha.
Kuidas külvad, nõnda lõikad.

Aga mõnikord inimestel võib olla väga palju soovid ja väga vähe võimalusi.

Näiteks, inimene tahab õppida kõrgkoolis, aga tal ei ole võimalust, sellepärast see on väga kallis ja on vaja väga hästi õppida koolis, et kõrgkoolis õppida riigieelarvelised kohad.
Teine näiteks: inimene väga armastab reisida, aga tal on väike palk, ja sest tal ei ole palju võimalusi.
Aga millal inimestel on suur palk ja hea töö, ta väga rõmus, tal on hea meleolu, ta reisib ja tegeb erinevaid asjad.
Sest, et oli võimalusi ärge istuge ühel kohal!
On vaja liikuda, on vaja õppida, on vaja töötada.
Kes ees, see mees.
Tänapäev on võimalus tegeda spordiga.
Inimene elab hästi, millal tema keha on terve.
Terve inimestel on suurem võimalusi.
Terves kehas terve vaim!
Kui sa tahad, et sul oli palju võimalusi, on vaja õppida, usuma paremas ja tegeleda spordiga.




Ma kirjutan teile, et tahan broneerida suur saali oma firma aastapäeva tähistamiseks.
Mulle tundub, et Kohvik Sinilill on kõige sobiv koht.
Ma tahan broneerida kõige suur saali kohvikus, ka tahan tellida ansembel Trühvel ja muidugi fotograafi.
Tahan öelda, et minu firma tahab palju erinevaid küpsetisi, suupisteid ja muidugi suure valiku erinevaid külme roogid.
Peo algab kell 18.00 kuni 23.00 umbes.

Kokkuvõttes, tahan täpsustada, missugune hind võib olla?
Kui palju ja misugune toit te pakute kohvikus?
Missugune koht te võte pakute meile?
Hea soovitusega!
   Tänapäeval elu on väga raske iga inimesele.
Kõigel on oma probleemid, milliseid on suured ja tähtsamad, aga milliseid on väiksed.
Minu meelest see on fakt, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Kõik probleemid, ebamugavused elus ja töötus teevad meie elu ebahuvitav ja raske.
Ma arvan, et kui inimene ei vaata sellele tahan elada ja käia edasi, see on suur progrees.
Siiski see teeb meie tugevaks.



Järelepärimine.
Soovin teada Teie firma pakutavate teenuste kohta.
Ma olen ... osakonnajuhataja.
Meie firma kavatseb organiseerida aastapäeva pidulikku õhtut.
Meie kollektiivis töötab 48 inimest, nimelt 20 naist ja 28 meest.
Me eelistaksime tähistada seda tähtpäeva Sinilill kohvikus, sest Te pakute nii suurt, kui ka väikest saali.

Need sobiv meile väga hästi.
Tahaksime broneerida kaks saali, kui see on võimalik.
Meid huvitab pakutavate külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi hinnad.
On soov, et peo ajal esineb laval ansambel Trühvel.
Meie kollektiiv on väga musikaalne ja selle ansambli esinemine võiks olla üllatuseks.
Tahaksin lisata, et aastapäev toimub 21. mail käesoleva aastal.
Meil ei ole nii palju aega ja seepärast palume Teid teatada selle nädala jooksul järgmist infot:   - broneerimise erinevate saali hinnad.

- külmi ja sooje roogi, suupiste ja küpsetise hinnad  - fotograafi tellimise võimalus  Ootame Teie vastust.

Ette tänades.
14.
06.
2012 ... osakonnajuhataja e-mail: ... tel ...
  Enne kui hakata lahti kirjutama väidet "Eluraskused teevad inimese tugevaks" tahaksin jutustada ühe loo.
See on tõetruu lugu ja on toimunud minu lähedase naisega.
Kõik algusel möödus väga hästi - suurepärane abielumine, hea töökoht, vaimukad elutingimused, kaks andekat last.
Võib oli rõõmmutada tema eest.
Ta oli tõeline edukas naine.
Alati kadestasin natuke talle salajasti.
Äkki toimus õnnestust.

Mees läks ära teisesse naisse.
Pärast oli lahutamine.
Tol ajal toimus firma likvideerimist, kus ta töötas ja järelikult teda koondati.
Need olid katastroof.
Aga ta ei saanud alla anda, suhtus sellele nagu ebaõnnelike kogemusse ja ei võtnud südamesse lähedalt.
Julge naine muutus energiliseks, aktiivsemaks ja sihikindlaks.
Praegu tal on õnnelik elu.
Ta avas oma firma, aitas lapsi ja tunneb end väga hästi.
Ma olen kindel, et tema iseloomuomadused, töökogemus, lai tutvusringkond võimaldasid anda oma panuse tema elu käigusse.
Mõned inimesed arvavad, et eluraskused muutuvad neid nõrgaks.
Aga need on inimesed, kes on laisad, ebapüüdlikud, algatusvõimetud.
Nad ei taha minna oma unistuse poole, ei moodusta oma edutreppi ja ei viitsi midagi teha.
Aga see on nende asi.
Kokkuvõtteks võiksin öelda, et ei vaja karta eluraskusi, neid tuleb üle elada, on tarvis koguda mõtteid ja elada edasi, vaatamata mitte midagi!




A.
H. Tammsaare suurteose esmases osas jutt käib peremees Andresest, tema töötamisest oma talu kallal ning tema naabriga sõnelemisest.
Tuhande kaheksasaja kolmanda veerandi lõpul Andres ja tema noor perenaine Krõõt kolivad Vargamäe Eespere talusse elama.
Seda kohta kutsutakse ka Mäe taluks.
Nende naabris asub Oru talu, kus elab oma perega Tagapere peremees Pearu, kes tahab uued naabrid Vargamäelt ära ajada ning kiusab Andrest alati kui võimalik.

Eespere maa on väga vesine ja kivine ja vajab sellepärast väga palju ületöötamist.
Aga Andres on väga sihikindel ja töökas mees, kes rügab hommikust õhtuni, juba liigagi palju nii, et oma naise väsimust ja õnnetust ta ei märga.

Kui viisakas ja andlik Krõõt viimaks sünnitab Andresele poisslapse, on tema koorem olnud liiga raske.
Pärast Krõõda surma peab Sauna-Mari talu kolima lapsi hoiama.
Sauna-Mari on Eespere talu endise sulase Jussi abikaasa aga kui ta sellest hoolimata elab talus Andresega, hakkavad inimesed varsti räägima.
Eriti saunatädi kiusab Jussi selliste juttudega, kuni tema on veendunud selle, et Mari ei enam talust välja tule.
Siis pussitab Jussi Andrest öösel teel ja lõpult paneb silmuse kaela ja tapab end ära.
Hiljem Sauna-Mari ja Andres astuvad abiellu, aga veel pulmapidul kaikub vastik laul Marist, Jussist ja Andresest.
Seda lorilaulu on Laulu-Lullult muidugi Oru Pearu tellinud.

Teose lõpupool kujutab enamalt jaolt Vargamäe laste elu, eriti Indreki kogemusi.
Vargamäe naabride vahel ainult lapsed tegelevad teine teistega, ja kui Mäe tütar Liisi ja Oru poeg Joosep lahkuvad Varagmäelt hiljem ei tegele mitte ükski.
Vargamäele tuleb ka suur haigus mis viib hauda ning Mari lapsed kui Andrese tüdruk Anni.

Mõlemad Andrese poissid noor Andres ning Indrek otsustavad lahkuda kodutalust.
Andres kroonu ja Indrek linnasse edasi õppima, ja nii jäävad õnnetu vana Andres ja Mari Vargamäele nuutama.
 
                 
                 
 

              
                 
Ja siis eesti keelel: Kõnelemine on tähtis ja vajalik oskada ühiskonnas kus elame.
Kommunikatsioonprotses on suhe kõneleja ja kuulaja vahel.
Kõneleja peab arvestama kuulajat, muidu sõnum võib ebaõnnestuda.

Inimesed suheldavad väikses ja suures organisatsioonis, sama kultuuri piiris ja eri kultuuride esindajadega.
On siis tähtis teada millises sitsuatioonis kõneldakse ja alati peab arvestama sõnumi adressaat.

Suhtlusolukorra mudel näitab kuidas kommunikatsioon toimub.
Sõnumi saatja saatab oma sõnumi kommunikatsioonkanaali mööda vastuvõtjale kes reageerib ja annab tagasisidet saatjale.

Kommunikatsioonkanalis võib esineda müra, näiteks vastuvõtja võib olla väsinud ja siis ei reageeri kui saatja tahaks et ta peaks reageerida.
Kõne voib olla pidulik kõne, veenemiskõne või informeeriva kõne.
Kñeleja peab arvstama mis kõne on kõige parim et sõnum õnnestuks.
kõne peab ka hästi esitada.
kõne osad on: alustamine teemaarendus ja lõpetamine.
Hea kõne on selline et publik tahaks veelgi kuulata mis esinejal on asju.
 
                 
                 


Eelmisel Kevadel sõitsin oma ema- ja õdega Itaaliasse, Roomasse.
Teadsin kohe kui saime lennujaamast välja, et ma armastan Roomat väga.
Igal pool oli vanu ilusait maju, mille rõdudel oli palju lilli, päike paistis ja ilm oli soe.
Ööbisime ühes odavas hostellis kesklinna lähedal.
Hostelli peremees oli pärit Kreekast ja tema naine Rootsist.
Hostel oli väike aga väga mõnus ja omanikud olid sõbralikud.
Teisel pool tänavat, vastupidi hostelli asus Itaalia kõige vanema jäätistehase jäätisbaar kus ma söin jäätist või sorbetit peaaegu iga päev.

   Sõidsime Roomasse lennukiga.
Läksime varahommikul Helsingist ja olime Roomas juba kell üksteist.

Esimene päev oli pühapäev ja otsustasime külastada Vatikani ja Püha Peetruse katedraali.
See ei olnud eriti hea plaan, sest muidugi pühapäeval toimus katedraalis jumalateenistus ja rida katedraalisse oli vähemalt 400 meetrit pikk.
Me ei jäänud järjekorda seisma aga Püha Peetruse väljak oli väga uhke ja selle purskkaevud ilusad.
Väljakul oli suur ekraan kust turistid said vaadata mis toimus katedraali sees.
Õhtul jalutasime ringi linnas, istusime ühes vanas kohvikus ja lihtsalt vaatasime inimeste saginat.

   Teine päev oli esmaspäev ja läksime vaatama ajaloolisi vaatamisväärsusi.
Kõndisime Palatino kõrgendikule, kus on tehtud Rooma kõige vanemad arhheoloogilised avasdused.

Palatino kõrval asuvad ka Foro Romanum ja amfiteater Colosseum.
Foro Romanum on olnud antiikajal turg ja keset turu varemeid on kõige vanem täna päevani säilinud antiikaja tänav.
Mule oli tähtis käia Colosseumis, sest mule meeldib kunstajalugu ja arhitektuur.

   Kolmanda päeva õhtul mu ema ja õde söitsid tagasi Soome aga ma jäin veel Roomasse.
Enne lahkumist tahtis minu õde käia Rooma moepoodides ja sama ajal ma kõndisin kesklinnas.

Rooma kesklinn on lihtsalt täis vaatamisväärsusi.
Eriti ilus oli Fontana Di Trevi purskkaev.
Õde leidis endale käekotti ja tema sõbrannale särgi ja siis ta oli rahul.
   Järgmisel hommikul sõidsin rongiga Velletrisse, mis on väike linn Rooma lähedal.
Rongi aknast nägin Itaalia maad, aedu ja talusid.
Velletris korraldati Euroopameistrivõistlused taipoksis.
Minu soome sõbrad võistles hästi ja oli mõnus head taipoksi vaadata.

   Roomas käisin iga päev jooksmas erinevais pargides.
Mule meeldib käia jooksmas kui ma olen välismaal, sest kui ma jooksen siis näen tavalisi inimesi ja kohti kuhu turist ei eksi.
Roomas sõin ma väga palju head taimetoitu ja jõin punast veini ja sellepärast oli ka tähtis joosta natuke.
   Kui ma sõidsin tagasi Soome oli Helsinkis kümme graadi sooja ja sajas vihma.
Siis ma mõtlesin et ma oleks saanud paar päeva rohkem Roomas viibida.

 
                 
                 
 

              
                 
Kahjuks ma ei lugenud tervet raamatut, kuid see ei seganud, sest tekst, mida lugesin, oli hea tervik.

Tuglase tekst polnud eriti raske lugeda, kuigi ta kasutas rikast sõnavara.

Mulle meeldisid spetsiaalsed sõnad, värvikas keelekasutus ning mitmekülgne kirjeldamine.
Tekst avanes hästi.
Spetsiaalsed sõnad tegelesid peamiselt põllumajandusega, mida enam ei palju kuule.
Eriti mulle aga meeldis looduse kirjeldamine.
Tekstis, mida lugesin, oli terve hulk looduse kirjeldamist ja seda oli eriti mõnus lugeda.
Oli huvittav märgata kui palju on samasuguseid kirjeldavaid sõnu soome ja eesti keeltes, aga teised on muidugi ka väga erinevaid.

Ma tahaksin veel rohkem eesti keeles lugeda ja usun et loen terve Väike Illimarit, sest arvatavasti saan hakkama ka terve raamatuga.
Loomulikult ei saanud aru igast sõnast aga asjade käiku oli kerge järgneda.
Õppisin ka palju juurde, sest vaatasin palju tundmatuid sõnu sõnaraamatust.
     Teksti sündmuskohaks oli provints.
Nii soomlaste kui ka eestlaste juured on maal ja sellepärast on huvittav lugeda tekste, mis toimuvad maal.
Mind huvitab ka ajalugu, ja tekstis oli viiteid Eesti ajalukku.
Näiteks kui Illimari pere jalutuskäigu lõpuks kohtus teiste jalutajatega, nende vestlusteemaks oli mõisahärrad ja millal nad mõisasse jälle tulevad.
Eestis oli tol ajal mõisaherrad sakslasi ja tavaline rahvas eestlasi.

 
                 
                 

Igal rahval on oma rahvuslaulud ning rahvustantsud.
Folkloor on rahva kultuuri üks tähtsamatest osadest, kus kajastub rahva minevik ja iseloom.
Vanasti saatis laul inimest hällist hauani.
Nii oligi ka Eestis.
Aga mis üldse teeb eestlastest laulurahva ja kas eestlaseid üldse saab nii nimetada?

Minu arvates, iga rahvas on minges mõttes laulurahvas.
Siis, kui talumehed ei osanud veel kirjutada ja lugeda, oli laul kõige parem väljendusvahend.
Laulmine oli nagu maagiline rituaal, ja nii see jääb isegi tänapäevadel mõnedel rahvastel, kes elavad Ookeaania saartel või Kesk-Ameerika vihmametsades.
Laul ja tants saavad talismaaniks kurjade vaimude vastu.
Eestlastel oli väga palju erinevaid pühi ning kommeid, mida kaasnesid laulud.
See on esimene põhjus selleks, et meie rahva laulurahvaks pidada.

Teiseks põhjuseks on see, et meil on väga rikas ajalugu.
Iga ajalooline sündmus leiab oma koha laulus.
Näiteks siis, kui tekkis Teine Maailma sõda, kohe ilmus suur hulk sõjalaule.
Nii oligi ka Eestis.
Ristiusuga tulid ühed laulud, rootsi võimuga teised, saksarüütlitega - kolmased.
Aga neid kõiki laulis üks ja sama rahvas - eesti rahvas.

Kolmaks tahaks mainida meie laulutraditsioone.
Kõige tähtsam nende seas on üldlaulupidu, mida esimest korda korraldati 1869 aastal Tartus ja mida korraldatakse tänapäevani.
Lapsed ja noorukid laulavad laule, mis on läbi aegade kujunenud rahvuslikeks sümboliteks.

Laulupidude traditsioon elab vaatamata sõjadele, nõukogude režiimile... Tänapäevased heliloojad kasutavad oma loomingus rahvalaule, luuakse uusi rahvustantsu ansambleid, toimuvad rahvamuusika üritused.
Eesti rahvas tunneb huvi oma mineviku vastu ja laulab samaid regivärsiliseid laule, mida laulasid naised muinasaegsel Kihnu saarel kuna nende mehed meres käisid.
Seepärast eesti rahvast võib julgelt laulurahvaks nimetada!

Lõpuks tahaks öelda et, muidugi, rikas ajalugu, suur hulk erinevaid kombeid ning üldlaulupidude traditsioon pole ainukesed põhjused, ja keegi võib muidugi minuga mitte nõutuda, aga mina arvan, et just need kolm asju teevad eestlastest laulurahva.
Ja me jääme laulurahvaks nii kaua, kui mäletame oma ajalood ja oma muinasaegseid laule.

 
                 
                 
 



Eestlased, nagu teised rahvad, juba ammu kujunesid oma kultuur, millest suur osa kuulub lauladele.
Rääkides, näiteks, vene, soome või saksa inimestega, esimene sõna mis tuleb meelde fraasiga "eesti kultuur" ongi "laul" või "laulupidu".

Mina hästi mäletan oma eesti kirjanduse tunnid, kus me väga palju rääkisime esse teema kohta.
Laulud olid alati tähtsad eesti rahvale, sest nad aitasid läbi elada kriitilised momendid ajaloos, aitasid olla ühes koos, mistahes kas on halb, või hea.
Esimesed laulud olid lihtsad: paar sõnu ja rütm.
Pärast laul arenes, ja sai kirikusse, kust sai juba mõttega laulutekstid.
See ei tähenda, et kirik andis mõte, vaid ta aitas rahvale olla tõsisem, kui nad uus laul välja mõtlevad.
Laulud olid pühendatud erinevatele teemale: loodus, lastelaul, laul armastusest, töölaul, pulmalaul ja nii edasi.
Laulu juurde tulid ka tantsuliikumised, igasugused muusika instrumendid.
Koos seda võiks nimetada pidu või aja veetmine.
Näiteks meil on televiisor, arvutid, aga tol ajal inimesed veetsid oma aega muusikaga ja lauludega.

Täna ma sain rohkem teada ka laulupeodest.

Hästi tuntud laulupeod olid esialgu Tartus, siis kolisid Tallinnasse.
Palju tuntud inimesi sai veel tuntumaks pärast osalemisest laulupeode korraldamisel ja laulu kirjutamisel.
Laulupeo tõttu me saime head heliloojad, muusikud.
Eesti rahvas sai ka igasugused lauluväljakud üle Eesti.
Laulupidu oli ja jääb rahvapeoks, kus saab kuulata igasugust muusikat, igaüks leab endale laul, mis vastab tema maitsele.
Aga tahan veel rääkida veel ühest peost, kus võib näha head laulukolektiivid.
See on Võru Folkloorfestival.
Sellel festivalil esinevad igasugused rahvad, külalised üle maailma, kes näitavad oma kultuur.
Minu arvates eestlased, kelle kultuur võrdsest teistega ei ole nii vana, näitab oma kultuuriilu laulades.

Selles keegi ei saa olla võrdne Eestiga, aga see on ainult minu arust.

Kõige meeldiv on see, et noored ei unusta oma laulud, alati võttavad osa laulupeodest ja laulukolektiividest.
See on hämmastav, seepärast et me saame säilitada oma kultuur veel kaua ja olla selle eest uhke.

 




Tänapäeval inimene ei saa elada, minu arvates, ilma arvutiteta.
Meie elu nii kiiresti areneb, et ei ole võimalust kõike jälgida.

Kõige tähtsamat infot ja väga kiiresti võib leida Interneti kaudu.
Pole vajadust minna, näitus, raamatukokku ja otsida mingit raamatut või ajakirju ning raisata oma aega.
Samuti ei saa, praktiliselt elada ilma autota, sest päeva jooksul mõnikord on vaja olla mitmendates kohtades korraga.

Aga siiski, kui vanasti, tänapäeval inimene ei saa elada ilma armastuseta.
Aeg nii kiiresti lendab, et me ei jõua tihemini kohtuma oma vanematega ning tuttavatega.
Töö ja raha teenimine võtavad liiga palju aega, ning meie lähimad inimesed lähevad meilt ära.

 
                 



Selle väitega olen ma osaliselt nõus.
Keelte valdamine ei tee edukas, kuid loob selleks hulga eeldusi.
Avardunud reisimis-, töötamis- ja suhtlemisvõimaluste tõttu on kõigil inimestel vaja ja võimalik kasutada võõrkeeli.
Tänapäeva ühiskonnas erinevate keelte valdamine loob tingimused koostööks, tugevdab inimese eneseusku ja kindlustunnet.
Võõrkeeleoskus võimaldab inimese teises keelekeskkonnas iseseisvalt toimida.
Võõrkeelte abil on võimalik hankida informatsioone, mis pole emakeeles kättesaadav.
Võõrkeele omandamisega saab inimene täiendava juurdepääsu erinevatele teadmiste allikatele, näiteks, teatmeteosed, võõrkeelne kirjandus, Internet.
Teisest küljest, kes on edukas inimene?
See sõltub sellest, millised on inimene eluväärtused.
Ühel on eesmärgiks suur ja uhke auto, millega uhkustada, teine tahab endale ilusat korralikku kodu.
Minu arvates on edukas see, kes on endaga rahul ja tunneb, et lööb elus läbi.
Edukas inimene teab, mida tahab ja kuidas seda saavutada, minemata vastuollu iseenda ja teistega.
Ta oskab oma vigu ja äpardusi võtta kui õppetundi ega lähe iga ebaõnnestumise pärast endast välja.
Mina arvan, et võõrkeelte omandamine ei tohiks muutuda eesmärgiks vaid jääma abivahendiks elueesmärgi saavutamisel.
 
                 



Filmi "Malev" on ehtne absurdkomöödia, mille tegevus toimub 13. sajaldil Eestis ja Liivimaal.
See oleks juskui tolle aja väike ja mitte kõige detailsem kroonika.
Film räägib muistsete eestlaste vabadusvõistlusest.
Peab mainima, et vabaduse teema läbib kogu filmi süžeed.

13. sajandi alguses toimus teatavasti Eesti ja Läti maaalade rahva ristiusku pööramine.
See ei olnud kerge aeg eestlaste jaoks, seetõttu soovisid filmi tegijad näidata oma visiooni ja edastada seda tänapäevase vaatajani.

Loo peategelane, Uru, kes oli sunniviisiliselt Euroopasse saadetud haridust omandama, põgeneb prantslasest munga abiga varsti kodumaale Eestisse.
Tagasiteel saab ta teada Saksa ordu plaanidest ning kiirustab veelgi enam kodu poole.
Seal aga ei leia ta toetust, sest kõik on hõivatud oma igapäevase eluga, mida humoorikalt näitas režissöör Kaaren Kaer.
Mitmed naljakad olukorrad võivad tuua naeratust eesti kultuuriga tutvunud vaatajale.
Nii jäetakse teda üksi mõtisklema paratamatu olukorra üle.

Saades lõpuks hulga rahvast kokku, võitleb ta raskes lahingus oma maa vabaduse eest.
Loo lõpp on traditsiooniline - peategelane sureb võideldes, jätab oma rahvale vaba maad.

Näitlejate tööd on paraku hinnata raske - seda ei ole praktiliselt näha.
Uru on peaaegu, et ainuke tegelane, kes mõne aja möödudes võib meelde jääda.
Enamusel on siiski passiivne roll.

Paljud naljad, mida mõstavad praegused eestlased ja need, kes on eesti kultuuriga rohkem tuttavad, on kahtlemata arusaamatud ameeriklastele, venelastele, sakslastele, soomlastele.

Filmis on tunda palju eestlastele mitte omast eneseirooniat.

See teos ei jätnud mulle ei negatiivset, ega ka positiivset muljet.
Soovitaks filmi siiski vaadata, eriti neile, kes huvituvad eesti kultuurist, eestlase mõttemaailmast ja soovivad teada tänapäevaste kultuuritraditsioonide tagamaid.
Malev annab vastuseid mõningatele eesti kultuuri puudutavatele küsimustele, mis tekivad erinevatel rahvustel.

 
                 
                 


Eestlasi võib nimetada laulurahvaks aga mis teeb neid selliseks rahvaks?
Vaadates ajaloosse me näeme, et eestlased juba ammusest ajast elavad lauldes.
Nad laulsid igalpool - töötades, puhates, üksi olles.
Laulmine aitas raskustest läbi saada ja unustada probleemidest.

Rohkem kui tuhat aastat tagasi kujunes Eesti vanem rahvalaul - regivärsiline rahvalaul.
Seda esitas tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi.
Regilaule lauldi ilma pillisaateta aga väikse keha liigutamisega.

Eesti rahvamuusika peale oli suur mõju teistelt maalt.
Nii tekkis uus riimiline rahvalaul.
Neid juba mängiti pillisaatega ja autor oli teatud.

Laulmine hakkas olema juba nii populaarne tegevus, et oli vaja midagi organiiserida suurt kogu rahva jaoks.
1869 aastal Tartus toimus esimene ülemaaline laulupidu.
Peol osales väga palju lauljaid ja pillimängijaid.
Sellel ajal oli eestlastel kõrghetk.

Siis pärast hakkas toimuma see laulupidu kogu aeg erinevates kohtades.
Kuuendast peost kandus traditsioon Tallinnasse (1896).
Meie ajani toimuvad need laulupeod.

Praegu on see kõige kõige tähelepanuväärsem ja massilisem rahvusluse manifestatsioon Eestis.
Lisaks see on suur ja lõbus pidu pere jaoks.

Muusika oli alati eesti rahva sümbol ja see jääbki selleks.
Sest muusikaga on ju elada lõbusam, lihtsam ja ilusam.

 
                 



See on hea küsimus.
Kui me mõtleme natukese aja, siis me saame aru, et see väide on õige.
Tõepoolest on see nii, et eestlased on laulurahvas.
Läbi aegade laul saatis meie rahvas hällist hauani.

Laulud on meie minevik ja tulevik.
See tõdeneb sellega, et rahvalaul on kujunenud enam kui tuhat aastat tagasi ja kõik eestlased teavad seda ja laulavad rahvalaulu siiamaani.
Minu arvates laulmine on sotsiaalne tegevus, mis teeb inimesi lõbusam.
Kui sa laulad laulu, siis sul tekkib siuke tunne, et oled vaba inimene, mis on väga tähtis meie raskes elus.
Võime laulda töötades, lõbutsedes nagu see oli vanal ajal.
Lauldi olles, last kiigutades.

Rahvalauludes kajastub rahva minevik, mistõttu on ka rahvalauluga tutvumine pisut nagu ajaloo uurimine.
Just sellepärast eesti rahvas ongi laulurahvas.

Ma arvan, et laulmine on tähelepanuväärne kultuurinähtus.
See on esteetiline ja emotsionaalne väljendusvahend.
Laulude autorid teevad kõike, et laulud olid huvitavad, ilusad ja usuvärtuslikud.
Laulud aitavad meid elada, kasvada moraalselt.
Kui tekkisid koorid, siis inimesed said sõbralikumaks.
Nad musitseerisid piduõhtutel ka tantsusaateks, mängisid ja laulsid elavad musikat.
Elav muusika on unustamatu asi.
On vahva kuulata seda.

Muusika- ja lauluharrastusega on seotud tihedalt ka eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandi lõpupoole.
See on veel üks ilmumine sellest, et eestlased on laulurahvas.

Kokkuvõteks võiks öelda, et inimesed on erinevad ja seepärast ei saa olla ka ühest lähenemist sellele probleemile.

Aga mina arvan, et ma tegin kindlaks teile ja endale, et ikkagi eestlased ja eesti rahvas on tõepoolest laulurahvas.
See kinnitab eesti ja maailma ajalugu.




Hans L. oli kirjanik, kes ei kirjutanud ühtegi sõna eesti keeles.
Tema kuulsaim teos on "Valgus Koordis" mille eest ta sai Stalini preemia.
Hiljem, aastal 19551 ilmus film "Valgus Koordis" mis oli tehtud raamatu järgi, see oli esimene eesti värvifilm.
Peategelase rolli mängib Georg Ots, noor ja ilus laulja.
See oli tema esimene roll filmis.
Tegevus toimub Eestis, pärast II  Maailma sõda.
Noor sõdur tuleb koju tagasi.
Riik annab talle maja ja maad.
Ta abieelub ja  hakkab elama maal, tema unistus asutada Koordis  kolhoos, just nagu tema sõbral Venemaal.
Aga  külas elavad inimesed kes kadestavad teda ja tahavad, et ta kaduks maalt ära.
Lõpuks nad põletavad tema maja, aga abiks tulevad kõik külainimesed.
Kurjategijad pannakse kinni ja rahvas otsustab teha kolhoosi.

Nad sõidavad Venemaale vaatama kuidas kõik töötab.
Asutavad Koordis oma kolhoosi, mis nimetavad "Uus elu".

Filmis tuleb hea ja õnnelik lõpp.
"Valgus Koordis" on väga naiivne ja tüüpiline nõukogude film, mille tähtsus oli näidata kui "hästi" kõik oli.
Tegelikult, film mulle meeldis, oli hästi ekraniseeritud, aga oli see nägu mingi jutustus lastele.
"Valgus Koordis" ei ole tõenäoline film.
Näiteks Eestis ei kasvatatakse teravillja, sest kliima ei ole sobilik.
Stalinile ta meeldis selle eest, et ülistas NSVL.
Ja teda ei huvitanud mida tundsid inimesed kes elasid Eestis ja kas  oli nii tõeselus.
 
                 
                 
 



Mõeldes enda minevikust, meenutan lõbusat lapsepõlve, spordilaagreid, maalesõide, toredaid suvesid suvilas.
Minu arust, kõige tähtsam minu jaoks oli tol ajal spordikarjäär.
Võistlustantsule ma pühendasin 8 aastat.

Peaaegu igal nädalavahetusel olid võistlused, mis toimusid mitte ainult erinevates Eesti linnades, vaid ka välismaal.
Kahjuks, rohkem aega veetsin ma spordisaalis, mitte linnas jalutamas, kuid üks sõit jäi mulle meelde igaveseks.

See oli rahvusvaheline võistlus Tšehhis.
Meil oli tellitud ekskursioon.
Eriti on meelde jäänud öine Praha sild, mis oli imekaunis.
Oli tunne nagu tuhat hõbedaid tähti särasid mustal taustal.
Tantsuklubiga olin ma ka teistes riikides: Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Soomes.

Nagu iga koolis, meie gümnaasiumis korraldati erinevaid reise.
Kõige huvitavamad olid reisid Peterburi ja Riiasse.
Tänu ühele minu ema sõbrale, ma sain külastada Ermitaaži kuldruumi, kus olid eksponeeritud Venemaa tsaari perekonna kuldehed, kuldnõud j. n. e. Väga raske on saada luba, et neid aardeid vaadata, kuid ema sõber sai selle ja näitas mulle, kuidas elas Venemaa eliit.
Riias aga kõige meeldivam oli Lido restorani külastamine.
Arvan, et pole ühtegi inimest, kellele ei meeldinud seal süüa ja aega veeta.

Tahaks jutustada ka kohtadest, kus ma olin oma perekonnaga.
Minu isa on pärit Ukrainast.
Seepärast igal suvel me sõidame autoga läbi Läti, Leedu ja Poola Ukrainasse.
Ukrainlased on väga lahked inimesed, kes armastavad oma maad.
Eesti elu erineb Ukraina elust.
Mõnikord on selline tunne, et ma olen teisel planeedil, kus on omad reeglid ja kombed, kuid ma olen väga õnnelik, et mind alati oodatakse ja armastatakse seal.
Olen kindel, et tulevikus ma külastan veel palju riike ja tutvun teiste inimeste elustiiliga ja kultuuriga.

 
                 
                 



Kaasajal kõik teavad mis on arvuti ja enamus inimesi kasutab arvutit iga päev, kuid igaüks ei tea, mis on arvutisõltuvus.
Mina arvan, et arvutisõltuvus tekib siis, kui inimene kõik oma vaba ajaga pühendab arvutile.
Teinekord isegi jätab oma pakilised tööasjad lohakile.
Mõnikord inimine ise ei saa aru, et ta on arvutisõltlane.
Inimene unustab oma perekonna, sõbrad, tuttavad.
Ta loeb pidevalt elektrooniliselt uudiseid, reklaami, tegeleb arvutimängudega, suhtleb teiste inimestega ja unustab soogi ja isegi une.
Mulle ka meeldib istuda arvuti taga, kuid mina ei ole veel arvutisõltlane.
 
                 
                 


Vaadates aknast välja mõtlen ma sellest, kui pikk maa on selle linnani, kuhu ma nüüdsest elama asun.

Rongis kostav mürin aina uinatab, kuid mõtted ikka liiguvad samas suunas, ei lase sihtmärki silmast ära.

Äkki köhiseb minu vastas istuv mees, kes oma kõrvalistuvast naisest natuke eemale on istunud, et näha, mis aknast väljaspool toimub.
See paar meenutas mulle mu vanemaid, kes kunagi reisisid koos Siberisse, et uurida sealsetes metsades kasvavaid puid.
Nemad ei rääkinud üksteisega palju, kuid silmadest võis lugeda, et sõnu ei olnudki vaja, et kõige tähtsamaid mõtteid edasi anda.
Nii ka see paar ei arutanud oma probleeme ega teinud nalja, vaid vaikselt silmitsesid nende ümber toimuvat.

Mu mõttetest viis välja rongipidurite kisa, mille järel rong seisma jäi.
Nii hoogsa pidurdamise järel olid paljud asjad oma paigast liikunud ja pagasiriiulist kukkus põrandale pruun kohver.
See läks lahti, kuna selle kukkumise jõud oli suur.
Kõik sõitjad hakkasid kohvrisisu silmaga uurima.
Mis seal ka ei olnud!
Püstol, saak, hammer, kruuvikeerajad, mingi imelik vedelik väikestes pudelites ja nöör.

-         Terroristid!

- karjatas naine.

-         Miks just terroristid?
See võib olla ka lukkseppa oma, või kellegi oma, kes on varem siin sõitnud?
- vastas tema mees.

Kuid naine ei jätnud järele.
Lõpuks tõusis ta ja jooksis kupeest välja abi otsima.
Minu arvates oli tema natuke suurustanud juhtunut, kuid kohvrisisu avaldas ka mulle muljet ja ma hakkasin juba halbu tagajärgi ettekujutama: mis võis küll juhtuda, kui sellest kõigest teha pomm.

Äkki ukse peale ilmus vanamees, kes ohkas: "Ah, siin see neetud kohver on!
Ma otsisin kõik kupeed läbi ja siin ta nüüd ongi.
"  Ta korjas asju kokku ja pani kohver kinni.
Ma ehmusin, kui nägin, mis kurja pilguga ta mind vaatas, kuid ei hakkanud küsima, milleks talle neid asju tarvis oli.
Vanamees kõndis samal hetkel välja ja kui rong 2 minuti pärast peatus tuli ta rongist välja.

Ehmatusest toibudes sain ma aru, et igale inimesele ei vea nii nagu mulle täna ja ma peaksin tänulik olema, et ei langenud terroristi ohvriks.

 
                 
                 



Miks ma valisin ajakirjanduse eriala?
Milleks ma üldse tulin Tallinna ülikooli?
Need siin on head näidised küsimustest, millega saab "rebase" mõtlema panna ja omaenda tahtmises ja soovides täpsemini orienteeruda, kuid kas sellised vastused nagu: "Ma tõepoolest tahan ajakirjanikuks saada" või "Mul on alati olnud tõsine huvi ajakirjanduse vastu", kas need ei tunduks siis kuidagi tavapärased ja banaalsed.
Mõne tudengi puhul küll, sest mõned meist tahavad saada elust natukene rohkem, kui bakalauruse kraad ajakirjanduses, hea palk kuskil heas kohas jne.
Mõnel meist on rohkem unistusi, rohkem eneseväärikust ning rikkalikum eluvaade.
Need inimesed valivad erinevaid teid ja võimalusi mitte ainult selleks, et enda tuleviku kindlustada saades hea hariduse, kuid ka sel põhjusel, et nad tahavad avastada endas uue ja parema isiksuse, anda ühiskonnale mõtleva ja kindla arusaamisega inimese mitte vaid enda, kui ka teiste kasuks.
Kas see oleks hea põhjus siin klassis teiste tuplide inimestega viibimiseks?
Minu arust oleks jah, nii et miks ma selle eriala valisin?
..
Sest ma arvan, et see tee on minu jaoks õige ja ainus minu eesmärkideni jõudmiseks ja realiseerimiseks.

Esimest korda siia majja astudes kohe sain tunda, et tegu ei ole "lihtsa" ülikooliga.

Juba enne siia saades, ma teadsin, kuidas siin õpetatakse ning ka õpitakse, mida oli mulle minu õde rääkinud, kes on siin juba magistrikraadi tegemas ning mida ma olen kuulnud ka teiste tuttavate käest, kes on selles majas õppinud või on hariduse saamisel.

Et mida ma ootan "meie" ülikoolis õppimisest?
Õpetamist kõigepealt, head võimalust teadmiste saamiseks ning julgustavat ja hooleka õppejõudude tööd, et ka meil, "rebastel" oleks hea näidis tegevusest, mida peab ka enda jaoks tavapäraseks teha.
Mina ise ei otsi mingeid eirlisi nõudmisi minu eriala kohta.
Tahan vaid, et mulle antaks võimalus õppida seda, mida tahan, mis on mulle huvi pakkuv ja kasulik.
Olen kindel, et sama asja tahavad ka teised minu klassikaaslased, nii et loodan seda ainust nõudmist saab ka täita ning meie ise saame ka sellega hakkama.
Edu meile!



Olen sündinud Tallinnas, tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal aastal.

Tollel ajal elasid mu vanemad Koplis minu isa vanemate juures.
Ema ja isa töötasid hommikust õhtuni ning juba pooleteistaastasena pidin lasteaeda minema.
Kolme aasta pärast minu vanemad said uue korteri Lasnamäele ja sinna kolisimegi.
Lapsepõlvest saadik armastasin lugeda ja varsti olid kõik raamatud kodus läbi loetud.
Siis kaheksaastasena hakkasin kohalikus raamatukogus käima.
Käisin peaaegu iga päev peale kooli, raamatukogu asus täpselt kooli vastas, võtsin kümme - viisteist raamatut ja koju tulles ei teinud muud midagi kuni kõik raamatud olid läbi loetud.

Juba lapsena armastasin omaette olla, võib olla just sellepärast ei olnud mul eriti palju sõpru.

Omapärasus nii varases eas ei ole tervitav.
See on vist kõige halvem moment minu elus.
Ei soovinud inimestega tihedat suhtlemist kuid see on ju paratamatu.

Niisiis ei osanud ma selle kohta midagi ette võtta, et olukorda paremaks muuta.

Eriti kooliajal oli väga palju seljataga rääkimist kuna klassikaaslased pidasid mind üsna imelikuks.
Alles pärast kooli lõpetamist muutusin seltskondlikuks.

Teine negatiivne moment on minu kaasasündinud laiskus.
Kuna minul on juba pere ja oma kodu tuleb ikka päris kõvasti pingutada, muidu laiskus saab võitu.
Tavaliselt kõik alustatud asjad jäävad mul lõpetamata.
Kuid praegu kui tekkib see mitte viitsimise hetk, tuleb appi kohusetunne.
Pärast kooli lõpetamist tahtsin ülikooli edasi õppima minna, kuid ma ei olnud kindel, mida täpselt ja milleks.
Sellepärast kukkusin vastuvõtueksamitel läbi.

Peale seda töötasin Rootsis lapsehoidjana kuid väga lühikest aega.
Nii möödus kaks aastat.
Ema abiga sain uue töökoha laeva peal, mis käis Eesti - Rootsi vahel.
Seda tööd võiksin nimetada kõige paremaks tööks, mis mul on elus olnud.
Samal ajal astusin ma Pedagoogikaülikooli sisse eesti keele võõrkeelena erialale.

Elu kulges sujuvalt.
Olin endaga väga rahul.

Kuid miski ei ole siin maailmas püsiv.
Mul sai õppimisest kõrini, meie laevafirma läks pankrotti.
Olin äärmises meeleheites.
Muidkui istusin päevad läbi kodus oma mõttetes.
Kuni ühel päeval nägin linnas oma tuttava, kes andis mulle ühe firma telefoni numbri, öeldes, et selle kaudu saab Iirimaale tööle.
Helistasin sinna ja mind kutsuti vestlusele.
Ruttasin kohe sinna ja juba mõne päeva pärast pidin ära sõitma.
See oli väga ootamatu aga see oli juba midagi!

Nii läksingi ja jäin Iirimaale terveks aastaks või isegi natuke kauemaks.
Iirimaale minek jääb minu jaoks ka tänapäevani väga tähtsaks.
Minu jaoks on seal võluatmosfäär; seda on raske kirjeldada, lihtsalt tunnen, et see maa on mulle väga lähedaseks saanud ja ma ei unusta Iirimaad kunagi.
Eriti neid inimesi, kellega sain seal tuttavaks ja kellega pean ka praegu sidet.

Sellest Iirimaa ajast on vaid kolm aastat möödas, mulle aga tundub, et kümme, kuna igatsen hirmsasti selle järele.
Nüüd on mul uus elu, mõtted ja plaanid, olen lausa uus inimene.

Olen uuesti siin ülikoolis, õpin idakeeli, ning tunnen elust rõõmu.

 
                 



Eesti rahvas on vanadest ajadest tuntud laulurahvana.
Ja tõesti, eesti rahva laulmise ja tantsimise ajalugu sai oma alguse rohkem kui tuhat aastat tagasi.
Ajaloolised allikad ja mitmesugused dokumendid näitavad, et juba muistsed eestlased, mis nimetati end "maarahvas", elasid nende ellu lauldes palju.
Laulmine on eestlaste ajaloos eriline märk, mis puudutab nii vanad ajad, kui ka uuemad.

Eesti laulutraditsioon on vägi hästi säiletanud, et isegi tänapäeval me võime öelda, miks inimesed laulsid ja millised olid need, kõige vanemad laulud.
Alustada tuleb sellest, et lauldi kõigepealt tavalist tööd tegemises.
Näiteks, naised, kes on koju jäänud lapse üle vaatama ja kodutööd teha, laulsid selle eesmärgil, et neil lihtsalt ei olnud igav.
Sel ajal laulud olid lihtsad ja isegi primitiivsed, aga just need andsid alguse rahvalaulmisele.

On veel põhjus, miks eestlastest sai laulurahvas.
Asi on selles, et vanasti "maarahvas" olid paganad.
Seetõttu laul ja tants võiks olla nende jaoks nagu suhtlemisviis sellega, millesse nad uskusid.
Aga enamik mitmus eesti rahvalauludest pärineb vanast olmest.

Venekeeles on väljend: "meil laul ehitada ja elada abistab".
Tundub, et eestlased laulsid sama eesmärgi nimel.

Teine asi on uuem rahvalaul.

Eestlaste ristimine mõjutas väga rahvalaule.
18 - 19 sajand oli tähtis aeg - rahvalaul hakkas arendada koos uue uskuga.
Lõpuks ilmusid ka muusikainstrumentid, aga koorilaulmine sai mitmekülgne ja variatiivne.

Ma arvan, et kõige olulisem rolli mängis rahvaärkamine.
Sel ajal hakkasid toimuma laulupeod.
Eesmärgiks oli juba tunda ennast ühtse rahvana, ja seda teistele näidata.
Mulle tundub, et just sel ajal vormeeris tõeline eesti rahvalaule traditsioon.
Laulupeod toimuvad ka tänapäeviti.

See räägib sellest, et eestlased on laulurahvast, sest nad säilitasid oma laulurahva traditsioone.

Tänapäeval rahvalaulul on eritähtsus - see on ju osa ajaloost, see on mälu.
Paljud aga ei vääri seda - paljude jaoks on laulupeod nagu kultuuri- ja harrastusüritused.

Praegu eestlased ei jätasid laulmist - isegi uuemad heliloojad ja lauljad kasutavad oma loominguses vanu motiive.

Vana laul on nende jaoks nagu põhi.
Laulmine on tähtis kultuuriosa.
Laulurahva eestlastest teeb nende huvi minekusse ja oma ajaloo austamine.


Mina kui teise kultuuri inimene olen alati tähele pannud, et eesti inimesed on tõesti väga laulev rahvas.
Elades eestlaste keskel alati kuulen laulmist - nii täiskasvanute kui ka noorte inimestelt ja see on imetlusväärne.
Eestimaa ajalooline taust näitab, et laul on alati kaasa käinud eesti inimeste eluga: töötegemisel, mängu ajal ja tansimisel, pidupäeval, argipäevaelus, ja kurvade aegadel.
Tundub, et laul on eestlaste jaoks elu, aga elu on laul, kuna ilma lauluta midagi ei tehta.

Sellejuures on tähtis see, et rahvalaul tuleb väga kaugest ajast ja see ei peatu, vaid seda antakse põlvest põlve.
Taoline suhtumine rahvalaulu näitab seda, et eesti rahvas armastab oma laule ja hoiab rahva ajaloolist mälu.

Rahvalaulu kaudu saab näha, kuidas ühel või teisel ajalooperioodil elas eesti rahvas, mis sündmused toimisid ja kuidas ta ennast tunnes.
Näiteks, nõukogude ajal eesti inimesed näitasid oma poliitilist protesti mitte relvaga ega jõuga, vaid lauluga.
Eestlased kui rahulik rahvas oli loonud väga rahulikke ja hingestatud rahvalaule.

Tänapäeval on kuulda ja näha, et eesti rahvalaul ei ole surnud, vaid see liigub noorte inimeste seas: noored teadavad laule, mis on lauldud 1000 aastat tagasi, nad ka oskavad mängida neid vanu rahvapille ja oskavad ka rahvatantsu.
Tõestusi sellele on leitavad TV kanalitel, raadiosaatetel ja kindlasti on tore kuulda, eriti noori inimesi laulmas üldlaulupeodel.

Kindlasti, rahvalaul ei saa ka paigal, vaid areneb, kuna uued muusika suunad ja erinevad kultuurid mõjutavad seda, ja sellest tulevad "uued vanad rahvalaulud" kui nii saab õelda.
Ma arvan, et ka see on hea, kuna see näitab, et eesti rahvas ongi laulurahvas.
Eesti rahvale on iseloomulik laulmine ja see on hea - see on eestimaa rahva identiteet, mis eristab neid teistest maadest.
On teada, et eesti rahvalaul on ühehäälne, kuid praegu püütakse luua uued stiilid, näiteks, lauldakse rahvalaule kooriga ja mitmehäälselt.

Nii, et saab loota, et eesti rahvalaul mitte ainult ei saa teist värvingud tänapäeva kultuuri poolt, vaid ka säilitab 1000 aastase eesti rahvalaulu põhituuma, selle olemust, muistset hinge ja eripärasust.

Kokkuvõtvalt tuleb õelda, et eesti rahvas on laulurahvas, kuna suutis läbi kõiki aegade ja raskuste vältel hoida oma eestimaa laulu nii nagu see kõlas 1000 aastat tagasi.

 
                 



Laulmine on olnud üks olulisemaid ajalooliseid tegevusi läbi aegade.
Laulmine ja tantsimine pakkus esteetilist naudingu, rõõmustas, toetas, rahustas, aitas tööl ja igapäevases elus, hoidis rahvatraditsioonid ning edastas ajalugu ning rahvatraditsioonid tulevikku.

Eestlaste jaoks laulmine on olnud alati väga oluline ning tähendas kokkupuutumis rahva südamega, ajalooga.
Eesti laulude ajalugu on üle 1000 aastat vana.
Laul saatis eestlast hällist hauani.

Iga sündmus oli kaasa saadetud lauluga, laul kajastas sündmuse meeleolu ning tähtsust.
Laulude ajalugu ongi eesti rahvuse ajalugu.
Eesti laulude arengu vaadeldes, saame aru saada eestlaste hingest, elust, ajaloost.

Kõige vanemad rahvalaulud on regivärsilised laulud; need on arhailised laulud, kui riim oli alati esimesel silbil.
Emalaulud on esimesed, mida inimene kuuleb, ning seetõttu nende sisu, tempo ning tuju peab kajastama rahuolu, armastust ning kindluse tunnet.
Vanasti lauldi emad lapsele laulud rinnaga toites, kiigutade ning rahustades.
Nende sisu oli väga armastusrohke, last kiideti, armastati, mis andis lapsele turvatunnet.

Muud laulu eesmärgiks vanal ajal oli endast märku andmine karjas käimise ajal.
Laulu abil edastasid karjapoisid üksteisele sõnumit.

Eestis lauldi nii mehed kui naised, aga naiste laulmine oli ikkagi rohkem levinud võrreldes meeste omaga.
Naiste laulmine oli pigem nukruv, see saatis igapäevast elu, meeste laulmine aga oli esindatud ritooriliste sündmuste ajal.

Vanade laulude rütm oli aeglasem kui tänapäeva rahvalaulude tempo, isegi tantsimise jooksul peeti aeglasemat rütmi.

Regivärsiline laul oli lauldud alati eeslauljaga, vahest lisandus ka koor, mis kordas eeslaulja sõnumit.
Üks regivärsiliste laulude tunnuseks on laulmine ilma pilli saateta.

Aeg aga möödus ning muutusid ka eesti rahvalaulud.
Kuna Eesti oli tihti teiste rahvuste mõju all, ei saanud see mitte kajastuda ka rahvamuusikas.
Alguses ilmusid koos kirikumuusika leviga igasugused koorid: kas kirikukoorid või ka koorid väljaspool kiriku.
Selle kiruku laulmise levikuga kaasnes ka puhpilliorkestrite asutamine.
Rahvamuusikat mõjusid teiste rahvuste traditsioonid, eriti piiripealsetes kohtades.

19. sajandil koos üldise kirjaoskuse levikuga ilmusid riimilised rahvalaulud, mille tunnuseks on lõpuriim, kiirem tempo ning mitmekesisus.
Neid laule tihtipeale lauldi pillisaatega.
Kõik need sündmused koos teiste teguritega tähendasid eestlaste rahvuslikku ärkamist 19. sajandi lõpus.
Ärkamise tulemuseks laulude ajaloos on ülemaalise laulupeo ilmumine.
Laulupidade traditsioon oli pikk aga polnud see alati rõõmus ning kerge olnud.
Tsaari - Venemaa ning nõukogude ajal laulupidade läbi - viimine sai kuukaks just selle tõttu et rahvusliku identiteedi välja näitamine ei olnud heaks kiidetud valitsejate poolt.
Siiski vaatamata raskustele on laulupeo traditsioon mitte ainult säilinud, vaid ka kasvanud ning õitsema läinud.

Üldlaulupidade ajaloo jälgides, võime näha, kuidas lisandusid meeskooride traditsioonile ka naiskoorid, hiljem aga lastekoorid ning poistekoorid.

Nende aastate jooksul koorilaul on muutunud eestlaste hulgas massiharrastuseks mis toob rõõmu igapäevasse ellu ning kaasneb iga peoga.

Üli - eestiline laulupidu on ka tänapäeval üks oodatavamaid sündmusi kultuurses elus.
Samas võib ka see olla perepidu, kus käiakse kõik koos, lootes tuttavaid näha ning nautida laulmist.

20. sajandi lõpus ilmusid rahvuslikud ning folklöör - ansamblid, näiteks "Leigarid".
Nõukogu ajal ansamblite abil püüdsid säilitada rahvuse enesehinnanguid, identiteedi ning selle abil protestida üld võimu vastu.

Laulva revolutsiooni ajal inimesed seisid öölaulupeol toetades üksteise rahvalaulu abil.

Tänapäeval eesti rahva laulutraditsioonid kajastavad igal pool: on läbi viidud mitmekesised konkursid televisioonis, raadios.
Samas ei kaota eesti rahvas ka huvi teiste rahvade laulu vastu: seda me võime näha kasvõi Eurovisioonil, mis sai huvitavaks sündmuseks kultuurses elus.

Kokkuvõttes võime oelda et rahvalaulude traditsioonid on väga vanad aga iga aasta toob neile uue külje ning see annabgi neile voimalust nooremaks jääda.

 
                 
                 
 



Laulupidu on suur rahvapidu, kuhu tullakse koos perega, lootuses kohata sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on üle kogu maailma kokku sõitnud.
Laulupidu pakub publikule kõigepealt pealtvaataja - elamust, ootab kuulaja - osakond tegelikult võimalust kaasa laulda, kogedes seda ülendavat tunnet, mis tekib tuhandete teistega üheskoos samu sõnu, sama viisi lauldes.
Need laulud on läbi aja kujunenud rahvaslikeks sümboliteks.

Rahvalauludes kajastab rahva minevik, mistõttu on ka rahvalauluga tutvumine pisut nagu ajaloo uurimine.

Eesti vanemat laulutraditsiooni esindab läänemeresoome kultuurile iseloomulik regivärsiline rahvalaul, mis on kujunenud enam kui tuhat aastat tagasi.

Ristiusuga kaasnes laulude laulmine kirikus 18. sajandil.
Kirik ja külakoolid õpetasid põhiliselt saksa eeskuju järgivad mitmehäälset koorilaulu.

Venemaa ja Euroopast laenatud laulutraditsiooni koosmõju lõi 19. sajandil eeldused uue, riimilise rahvalaulu tekkeks.
Need laulud on kujunenud Europa muusika saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi muusika mõjul.

Esimene ülemaaline laulupidu oli 1869. aastal Tartus.

Seitse esimest üldlaulupidu, mil eestlased võitlesid oma tunnustamise eest, korraldati tsaristliku Venemaa koosseisus.

Tartust alguse saanud traditsioon kandus alates kuuendast peost 1896 Tallinnas.
1933. aastal lisandusid naiskoorid.
1947 aastal tulid lastekoorid.
1960 aastal lisandusid poistekoorid.
1969 aastal tähistati juubelilaulupeoga üldlaulupidude 100. aastapäeva.
Koorilaul on eestlase hulgas kujunenud massiharrastuseks, seepärast on loomulik, et tavalise eestlase jaoks seostub sõnadega "rahvas" ja "laul" ka "laulupidu".

Üle - eestiline laulupidu on ka praegusel ajal kõige tähelepanuväärsem, massilisem rahvusluse manifestatsioon Eestis.
Kuigi selle peo repertuaar on seotud professionaalse heliloominguga, on koorilaulu traditsioon mõjutanud pikka aega eestlaste muusika taju ja suuliselt laulupärimust.

Eestlane on laulurahva.

1994 aasta juulis kogunesid tuhanded lauljad Tallinna lauluväljakule laulupeole, et tähistada 125 aastad kestnud laulupidude traditsiooni.
Suvel erakorraldati eesti üldlaulupidu kahekümne teist korda kahes linnas - Tartus ja Tallinnas.
Mõlema peo ülesehitus ja sisu oli omavahel seotud ja põhimõttelised sama, seepärast võib neid käsitleda ühe peo kahe osana.
Tartus laulis umbes kuusteist tuhat lauljat ja seitsekümmend tuhat kuulajale.
Tallinnas laulis kakskummend viis tuhat esinejat sada tuhat pealtvaatajale.
2005 aastal oli laulu ja tantsurahvapidu.





Laul on hing.

Juba pisikesed lapsed kuulavad, mida laulab oma ema.
Emalaulud on õrnad, kenad ja emotsionaalsed.
Lasteaias laulavad kõikjadel: muusikatunnis, õues, rühmades, peos.
Lapsed armastavad laulda, tantsida, mängida pillides.
Koolis lapsed laulavad kooris.
Rahvalaulud on esteetilised ja emotsionalsed aga ka sotsiaalsed.

Eesti vanemat laulutraditsiooni esindab läänemeresoome kultuurile iseloomulik regivärsiline rahvalaul, mis on kujunenud enam kui tuhat aastat tagasi.

Lauldud üksi, kahekesi, kooriga, eeslauljaga ja ilma.

Palju lauluvad kirikus.
Aga praegu koorilaulu kaasnes ka puhkpilliorkestrik austamine.
Enam laulsid rohkem naised.
Mehed mängivad pille.
Pärast lauluvad ja mängivad kui naised siis mehed.
Kirikukooris rohkem naised, nad lauluvad parem.
Varem uuema rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus - laululehed ja salmialbumid levisid trükitult, aga laulikuid kirjutati ümber käsitsi.
Muusika on seotud tihedalt eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandi lõpupoole, Baltisaksa kooride eeskujul toimusid näiteks Jõhvi - .
, Põlvas .
) Esimene laulupidu kujunes Tartus, 1869 aastal.
Sai muusikaline suursündmus, mis pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal muutusid laulupeod muusika suurüritusteks.
1933. aastal lisandusid ka naiskoorid, aga pärast laste ja poistekoorid.

Suurenes osavõtjate arv 25 000 - 30 000 laulja ja pillimängijani.

Praegu laulupeod on traditsioonid.
Nad toimuvad Tallinnas ja Tartus.
1994. aastal Tallinna lauluväljal kogunesid 25 000 esinejat 100 000 pealtvaatajale.
Koorilaul on eestlaste hulgas kujunenud massiharrastuseks, seepärast on loomulik, et tavalise eestlase jaoks seostub sõnadega "laul" ja "rahvas".
Eestlased lauluvad praegusel ka rahvasluse.
Peo repertuaar on professionaalse heliloominguga, väga oluline.
Laulupidu on suur rahvapidu, kuhu tullakse koos lastega, sõbraga, sugulastega.

Mina mõtlen, et eesti laulud on läbi aja kujunenud rahvuslikeks sümboliteks.



Vanal ajal eestlaste jaoks laul tähendas väga palju.
Elu jooksul elas see laul, ehk laulmine, inimeste sees, võib öelda hinges.
Laul saatis teda sündisest surmani.
Koos laulaga eestlased võibid töötada, last liigutada ja muud asjad teha.
Eesti rahvalauludes võib näha rahva minevik, mis võib öelda meile päris palju Eesti ajaloost.

Minu arus, suur panus, mis teeb eestlastest laulurahva, see on meie laulu traditsioonid.
Juba 19. sajandil eestlased korraldasid esimese ülemaaline laulupidu (1869) Tartus.
Idee tegija oli J. V. Jannsen, ise ta oli "Vanemuise" seltsist.
Sellest sündmusest sai aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
Traditsioonid näitavad meile siamaani meie eesti rahvamuusikat ning tavad.
Peale Tartu suursündmust 19. sajandi lõppus (1896) laulupeod hakkavad korraldama Tallinnas..
tähistati jüübelilaulupidude 100. aastapäeva.
Sel laulupidu sai tähtsat isamaalaulu "Mu isamaa on minu arm", mis pärast tehti Eesti hümniks.

Eestlastele meeldib laulda, isegi vanasti oli loodud emalaul.
Selline laul oli rohkem pühendatud väikestele lastele, emade poolt.

Laulda oli vaja aeglaselt ja rütmi järgi väike laps hakkas magada.
Iga ema armastab oma last ja püüab luua kõige paremat.

Meie kaasaegse maailmas, ehk Eesti Riigis korraldatakse iga aasta laulupidusid.
Iga väikestest nurgadest Eestist tullakse.
Pered koos lastega tulevad pidudele, et näha seda ilusat korraldust.

Nad kõik laulavad kaasa, ja selle tunne järgi võib ilmuda hetkeks vanaajal.

Eesti pulmadel on levinud rahvalaulud.
Tantsitakse ja lauldakse vanu laulu, ning hakatakse meenutada vanaaja.

Suur huvi pakkub "Seto" Maailm.

Õnneks mina sain näha väikse lauluväljakul nende kontsert.
See oli Värskas.

Mina olin vapustanud nende tegevusest, selle pärast ma jälgisin neid nii lähedal, et tahaksin koos nendega tantsida ja laulda.
Selle väike rahvus nagu "Seto" teebki eestlastest laulurahva.
Need vanad inimesed ja kõik teised, kes tegelevad rahvalauluga, rahvaluulega ning rahvatantsiga on Eesti suur rahva traditsioon, mis näitab ilu ja tahmist jääda sinna igaveseks.
Jääme meeles kõike rahva tava ja õppetame neid meie lastele.

 



Tänapäeval me väga tihti kuuleme sõna - "vägivald".
Sellest räägitakse väga palju; arutatakse TV-programmides, koolis jne.
Paljud inimesed on seda nähtust üle elanud ning tahavad teisi aidata oma nõuannetega.
Aga räägitakse sellest küll, peaasi, et teeks ka midagi!

Vägivald on tõeliselt hirmutav asi.
See ei saa olla, sest see alati toob kaasakõrvalmõjusid.
See tähendab, et vägivald sünnitab teise vägivalda.
Kui sulle tehti midagi hirmsat, kui sind tüliti ja sa ei saanud selle vastu seista, siis tekib Sinu sees tunne, et hakkad kätte maksma.
Vihkamine on üks kaasnähtusest, mis tavaliselt sünnib inimeses.
See on ju loomulik asi.
Ainult väike grupp inimesest võib sellest üle saada ja oma südames andestada.

Minu arvates, vägivald tekib siis, kui inimesed ei ole võrdsed ja üks hakkab teist vihata.
See võib alustada vihastest silmapilgudest ja lõppeda (parimal juhul) - kaklusega.
Inimene, kas tülitab teist on, tõenäoliselt, nõrk ning tahab teistele tõestada, et tegelikult ei ole ta selline.
Teine inimene peab seda kõike kannatama.
Mõned inimesed ei ole tugevad, nii et tekib teine tõsine probleem - iseendas.
Siis ei tea, mis teha ja kuhu minna.

Sel juhul peab vanematele või klassijuhatajale kindlasti ütlema.
Kui asi on aga tõsisem, siis pöörduma politseisse.
Nemad tegelevadki sellega ja elus on selliseid juhte palju olnud.

Mina mõtlen, et vägivald algab tihti koolis, kuid mitte ainult seal.
Ning mina ei ole (õnneks) sellega puutunud.

Arvan, et terve ühiskond on vastutav selle nähtuse eest ja sellesse suhtutakse alati negatiivselt.
On koostatud paljud seadused ja normid, et vägivalda tahistada.
Olen veendunud, et näiteks 1950. aastatel ei olnud vägivald nii levinud.
Praegu aga väga.

See sõltub vist ka eluarenemisest, inimeste suhetest ja nendest suhetest arusaamine ning väärtus.

Elu on selline: siin on nii "valgeid" kui ka "musti" sündmusi ja nendest peab üle saama.
Keegi ei tea, mis homme juhtub.

Tahaks muidugi, et aja jooksuga need probleemid oleksid ära läinud!
Lootus elab ju inimeses alati, kui ei ela - siis oled surnud... 
 



See on ajalooline komeedia.
"Minu Leninid" on pseudoajalooline film nendest sündmustest, mis väga tõsiselt mõjutasid ajalood.
Filmis on väga palju huvitavaid stseene.
See film jutustab ettevõtlikust Aleksander Keskülast, kes on rahvusvaheline avantürist ja aferist, enamlane ka Saksa agent.
See mees on piisavalt tark ja diplomaatne, temal on suur tahtmine delegatsiooni juhiks saada.
Kesküla aitas Leninile, kes oli bolševikute juht.
Nende plaaniks oli vallutada Venemaa võimu.
Kesküla otsustab ära kasutada enamlaste juhti Leninit, et tekitada Venemaal Saksamaa rahadega revolutsioon ja luua Loode-Venemaast Suur-Eesti.

Minu arvates see film on väga meelelahutuslik, hoolimata nendest stseenidest, kus on hästi nähtav julmus ja ebaõiglus.
Eriti lõbusaks läheb siis, kui otsustatakse leida ja koolitada Leninile viis teisikut, kes kõik lõpuks Venemaale revolutsiooni tegema sõidavad.
Kesküla oli hea organisaator ja ta otsustas organiseerida nn.

Leninite kool kus hakkas õpetama Lenini teisikuid.
Üks nendest teisikutest on väga sarnane Leniniga välimuse poolt.
Nad on nagu kaks tilka vett.
Kui siiski nad on väga erinevad oma loomuse poolt.
Lenini teisik, oma ideaalse humanistliku loomu ja intelektuaalse võimu tõttu usurpeerib originaalse Lenini koha.
Originaalne Lenin on väga egoistlik ja fanaatiline.
Tema teisik on vastupidi tunduvalt inimlik, tall on lüüriline iseloom.
On tõesti nähtav kuidas ta tunneb kaasa Nadežda Krupskajale ja kuidas tunneb iha armsa revolutsionääri Inessa Armandi vastu.

Minu meelest filmi algus on natukene igav, lõbusamaks läheb siis, kui hakatakse otsima Leninile teisikuid.
Enamus toredaid stseene kogu filmis põhinevad äravahetamisel, nii et vahepeal ei saa sugugi aru, kes on see õige Lenin.

Samuti oli lõbus vale-Leninite otsimine ja leidmine.
Meeldis ka kuidas Lenini teisik Vanja esimest korda Krupskaja juurde läks.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et film on päris huvitav ja näitlejad mängisid oma rolli osavalt ja toredalt.
 
                 



ile õhtul mul lõpuks vedas , ja ma leidsin viisi kuidas seda filmi (August 1991) vaadata Interneti teel.
Vaatamata sellele, et tranlatsioon oli väga kehv, mul on oma muljeid formeeritud.

See dokumentaalne film avaneb meile tõde sündmustele, mis olid augustis 1991 Eestis.
Toimusid kolm päeva.
Kellaajalise täpsustega uuritakse ja näitakse milline korratus, kaos ja koledus toimus, missugused ohvrid kandsid ja ebamugavused tajusid eesti elanikud.

Põhjus oli selles, et Moskvas toimus riigipööre (putsh).Eesti tol ajal (ja nagu alati) tahaks olla iseseisvat, tegi palju proove ja katseid.
Moskva otsustas vene sõjavägi Tallinnasse saada.
Ma ei tea, kas need sõdurid üldse teadnud mis eesmärk, otstarve nendel oli?
Oli juba ammu näha, et NSV Liit elab oma viimased päevadja teda ei aita.

Punaarmee tulekuga Tallinnasse olid katsed hõivata tähtsad hooned, selle arves ka teletorni.
Oli valus vaadata kuidas ETV töötajad püüdsid kõike võimalikuga seda kaitsa, ja samal ajal ajaloolised sündmused paremal viisil lindistada, et vaatajateni kanda.
Kui see oligi tõesti nii, saan ainult imestada, kui vaprad need inimesed olid.

Nende ees seisasid keerulised ülesanded, jätkata informatsiooni andmine ja püüda rünnaku tõrjumuse eest kanda.

Mina ise selliseid sündmusi üldse ei mäleta.
Väike oli, umbes 5 aastat vana, Aga võib olla lihtsalt vanemad mind teleri juurde ei lubanud, et mina seda ei näeks.

Aga kõik on hea, mis lõpeb hästi (on venelastel niisugune vanasõna:).
Ja nii see olnud.
Eesti lõpuks sai oma iseseisvust, saavutas oma eesmärki, ilma suurte ohvrideta.
Ja  need  augusti 1991 sündmused tuleb mäletada nagu hirmus uni.
 
                 
                 
 

              
                 
Viimase sajandi jooksul tegid inimesed palju kasulikke leiutisi.
Inimekond leidis erinevad autod, lennukid, olid tehtud tähtsad uuringud tuumafüüsikas, esimene inimene lendis kosmososse.
See on küll väga tähtsad leiutised aga minu jaoks (kui tavalise inimese jaoks) väga kasulik on mobiil telefon.
Minu põlvkond kasvas tol ajal kui Eestis hakkasid ilmuda esimesed mobiiltelefonid.
Praegu kaks kolmandiku inimest omab see hädavajalik asi.
Tänapäeval on raske kujutada ette kuidas inimesed elasid ilma selleta.

Mobiil telefon annab palju võimalusi.
Igaüks saab võtta teiega ühendust telefoni kaudu igal hetkel.
Teie ei pea istuma kodus ja ootama kui vajalik inimene helistab teile.
Kui teie leppisite kokku saada oma sõbradega  aga teie hilinete või tahate muuda kohtumise paik siis lihtsalt saate helistada neile ja küsimus on lahendatud.
Praegu mobiil telefon võib kasutada maksu vahendiks.
Telefoni kaudu saate maksta parkimise kohta eest või osta id-pileti.
Telefoni kaudu võib ka teada saada ilmast, meelelahutustest ja üüritustest mis toimuvad hetkel linnas.
Muidugi, varem inimesed elasid üsna normaalselt ilma selleta.
Aga praegu ma ei jätta mobiil telefon kojju mitte kunagi.
Kui telefon on kaasas siis tunnen end paremini.
Olen kindel, et probleemi tekkimisel saan igal hetkel keegile helistada ja seda lahendada.

 
                 
                 
 

              
                 
Me, venelased, kes elame Eestis kindlasti peame eesti keelt õppima, aga ma arvan, et me võime õppida oma keeles.

Praegu Eesti 40% inimestest on venelased ja mõned neist üldse ei tea eesti keelt, seetõttu ma arvan et vene koolides eesti keel ei pea olema õppisekeel.
Näiteks kedagi õpib praegu 11.

klassis aga järgmisel aastal tal on viimane õppeaasta ja kui reform jõustub peab ta koolieksamid eesti keeles teha.
Kindlasti ta ei saa häid hindeid.

Võtame näiteks bioloogia.
Kogu aeg terminoloogia oli vene keeles, aga eksam on eesti keeles.
Mõelge ise mis tuleb välja.
See on sama moodi nagu eestlane, kes on kogu aeg eesti keeles õppinud peaks viimane kooliaasta vene keeles õppima.
Ma arvan, et see ei ole hea seda reformi nii kiiresti teha.
Olgu, kui nad ikka tahavad seda teha võivad öelda nii, et kõik lapsed kes tulevad esimesel klassis peavad juba eesti keeles õppima.
Sest kui sa hakkad esimesest klassist eesti keeles õppima siis palju lihtsam pärast on.
Lõpetuseks tahan öelda et kuna me elame demokraatlikus riigis iga inimene võib ise valida mis keeles ta tahab õppida.
Kindlasti neil kes tahavad alati Eestis elada on parem eesti keeles õppida, aga on ka lapsed kes tahavad pärast kooli Venemaal minna.
Võib olla neile on vaja ka võimalust anda?

 
                 
                 



Rahvalaul oli alati väga oluline eestlaste jaoks.
Emad laulsid oma lastele, igal peol laul mängis ja praegu mängib suurt rolli.
Kõige tähtsam aga on see, et lauluga koos eesti rahvas sai vabaks ja see kõik teeb eestlastest laulurahva.
Tänapäeval laulutraditsiooni jätkuvad laulupeod, mis toimuvad Lauluväljakul ja erinevad festivaalid kogu Eestis.

Laulutraditsioon on säilinud juba sajandite jooksul.
Tol ajal laulmine tõi eestlaseid kokku, see oli nii infoallikas, kui ka võimalus lõbutseda ja rõõmustada.
Lauluga inimesed töötasid, see aitas töörütmi kergeneda, aeg jooksis kiiremini.
Niisugune vana laulutraditsioon iseloomustab eestlaseid nagu laulurahva.
Kogu tegevused on tehtud vanasti laulaga.
See on väga vajalik inimeste jaoks nii palju aastaid tagasi, kui ka praegu.
Eestlased saaksid säilitada oma kultuuri ja rahvatraditsiooni raskel ajal, kui Eesti ei olnud veel vabaks, see tähendab, et eestlastel on väga tugev vaim ja iseloom.

Laulupidu, mis sai oma alguse 1869. aastal Tartus, on praegu rahvapidu, Tallinnasse, kus praegu toimub laulupidu sõidavad inimesed kogu Eestist, et kuulata rahvalaulu ja laulda kõik koos.
Üks kõik mis ilm on tänaval, eestlased tunnevad end rõõmsaks laulupeol.

Kõige tähtsam sündmus oli 1994. aastal, sest laulupeoga eestlased sai iseseisvust ja see rahvapidu toimus juba vabas Eestis.
Natsionaalne ärkamine algas 1980. aastal, kui regilaul sai tratsiooniks.

Laulmine praegu on massharrastus, koolis meil on laulmine.
Viljandi kultuuri akadeemias inimene võib õppida laulma rahvalaulu ja mängida rahvainstrumentidel.
Tänapäevased noored järgnevad vana traditsioone, sest see on meie ajalugu, milleta me ei saa edasi elada, rahvamuusika elab meie südametes.
Muusika muutub koos aegaga, aga rahvalaul mängib kahtlemata eesti seltskonnas suurt rolli.

Rahvalaul sai Eesti sümboliks.
See on kultuurielus suur osa.
Pidudel lauldakse koos, lauluväljakule tulevad palju inimesi, et tunda end ühina teistega.
Laulmine teeb inimesi lähedamaks, aitab arusaamiseks.
Koos laulaga elab kogu eesti rahvas ja tänu seda vaba rahvas.



Arvo Valtoni Fööniks on väga huvitav romaan.
See jutustab ühest eesti kirjanikust, Joorust, ja tema perest, ning Eesti ühiskonnast 1980-ndate aastate lõpul.
Valtoni kirjutamisstiil on erinev teisist teksteist, mis olen lugenud, ja minu arvates ta oskab küll hästi kirjutada.
Kui ma lugesin romaani, võisin kujutleda, kuidas tekst oleks soomeks kirjutatud.

Muidugi ei saanud ma aru kõigest, mist romaanis kirjutati, sest keel oli väga rasket.
Valton kasutab mitu sõnu mist ma ei saa aru, aga ma arvan, et ta on väga tark ja hea kirjanik.

Ma ei olnud varem lugenud eesti romaane.
Nagu ütlesin, oli Valtoni teksti üsna raske lugeda, sest mu sõnavara ei ole veel nii suur, et võiksin kõigest aru saada, ja ma ei taha kõige sõnaraamatust vaadata - see oleks liiga suur töö.
Arvan, et kui mul oleks rohkem aega, võiksin paremini eesti kirjandust lugeda.
See ei ole nii tore võõrkeelist kirjandust lugeda, kui ei või sellele hästi kontsentreeruda.
Igal juhul on kõige tähtisam teksti idee (või süžee) mõista: kõigi sõnu ei tarvitse teada.

Valton kujutab palju ja tema keel on väga ilmekat.

Ta kasutab adjektiive, lühikesi lauseid ja metafoori.
Raamat algab sellest, et jutustatakse kirjaniku vaimust.
Pean ütlema, et sellelt ei saanud ma palju aru, aga siin kirjutatakse et igaühel kirjanikul on vaim, mis loomulikult erineb teiste kirjanike ja muude inimeste vaimudest.
Mulle tuli meelde, et Valton kirjutaks endast, kui ta Jooru elust jutustas.
Arvan et Jooru mõtted hästi ka autoorile sobivad, aga muidugi ei või ma olla kindel, kest ta kirjutab.
Ikkagi meeldib mulle sellisi asju mõtelda.

Autoor ei karda midagi kirjutada.
Ta kujutab inimesi nii kui ta tahab.
Oleks huvitav romaani rohkem lugeda ja märgata, kas Valton ka Eesti ühiskonda spetsiaalsel viisil kujutab.
Ta on ka otsekohene: näiteks Jooru ja ühe noore naise ühisest erootilisest hetkest räägitakse kahe lehekülje aja.
Alguseks ei mõistnud ma, mis juhtus, aga natuke hiljem lehitsesin lehekülgi tagasi ja hakkasin uuesti lugema: siis mõistsin et sellest tegevusest oli räägitud juba pisemalt.
Oli piinlik ja veider, et ma vaid lugesin ja lugesin ega saanud aru, mis kirjutatakse, aga vist on hea et vähemalt hiljem sain aru sellelt.

Tahaksin veel tema kirjaniku romaane või muid tekste lugeda.
Arvo Valton tuntub mõnusalt kirjanikult ja oleks hea, kui tema tekste ka soomeks tõlgitaks.
Muidugi oleks hea tema loomingut algupärasel keelel lugeda - esiteks peataks rohkem eesti keelt oskama.
Olen rahul, et valisin selle raamatu, sest arvan, et muidu ei oleks ma kunagi seda lugenud.
Üritan romaani mõnikord lõpuni lugeda - siiski praegu ei ole mul nii palju aega sellele.

 



Katkuhaud on eesti luuletaja Ene Mihkelsoni kõige uuem romaan, ilmunud 2007.
See on ilusasti kirjutatud, aga natuke kurvameelne jutustus.
Romaanis ei ole selget, kronoloogilist süžeed, vaid mõtted hüplevad siia-sinna.
Jutustuse alus kujutatakse, mida juhtus Tallinnas 2007 aasta kevadel, kui Pronkssõdur-kuju äratas suuri tunteid nii eesti nagu vene rahva hulgas.
Kujutus on kirjutatud väga ilusasti, see on juba objektiivne, sest Mihkelson käsitleb konflikti mõlemate poolte perspektiivist.
Ülepea kirjutab Mihkelson rohkelt Eesti ajaloost, eriti Nõukogude ajast ning rahva kaheks jagamisest.
Sellepärast on kasu, kui lugeja tunneb Eesti ajalugu.
            Mihkelson kasutab väga palju tagasivaateid, kui ta jutustab romaani tegevust.
Pärast Pronkssõduri juhtumi hakkab peategelane vesta omast elust: kui ta oli paari aasta jooksul sõitnud risti ja põiki vaatamas kõiki neid paiku, kus oli elanud.
"Ma uurisin iga tuttavad küngast, teerada, puud ja maja — paljudesse neist sain ka sisse —, rääkisin tuttavate ja võõraste inimestega, kes seal elasid nüüd, elasid enne või olid siiani ühe koha peal püsinud kogu vahepealse aja.
"               Minu arvetes on vestja romaani peategelane.

Temast ei jutustata palju, teoses ei lausuta isegi tema nime.
Midagi ilmneb tekstist, ja lugeja võib teha järeldust sellest, mida ei lausuta.
Vestja on tõenäoliselt naine, võib-olla keskealine.
Kui ta oli väike, tema vanemad jätsid tema maha ja üks sugulane, Kaata nimi, hakkas temast hooldada, aga pani tema siiski internaatkooli.
Romaani esimese poole kõige olulisem asi on vestja külastus Kaata juurde, kus peategelane saab šokki: Kaata on halvas vormis, "---kui holokausti filmides nähtud vang---" ega Kaata oma poeg jõua ema kunagi abistada.

 "---kui ma nägin, et Kaata suur kahekordne maja seisis kui tondiloss ammu ülekasvanud okstega ja õunu täis puude keskel, --- mõistsin, et midagi on totaalselt valesti.
" Vestja jutustab elust Kaata ja tema lastega, kuidas se ei igal ajal olnud kerge.
Aga kogu sõit on tagasivaade, sest teose alus öeldi, et Kaata on juba surnud.

            Mihkelsoni keel on väga ilus, kirjeldav ja kõlarikas, seda on meeldiv lugeda.
Tekstis kasutatakse ohtralt adjektiive ning võrdlusi ("üleväärseks paisutatud mälutunne nagu pärm ja rosinad kõrbenud koorikuga leivas sees") ja juba visuaalseid vahendeid (kapiteeli, sulge, mõttekriipse).
Tekst ei väljenda ümbrust, vaid tegelaste sisemist maailma, nende emotsioone.
Teoses on rohkelt dialoogi, mida oli päris kerge lugeda.
Minu arvates on Mihkelsoni stiil paiguti juba irooniline, see ilmneb viiest, mil kirjanik kujutab muu seas eestlaste suhtumist venelasi vastu.
"Kas meid tapeti liiga vähe, küsin ma endalt, kas meid ei tapetud piisavalt, kordan küsimust veel kord---".
"Seadustel nagu juustul on teatavasti augud sees.
Nende märkamiseks on vaja silma.
Augulisus on kvaliteetse juustu tunnus.
" "Lõvi ja lammas söövad kõrvuti rohtu.
Neil ei ole kavatsustki teineteist murda.
"              Katkuhaud oli esimene pikk eestikeelne tekst, mida olen lugenud.
Alguses oli raske saada aru, sest Mihkelson kirjutab väga pikki lauseid, ja tihti lüürilist keelt.
Võõraid sõnu oli palju, aga leidsin need küll sõnaraamatust.

 
                 
                 
 

              
                 
On üllatavalt raske ülesanne kirjeldada oma loomust, sest see tuntub samaaegselt nii iseloomulikult, et selle on võimatu leida sõnu, ja siiski mõneti ebaselge, kuidas inimene ei kunagi või täiesti ise ennast aru saada.
Ja võib olla ka, et muud inimesed näevad mind erineval viisil kui mina ise.
Teiste arvamused minust võivad olla ka üllatavad.

   Loom pole ka midagi muudumatu vaid see elab ja areneb elu jooksul.
On head ja vähem head päevad, on ajajärgud, millal inimene on väsinud ja tahab olla omal rahul, ja on ajajärgud, millal inimene on energine ja seltsiv.

   Aga milline mina olen oma arvamusel?
Tavaliselt olen aktiivne, aga võib olla ka et pean olema, kuidas elus on palju asju, mis pean tegema.
Vajan aega, millal võin ainult olla ja puhkata, aga sellist aega on mikroskoopiliselt vähe.
Olen ka ärrituv, eriti oma lastega, aga olen püüanud õppida ka mõtlema enne kui vihaseks saan.
Arvan ka, et olen rahutu, ja teen tavaliselt palju asju samaaegselt.
Kunagi on raske kontsentreeruda ühele asjale, kui tuntub, et peaks midagi muud tegema või kuhugi minna.
Aga oskan ka ainult olla ja nautida elust, igatahes vähemalt mõnikord.
Aga täiesti rahul en oska küll elada, midagi peab alati juhtuma või ma ei oska olla.

   Võib olla et olen jutukas ja elavaloomuline, kui hakkan rääkima, räägin tavaliselt palju.
Aga olen ka reserveeritud, vajan oma ruumi.
Ma ei taha, et muud tulevad liiga lähedal, kui tahan olla üksi ja endamisi.
Tundmatus seltsis ma ei tavaliselt ole see, kes hakkab teistega tutvuma ja juttu ajada.
   Mul ei ole palju tuttavaid ega ma kirjuta facebookis või muus sotsiaalses meedias.
Oma arvamusel ma ei ole seltsiv inimene, aga minul on mõni väga hea sõbra kellega tahan kohtuda ja vestelda, kui on aega.
Lootan ka, et olen usaldatav sõbra nendele.

   
 
                 
                 
 

              
                 
                 

Oli väga huvitav kuulata kursuslaste ettevõtteid.
Need kõik olid hästi valmistetud ja neid suure huviga kuulasin.
Oli ka hea märgata, kui hästi eesti läks kõigil.
Oma töö esitamisesse olen üsna rahul, aga loomulik oleks olnud parem kui oleksin saanud selle valmis tehtud varem.
Nüüd tundub, et minu eesti sõnavara on kasvanud suuremaks ja tean sõnu enam kui kunagi varem, aga grammatilisi vigu teen veelgi liiga palju.
Tahan veel siiski uskuda, et tulevikus eesti keel läheb parem ja teen vähem rumalaid vigu.

Kõige parem rääkija kursusel oli ---, kes oli juba Eestis mitu aastat elanud.
Ta rääkis nii hästi, et kursuse alguses oli vahepeal raske aru saada, aga hiljem see kergemaks läks.

Tema ettekande teema oli väga tundmatu, ja õpin palju uut.
Mäletan näiteks, et arvsõnad 1-6 pärinevad soome-ugri algkeelest.
Jouni lühikeleht oli informatiivne ja hästi moodustatud.
Paula ettekannet oli tore kuulata, ta rääkis, et kust need loomad nimed sai.
Paula on julge esindaja ja tema eesti läks päris hästi.
Lühikeleht ehk oleks saanud olla natukene pikem.

Niina ettekandest õpin, et eestlased said 14 sajandi algupoolel 41 000 erikujulist nime.
Nimesid on pärast seda muundatud ja aastal 1995 perekonnanimesid oli kokku 138 000.
Aino teema mulle kõige tuttavaim.
Olen käinud kuulamas loengutel, kus räägiti, kuidas ema ja isa rääkivad lapsele ja millisi erinevusi nende vahel on.
Katja rääkis meile sugulassõnadest ja nende päritolust.
Inkeri teema oli: loomkujundid eesti kõnekäändudes.
Inkeri esines jälle eriti hästi, ta on rahulik esindaja.
    
 
                 
                 
 

              
                 
Juba veebruaris võib kuulda oma kodumetsas õhtuti õudseid hääli, mis jatkus märtsis ja ülatusid aprilli.
Varem neid võigaid hääli ei linnuhäälteks osatud pidada, veid neid kujutleti inimese või poolinimese halvaks nutuks.
Niisiis, nõrganärvilist linnainimest võib need hingepõhjani hirmustada.

Neid hääli, mis võib kostuda juba viie kilometri taha, lasevad kuuldavale kakulised(rahvas nimetab neid ka öökullideks).
Kummallised hüüdud on viis kutsuda pruudi või peigmeest.
Kassikakk võib tekitada ka väga kõrge hääle, mis meeldib kosilasile.
Seda häält nimetedakse kuradi naeruks.

Aprilli lõpus on mais keskmise suurused munad, mille järele ema vaatab.

Kõige suurem kakk on kassikakk, kes on hanesuurune ja väga tugev.
Kassikakul on kikkiskõrvad, ümmargune nägu, kohevad suled ja pärani silmad, nii siis oleks ta nagu kakuliste perekonna pea.
Väiksem kakuline värbkakk on veidi varblasest suurem.

Vanarahvas arvab, et kaku nägemine tuovat õnnetust, surma ja matuiseid.
Teiselt kakk on ka tarkuse sümbol.
2. Miks valisid just selle saate?
Mis saates meeldis, mis ei?
Kuidas Sina oleksid asja lahendanud, kui oleksid olnud saatejuht?

Valisin selle saate selle teemaga, sest olen lugenud looduskalender.
ee veebisaiti juba paar aastat.
Seal kirjutatakse Eesti loodusest ja teha tutvust aktuaalste sündmuste, loodusnähtuste ja loomaliikidega.
Kõige parem on siiski nende looduskaamerad.
Nende otsestriimid tuleb näiteks karude, väike-konnakotkasid, must-toonekure ja kakude pesadest.
Kakukaamera oli loomulikult mu lemmik, sest mulle meeldib kakulised.
Ma ei tea, kas ma oleks midagi erineval viisilil.
See lähemisviis oli hea, sest see ei olnud ainult igava teatmeteose moodi esitadud.
Selline häälesse kontsentreerimine on muidugi ka loomulik ja arukas viis just raadioprogrammi jaoks.

3. Mida uut juurde õppisid seda saadet kuulates.

Mulle uus asi oli peaaegu kõig vanarahva arvamused kakulistest, näiteks et see kõrge kassikaku häält kutsutakse kuradi naeruks ega ma olnud seda häält varem kuulanud.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Jaanus Vaiksoo Nõiutud pulmarong ja selle esimene jagu Metsarahvas Kanamatsi küngastelt oli paeluv ja tore lugemiskogemus.
Vaiksoo on aastal 1967 sündinud kirjandusteadlane, kes on kirjutanud lastekirjandust, tõlkinud paar romaanid ja luuletusi ja õpetanud koolis ja Tallinna Ülikoolis.
Vaiksoo lood on sündinud endla rabates rännates, mis annab nendele tõepärase mulje - võib-olla need sündmused on kunagi juhtunud!
Lugudes seguneb kirjaniku fantaasia vana eesti rahva juttudega.

Nõiutud pulmarongi lood on väga toredat aga mõnikord ka julmad.
Kõige rõõmsamades lugudes nii külainimised kui ka metsarahvas on õnnelised, kui lugu lõpule jõuab.
Näiteks Metsarahva jõulurõõm on selline lugu.
Selles üks preili tahab tänada metsarahva perekonda abist ja jättab rabasse kive peale oma ainsad villased sõrmikud.
Ta mõtleb murelikult, et "ehk saavad kordamöödagi kindaid kanda".
Aga metsarahva käed on väiksed, mistõttu pereisa lõikab kinnastel sõrmed maha.
Kolm last, perenaine ja peremees saavad kõik endale sobivad soojad villased käpikud.

Kõige hirmsam lugu on Metsarahva ööviiulid, mis kalgi ja külma südamega poiss, kes tüdrukude südame alati murrab, saab metsapiigadelt kättemaksu: jaaniööl saab ta ööliblikaks.
Kättemaks on vääramatu, aga oleksin tahanud kui Oskar oleks saanud uue võimaluse.
Kuid oleksingi oodanud armulisemaid lõpetusi, olen sel arvamusel, et lood oli väga õpetlikud.
Kurjus saab Vaiksoo loodedes oma palga.

Raamatu lugemine oli väga kasulik.
Õppisin uusi sõnu ja midagi eesti kultuurist.
See raamat oli kui aken eesti kirjanikku ja vanarahva arusaama.
Ma ei olnud lugenud midagi võõrkeelset raamatut varem, nüüd aga tean, et võõrkeelse kirjanduse lugemine on palju palju enam kui uude sõnade õppimist!

   
 
                 
                 



Kui kuulsin ülesande, ma otsustasin, et ma ei taha lugeda raamatukogu riiulist esimesena kätte sattuvat raamatut, vaid valiksin raamatu, mida hinnatakse selle oma kodumaas isegi natuke.

Suundusin siis oma ametliku nõuandja ehk proua Interneti juurde, ja kui vaatasin läbi Wikipedia-artikleid, valisin Oskar Lutsu ja tema Kevade-teose juba selle pärast, et see on ka soome keele tõlgitud (halbu raamatuid ei tõlgida, eks tõsi?). Aga siiski ma ei arvanud, et valik on tõeline klassik eesti kirjanduse hulgas.

Algul kahlustasin oma võimeid lugeda raamatut keeles, mida olen õppinud ainult mõne kuu jagu.
Kas keelesugulusest tõesti nii palju abi oleks, et saaksin loost aru?
Aga ma pidin ainult harjuda sellele ideele, et nüüd loeatakse eesti keeles, ja päris kõiki sõnu ei peagi tingimata teada.

Olulisem on panna oma senine keeleoskus proovile ja üritab selle abil saada selge lugu käigust.

Kui lõpuks hakkasin lugema raamatut "paljalt" läbi, üllatuseks sain aru rohkem kui ususin, kuigi algus oli veidi raske.
Aga juba ainult vormi- ja lauseõpetuse tundmine tegi lugemist tunduvalt kergemaks.
Lugesin raamatu veel teise korra täpsemalt.
Seekord panin rohkem tähele sõnavara ja selgitasin ka teisi keerulisi kohti.
Kogemus oli lõppude lõpuks päris meeldiv.
Tulemuseks oli, et sain lugeda eesti klassikalist teost, mis jutustab väga huvitavat lugu, ja lisaks lugedes suurendasin oma eesti keele sõnavara ning õppisin kindlasti palju rohkem eesti keelest ja arvatavasti ka Eestist.
Kokkuvõtlikult lugemisprotsess kirjeldab soome vanasõna "algus on alati raske, kuid lõpuks tänu seisab".

    
 
                 
                 



Lugesin raamatut mis nimi on Luulepuhkusel.
Selle raamatu on kirjuttanud Lehte Hainsalu, luuletaja, kes ilmselt tahtis puhkust võtta luulete kirjutamisest.
Teos on novellikogu ja sisaldab ühtekokku kuus novelli.
Esimese novelli nimi on Abielupuhkusel.

Jutustuse peategelane on Juta, kolmkümneaastane naine, kes on väsinud oma ellu.
Ta elab tavalist elu, "nii tavalist, et nutta hakkab peale".
Tal on alati tasakaalukas ja alati arukas abikaasa, loomulikult teravmeelsemad ja andekamad lapsed, aga ta ei ole õnnelik.
Juta elus kõik on muutunud vastumeelseks, aga jutustus ei öelda, mis justkui on halvasti.
Ma arvan et tal on keskea kriis, mis põhjusi rohkem polnud vaja.
Oli kuidas oli, Juta otsustab puhkust võtta oma abielust ja läheb oma sõpranna juurde.

Juta sõpranna nimi on Eerika.
Tal on kuueaastane laps, poeg, kes nimi on Toomas.
Juta ja Eerika ei ole aastade viisi kohanud.
Kui Juta saabub Eerika majale on ainuld Toomas kodus.
Eerika on tööl, ta on õpetaja.
Kui Eerika tuleb koju naised jutlevad, valmistavad toitu ja jutlevad veel enam.
Palju muuda neljakümnesse lehte ei mahu.

Üllatusin sellest, et eesti keelel lugemine pole raske.
Otsustasin kõigepealt valjusti lugeda kogu teksti mõne korda ja alles selle pärast soome keelde tõlkisin.
Lugemine oli kerget ja kena.
Oli võimast märgata, kui palju eesti keelt juba oskan.
Tekst oli minu arust väga huvitav ja ma ei kärsi ootada et jõuan raamatu koguni lugeda.



See raamat on väga huvitav kirjeldus eesti mütoloogiast.
Raamat räägib mehest, kelle nimi on Leemet.
Ta räägib oma lapsepõlvest, kui ta elas metsas oma perega, kuigi peaaegu kõigi inimesed oli juba kolinud külasse asuma.
Külainimesed on juba unustanud metsa kombed, nagu ussisõnad, milledega inimesed loodusega, ning selle loomadega, suhelda suutavad.
Juba aegade algusest inimesed on elanud kooskõlas loodusega, aga külasse kolinud inimesed seda enam ei mäleta.
Metsas elavad inimesed aga elavad nii nagu nende vanemad ja kõigi varemad sugupõlved, nad pidavad kinni kõigist vanadest kommetest.
Esiteks tahaks ka Leemet külasse asuma, sest seal oleks rohkem inimesi ja sõpru.
Elu metsas Leemetile ei meeldib väga, see on liiga üksluist.
Samal ajal teda huvitab metsa mütoloogia, selle mõistatuslikud olevused.
Pärast seda, kui Leemet on käinud külaelu vaatamas ja sellega tutvumas, hakkab tema onu Vootele Leemetele ussisõnu õpetada.
Kui Leemet neid rohkem oskab, talle metsaelu ja loodus enam meeldivad.
Leemet tutvub noore rästikuga ja hakkab temaga ning oma onuga metsas ringi käima.
Nende rännakutel kohtavad nad inimesi ja kuulavad jutte mütoloogisist olevustest, ning Põhja Konnast.
Need jutud Leemete väga huvitavad ja ta tahab aru saada, kas need on tõed või ei.
Aga seda ma ei tea veal, mida ta teada saab, sest ma nii kaugele veal ei ole lugenud.

See raamat mind väga huvitab.
See on väga hästi kirjutatud, sest selles räägitakse jutte sellisel viisil, et see lugejates huvi äratada.
Raamat on nii piltlikult kirjutatud, et tahan lugeda pikemal ja pikemal.
Kuigi raamatuses kasutakse raskeid sõnu, saa juttudest sellest hoolimata hästi aru.
Ma ei saa aru kõigist sõnadest, aga kontekst andab abi ja saan aru suuremast osast teksti.
Jutt on ka väga tore.
Kui loen seda, saan teada eesti mütoloogiast ja rahvast.
Sest see jutt ei ole täeisti tõsi, võib lugeja kasutab rohkem ettekujutust.
See mulle väga meeldib.
Kõige parem on aga see, et õpin palju uusi sõnu.
Aga on väga tore ka märgata, et oskan juba palju asju eesti keelest.

Saan väga hästi aru sõnadest ja grammatikast, isegi ilma sõnaraamatuteta!
Sel põhjusel arvan ja tahan lugeda veel rohkem.
Kui harjutan loengutel õpitud asju ka praktikas, õpin need paremini.
Ja see raamat on väga tore ja hea meetod sellesse harjutusesse.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Ma olen aeg-ajalt natuke hajameelne.
Ma unustan asju ja väikeseid komistusi on juhtunud.
Klassikaline näide on minu prillid: ma otsisin ja otsisin minu prille, kuni lõpuks märkan, et need on minu silmade peal.
Ka telefoniga on juhtunud sama: ma helistan sõbrale ja samal ajal otsisin minu telefoni.
	Üks kord ma pidin ühele sõbrale helistama ja rääkima ühest teisest sõbrast, kes oli mind solvanud.
Kahjuks ma helistasin just sellele sõbrale, kellest ma pidin vestlema.
Minu äpardused juhtuvad tihti bussides.
Mõnikord ma unustan oma rahakoti ja bussikaardi koju või lähen valele bussile.
üks kord ma pidin sõitma kesklinnast Linnanmaale.
Ma läksin bussile, see oli number 9. Ma vaatasin maastikku ja olin rahulik.
Buss sõitis mööda Raksilast ja veelgi ma olin rahulik.
Siis ma äkki nägin, et ma olin sõitnud mitu kilomeetrit valet teed.
 
                 
                 
 

              



Muusika ja muidugi laulud mängivad tähtsat rolli eestlaste elus nii minevikus, kui ka tänapäeval.
Loodan, et tulevane põlvkond ei unusta oma rahvalaule ja peavad neid lugu.
Vanal ajal eestlased üldse ei kujundanud oma elu ilma lauluta.
Laul on väha oluline abikaasa, sest et see aitas ja aitab eestlasi nii mures kui ka rõõmus.

Väga raske ja isegi võimatu ette kujundada erinevaid tähtpäevi ilma rahvalauludeta.
Eestlaste rahvuslik ärkamine toimus 19. sajandi lõpupool.
Väga oluliseks sündmuseks eesti rahvamuusika jaoks sai esimene ülemaaline laulpidu, mis toimus 1869. aastal Tartus.
Sellest sai alguse laulupidude traditsioon kogu Eestis.
Juba 1896. aastaks erinevad rahvapeod korraldati Tallinnas.
Meie riigi pealinnas on kuulus lauluväljak, kus alati organiseeritakse erinevaid suurüritusi, mis on seotud kõigepealt rahvamuusikaga.

Keegi võib öelda, et tänapäevasel rahvalaul pole oluline ja tähelepanuväärne.
Kas on see tõesti nii?
Loomulikult, vanal ajal lauldi rohkem rahvalaule.
Naised laulsid, kui kiigutasid oma last, talumehed töötades.
Tänapäevased noored ja vanem põlvkond eelistavad mitte laulda, aga kuulata.
Kuid tänapäevani Lõuna-Eestis on koolides lasterahvaansamblid.
Kas see ei tähenda, et XXI-sajandi elanikud on ka huvitanud rahvamuusikas?
Ma näiteks ei saa ette kujundada Jaanipäeva ilma rahvalaule.

Populaarsed eesti ansamblid ka omandavad oma repertuaaris rahvalaule.
Koos perega me võime hästi veeta vaba aega ja nautida rahvamuusikaga laulupeol.

Kokkuvõtes tahaks öelda, et eesti rahvafolklor on väga rikkas ja mitmekülgne.
Suurt osa selles on rahvalauludel.

Tänapäevane looming on väga kõrvalt seotud vana rahvamuusikaga.
Laulpeod on ka praeguseni kõige tähelepanuväärsemam sündmused Eestis.
Me peame säilitama meie kombeid ja traditsioonid ja peame ka olema uhke, et iga soovija võib saada meie rahvamuusika osaks, kui osaleb ülemaalises laulpeos, mis toimub Eestis.

 
                 



Juba vanal ajal inimesed armastasid laulda.
Lauldi kõikidel kohtadel: kodus, tööl, koolis, õues.
Laulmine on väljendusvahe, ta tõstab tuju ja annab laengut kogu päevaks.

Seejärel pole imestada, et me võime eestlasi nimetada laularahvaks.

Eestlased austavad oma kultuuri ja kombeid.
Iga aasta toimuvad laulupeod, kus käivad need, kes tahavad mängida ja laulda ja muidugi need, kes tahavad kuulata.
Laulupeosid korraldatakse juba peaaegu 150 aastat.
Esimene toimus 1869. aastal Tartus.
See oli sündmus, mis pani aluse järgnevate ülslaulupidude korraldamisele.

Esimesel peol osales umbes 1000 lauljat.
Praegu 21. sajandil võtab peolt osa umbes 30 000 lauljat.

Laulmine saab populaarsemaks.

Üle-eestiline laulupidu on ka praegusel ajal tähelepanuväärsem sündmus.
Lisaks ka laulupidu on suur rahvapidu, kuhu tullakse perega, sõpradega või üksinda nautida muusikat.

Laulmine aitab eestlasi mitte unustada oma kultuuri ja ajalugu.
See on kombe, mis on läbi aja kujunenud rahvuslikuks sümboliks.

Rahvalaule laulmine eksisteerib mitte ainult inimeste vaba aja veetmiseks.
Eesmärk on teatada inimestele, et nad kõik kuuluvad ühesse rahvasse, nendel on ühine kultuur ja ühine ajalugu.

Need laulud on rahvuslikud sümbolid ja eestlaste uhkus.




Mis teeb eestlastest laulurahva?
See on väga hea küsimus tegelikult, keeruline küsimus, aga ikka huvitav.
Mina proovin vastata.
Mis on laulurahvas?
Mis elu temal on?

Laulurahva elu on väga huvitav... ta on muusikaga ja lauludega täis!
Rahvas laulab töö tehes, last kiigutades.
Laulmine on tähelepanuväärne kultuurinähtus.

Tahaks lisada, et see on esteetiline ja emotsionaalne väljendusvahend, aga ka sotsiaalne tegevus.
Miks sotsiaalne?
Sellepärast laulmisel võib osaleda palju rahvast!

Rahvalauludes kajastub rahva minevik, rahvalauludes on meie olevik ja tulevik ka.
See on ju meie ajalugu.
Kuid ma sündisin Eestis, siis see maa on minu kodumaa, on minu isamaa, siis ma pean teadma oma ajalugu ja rahvalaulu ka!

Nagu ma juba mainisin - laulmine - see on sotsiaalne tegevus, milles osaleb palju rahvast.
Kõige silmapaistvam näide sellest on laulupidu.
Ma võin öelda, et tahtmine koos olla, koos viibida ühes kohas teeb eestlastest laulurahva.
Mulle tundub nii!
Esimene ülemaaline laulupidu kujunes 1869 aastal Tartumaal.
Sellest kujunes eestlaste rahvusliku liikumise kõrghetk ja sellest sai alguse laulupidude traditsioon.
Sellel peol osales 46 meeskoori ja 5 puhkpilliorkestri.
Ma võin kujutada ette kui tore olla kohal, kus lauldakse, tantsitakse ja mängitakse!
See on ju suurepäärane tunne olla liikmena... laulurahva liikmena ja osana!
See traditsioon 1896 aastal tuli Tartust Tallinnasse.
Nüüd pealinnaelanikel oli suurepäärane võimalus laulupidu nautida!

Minu ees oli küsimus: "Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Ja ma võin ausalt öelda - tahtmine olla koos, tahtmine laulda, elada erksalt, elada koos muusikaga!
Miks?
Sellepärast laul ja muusika - see on meie hinge jutt.
Hing räägib meiega ja me tahame laulda!
Meie laulu tuju sõltub meie hinge tujust.

Veel tahaks mainida, et 1994 aastal Eestis oli "kahekordne" pidu, see tähendab "kahekordne" rõõm ja laulupidu - Tol suvel korraldati eesti üldlaulupidu kahes linnas - Tartus ja Tallinnas.

Tavalise eestlase jaoks koorilaul, rahvalaul seostub sõnadega "rahvas" ja "laul" kohe ka laulupidu, aga see on ka praegusel ajal kõige tähelepanuväärsem ja massilisem rahvapidu.
Mis teeb eestlastest laulurahva?
See ülendav tunne olla seal, kus lauldakse, olla sellina, kes oskab laulda.
Miks inimene tuleb peole?
Laulupidu on rahvapidu, kuhu tullakse koos perega, lootuses kohata sõpru, kes on üle kogu maailma kokku sõitnud.
Need peod on läbi aja kujunenud rahvalikeks sümboliteks!

Mul on rõõm teada, et tänapäeval korraldatakse folkloorpäevi, kus osalevad enamasti noored.
Kahjuks regilaul tänapäeval kaob, aga on Kihnu saarel nagu omapäärane kombe ja traditsioon.
Ja ma võin teha väikese kokkuvõte, et eestlastest laulurahva teeb elu!




Kui rääkida (või kirjutada) inimese füüsilisest elust, siis ilma õhuta, veeta ja söögita inimene üldse ei saa välja elada.
Kuid väljendis küsitakse tänapäevasest inimese elust, siis lihtsalt füüsilisest elust ei räägita, sest need mured puudutasid inimesi, kes elasid koobades ja palju aastaid tagasi.
Meie põlvkonna probleemid on teised.
Need on ümbruskeskkonna säästmine, looduslikud katastroofid, kliima muutmine - kasvuhoone efekt, uute haiguste ilmumine, terroristide tegevus, mille tulemuseks on inimohvred.
Kogu see informatsioon jõuab meieni ainult arenenud infosüsteemi abil.
Võiks öelda " kui vähem ma tean, siis rahulikum elan" vaid see ei ole täielikult õige.

Niisuguse informatsiooni saamisel inimene hakkab mõtlema sellele, miks nii juhtub ja kuidas ära hoiduda jubedate sündmuste ja nende tagajärgede tekkimisest.

See tähendab ilma infotehnoloogiata elada ei saa.
Inimene armastab reisima, aga kuidas saada Austraaliasse või Pariisi ilma lennukita või autota.
Ei saa.

Põhimõtteliselt saab kuid väga igav.

Võiks küll öelda, et ilma hariduseta hästi elada ei saa kuid ilma selleta paljud inimesed teenivad raha headel ametikohtadel ja elavad suurepäraselt.
Samad sõnad võib öelda kasvatusest.
Tihti hästi kasvatatud ja haritatud inimene ei saa tänapäeva eluga hakkama saama ja jääb prügimäele.

Ütlen, et perekonnata ja lähedasteta ei tohi elada, siis edukad inimesed võivad vaidelda, et nad eelistavad üksindust ja sõltumatust.

Minu arvates, täna ei tohi edasi elada ilma maakera, floora ja fauna kaitsmise ja säilitamise kavata.
See on kogu inimkonna mure.




Et üldse elada inimene peab sündima.
Järelikult esimene asi ilma milleta ei saa inimene elada, see on ema ja isa.
Siis järgmine etapp on lapse kasvatamine.
Alguses kasvatavad last ema ja isa, siis väike laps läheb lasteaia ja pärast kooli.
Lasteaed ja kool annavab lapsele esimesed laiad teadmised elust, maailmast ja teadustest.
Pärast keskkooli lõpetamist lähevad teistmeelised gümnaasiumisse või tehnikumisse.
Mõned lähevad aga kohe tööle.

Sellest võib järeldada, et tänapäeval inimene ei saa elada ilma hariduseta, sest omandatud haridus annab inimesele võimalust edasi areneda ja ennast väljendada meie seltskonnas.
Siis kui inimene on omandanud hariduse ta asub tööle.
Töö - see on ka väga tähtis meie tänapäevases elus.

Inimene ei saa elada ka ilma armastuseta!
Inimene püüab oma elu jooksul leida endale sobiva partneri, et pärast temaga luua uue perekonda.

Kui noorpaaril läheb kõik hästi, sünnivad neil varsti lapsed.
Lapsed kasvavad ja alustavad oma elu.

Igal inimesel on omad vajadused, asjad ja huvid ilma milleta ta ei saa elada.
Kes ei saa elada ilma tööta, kes ilma koduta jne.

Aga mõnedel on vaja, et keegi kes teda armastaks oleks ainult tema kõrval.
Need inimesed arvavad, et armastus on see jõud, mis paneb inimest tegutsema.

 



Laulmine on niisugune tegevus, mis aitab väljendada esteetiliselt ja emotsionaalselt.
Inimesed laulavad üksi, kahekesi, kooris - kuidas neile meeldib.
Laulmine võib tõsta tuju, kui inimene igatseb, teeb kodutöö, on üksi kodus.
Eestlastele ka meeldis ja meeldib laulda, ning see paljudel hästi õnnestub ja ilusasti.

Juba vanal ajal eestlased lauldi ja rahvalauludes kajastab rahva minevik, mistõttu on ka rahvalauluga tutvumine pisut nagu ajaloo uurimine.
Enam kui tuhat aastat tagisi on kujunenud regivärsiline eestimaine rahvalaul.
Regilaule lauldi enamasti naised, näiteks lastega tegeledes, käsitöö tehes, kodutöö tegeledes.
Seda laulu lauldakse ilma muusika instrumentideta.
Regilaulus reas kõik sõnad algavad ühe tähega või lõpetavad ühe samasuguse sõnaga.
19. sajandil tekkis uus riimiline rahvalaul, kus read lõpetatakse riimiga.
Riimilised rahvalaulud on väärismõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega.
Seda rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus.
Ajaloolise tähtsusega sündmuseks oli esimene ülemaaline laulupidu 1869. aastal Tartus.
Sellest kujunes eestlaste rahvusliku liikumise kõrghetk ja sai alguse laulupidude traditsioon.
Praegu laulupidusid korraldatakse Tallinnas lauluväljakul.
Siia tuleb palju turiste kogu maailmast, et vaadata sellele tuntud lauluväljakule.
Eestis ka korraldatakse palju muid muusikapidusid, näiteks folklooride festivaali, Rock - festivaali.
Üleeestiline laulupidu on ka praegusel ajal kõige tähelepanuväärsem ja massilisem rahvusluse manifestatsioon Eestis.
Laulupidudel osalevad nii lauljad, naiste-, meeste-, laste- ja poistekoorid, kui ka mitmesugused orkestrid.
Inimesed hea meelega lähevad iga kord niisugustele pidudele kogu perega, lootuses kohata sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on üle kogu maailma kokku sõitnud.
Seal inimestel on võimalus mitte ainult kuulata muusikat, kuid ka kaasa laulda.

Läbi aastate laul ühendab inimesi, laulupeod koguvad rahva üheskoos ja teevad ühe tervikuga.
Eestlastest räägitakse nagu laulurahvast kogu maailmas.
Eestlastel on oma muusikaline ajalugu ja palju tuntud heliloojaid.
Kõik see teeb eestlastest laulurahva.




Meie maailmas on kõik inimesed erinevad: head ja pahad, targad ja rumalad, rikkad ja vaesed.
Aga kõik need inimesed teavad, et maailmas on selline asi, mis teeb eestlastest laulurahva.

Näiteks, minu jaoks on väga tähtis, et Eestis toimub selline üritus, nagu Laulupidu.
Esimene Laulupidu toimus Tartus 1869 aastal.
Inimesed proovisid näidata, mis on rahvalaul ja sellest kujunes eestlaste rahvusliku liikumise kõrghetk.
Rahvalaul koosneb kolmest osast - laul, pillimäng ja tants.
Tänapäeval rahvalaulu arhiivis on palju erinevaid laulu.
Need laulud meeldivad noortele, ja nad hakkavad nendest sõna kasutada ja laulda oma stiilis, näiteks "Rock muusika" või "Pop muusika".
Ma arvan, et see on väga huvitav ja hea, et noored tegelevad selle muusikaga.

Igal aastal eestlased võtavad osa Eurolaulu võistlusest ja teevad seda meelsasti ja väga aktiivselt.
Nad teavad täpselt, et selline asi, nagu muusika teeb eestlastest laulurahva.
Terve maailm peab teadma, et Eestis on oma laulutraditsioonid ja oma muusika arusaamine.

Igal aastal toimub Tallinnas selline üritus, nagu "Vanalinna päevad".
Tüdrukud ja poisid näitavad oma oskusi, kuidas nad oskavad tantsida, laulda ja esineda.
Rahvas vaatab seda heameelega ja teab, et eesti keel on väga ilus keel, rahvas teab, et noored teevad eestlastest laulurahva.
Noored on meie tulevik!

Kõik me teame, et Eestis on populaarsed lauljad, keda teab terve maailm.
Need lauljad esinevad terve rahva asemel ja näitavad, et Eestis on oma kultuur, oma kombed ja laulutraditsioonid.

Kõik need asjad teevad eestlastest laulurahva.
Eesti on väga väike riik, aga riigi süda on suur ja soe, sellepärast, et laul aitab inimestel elada!
Mitte lihtsalt elada, aga elada naeratusega.

Mis teeb eestlastest laulurahva?
See on väga huvitav küsimus minu jaoks.
Aga vastus on lihtne.
Eesti rahvas teeb ennast laulurahva.
Nad laulavad, võtavad osa erinevatest võistlustest ja teevad seda enda jaoks!





Tänapäeva maailmas väga palju räägitakse ökoloogiast, keskkonnakaitsest ning probleemidest, mis on seotud loodusega ning meie eluviisiga.
Tean ikkagi, et need probleemid on väga olulised, aga ise sellele ei raiska mina palju oma aega.

Tänapäeva inimene säästab iga päev!
Peamiselt säästetakse aega.
Kui õnnestub, siis raha.
Igal sammul ja pidevalt.
Säästev mõtteviis?
Vaieldav kui mitte ütelda: kaugel sellest!

Roheline mõtteviis on meil kõigil südames - kõik me oleme nõus, et loodust tuleb säästa.
Et energia saab otsa.
Et keskkond on oluline, aga tänapäeva inimesed ei taha niimodi elada.

Ajalehes Postimees lugesin mina mitu nädalat tagasi ühe artikli, kus räägitskse ühe perekonna öko elust.

Palju sellest jäi minul arusaamatult.
Vastu pean tunnistama: ideed on ju toredad, ehkki mitte originaalsed, ja kasu nendes on vähe.
Mina elan nagu tavaline noor inimene, aga paljud meie aja noored ei mõtle sellest, mis ootab meid järgmisel või ülejärgmisel aastal.
Me elame ühe päevaga ja mina tõsiselt ei saa aru kuidas elada teisiti.
Näiteks, miks ma pean kasutada ümbrikud veel mitu korda, või miks pean valida kauplusest õlut, mille maitse minule üldse ei meeldi, kuid see on parem ainult sellega, et selle tranporteerimiseks on vaja vähem bensiini.

Kaupluses mina ei mõtle sellest missugust vihikut ostan, aga valin seda, mida minule rohkem meeldib ja soobib.
Sama asi on toiduga.
Valin just need toiduained, mis tahan, ning ei mõtle kust on need toodetud Austraaliast või Itaaliast, mul lihtsalt ei ole aega mõelda sellest miks kartul on parem kui riis, mõtlen vaid sellest, mida on lihtsam valmistada.

Ausalt öeldes meeldivad minule rohkeem meetodid, mis prakteeritakse Euroopas ning Ameerikas.
Seal inimesed teavad ökoloogiast ja hoolitsevad selle eest rohkem kui siin.
Need sorteerivad oma prüügi, ega need, ei ole nii  hullud, et osta midagi ilma pakendit, sest pakend on tehtud naftast.
Võiks olla mina olen liiga noor selle jaoks, et niimodi elada, kuid minu perekonnas keegi sellega ei tegele.
Näiteks, pudelid, mis kogunevad kodus kuu joolsul toome automaadile ning autot peseme ainult pesutänavatel - see on normaalne.
Me ei tegele sellega  rohlem, sest kõik ökoloogiaga seotud probleemid tekkisid mitte täna, ja mina lihtsalt ei usu, et minu tegevus midagi muutub.

Lõpuks saan öelda, et tänapäeva inimesele tuleb iga kord valida mida säästa, kas energiat, vett või oma aega.
Kahjuks ei ole võimalik võta poest nii palju kilekotte, sõida jalgrattaga, tarbida ainult kohalikke tooteid, hoida kokku elektrit, vett jne.

Lugesin Internetist arvamust, et meie aja teadlased räägivad, kirjutavad ökoloogiast liiga palju, et inimesed on juba sellest informatsioonist nii väsinud  Kuid see teema on meie ajal populaarne, proovivad mõned oma elustiili muutma, ega neid on vähe, ja ei muuta nende tegevus mitte midagi.

Me oleme juba harjunud oma eluviisiga ning oleme liiga laised, et hakkama teistmoodi mõtlema ja elama.

Niimodi on mugavam.
Mina elan ainulad üks kord, selle pärast lihtsalt ei taha oma elus midagi muuta!




Mõlemad ülikoolid, nii Vilniuse, kui Tartu, on kaks vanimatest ja kuulsaimatest ülikoolidest Ida-Euroopas.
Vilniuse ülikool on asutatud 1579. aastal ja Tartu - 1632. aastal.
Mõlemal on väga vastuoluline ajalugu.
Palju kordi nad olid olnud tõusnud, alla käinud, elustunud ja suletud.

Ma õpin eesti keelt Vilniuse ülikoolis.
Eelmisel semestril mul oli võimalus Tartu ülikooli õppima minna üheks semestriks, sellepärast saanneid võrrelda.
Mõlemad ülikoolid peaksid olema sarnased, aga nad on täiesti erinevad.
Vilniuse ülikool töötab vana süsteemi järgi, bakalaureusõpe on neli aastat ja magistriõpe on kolm aastat.
Aga Tartu ülikoolis on tehtud reform ja bakalaureusõpe kestab kolm aastat, ja magistriõppes üliõpilased õpivad kaks aastat.
Mis süsteem on parem, raske öelda.
Vilniuse ülikoolis üliõpilased õpivad kauem, aga rohkem süvitsi.
Kuna nende õpingud kestavad kauem, siis üliõpilased ei saa täisajaga tööd teha ja raha teenida.
Tartu ülikoolis õpingud kestavad lühemalt, aga nad on intensiivsemad ja kuid mitte nii ammendavad kui Vilniuse ülikoolis.

Mõlemad ülikoolid asuvad vanades ja ilusates hoonetes, aga Tartu peahoone on väga hele ja ilus võrreldes Vilniuse ülikooli peahoonega.

Filoloogia osakonna auditooriumid on remonditud ja varustatud uutega õppevahenditega.
Seal üliõpilased peavad rohkem iseseisvat tööd tegema.

Näiteks, kui ma õpisin morfoloogiat Tartu ülikoolis, kodus pidin teooriat lugema ja loengutel praktiliseid harjutusi tegema.
Mu arvates, see on väga hea süsteem, sest kui tekib mingi küsimus, sellele võib vastata õppejõud ülikoolis.

Auditoorne töö oli üsna huvitav.
Tegin palju harjutusi, mis olid väga erinavad: mõned olid raskemad, mõned - kergemad.
Õppejõud olid abivalmid ja sõbralikud.
Nad suhtlesid üliõpilastega väga soojalt, palju teravmeelitsesid.
Aga samal ajal pidime õppima väga intensiivselt.
Väga sageli kirjutasime kontrolltöid, kaks korda semestris kollokviumit.
Aga kui kõvasti õpid, sessioonit sul ei ole - õppejõud arvestavad sinu tööd semestri ajal.
Ma arvan, et see on õige seisukoht eksamitesse ja kogu õpingutesse, sest kui ma olen õppinud kogu ajal, siis ma juba kõik oskan, mida pean oskama.
Eriti see kehtib sellel juhul, kui õpitakse keelt.

Vilniuse ülikoolis filoloogia osakonnas süsteem on täiesti erinev.
Esiteks me peame istuma auditooriumides, mis on väga halvas korras.
Paljud ei ole remonditud, mõned isegi haisevad hallituse järele.
Ainult mõned auditooriumid on remonditud ja sobivad õppimiseks.
Kuid tingimused on kehvad, õppejõud on head oma ala spetsialistid.
Paljud loengud on kasulikud, aga ka võiks olla rohkem iseseisvat tööd.
Ei ole mõtet loengutele minna, kui võid kodus materjali läbi lugeda ja siis juba loengutel harjutusi teha.

Õppejõud on väga õnnelikud, kui üliõpilased küsivad midagi nende käest.
See on pisut naljakas, sest sagedamini mitte keegi mitte midagi ei küsi.
Ma arvan, et niimoodi on paljudes ülikoolides.

Vilniuse ülikoolis ei saa kõrvaleriala võtta, kõik loengud toimuvad esimesest nädalast kuni viimaseni.
Ei saa ka soovitavaid aineid valida.
Tundub, et kord Tartu ülikoolis ei ole nii range.
Aga vist see on lihtsalt niisugune mulje.

Tartu ülikoolis ma õppisin koos kohalikute üliõpilastega.

Ainult paar loengut toimus vahetusüliõpilastega.
Peaaegu kõik mu kaasüliõpilased olid venelased.
Kõigepealt oli väga raske nendega suhelda, sest nad rääkisid omavahel ainult vene keeles, aga päris mõnda aega ma hakkasin vene keeles rääkima ja rohkem suhtlema.
Tudengid olid väga sõbralikud ja ei olnud nende vahel mingit pinget.
Mitte keegi ei kadestanud üksteist heade hindade pärast.

Õhkkond oli tõesti väga mõnus.

Mulle tundus, et Tartu ülikoolis ja mitte ainult ülikoolis suhted eestlaste ja venelaste tudengite vahel on päris keerulised.

Nad koostavad kaks erinevat kogukonda.
Vilniuse ülikoolis on üks sõbralik kogukond.
Kõik suhtlevad omavahel ja see ei sõltu sellest, kes sa oled: poolakas, venelane või leedukas.
Mitte keegi ei hakka mõtlema, et oled halvem inimene, sest sa ei ole leedukas.

Eestlased on väga tagasihoidlikud ja ujed.
On väga raske nende hulgast sõbrad üles leida.
Ma proovisin kuidagi eestlastega suhelda, aga mõnikord see oli lihtsalt võimatu.
Nad on nii ettevaatlikud, et mõnikord tundub, et eestlased tõesti väga külmad ja ebasõbralikud inimesed.
Aga ma usun, et niimoodi ei ole ja see on vale mulje.

Nagu juba alguses olin öelnud, Tartu ja Vilniuse ülikoolid on väga erinevad.
Mõlemal on oma eelised ja puudused.
Nii Vilniuse, kui Tartu ülikoolis on mõnus õppida.
Nendel on oma vaim ja mõlemas midagi võlub.
Olen õnnelik, et on olnud selline meeldiv kogemus õppida Tartu ülikoolis.

 
                 



Ma olen sündinud XXX, keset Soome.
Olen oma vanemate ainukene laps, sest mul pole õdesid ega vendi.

Vanemad läksid lahku kui ma olin kolmeaastane ja mina jäin kahekesi emaga.

Sellepärast meil ongi emaga väga hea suhe, aga oma isa ma peaaegu ei tunne.
Mu ema on käinud kaubanduskooli ja töötab sekretärina.
Kui ma olin kaheksa aastane, hakkasin klaverit mängima.
Olin palunud ja kerjanud, et saaksin minna muusikakooli klaverit õppima, ja lõpuks ema laskis mulle minna.
Olin üliõnnelik!
Sellest kuulub emale suur tänu, kuna mulle ikka veel meeldib klaverit mängida.
Kaheteistaastasena hakkasin veel flööti mängima ja käisin muusikakoolis tava kooli lisaks kuni keskkooli lõppuni, olgugi et vahepeale mind üldse ei huvitanud muusikaga tegelda.

Aastal 2000 lõpetasin keskkooli ära ja otsustasin minna XXX ülikooli vene keelt õppima.
Läbisin vastuvõtueksami ja kolisin XXX loodusrikase meelega.
See oli esimene kord minu elus, kui elasin üksi.
See sügis oli raske, sest elasin võõrases linnas ja kõik oli minu jaoks uut.
Õnneks sain tuttavaks toredate inimestega ja mulle meeldis õppida.
Linn mulle eriti ei meeldinud, sest olin harjunud suuremas linnas elama.
Talvel seal ei olnud midagi huvitav teha, aga suvi oli teine lugu, sest suvel linn oli täis turiste.
Suve alguses ikkagi kolisin linnast ära ja elasin selle suve ema juures.
Sügisel läksin Venemaale, Peterburisse vahetusõpilaseks.

Peterburis mulle väga meeltis!
Armustasin seda linna ja mõtlesin, et ei taha sealt ära minnagi.
Esimesed kolm nädalad elasin ühiselamus, aga siis kolisin ühe vana naise juurde.
Mul oli oma väike tuba ja köögis tegin ise endale süüa.

Mõned asjad Venemaal oli kummalised minu jaoks, aga siiski vene eluviis ja kultuur mulle meeldis.
Mulle meeldis metrooga sõita, vaatada metroojaama eskalaatoris inimesi ning lugeda metroos ajalehte sõidu ajal.
Mulle meeldis ka käia turul ja osta hapukurke ja õunu lõunamaalaste müüjade juurest.
Mulle meeldis jalutada Nevskil, käia Mariinski teateris kontsertedel või lihtsalt istuda kohvikus sõbradega.
Võib - olla.
Peterburi aasta on olnud mu elus siiamaani kõige õnnelikum ja muretum aeg.

Elasin Venemaal üheksa kuud, ja ruttu peale seda läksin Inglismaale tööle.
Töötasin seal väikeses külas kaks kuut.
Mu tiitel oli assistent, aga tegelikult tegin igasuguseid asja.
Vahepeale töötasin arvutis, vahepeale koristasin, käisin poes või keedasin kohvi.
Õhtuti käisin jooksmas mööda kitsaid teid või kanaali peenarel lammaste hulgas.
Töökaaslased oli sõbralikud, aga häid sõpru mul Inglismaal ei olnud ja mõnikord tundsin end üksikuks ning kurvastasin natuke.

Selle aasta augustis tulin tagasi Soome ja kolisin XXX.
Jätkasin oma õpinguid seal.
Linnas mulle väga meeldis elada ning õppida.
Leidsin sõpru ja harrastusi ja hakkasin ka tööl käima.
Soomes on raske leida endale tööd, aga mina hakkasin koristama büroodes paar korda nädalas.
Kaks aastat elasin linnas, aga siis otsustasin, et lähen Tallinnasse vahetusõpilaseeks.
Linnas sain tuttavaks eesti tüdrukuga, kelle vanemad elasid Tallinnas ja olid nõus mulle toa üürile anda.
Praegu elangi nende juures Lasnamäel ja õpin Tallinna pedagoogika ülikoolis vene keelt ning eesti keelt kuni kevadsemestri lõpuni.

 
                 
                 



Filmi "Minu Leninid" tegevus toimub ajal, millal Saksamaa valmistas end ette tulevase sõja jaoks, Venemaal aga üsna rohkem ja rohkem kasvas võitlus tsarismi ja sotsiaaldemokraatia vahel; kino on pühendatud Aleksandrile Keskküla ning tema suure elueesmärgile ehk Eesti Suurvabariigi ülesehitamisele.

Keskküla oli noor ja haritud mees, kes mitte ainult suudas välja teenida saksavalitsuse usaldust, vaid temast sai ka "hea" V. Lennini sõber.
Tema esmaplaan oli päris hea: ta aitab Lenenile, et tema ning sotsiaaldemokraatid hakkaksid tulevikus Venemaad valitsema, selle aitamise vastu Lenin peab Eestimaale vabaduse kinkima.
Aleksender otsis välja mehi, kes särnasid bolsevikide liidriga, Lenenile aga selgitas, et see on ta elu kaitsmise jaoks.
Ta koolitas neid välja, et nende käitumine oleks Lenin omaga sarnane, Sotsiaaldemokraatide liider aitas protsessile.
Hiljem Keskküla mõistis, et bolsevik ei kavatsegi Eestimaale sõltumatuse kinkida, tema peas sündis teine plaan ning Aleksander asetas Lenini koha teisikuga nimega Vanja, Lenin uppus meres.
Pärast hakkasid Venemaad valitsema need teisikud.

Filmis mulle meeldis, kuidas autor A. Keskküla kaudu näitas tõelist patriotismi.
See sangar riskis eluga oma eesmärgi jaoks.
Ta pühendas sellele terve elu, isegi naine ja laps ei olnud talle nii olulised kui tema tugev ning omakasupüüdlematu isamaa-armastus, usk sünnimaa hea tulevikusse.
Niisuguseid kangelasi on väga vähe tänapäevases kinematograafias, praegu noorte inimeste seas patriotism ei ole nii populaarne, mõned isegi seda tunnet häbenevad.

V. Lenin näidati jõhkra, taktitundetu ning rumala joodikuna, kelle lemmikud meelelahutused olid lõbutüdrukud ning kaklused kusagil baaris.
Lõppus tema asemele tulid teisikud, nad olid endised vargad, kaltsakad, mõrtsukad ja muud ühiskonna "madalad osad".
Võib olla ma mõistsin filmi idee valesti, aga arvan, et autori jaoks Lenin oli kõikide inimpattude kehastus ning tema teisikud olidki need pahed.
Ta oli nii nõrk, et lõppuks läks segi.
Rezissööril ning Lenini mängival näitlejal õnnestus näidata tõelist hirmu, pettumust, abitust ja tähtsusetust inimese silmides ja käitumises too episoodi kaudu, kus Lenin tabab oma kohal teisiku, kelle kõik peavad tõeliseks ning temas ehk õiges Lenenis näevad teisikku, kes lihtsalt on hull.
Ei tea miks, aga see lõik jai kuidagi hingesse.

Selline on Lenin lavastaja jaoks, minu oma erineb rezissööri kangelasest.
Ma kogu aeg kujutlesin teda ette targaks ning hea haridusega meheks, kes armastas Venemaad, mitte vähem, kui A. Keskküla oma sünnimaad.
Ta oli monopolijate ülemvõimu, kapitalismi hundiseaduste, töötajate ekspluateerimise ning ühiskondliku ebavõrdsuse vastu.
See aastate välja kujunenud arvamus kunagi ei luba mulle nõustada bolsevikide ning nende liidri piltidega, mis filmiautor oma teoses näitas.
Temana joonistatud klounid kunagi ei suudaks moraalselt ega füüsiliselt revolutsiooniga Venemaal toime tulla, korralikult organizeerida seda ning suured rahvamassid enda järel liikuma panna.
Jah, nende poliitika tõepoolest ei läks lähi ilma inimsurma ning vereta, aga tool ajal riigis oli kriis ja nälg, Nikolai II ei olnud võimeline sellega läbi saama ning tema valitsuse ajal sunnade arv ei olnud vähem, kui bolsevikide juhtimisel, keegi pidi teda asendada, kui poleks seda teinud sotsiaaldemokraatid, siis saaks sellega hakkama mingi teine võim.

Mul tekkis üks küsimus, kui seda lindi vaatasin: miks keegi ei filmi midagi reaalsest tänapäevasest elust (või ta lihtsalt ei pääse eetrisse), kus ebameeldiv on vaatlema "uppuvaid luksuses" poliitikuid, kes pidevalt tõstavad endale niigi liiga suured palgad, kui samal ajal need pensionäärid, kes ära andsid oma nooruse, jõudu ning tervise Eestimaa peale, on sunnitud sorima..
pügikastides, et kuidagi kopikates välja elada, mis riig neile lahkelt eritab?
Vahepeal on isegi vastik kuulata raadiost sellest, kui tetavad, et keegi poliitikute seast varastas või mängis kasinos mingi miljoni maha, lendas puhkusele kusagile Kanaari saartele riigiraha eest jne, aga järjekordses lastehaiglas ei jatku finantsvahendeid aparaadile, mis päästaks tuhandeid laste elu.
Need on ainult mõned ühikud ebaõigluse hulgast, mis toimub praeguses.

Mõnikord mul tuleb selline mõtte, et tänapäeva kinematograafia, mis räägib Nõukogude ning bolsevikide ajast, on mõeldut selleks, et inimesed istuksid ja arutleksid , kui halb elu siis oli, ega keegi ei vaadaks, kuidas praegu asjad on.
Näljakas on see, et aastade pärast, kui võim muutub hakkavad tänapäeva elust ainult halba rääkima ning head, mis praegu enam vähem on, salajas hoidma, aga fakt jaab faktiks: pole tähtis milline poliitiline võim valitseb, ühed kogu aeg elavad teiste arvul, kõige sagedam need teised on ausad ning lihtsad töölised.
Olukord, millal kõik elaksid õnelikkult on võimalik ainult paradiisis, aga paradiis maa peal on võimatu.
Võib olla Lenin ei olnud ideaalne, kusagil isegi julm, aga see veel ei ole põhjus, et temast veiderdajat teha, tuleb kuidagi ebaviisakalt välja.
 
                 
                 
 



Esialgu, tahaksin märkida, et peaaegu mitte ühelegi küsimusele ei saa kindlalt vastada.
Ja eriti ajalugu on see suund mille üle on alati tekkinud arusaamatusi.
Aeg-ajalt ilmuvad uued faktid ja muudavad meie ettekujutust möödunust.
Kuid on olemas veel selline asi nagu faktide tõlgendamine.
Sellest hakkab ajalugu palju keerukamaks muutuma, kui see tegelikult on.

Erinevatel ajajärgudel seletatakse ajalugu erinevalt.
Mõned faktid avanevad ja mõned püütakse hoopiski varjata.

Oluline on ka see, kes nende tõlgendamisega tegeleb.
Huvitanu külje puhul hakkab juhtunud palju subjektiivsemalt kõlama, kui mittehuvitanu külje puhul.

Ma ei hakka siin näiteid tooma, sest neid on nii palju, et kahelda minu sõnade õiguses on mõistetu.

Mis puutub minusse, minu haridustase ja minu teadmised ei anna mulle veel võimalust oma enda arvamusele.
Seepärast muutubgi see tihedamini, kui tuule suund.
Asjadu teeb raskemaks see, et ma sündisin ühes riigis (NSVL-is) ja elan juba teises (Eesti Vabariigis).

Lapsepõlves lugesin raamatuid toredast vanaisast Lenist, kus igal leheküljel olid fotod, kus tema ümber on lapsed.
Lugesin läbi tohutu palju nõukogude kirjanikude raamatuid, kus olid kiidetud Nõukogude ideaalid.
Ja ma nägin maailma niisugusena, nagu mind õpetasid need raamatud, nagu see oli kasulik riigi juhtidele.
Ja mul polnud aimugi, et see, millest ma sealt loen on vaid üks tõsi, tegelikult, on neid palju rohkem.

Praegu tutvungi tasapisi nende teiste tõedega, mis enne minu eest varjatud olid.

Vaatasin filmi ,,Minu Leeninid" suure huviga, kuigi nagu alati kahtlusega.
Tegelikult, ei usu ma filmi peamise ideisse, et Leenineid oli mitu ja kõik toimunud polnud mitte ainult ühe inimese tegu.
Revolutsioon ei toimu ühe ainsa inimese üritustel - see pole isegi teoreetiliselt võimalik.
Sellepärast pole üldsegi oluline kui palju neid Leenineid oli, sest Leenin ise ei teinud revolutsiooni Venemaal, ta vaid kasutas olukorda oma huvides.

Selleks, et midagi sellist nagu rahva revolutsioon toimuks, peab olema suur hulk huvitanuid, kellel peale huvi oleks ka võim seda protsessi reguleerida.
Ma räägin sellest, et revolutsioon ei toimunud mitte ainult tänu A. Kesküla üritustele või bolševikide tegevusele või Saksamaa rahalisele toetusele.
Venemaa oli oma ajaloo sellel perioodil, millal kõik juhtunud oli vältimatu.
Liiga paljud olid huvitatud Venemaa võimu nõrgendamises ja isevalitsuse kukutamises.

Mis puutub A. Kesküla tegevustesse, teda ei saa milleski süüdistada, ta vaid püüdis iga võimalusega oma riigile iseseisvust saavutada.
Kuigi filmis on see kuidagi naljakalt esitatud.
Tundub nii, nagu kõik teised olid lollid (Lenin, Saksamaa saatkond), aga Kesküla oli üks ainuke terve mõistusega tegija, tänu kellele toimuski revolutsioon Venemaal.
Minu arust, nii Leenin koos oma kaastegijatega nii sakslased ei võinud olla nii naiivseteks, nagu neid filmis esitati, sest siis kõik juhtunud oleks võimatu.

Tõsiselt öeldes, mulle tundus, et kogu see film oli nagu lapsemäng revolutsiooni ja sellel polnud mingid pistmist reaalsusega.
Kuid see ei tähenda, et see ei pakunud mulle huvi.




Kui õppisin veel gümnaasiumis, jutustasime kahe sõbraga reisimisest ja tuli ilmsiks, et me kõik tahaksime interreiliga reisida.
Alguses oli see ainult unistus, aga hiljem hakkasime seda teoks teha.
Otsustasime, et me reisiksime kevadel 2009, kohe kirjalikud küpsuseksamite järele.

   Vebruaari lõpul ehk üks kuu enne reisile lahkumist teime reisiplaani.
Meie reis oleks 12 päeva pikk ja koosneks visiitidest neljasse euroopa linna: Berliini, Prahasse, Krakovisse ja Varsavisse.
Broneerisime hotellid/hostellid, ostsime lennupiletid ja Interraili passid ning otsisime teadust linnade vaatamisväärsustest.

   Varahommikult 31.
3. sõitsime lennukiga kõigepealt Helsingist Düsseldorfi, sest see oli odavam alternatiiv kui Berliini lendamine.
Düsseldorfist läksime otse rongiga Berliini.
Rong oli väga hea ja oli tore vaadelda ilust maastikku rongiaknast.
Saksamaal oli juba hiliskevad!

Rong saabus Ostbahnhof’i, mis asus lähedal meie hostellit.
Esimesel päeval jalutasime ümber Berliini idaosa: käisime Alexanderplatzil, teletorni ja punase raekoja juures, Maria kirikus ning ühel kalmistul.

Järgmisel päeval traavisime ümber kogu Berliini.
Käisime Charlottenburgi lossis, muuseumides ja Brandenburgi värava juures.
Jalutasime ka Saksa riigikogu juurde, aga kahjuks meie ei sisse pääsnud, sest oli see kinni just sellel nädalal.
Ronisime siis üles Võidusambasse Berliini vaadelma.

Päeval käisime veel mitmeid vaatamisväärsusi imestamas, sisseoste tegemas ning risti-rästi U-Bahniga ja S-Bahniga sõitsimas, aga õhtul olin lubanud kohtuda ühe saksa perekonnaga, kelle majas olin elanud kuu jagu 2 aastat varem.
Nendega rääkisin ainult saksa keelt.

Kolmandel päeval käisime veel vaatamas Berliini müüri - või seda, mis sellest on järel - enne kui hakkasime rongiga Tsehhi poole ja Prahasse sõitma.
Rong sõitis läbi Dresdeni ja piki Elbejõeäärt.
Maastik oli jälle tõesti uhke!

   Aga kui uhke oli Praha!
Sõitsime metrooga ebaesteetiliselt raudteejaamalt kesklinna, ning kui taas maapinnale tõusime ja nägime kõik need peened ehitised - see ilu pimestas mu silmi!
Ilm oli ka ilus ja soe, umbes 20 kraadi.

Mulle meeldib art nouveu -kunstistiil, seetõttu läksime esimeseks Alphonse Mucha muuseumi.

Käisime ka vaatamas kõiki kohustuslikke vaatamisväärsusi, näiteks Karli silda, Viituse katedraali, raekoja kella ja John Lennoni seina.

Esimisel õhtul vaatasime hotellis televiisorit ja panime tähele, et igal kanaval räägiti Barack Obamast.
Me ei saanud hästi aru tsehhi keelest, aga õnneks oli siin ka inglisekeelne kanal.

Üllatus oli suur, kui saime teada, et Obama peaks kõnet Praha vanalinnas järgmisel hommikul ja kõik inimised oli teretulnud seda kuulma!
Me ka tahtsime tingimata minna kuulma Obamat, aga kahjuks magasime sisse hommikul ega meil olnud enam piisavalt aega, vanalinna sõitada.
Peale selle oli vanalinna platsi kindlasti juba viimase kohani täis.
Vaatasime Obama kõne siiski otsestriimina arvutil.
Kuigi Obama ei oleks olnud meiega üheaegaselt samas linnas, oli Praha meie reisi haripunkt, (vähemästi mul) sest see oli nii ilus ja hurmav kõskeuroopa linn.
Prahas ostsin Krtek mänguasja kingistuseks oma õele.
Krtek on tsehhi lasteprogramm ja õega oleme mõlemad suured Krtek fännid.

   Kui olime kolm päeva Prahas veenud, suundusime öörongiga Poola poole.
Hommikul saabusime Krakova raudteejaama, kus meid ootas meie sõber Magda.
Ta on pärit Poolast, aga elas Soomes tema kogu lapseea.
Ta töötaks meie giidina Krakovis ja Varsavvis.
Magdast oli palju abi, sest poolakased ei oskanud rääkida palju inglise keelt.
Krakovis jalutasime vanaslinnas, Waweli linnamäel ja turul.
Teisel päeval kontsentreerusime süngesele ajaloole: läksime Auschwitzi koonduslaagrisse.
Auschwitz oli väga mõjuv koht.
Visiit pani mind mõtlema, et kuidas võibgi inimene nii julm teise inimese vastu olla!

Juhuslikult nägime seal ka, kui rühm koonduslaagri ellujäänud tõi lilli "surmamüüri" ette.
Kolmandel päeval külastasime veel Wieliczka soolakaevanduses, siis läksime Poola pealinna ehk Varssavisse.
Seal lonkisime kesklinna ja vanalinna peal.
Varssavi oli imelik linn, sest selle kesklinnas kasvas juba palm!
Sest oli lihavõttepüha, nägime ühel õhtul suure piduliku rongkäigu.

Viimasel päeval Varssavis käime kuninglikus pargis ja jõusime veel saada trahvid piletita sõitmise eest enne kui läksime tagasi Soome.

   Selline oli meie seiklus Euroopas.

Reis läks üle ootuste hästi, ja tahaksime ka kõig üheskoos veel vähemalt korra Euroopas reisida.
Või võib-olla lähemegi rongiga läbi Siberi Aasia poole!

 
                 
                 
 

              
                 
Üritasin üks päev õpetada minu eesti sõbrale soome keelt, kui ta saabus minu juurde, aga ta ei tahtnud õppida.
Ta mõtleb, et Soomes võib elada ilma, et oskaks soome keeles rääkida.

Tal on palju eesti sõbru ja nendega ta tihti kohtub, aga ta saab aru soome keelest väga hästi, ise ainult ei räägi.
Soome grammatika on nii keeruline, et saan hästi aru, kui ta ei taha üritada soome keeles rääkida.
Vaja oleks küll soome õppida, kui tahaks siin elada.
Hoopin, et ta saab motivisiooni tulevikus.
Mida enam inimene oskab eri keele, seda huvitavamaks käib elu, räägitakse, et maailma pilt suureneb ja avardub.

Mulle meeldivad inimesed, kel on kustutamatu soov õppida midagi uut.
Võõra keele arusaamist on tavaliselt kergem kui rääkimine võõras keeles, aga see läheb ka minema parem, kui viskub situatsioonisse=heittäytyä tilanteeseen?
ja ei mõtle vigu.
Ma imetlen inimest, kes läheb uute asjadega julgelt kaasa.
Kahjuks tundub, et elurõõm mõnedel inimestel väheneb, kui saab täisealiseks, aga see ei vähene kõigil.
Õnneks on veel inimesi, kel elurõõm säilib.
Huumor vabastab ja aitab, kui elu liiga raskeks käib.

    
 
                 
                 
 

              
                 
oma meelehärmiks pean tunnistama, et mul tõusis eile palavik ja just praegu mul on vägä paha olla.
Loodan, et seisund läheb paremaks enne homset eesti keele tundi, aga kui nüüdne olukord ei muutu, nii ma ei jaksa võibolla kolmapäeva õpetusest osa võtta.
Jään ometigi kõige paremat loota!

Saadan ka siin samas oma kodukirjandi möödunud jõuludevaheajast.
Vabandust, et jõudsid seda nii kaua oodata.

T. ---   Minu jõulupuhkus  Nagu igal aastal sõitsin ka sellel jõulupuhkusel oma vanemade juurde Ida-Soome.
Jõudsin kohale kolm päeva enne jõululaupäeva.
Õhkkond oli väga pingeline: Ema jooks kiirete sammutega majas ringi ning ohkis aegajalt.

Ema närvilisus väsitas isa, kes põgenes oma töötuppa - äkki tal oligi hirmpalju tööd, millega pidi enne jõule valmis saama.
Kuna nooremad vennad tundsid asjalood, ei nähtud neid päeviti peaagu mitte kunagi kodus.
Niisiis olin väga oodatud külaline.
---- on tubli tüdruk, ta annab emale abi.
Ja mina andsin.

Tegime karjala pirukaid, küpsetasime magustoite, valmistasime salateid, koristasime tube, ehtisime maja, viisime sõprade juurde kingitusi, jooksime, naersime, laulsime... Tõtt öeldes oli see päris tore aeg.
Aga kui koitis jõulu esimene püha, olin surmani väsinud.

26. detsembril oli mul juba ema juttudest ja terve pereelust kõrini: Olin halvatujuline ja norisin tüli, raamatud ei pakkunud huvi, väljas oli liiga külm kuid toas liiga kuum, kuigi liigne šokolaadisöömine ajas mind juba oksele, ma ei olnud võimeline seda lõpetama.

Ainus asi, mis tõsiselt meeldis mulle, oli lamada televiisori ees ja vaadata ameerika filme.
Õnnekombel elab minu õde oma perekonnaga meie vanemade lähedal, mistõttu läksin oma reisiasjadega tema juurde.
Seal viibisin ühe nädala ja mängisin enamasti suurepärase Elsaga, kes on minu ristilaps.
Poolteiseaastase Orvokki aval selts ja Larissa ning tema mehe Jaakko koju hooletu atmosfäär rahustas mind.
Kuna ma ei pidanud oma vanemade juures pidevalt elama, normaliseerusivad ka suhted ema ja isaga.

 Tõepoolest oli Ida-Soomes veedetud vaheaja lõpupool väga meeldiv.
5. jaanuarihommikul sõidutas isa mind oma autoga raudteejaama.
Jätsime isaga hüvasti ja astusin rongile.
Mul oli hea meel.
Küll on tore, et saab oma perekonnaga aega viita, aga on ka ju ikka vaimustav üksi elada!
              
 
                 
                 
 

              
                 
Ma ei ole varem Saksamaal käinud, aga möödunud nädalal käisin Essenis.

Essen asub Lääne-Saksas ja on soome tüdruku arust suur linn - umbes Helsingi suurune.
Essen on olnud söekaevanduse linn, aga tänapäeval seal pole enam kaevanduseid ega tehasekorsteinid, vaid ainult klaaspilvelõhkujad.
Ilm on seal sellegipärast veelgi saastunud.
   Olin Essenis neli päeva ja sõitsin sinna koos kolme soomlasega.
Lendasime esiteks Tamperest Helsingisse ja siis Helsingist Düsseldorfisse.
Düsseldorfist sõitsime taksoga Essenisse, kus kohtusime meie saksa tuttavatega.
Nad oli plaaninud meile programmi kogu reisi ajaks.
Saime kokku ka vene gruppiga.
Meie reisi kavatsus oli plaanida rahvusvahelist ühistööt soome, saksa ja vene rühma vahel.
Korraldame kõik tegevust lastele ja noortele.
Nagu näiteks mina tegutsen loodusorganisatsioonis.
   Esimesel päeval, mis oli esmaspäev, tutvusime laste loodusmajja ja amatööriteatrisse.
Käisime ka Esseni raekojas, kus üks Esseni kolmest linnajuhatajast ütles teretulemast ja pidas kõne.
Tegevuskavas oli ka linnaringsõit.
Teisipäeval käisime Esseni noorte keskuses.
Kolmapäeval mina käisin Villa Hügelis, inglise mõisas, kus hetkel oli kunstinäitus.
Nägin seal Picasso, Dali, van Goghi ja mitme teiste minu armastatude kunstnikude maale ja olin väga liigutatud.
See oli suurepärane näitus ja uhke maja ka inglise aeaga.

Õhtul oli veel aega poodides ja söömas käia.

   Olen taimetoitlane ja märkasin, et sakslased armastavad vorsti ja õlut ning nad armastavad nende suured ja nobedad autod.
Õlu meeldib mulle ka päris hästi (eriti sest et see, ning kõik toidud ja joogid, on Saksas palju odavamad kui Soomes), aga vorsti ma ei söö.
Siiski on itaalia köök Saksas väga populaarne ja siis sain mina ka pastat, pitsat ja tomatisupi süüa.

   Kahjuks ma ei oska saksa ega vene keelt sest ma ei ole neid koolis või ülikoolis õppinud.
Aga Essenis õppisin natuke saksa keelt - kuidas öeldakse "Tere hommikust!
" ("Guten morgen!").
Need oli kõige üldisem sõnad mida kuulsin saksa keeles ja mist aru sain.
See oli ka enam-vähem ainus asi, mida oskasin saksa keeles öelda nii et siis kui me ei inglise keeles rääkinud, rääkisin ma kätte ja jalgadega.
Sakslased räägivad alati sedaviisi, nii et ma arvan et see on osa nende kultuurist.
Saksa inimesed, kes kohtusime, olid ka alati lõbusad ja naeratasid palju.

   Kui sõnad saavad otsa, peab inimese kätte ja jalgadega rääkida.
Selline situatsioon võib juhtuda eriti välismaal.
Või on ka võimalik et zestid on ainult kõnest arusaamise saatjaks eesmärgitud.
Nagu näiteks Saksa lisaks on nad kasutatud Savos, kust mina ja minu vanemad on pärit.
Sakslased räägisid hästi inglise keelt, aga venelased räägisid ainult vene keelt.
Nendel oli oma tõlk alati kaasas.
Panin tähele, et sakslased tarvitavad samasuguseid väljendeid kui eestlased, näiteks mõlemad rahvad ütlevad "Ah soo" kui aru saavad mingist asjast.
Märkasin ka, et vene kultuuris kõned ja kingid on väga olulised inimeste vahelises suhtlemises.

 
                 
                 
 

              


Kui ma olin umbes kuueaastane, käisime oma perekonnaga Ungaris.
Oli soe suvi ja me läksime sageli Balatoni järve äärde ujuma.
Üldiselt rabelesime vanema õega vees ning ema ja isa võtsid päikest, aga ühel päeval juhtus mingit erilist.

   Oli varane hommik, kui läksime randa.
Seal ei olnud veel mitte kedagi.
Õde jooks vette ja mina läksin loomulikult tema järel.
Jooksin vee äärde, aga jäin pea seisma.
Liival lamas pall ja see oli üsna üksi.
Mis siis tegin?
Hiilisin palli juurde ja võtsin selle endale.
See oli tore leid!
Minu õde armastas ka palli ja me hakkasime sellega mängima.

   Olime ehk pool tundi palliga mänginud, kui üks väike tüdruk tuli meie juurde.
Esiteks vaadas ta ainult aga natuke hiljem hakkas ta meile rääkimä.
Ta polnud soomlane ega me saanud aru, mis ta tahtis.

Siis osutas ta mind, siis minu õde ja lõpuks meie palli.
Arvasin, et ta tahtis võib-olla koos meiega mängida.
Mina naeratasin temale ja osutasin teda tagasi.

Tüdruk naeratas ka.
Siis viskasin palli oma õele, kes viskas selle tollele tüdrukule.
Tüdruk oli rõõmus.

   Mängisime kõik üheskoos mõnda-mõnda tundi.

See, et meil ei olnud ühist keelt, ei seganud kedagi.
Sõnad ei läinud vaja.

Meie väikesed kehad küll piisasid.
See oli nii hea päev!
Me ei olnud minu õega mitte ainult uue lelu leidnud vaid ka uue, huvitava sõbra.



Rahvusliku liikumise ajal, enne Eesti iseseisvaks saamist oli Eesti religioosne elu seotud kõige rohkem luterluse ka.
Iseseisvust toetasid geograafilised tingimused aga lisaks nähti et on olemas just luterlikule uskule põhinev, rahvusliku ärkamise teoreetikute poolt loodud ideoloogiline mõttekonstruktsioon sellest, millistel tingimustel Eesti rahvas vöis säilida rahvana.
Nähti, et rahvast ülal toetav jõu, mingi sugune enesstofooros võis põhineda vaid protestanlikule luterlusele.

Eesti luterlus ühise rahva usuna sai tähtsust tegelikult alles siis kui tekis konkurentsi uuete usuliste suundade vahel.
Angloameerika maailmast pärit babtism mida enne Eestisse jõudmist oli veel mõjutanud Rootsi väga sügavale juurdunud usuline rahvaliikumine saavutas Eestid üheksateistkümnenda sajadi lõpul ja tekitas ka Eestis nõ.
prii liikumise koncepti.
Teisest küljest vene õigeusukirikul oli juba oma traditsiooniline ühiskondlik seisund.
Ka Eestis sees otsiti õiget usulist lahendust mida pakkus muuhulgas Vennastekogudus mis oli iseseisev kristlik-pietistlik oikumeeniline osadusühendus ja mille õpetus põhines ka luterliku kirikuga samadel õpetuslikel alustel.
Selle tegevust peeti ikkagi kahtlaseks kuna liikumine rõhutas liialt inimese eest kannatada saanud Kristuse pilti.
Nõ Kristuse haavade verekultuur ja kannatusmüstika leiti demokratia suunas arenevas ühiskonnas liiga vööraks samuti nagu sakraalse kunsti ja kirjanduse välja tooma sõnum sellest, et inimene ei vabane Kristuse kannatuse eest iialgi vaid peab alati selleks midagi tagasi andma.
Teoreetikud leidsis et vaba ühiskonna liige ei või ohverdamist liigselt rõhutada kuna on vaja suunata ennast rohkem arengu poole.
Kristuse mõteline pilt rõhutas seda mida tema tegi inimese eest  ja samas esitas küsimuse millise vastuteene inimene teeb.
Rahvusliku ärkamise teoreetikud nägivad, et arenevas ühiskondlikus elus me võime olla vastuvõtjad ja sellest piisab.
Tagasi andmise dimensioon ehk küsimus mida mina omalt poolt teen  Kristuse eest võib ja peab jääma isiklikus.

Prii liikumise ajal moodustunud kogukonnad jäid üldiselt üsikonnale võõraks kuna nendel puudus nägemus sellest kuidas kogukond asetseks suhtes teiste ühiskondlikamate üheduste hulgas.
Teoreetikud kartsid et prii liikumine ohtlustab eesti rahvast sidudes tähelpanu ainult moraalsetele küsimustele.

Resursse ei oleks tohtinud annetada ainult usuliste toimigute jaoks kuna mujal ühiskonnas oli ka vaja käsi töötama, ajusid mõtlema ja inimesi sönumied edasi väljastama.
Saati aru ja taheti, et rahvas oli vastuvõtlik ka teistele kultuuriilmengutele.
Sakslaste poolt juhitud Vennastekogukonna heaks peab siiski ütlema et selle piiride sees said koolitust ka vähasema tähtsusega inimesed ja asja juurde käiski see, et naisi õpetati näiteks lugema ja kirjutama.
Naistel oli oma tähtis ülesanne õpetada teisi naisi ajal kui koolitamine veel ei olnud köigile käe ulatuses.
Samas siiski oli olemas oht et piiride sisse jäävad niin naised kui mehed suunavad oma pilgu kergelt argielust eemale, üleliigselt jumala poole.

Siiski, et luterlikul usul oli juba aastasajandeid pikad dogmaatilised juured tuleb näha, et piibel ja eesti luterlik jumala pilt on karmim kui näiteks saksa dogmaatikas.
Et inimesed hirmutada kas pöhikiriku või vaba liikumise juurde oli süü tunne märkatav põhjus miks valida oma vaimseks kojuks ja juhatajaks saksa traditsisioonist välja toodud kiriku õpetus.
Räägitakse süükultuurist mille sündi mõjutas paljult see kuidas sakraalseid tekste tölkiti eesti keelde.
Nähtav vahe on see, et saksa kulturis inimesed uskusid lisaks jumalale ka endasse aga seda usku ei tahetud tuua nii vabana eesti dogmatiikka.

Elava ja karmi ohu ees inimesed kelle paganusuklik taust ei olnud veel nii kaugel olid valmid ohverdama ennast.
Seda nõued esitas Vennaskogukond levitades nüüd siis paljude kirjaoskusega inimeste abil sõnumit karmist tulevikust nendel kes asja ees võlgu jäävad.
Peitades teadlikult ka seda et eestil oli tegelikult olemas oma - kuigi paganlik, aga siiski oma - folkloristika.
See sisaldas paljusid lahendusi elus eksinuile ja väljapääsusid oli olemas siiski, et eksinud sai oma karistuse.
Uue jumala ees ainuke väljapääs oli andestamine ja selleks võimeline oli siis ainult jumal ise.
Selle tulemusena sündinud süükultuur on põlvkondade vahetumise jooksul muutunud häbikultuuriks mis koormab edaspidiselt eesti luteri kirikud.
Taastatud iseseisvuse algul tekis inimestel suur huvi uuesti kiriku juurde tulla ja liituda kogokondade liikmeks aga juba nüüd, 20 aastad hiljem on selgelt näha et kirik ei suuda anda seda teenust oma liikmetele, mida nad vajavad.
Mis sii võiks olla kiriku tulevik?
Kas edaspidi teha oma talitusi pühapäevadel kas või tühjadele saalidele vöi kas oleks võimalik leida tee uuesti rahva hulka rahva kirikuks?
Seda lahendust ei leiagi nii kergelt ja kirik üle maailma piinleb sama moodi sekularisatsiooni käes.
Riho Saard ei oska ka anda vastust ja ta leiab et vastus tegelikult asubki igal ühel südames aga ta näeb ka et kirik vöiks vastuvõta ülesandeid mida ta siiamaani ei ole omaks võtnud.
Ta mainib et on olemas kaks piiblid ja kaks kirikud sõltudes sellest kes neid vaatab: kas akadeemiline usu uurija või vaimsetel põhjustel asja uuriv isik.
Kui ühendada nende kahe huvidering vöib olla kirkul võiks olla teistmoodi tuleviku pilt kui tänasel päval.

Kirik on jäämas ühiskonnas väga nähtamatule kohale aga on ka teisi asju mida mõni silm ei näe.

Siiski nad elavad edasi.



Kolm aastat tagasi käisin minu poisssõbra Juhoga koos Istanbulis, Türgi kõige suurimas linnas.
Olime seal viis päeva ja jõudsime palju kohti näha, aga Istanbul on nii suur linn, et võiksin seal veel mitu korda käia ja alati oleks uusi kohti kus käia.

   Elasime vanas linnas väikes hotellis.
Seal sõime hommikusööki ja siis lähime jalutama.
Jalutasime iga päev mitu kilomeetrit, vähemalt kaheksa.
Juba esimesel päeval käisime Sinises mošees, aga pärast seda me ei külastanud nii palju tavalisi turistivaatamisväärsusi, vaid meile rohkem meeldis jalutada ja näha tavalisi maju ja kuidas inimesed võõras linnas elavad.

   Võib ütleta, et Istanbulis on kolm ala: uus linn, vana linn ja Aasia pooline.
Kõig alad olid väga erillised.
Neid ühendasid sillad ja vanast linnasta Aasia poolele sõitsime laevaga.
See kestis ainult 15 minutit ja laeva läks iga kümne minutit pärast.
Aasiast jalutasime tagasi vanasse linnasse uue linna läbi.
Bosporuse üle sõitsime bussiga, ma ei tea kas seal sillal oleks olnud lubatud jalutada.

   Inimesed olid Istanbulis sõbralikud, aga kaupmehed ei mulle meeldinud.
Nad olid liiga agressiivsed.
Üks kord tänaval kaupmees üritas meile müüa parfüümeid.
Juho oli juba väga tüdinud kui kogu aega oli keegi kaupmees rääkimas ja ütles soome keeles:  -Teises kohas olid odavamad.

Ja siis vastas see kaupmees, ka soome keeles!

-Mitu palju maksas?

-Kolm oli kakskümment liira.

-Minult saad nelja samal hinnal!

Ja kõig soome keeles, keskel Istanbuli!
   Ka mõned kellnerid oskasid natuke soome.
Restoranides oli võimalik odaval hinnal süüa, aga turistialal olid hinnad kallimad.
Päeval söime ainult natuke ja õhtuti istusime restoranis, iga õhtu erinevas kohas.
Õlu seal ei kõigist restaranidest olnud võimalik osta, sest et mõned moslimid ei joo alkoli.

   Tahaksin uuesti Istanbulis käia, nii palju jäid nägemata.
Arvan, et kõige parem aega seal käia oleks kevad.
Me käisime seal oktoobris.
Ilm oli hall ja kõle.
Inimesed hakkasid soojendama nende maju ja sellepärast oli ilm nii ligane, et oli raske hingata.
Aga ei olnud palju turisteid oktoobris!

    
 
                 
                 

Suveülikool - suurepärane võimalus ühendada lõbu ja kasu.
Paljud inimesed kasutavad praegu suve reisimise ja õppimise ühendamiseks, mis ongi  nüüd väga moes.
Suveülikoolis kohtub paljude uute inimestega ja see on sageli kõige huvitavam.
Tähendan seda, et enamasti need inimesed, kes suvekursusel õppivad, on ka hästi motiveeritud õppima ja siis meeleolu on õppijatele soodus.
Üliõpilased kannustavad teineteist loengutel ja sama-aegselt inspireerivad.
Arvan, et atmosfäär suvekursustel on nii hea esimeseks sest, et suveülikool ei ole nii "tõsine" koht ja õppimine ka läheb kergemaks ja meeldivamaks, kui on hea meeleolu ja mitte stressi.
Teiseks sellepärast, muidugi, et päike paistab ja on nagu puhkus.
Kolmas põhjus võiks olla see, et mõnikord õppijad ise maksvad õppimise eest raha ja tahtvad väga tõsiselt õppida, motivatsioon on siis suur.
Minu jaoks on põnev, et nii lühikese ajaga palju sellist kogesin, mida varem ei ole teinud.

   Eesti keele intensiivkursus, tase B1-B2  Õppijatel on erinevamaid põhjusi õppida Suveülikoolis.
Näiteks minu eesti keele grupis olid mõned inimesed, kel oli sugulasi Eestis ja sellepärast nad tahtsid õppida eesti keelt.
Ühele tüdrukule oli eesti keel ainult meeldiv hobi ja teda väga palju huvitas Eesti ja selle kultuur.
Enamik õppuritest osaleb kursusel, et õppida paremini rääkima eesti keelt, aga igaüks muidugi vastub ise oma õppimise eest suvekursustel.

Olen märganud, et eesti keel ja kultuur huvitab inimesi ümber maailma.
Mind üllatas see, et tudengid nii kaugelt kui Ameerikast ja Kanadast tahtsid õppida eesti keelt.
Näiteks minu rühmas oli tudengid USAst, Kanadast, Lätist, Tšekist ja minu lisaks Soomest oli kaks õppijat.
Kõigil oli isesugune aktsent, eriti sellel ameerika poisil loomulikult oli hääldamisega raskusi.
Sellel on otsustav tähtus, kui vana sa oled, kui alad õppima võõrkeelt.
Näiteks tudeng Kanadast rääkis täiesti ilma aktsentita, sest et tema vanaema oli pärit Eestist ja juba väga aegsalt ta oli kuulnud eesti keelt.
Meie edasijõudnute rühmas oli kokku seitse õppijat.
See oli väga hea rühmasuurus minu arvates ja meie eesti keel peaaegu samal tasemel, niimoodi väitis igatahes õpetaja.
Esimesel päeval oli lühike eesti keele eksam.
Mul oli ainult vaja rääkida sellest, et miks tahtsin Tartu Suveülikooli minna, mis põhjusel ja üldiselt, sellest et miks ma õpin eesti keelt Soomes, kui kaua olen õppinud ja nii edasi.
Olin varem valmistunud vastama küsimustele, nii et need ei tulnud suureks üllatuseks.

Varem teadsin, et kursuse eesmärk oleks sõnavara laiendamine; loetu ja kuuldu mõistmise arendamine; kirjeldamis- ja võrdlusoskuse arendamine kui ka ülevaate andmine Eesti haridusest ja eestlaste lugemiseelistustest.
Esimeste tundide vestlusteemad olid: kool ja haridus, Eesti haridussüsteem, kõrgharidus Eestis.
Teine suur teema oli see, et mida eestlased loevad.
Rääkisime ilu- ja ajakirjandusest.
Eestlaste keskmine eluiga ja üleüldiselt tervis oli ka üks teema.
Neljas tund teema oli kinnisvara, aga selle teemaga tutvusime ainult natuke.
Kõik nad teemad olid minu jaoks väga huvitavad.
Läksin Suveülikooli õppima täielikult avatud meeltega ja ilma igasuguste eelootusteta.
Minu meeles oli ainult see, et tahan arendada minu eesti keele oskust ja tutvuda teiste õppijatega.
Varem ma ei olnud Tartus käinud ja muidugi ootasin suure põnevusega ka ise linna nägemist.
Arvasin, et need kaks nädalat saavad olema suht kiired, et mul on ka vaja palju õppida.

Tavaliselt meil toimus kolm loengut päevas.
Ma elasin ideaalses kohas ülikooli lähedal, Kastani tänaval, ja õnneks ma ei pidanud ärgama nii vara kui sõprad kes elasid kesklinnas või veel kaugemal.
Esimene keele loeng algas hommikul kell üheksa kolmkümmend.
Teine loeng algas kell 11.
30.
Kohvipaus oli nende loengute vahel, mil ajal meile pakuti kohvi ja suupisteid tasuta.
Pikk lõunapaus oli siis jälle kell 13.-14.
30 vahel.
Normaalselt käisime lõunal kesklinnas ja tahtsime proovida alati midagi uut.
Tartus oli väga palju häid restorane ja kohvikuid, et kõigis me loomulikult ei jõudnud käia.
Päevad läksid kiiresti läbi, kõgu aeg tegime midagi, jalutasime kesklinnas, käisime ekskursioonidel kogu grupiga koos, vaatasime filme (Viimne reliikvia, Klass, Stiilipidu) ja nii edasi ja muidugi õppisime eesti keelt.
Pärast filmi vaatamist oli alati väike vestlus, neid küsimusi pidi mõtlema: Kes peab kindlasti seda filmi vaatama ja miks.
Meie omal ajal või vaba-ajal rääkisime  ka eesti keelt ja natukene inglise keelt ka.
    Kui rääkisime kinnisvarast loengul sõidsime autoga eri Tartu eluraoonites.
Oli väga huvitav näha, kus elavad venelased ja kus on soomlaste elukoht.
Mulle selline funkti stiil mitte eriti meeldinud ega teistele.
Eriti palju mulle meeldis Supilinn, kui seal oli nii ilusad puumajad ja see eluraioon üldiselt oli väga sümpaatne.
Tänavate nimesid olid näiteks; Kartuli, Porgand ja Sibul.
Rääkisime ka kuidas soomlasele kinnisvara müüa.
Üldiselt võib öelda, et soomlane ei ole kiirustaja,  ta tahab osta odavalt - nagu kõik.
Kursusel ütleti ka, võib olla et härra Kanadast, et soomlasi iseloomustab ka tolerantsus ja filosoofiline maailmatunnetus.
   KGB Kongide muuseum; Tartu Riia tänav,  Tartu Tähetorn; Lossi 40   Käisime esimesel nädalal ekskursioonil KGB muuseumis, see oli vabatahtlik, aga kõik tahtsid külastada muuseumi.
Giid rääkis meile inglise keeles sellest, et kõik vist saaksid aru.
Juht rääkis meile muuseumi ajaloost, mis seal on toimunud ja millal see on uuesti renoveeritud.
Muuseumi külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asusid arreteeritute kambrid.
Juht ütles, et osad kongidest, kartserid ja keldri koridoriosa on taastatud nende endisaegsel kujul, aga   Teisi endisi vangikambreid täidab ekspositsioon.
Muuseumis oli palju fotosid ja esemeid Siberi vangilaagritest.
Teisel nädalal külastamise asrtonoomia muuseumi ja nagu eelmise nädala ekskursioon oli ka ta visiit maksuta.
   TartuFF - armastusfilmide festival  Filmifestivali keskseks teemaks on armastus ja selle erinevad variatsioonid.
Ise armastusel võib olla väga erinevaid palgeid: armastus oma maa vastu, vanemate, mehe, naise, laste vastu.
Seda rida võib lõpmatuseni järkata.
Minu õnneks TartuFF algas kaheksandal augustil ja jõudsin ka vaadata mõned filmid.
TartuFF on huvilistele täiesti tasuta, mis on muidugi eriti õppijatele väga suur pluss.
Need filmid esitati Raekoja platsil hilja õhtul, tavaliselt hiljem kui kell 22.
Lugesin, et TartuFFi külastas vaatamata külmale ilmale ja vihmale enam kui 21000 inimest.
Meil oli kaks õpetajat, esimesel nädalal teine ja siis järgmisel nädalal tuli uus.
Ma mõtlesin, et õpetajate vahetus oli väga hea asi, et saime kuulata kaht eri eesti keele oskajat.
Nad siiski rääkisivad näiteks eri kiirustega, teine alustas rääkima aeglasemalt kui teine.
Minu jaoks, nad alati oskasid õigel ajal õige sõna öelda.
Õpetajad kannustasid õppima ja nende loengud olid väga inspireeritud.
Selline moodi ei ole Soome koolites, aga  minu arvamusel me soomlased võiksime enam teineteist kannustada ja kiitada.
Soome rahvas on liiga kade, inimesed on tihti teiste peale kadedad.
Eesti keele tunnis me palju vestlesime.
Kursuse kodutööd olid vabatahtlik, aga me olime tublid ja teime need ära iga päev.
Mingisuguseid esseid ei olnud iga päev, raamatuid ei pidanud lugeda, ainult artikleid loeti ja ülesandeid kirjutati.

Õppimise tempo oli juur sobiv, sest et aega õppimisele oli ainult kaks nädalat, pidi kiireesti õppida.
Teime palju paartöid, vestlesime erinevatest teematest.
Näiteks mängisime, et üks on ostja, teine maakler ja kolmas ehitusekspert ja siis nad üritavad müüa kinnisvarat kahtlevale ostjale.
Selline "mäng" ei olnud tuttav viis mulle õppimiseks, aga oli vist huvitav ja meeldis.
Märkasin, et nagu Venemaal, nii Eestis ka peab kasutama palju enam oma fantaasiat kui soome koolitunnis.
Ühest küljest see on hea sest, et sinu ise peab mõtlema ja sa ehk saad enam sest tunnist.
Teisest küljest on oma fantaasia kasutamine raske, kui teemast on raske midagi kirjutada ja sillal läheb kergesti asjatult aega.
Tähtsaim põhimõte, mida keeleõppe metoodika valikul on dialoog.
Oskus esitada küsimusi ning neile vastata on mõistuse arengu, mõtlemise ja keele arengu alus.
Dialoogi arendamine oli üks eesmärk meie kursusel, nii et tunnis tõsteti küsimusi ja avaldati oma mõtteid.
Esimestest tundidest alates hakkasime tunnis rääkima, esitasime lihtsaid küsimusi ja lihtsalt vastati.
Kogu aeg sõnavara suurenes ja fraasid pikenesid.
Teadaolevalt kõigil ei ole võimalust või pole jaksu Suveülikooli minna ja ma sellest kogemusest olen väga tänulik ja usun, et keele õppimine läheb kergemaks kui inimene elab seal maas, mis keelt õpib.
    



Ma kolisin Sodankyläst Torniosse, kui ma olin 15-aastane.
Tornios ma ei tundnud ühtainsat inimest, sest minu pere ja sõbrad jäid kodukülasse.
Oli august ja ma alustasin gümnaasiumis õppimise.
Esimesel tunnil oli psühholoogia.
Ma hilinesin natuke, sellepärast et ma pidin klassijuhataja juures käima.
Ma palusin vabandust, et ma hilinesin ja vaatasin ettevaatlikult ringi.
Klass oli täis.
Seal oli ainuld üks tühi koolipink.
Kui ma olin istunud, üks tüdruk sosistas: "Me oleme leheküljel seitse.
" Ma avasin õpikut ja vaatasin, kes oli sosistanud.
Tal oli lühikesed punased, rohelised ja pruunid juuksed, tumedad silmad ja kirjud riided.
Ma ei olnud kunagi näinud inimest nii omapärase moega, aga ta naeratas ja me saime sõbraks.
	Vahetunnil ma sain teada, et tema nimi on Natalia ja ta mängis klarnetit, teda huvitasid samasugused raamatud kui mind ja ta plaanis reisida ümber maailma.
Nataliaga ma olen reisinud ümber Euroopa ja teinud palju sellist, mis ma ei oleks ilma Nataliata teinud.
Praegu on ta veelgi minu kõige parem sõber, aga me saamme kokku harva, sest ta reisib milla Euroopas, millal Lõuna-Ameerikas.
Tema juuksed on küll nüüd täiesti pruunid, aga ta on ikka kõige omapärasem inimene, kellega ma olen kohtunud.
 
                 
                 
 

              
                 
See juhtus kolm aastat tagasi.
Oli suvi ja minu söber, Eva, oli minu juures külas.
Minu mees ei olnud kodus ja Eva jäi ööks minu juurde.
	Hommikul oli väga ilus ja soe ilm ja me sõime hommikust meie tagahooil.
Ma istusin laua ääres väljas, siis Eveliina läks sisse teist tassi kohvi kätte saama.
Kui ta tuli uksest välja, siis tuli tuulepuhang ja uks läks kinni.
Siis oli uks lukkusja me väljas ja meil ei olnud korterivõtmeid kaasas.
	Esmalt ma hakkasin sõimama, siis ma peaaegu hakkasin nutma.
Meil ei olnud ka telefoni kaasas.
Ma helistasin kõige naabrite uksekello, aga keegi ei olnud kodus.
	Me mõtlesime, mida võiksime teha.
Mu mehe vend elab üsna lähedal ja tal on meie korterivõtmed.
Siis me olime hiljuti ärganud ja meil oli pidzaamad seljas.
No, see oli väga piinlik, hommikul ei olnud palju inimesi väljas..
	Kui olime kohal, saime võtmed ja lõpuks saime sisse.
See oli piinlik äpardus ja see oli ka viimane kord, kui unustasin korterivõtmed sisse.
Ma olen otsustanud, et ei jaluta enam pidzaamaga!
No, nüüd ma oskan juba naerda sellele õnnetusele.
 
                 
                 
 

              
                 
Loodusfotografeerimine on väga soositud harrastus Eestis.
Looduse Omnibus on organiseerinud aastast 2001 alates loodusfotograafiakonkursi.
Konkurss korvaldatakse kolmes vanuserühmas: lapsed, nooded ja üldarvestus.
Peale selle on veel mõned kategooriad, näiteks loomaportreed ja inimene ja loodus.
Konkursi parematest piltidest on kakku pandud fotonäitus.
Nüüd näitus on Oulu ülikoolis ja ma käisin sada vaatamas.
Kõik pildid olid vaga toreda ja ilusad.
Eriti mulle meeldis Munter Tätte foto "Tants ja Trall".
Kunter Tätte oli teine noortearvestuses.
Pildil on kaks rebast, kes taplevad.
Pildil on hoogne liigutus, nagu hoogne tants.
Anton Novozilovi pilt "Tõotatud maa" oli ka väga oivaline.
Foto oli kategoorias inimena ja loodus.
Saa foto on hea seisukohavõtt inimese ja looduse suhtesse.
"Tõotatud maa" sai võidu ja grand prix-auhinna.
 
                 
                 
 

              
                 
See oli üks tavaline vaikne pühapäev.
Ma olin kodus ja lugesin ühte väga huvitavat romaani.
Äkki helises uksekell.
Mõtlesin, kes see on.
Avasin ukse ja uksel seisis minu naaber, Miina.
Me ei tundnud Miinat hästi.
Ma teadsin ainult, et tal on kaks last ja ta on üksivanem.
Miina: Tere!
Vabandage, et ma tülitan.
Ma: Tere!
Pole tänu väärt.
Mida sul on juhtunud?
Ma nägin, et Miina oli saanud haavata ja tal oli käsi kipsis.
Miina: Ma kukkusin hommikul tänaval ja mul on käeeluu murdunud.
Kas sa võiksid mind aidata?
Ma: Mida ma võiksin teha?
Miina: Minun tütrel on täna sünnipäev, ta saab seitse aastat vanaks.
Tunniga tuleb kaksteist last pidu pidama.
Kas sa võiksid tulla mulle appi?
Ma ei saa hakkama ühe käega.
Ma: Ma tulen.
Ma vahetan riideid ja tulen siis teie juurde.
Miina: Suur aitäh!
Sa oled väga tore inimene.
Ma: Siis on hästi.
Sünnipäevapeos oli väga tore!
See pühapäev oli väga koomiline ja rõõmus päev.
 
                 
                 
 

              
                 
Minu suvepuhkus algab juunis.
Oletatavasti ma töötan peaaegu kogu suve.
Möödunud aastal ma töötasin poes ja mulle meeldib müügitöö.
Minul oli ka meeldivad töökaaslaned.
Sellepärast töötan tõenäoliselt suvel jälle samas poes.
See töökoht on Mäntsäläs, minu kodukohas, ja mina elan suvel minu vanemate juures.
Mina ja minu sõbrad ei kohtu suvel tihti ja see on natuke kurb.

Minu suve haripunkt on reis välismaale.
Ma ja minu vanemad sõidame Hispaaniasse juuli keskpaiku.
See on üks nädalat puhkus.
Ma ootan seda palju.
Loodetavasti seal on tõesti soe!
Puhkuse alguses lähen ehk Ungarisse sõbraga.
Me õpime ungari keelt ja tahaksime seda keelt rääkida.
Suvel ma kavatsen lugeda ja ujuda.
Ehk lähen minu vanavanemate suvilasse juhul kui jõuan.
Möödunud suvel ma ei jõudnud käia suvelas.
Suvela on väike järve rannas Lääne-Soomes.
See on väga ilus koht, aga järv on madal ja põhi on mudane.
Mulle meeldivad suvelas eriti sauna ja rahu.

Praegu ma ei oota suve, sest et mulle meeldib õppida ja Jyväskylä on väga mugav linn.
Ma ei tahaks ära minna.
Teiselt poolt sügisel on tore tulla tagasi Jyväskylässe.
Mul on hea meel, et veel ei ole suvi.
 
                 
                 
 

              
                 
Novembril lähen kahe oma sõbraga Kesk-Euroopasse.
Sõitame meie sõbra Maija juurde.
Ta õpib rootsi keelt Tampere ülikoolis, aga on praegu vahetusõpilasena Prantsusmaal Orléansi ülikoolis.
Oleme möödunud suvel väga palju töötanud ning reisi jaoks raha kogunud.
Eelmisel nädalal plaanisime reisi.
Lendame Helsingist Pariisisse ja sõitame rongiga Orléanssi.
Me ei veel tea mis seal teeme, aga arvan et Maija tahab meile ülikooli ja linna näidata.

Plaanime veeta Pariisis üks või kaks päeva kõik koos.
Ma olen üks kord varem Pariisis käinud.
See kord käisime Louvres ja Notre Dame’i kirikus, nii et nüüd tahaksin midagi muud näha.
Aga minu sõbrad ei ole kunagi Pariisis olnud, ja arvan et nad tahavad ka Louvres käia.
Õnneks on see väga suur muuseum!

Teame küll et üks või kaks päeva Pariisis kindlasti ei piisa, aga oleme kõik üliõpilased ja meil pole nii palju raha, et me võiks kaua seal oleda.
Oleme broneerinud kohad kõige odavematele lendudele.
Minu ema tunneb hirmu juba nüüd.
Ta lendab ainult Finnairil, kui on olemas selline võimalus.
Veetame siis neli päeva Prantsusemaal.
Aga meie reis ei lõppe veel!
Pariisist sõitame rongiga Amsterdamisse, sest seal kohtume ühe teise soomlase vahetusõpilase.
Ta õpib Turu ülikoolis ja elab nüüd poole aast Madalmaal.
Me asume turismibaasis kolm päeva ja tutvume linnaga.
Siis sõitame jälle rongiga, nüüd Bremenisse, ja lenname sealt Tamperesse.
Ma ootan meie reisi ja et kohtume Maijaga.
Ta räägib kindlasti ladusalt prantsuse keelt!
Ma tahaks ka natuke prantsuse keelt rääkida, aga kahjuks olen peaaegu kõige unustanud.

 
                 

Lugupeetud kohviku Sinilill esindaja.
Ma otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsin internetist teie kuulutuse.
Mulle meeldib kohviku Sinilill pakkumise.

Teil on palju võimalusi.
Kohvikus on nii suur kui ka väike saal.
Te pakute laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Väga tore, et kohvikus Sinilill võib mängida tantsuks ansambel Trühvel.
Ma tahaksin teada, millise peo jaoks ruume vaja, kui osaleb 20 inimest.
Sobivat ruume siis vaja broneerida.
Peo toimumisaeg on juuni lõpus.
Kui on võimalust, siis parem reedel.
Muidugi, sobib mängi tantsuks ansambel Trühvel.
Fotograafi tellimise võimalus ei vaja.
Meil on oma töötaja, kes oskab teha kvaliteetseid fotoid.

Palun teada hinna eest infot.
Meile sobib külmi ja sooje roogi 20 inimestele.

Mäng tantsuks ansambel Trühvel on vaja kell 18.
00 kuni kell 20.
00.
Kui palju maksab seda?
Veel on vaja, et oli tee, kohvi.
Meeldib, et kohvik Sinilill asub linna keksus.
See on mugavalt kõigele.
Loodan saada infot.
Lugupidamisega ... kontaktisik tel..... 
Mida rohkem võimalusi seda suuremad on soovid.
Inimene võib saavutada kõik, mida soovib.
Inimeste elus on tavaliselt väga palju võimalusi, et saavutada midagi.
Inimesed on erinevad ja erinevad on ka nende eesmärgid.
Aga tekib küsimus, kas üldse inimene võib saavutada kõik oma elus, mida soovib?
Ühest küljest iga inimene võib saavutada kõik oma elus, sest kõigepealt on vaja soovi, et




Tere,  Olin leidnud internetist infot teie kohvikusest, mis nimi on "Sinilill".
Ma otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta.
Varsti meil tuleb lõppupidu koolist.
Ma olen õpilastele ema ja otsin sobivat kohta.
See pidu toimub kahekümnendal juunil.
Me tahame tähistada kahe klassidega koos.
Õpilaste arv on umbes 52 õpilast ja vanemate arv on veel 50 inimest.
Meie tähistamiseks me tahame tellida suurt saali.
Peo algus toimub koolis, selle osa päevast kõik koos me sõidame bussiga teie kohvikusse, see toimub umbes kell 16.
00.
Meil on vaja ka tellida toitumine, teil kuulutuses on kirjutanud, et teil on lai valik.
Me tellime kaks pidumenüüd: üks lastele ja üks vanematele, sest lapsel ja vanematel on erinev maits.
Vanematele tuleb suurem valik, peavad olema: esimeseks 2 salatid iga ühele, pärast tuleb soe roog, ma arvan, et see on grillkana või sealiha koos kartuliga.
Lastele aga on üks salat, mis nimi on "Olivje" ja pärast kartul "FREE".
vineritega.
Lõpuks kõikidele tuleb jäätisedisert, kook ja tee.
Kirjutage palun mulle kui palju maksab selline toit ühele täiskasvanutele ja lapsele.
Mind ka huvib fotograafi tellimise võimalus, kirjutage mulle kui palju see kõik koos maksab ja millised võivad olla allahinnad.
Ootan teid vastu!
  Mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Võimalus on väga oluline asi.
Aga mis see on igal inimestel on oma arvamus.
Ühele inimestele võimalus on kingitus Jumalast.
Näiteks, sündimine suures linnas või rikkas peres.
Teisele inimestele võimalus on suur töö juba lapsepõlvest.
Aga tegelikult mis on võimalus?
Ja kes annab meile võimalust?

Minu arvates igal inimesel on ühised võimalused.
Tegelikult rikkas peres on rohkem võimalusi, aga mitte iga laps niisugusest perest kasutab neid, sellistel lastel on ainult soovid.
Ja on ka palju inimesi, kes ise tegevad kõik oma elus ja kasutavad kõiki võimalusi.
Kui inimesel on võimalus alati on veel soov.

Soovid igal on erinevad, aga alati olid ja olevad igal inimesel - igal ajal.

Kui inimesel ei ole toitu, siis tal on üks soov süüa midagi, aga kui inimesel kõik vajalikud asjad on juba, siis ta hakkab otsima mis talle veel on vaja.

Elus igal asjal on teine pool.
Minu arvates igal inimestel on võimalikud soovid, millised ta saab teha tulevikus ja mittevõimalikud -unistused.
Vaid, ma arvan, et iga inimene igas vanuses saab teha kõik ja unistus saab tulla elusse.

Soovitused aitavad meid meie elus, e t nad annavad meile soov edasi minna.
Soov - on likkumine tulevikusse.
Iga aastaga meil tulevad rohkem ja rohkem võimalusi ja soovid ka kasvavad.
Minu arvates, elu on juba suurem võimalus Jumalast, see on võimalus teha midagi häid ja igal inimestel on ühine soov elada, ja see on parem võimalus!




Tere!
Ma tahan pidada teie kohvikus minu sünnipäevat.
Peo jaoks on vaja suurt saali, sest et mina külastasin palju inimesi, umbes 20 inimest.
Ma tahaksin, et teie saalis oleks raadio või CD.
Veel tahaksin, et oleks koht, kus me koos sõpradega võime tantsida ja mängida.
Tahan küsida: Kas teil on korraldajat, kes veedab peosid?
Kui teil on, siis ma tahaksin, et ta oli kogu pere pidu.
Ta peab korraldama rõõmsat pidu.

Toimumis aeg on 18.
08.
2012 kell 19.
00-24.
00.
Ma ei tahaks, et kogu pidu mängiks ansambel Trühvel.
Ma tahan, et minu peol mängiks minu muusikat.
Mis toitusse puudub, siis toit peab olema kõigepealt maitsev.
Ma mõtlen, et võib olla külmi ja sooje roogi.
Oleks hea, kui igas taldrikus oleks kanaliha ja kartulit (ükskõikne missugune).
On vaja miinimum kaks salatit.
Näiteks: kraabiga- ja lihaga salatid.
Mind huvitab see, et alkohool ma võin tuua oma?
Ja missugused joogid teil on?
Ma tahaksin mineraalvett (gaseeritud ja gaseerimata), kindlasti mahlat (multivitamiin, apelsini ja õuna).
Vaadates sellele menüüle missugune hind on?
Aga kui kõigile vaadates, mis siis hind on?
Kõigepeal kus see koht asub ja kuidas sõita teie juurde?
Kuidas ja millal ma võin maksta teile?
Ma tahaksin vaadata teie saali ja saali ümber.
Palun vastakse kõikidele küsimustele.
Ootan teie kirja.
Lugupidamisega, teie klient ... !

  Olen nous väidega, et eluraskused teevad inimese tugevaks.
Palju inimesed räägivad, et neile on raskem ja nii edasi.
Aga inimesed keellel oli tõsiseid eluraskusi ei räägi, et neile on raske, sest nad saavad tugevaks.
Aga sellele teemale ma võin anda nii poolt- kui ka vastuargumente.
Ühest küljest, see väide on õige.
Esimeseks, inimene kellel oli eluraskusi, võivad olla valmis teistele raskustele.

Sellepärast talle on kergem valmistada sellega probleemiga.
Teiseks treenitud inimene juba ei hakka teha paanikat.
Ta teab, et kõigepealt on vaja proovida midagi teha, et lahendada oma probleemi.
Teisest küljest, kui inimestel on palju probleemi, siis ta algab ei usu hea.
Siis ta ei taha midagi teha, ta hakkab ootama lahendamist, mis toimub iseseisvaks.
Aga lahendamine võib olla nii hea kui ka halba.
Esimeseks, iga inimestel on õigus usule.
Aga kui ei ole usu, siis tal ei ole õnnet.
Teiseks, praegu on inimesed, missugused kardavad raskusi.
Nad ei hakka teha seda, mida nad kardavad.
Neile kergem küsida aitamist.
Mis minusse puudub, siis ma arvan, et inimene saab tugevaks, kui tal on eluraskusi.

Mul oli ka neid raskusi ja ma märkasin, et kui rohkem raskusi mul, siis kergem nendega valmistan.
Kindlasti on tahtnud, et keegi sinule aitab, aga mulle tundub, et inimene peab ise lahendada probleemi, sest see teeb tema tugevaks.

Iga inimene peab aru saama, et teeb ent ta ise tugevaks.
Võttes koik seda tähelepanusse, võib teha kokkuvote, et tugev inimene - see on inimene, kes usub ent.





Lugupeetud firmajuht  Tahaksin kasutada teie teenuseid ja tellida väikest saali pere peo toimumiseks, mis tahaksin toimuda 2 juunil kell 5 õhtul.
Perepeol kutsutatakse 10 inimest.
Tahaksin kasutada teie laiu valik külmi roogi, veini, samuti ka poleks hea, et võiks ilus tordi.

Saalis mängiks rahulik müüsika, oli mugav ja vastav vormistamine.
Samuti ka tahaksin kasutada teie ansambel Trühvel, millest on jaid mul head muljed eelmises korras.
Fotograafi tellimised samuti ka tahaksin kasutada.
Palun esitada mulle eelnevalt hinnakiri, et ma voiks tutvuda, mis raha summaga ma olen omada asi.
Ma tahaksin, et summa oli umbes 500€.
Arvan, et nädalaga võin saada teie hinnakiri, et arvestada kõik küsimusi.
enne tänan lugupidamisega ... 

Ma olen nõus selle väitega, sest inimene elab kogu elu arvestades oma võimalusi.
Nii sellega me oleme harjuma lapsepõlvest.
Elus tuleb valida meile, mida osta esmajärjekorras, aga millega oodata.
On hea, kui vanemad seletavad seda oma lastele, räägivad nendega materiaalsetest võimalustest peres.
Nii lapsed võttavad kaasa need traditsioonid ellu.
Mida rohkem raha perekonnas, seda rohkem laps omab mänguasju, riietub hästi, tal on võimalus süüa kasulikku toidu, külastada mitmesuguseid ringe, arendada oma talend.
Seejäärel vanemad võivad õpetada ta eliitses koolis, kus ta on võib saada hea haridus, õppida võõrkeele.
Pärast kooli lõpetamist laps võib sõita õppima välismaale, kus ootab teda edu.
Inimene, kellel on finanserised võimalused võib nii puhkata suurepäraselt, kus talle meeldida.
Omades hea haridust, inimene võib osta endale lüüksuskorteri ja kaasaegne auto, võib kohtuda tihti oma sõpradega ja sugulastega.
Ühe sõnaga, kui inimene omab piisut raha, hea haridust, ta on võib teha oma elu õnnelikuks.




Meie firma otsinud ruumis, kus võimaluse on aastapäeva tähistama.
Meies firmas on 80 inimest.

Vastuge palun, kui palju inimest suure saalis on vaja istuda.
Aastapäev toimub 25. juulis.
Õhtule programmis on: 1. Põhiesi; 2. Lõun; 3. Tantsid.
Kas teil on tantsiplats või ei?
Me sooviksime pidu algab umbes 18.
00-18.
30, aga lõpetanud 21.
30.
Elumuusik õhtule sooritama.
Koogist sooviks on hõrnad külmlõunad, salaatud (2-3 tükki), võileivad ja üks sooje roog kalast või lihast.
Väga tähtis on pidukook.
Kas te valmistate kooki või ei.
Kirjutage palun, kui palju hinnade saali broneerimine, 1 inimest lõuna hinna, ja bronneerimine aeg pidu ees.
Me ootame vastu 15. juunini.
Vastu saate palun meili ... Teilt tahtsiksime hinnade, roogi pakkumised ja muusika programm.
Lugupetuga firma "Suvi" sekretär.
  Meie maalm on väga erilist.
Inimesed sündivad riiklikus peredes ja tänavades, suurudes linnades ja väikudes majades metsades.
Ja esimest päevast me vaatame raskused.
Väikelaps õppinud vaatamist, istust ja käigust.
Ta õppis tegema üks kord, teine kord ja siis tegeb hästi.
Me õppime elupikkusel: armastama, sõbrama, nuttima, unistama ja mõtlema.
Me käime koolis ja igaks päevak valmistame.
Me töötame ja iga tööpäev annab uus kogemus.
Kui palju meie kogemus, siis raskem ja suurem meie kormus.
Et ükskord me ei saa vastu, siis otsime raamatuides või teise inimese juures.
Aga üksi inimest ei saa kõik elu läheb.
Ma arvan, et eluraskused kukkuvad meil väga tihti.
Mõnikord me tahame puhkuse.
Sõber võttab vastu minu eluraskused ja tema käsi minu käest on väga tähtis.



Tere!
Minu nimi on ... Meie firmas on suur pidu.
Meil on juba aastapäev.
Meie firma omanik tahab läbi viia pidulikku õhtusöök.
Ta eakas härras mees ja ta palus mind aidata.
Meil on väike kollektiv, aga me tahame kutsuda oma pereliikmet.
Ja kokku meil on 31.

inimest.
Kui suur on teie väike saal?
Aga võib olla on vaja suur saal broneerida?
Veel missugused teil soojed roogid?
Kirjutage, palun, me valime.
Ja missugused hinnad teil on?
Kui me tahaksime veel suupisteid ja küpsetisi on võimalus teenida allahindlust?
Kas alkohol me võtme ise või teil on?
Kui on, kirjutage missugune ja kui palju maksab.
Oleks hea, kui meil oli võimalus kuulata ansambel Trühvel.
Aga me tahame ise laulda.
Kas teil karaoke on?
Ja missugune repertuaar ansamblil?
Meil on võimalus tellida fotograafi, aga me tahame teada, kas temal kogemusi on?
Või ta tavaline mees fottoapparatiga?
Kirjutage, palun?
Ja veel, Tallinn on suur linn, aga meie firma asub Mustamäel.
Enamik meie firma töötajaid elavad ka Mustamäel.
Kirjutage, kus te asute?
Need on meie küsimused.
Me ootame teie tellimist.
Head aega!
Siin on õigus.
Igal inimesel on elus palju eluraskusi.
Nad algavad lasteaias.
Naiteks lastel on uus mänguasi, aga teistel ei ole.
Muidugi teised tahavad ka.
Siin probleemid, lapsed tahavad ka.
Koolis ka probleemid.
Koduülesanned, kontrolli tööd, esimene armastus ja on vaja jõuda ja soritada.
Kui eksamit kaks, on vaja parandada.
See on ka eluraskused.
Kui sulle meeldib tüdruk klassis, aga sina ei meeldi talle üldse, see on ka suur probleem.
Veel suured probleemid on pärast kooli.
Kuhu edasi minna?
Sina tahad ülikoolis õppida, aga eksameni punktid on vähem, kui teistel.
See on ka suur problem.
Sulle on vaja üks aasta oodata ja rohkem valmistada.
Ülikoolis ka raskused.
Raske õppimine, jälle eksam, pärast veel üks jne.
Pärast ülikooli veel raskused, on vaja otsida töö, pärast kus elada, abikaasa, lapsed.
Terve elu on raskused.
Ja kui inimene läheb edasi, siis ta saab tugevam.
Iga järgmine probleemiga ta kasvab, kannatab ja muidugi saab tugevam.
Muidugi on võimalus seisa kohtadele ja kaebata elule, näiteks: mida teha edasi?
Ma ei taha mitte midagi teha?
Mul ainult probleemid.
Aga see on nõrk variant.
On vaja hakata edasi liikuda.
Üks kord ei loe, teine kord ei loe, kolmas kord on valmis.
Kõik on suurepärane, lähme edasi.
Kui inimene ei karda raskuseid ja liikub edasi, vaatamata eluraskustele, ta saab tugevam, julgem.




  Tere Triin.
Tüllitab sind ... jälle J. Aga mina leidsin huvitat infot internetist.
Personal arenduskeskus korraldab koolitus teemal: Konfliktid ettevõttes ja nende lahendused" (toimub 7.-8. juuni 2010).
Mis teemad nad veel pakkuvad.
Esimene on "Konfliktide tekkimine".
Tead, me töötame juba nii palju aega koos, ja muidugi me olemegi head koleegid.
Aga mõnikord ei saagi kontakti leija.
Arä muretse.
See on minu südi L. Aga mina mõtlen, et asi ei olegi kelles minu polt.
Teine teema on: "Erinevad suhtlemisstiilid!
". Kui ma lugesin, sain aru.
Nad on täiesti erinevad!
Me töötame Tallinna Lastekodus ja saame aru, et kõik lapsed on erinevad.
Aga lähme koolituse ja võib olla saame teada J Miks?
Järgmine on: "Oskus mõista teisi".
Mulle see koolitus täpselt vaja.
Mina tõesti tihti ei taha kulata mida arvavad teist.
Mina pakkun osaleda.
Võib olla Kaire ka saab tulla?
Anna mulle teada, kui ta on nõus.
Me töötame inimestega ja peame terve elu õppima.
Seeks on koolitusel osalemine meie tööks vajalik.
Nendele registrerumine alates 31. maist info@personal.
ee.

Kahele ja enamale osavõtjale hinnasoodustus - 10%.
Lugupidamisega ...


Haigekaassa ja Sotsiaalministeerium tegi uritus teemal: "Elanike hinnang arstiabile ja tervisele 2009".
34% vastanuid soovivad infot saada televisioonist ja raadost.
Muidugi kõige rohkem inimesest võtavad infod telekas ja radiost.
Umbes sama sugune ose 31% internetist.
Jah, muidugi kõik kasutavad internet.
Mul on niisugune tunne, et varsti koerad hakkavad kasutama.
Aga minu meelest väga mugav oma tervist otsida infot internetist.
Selle pärast saame erinevaid alikkad vadata.
Eelistatakse tervishoiukohta infot saada meediast.
Aga miks?
Võib olla selle pärast, et need allikad kaugel ja ei ole vaja pinges olla ja mõelda kas ma olen terves või ei?

28% ja 20% saavad infot ajakirjadest ja brošüüridest.
Ühesõnaga ilusat paberist.
See on reklaam, aga reklaamist võib ka infot saada.
Ja ainult 4% vastanuid Sotsiaalministeeriumi kodulehelt.
Huvitav, mina ka ei näe see koduleht.
Jah, www.
neti.
ee ta on olemas, selle pärast see on riigi asutus.
Ei tea.
Võib olla inimene kardab.
Kui inimene terve, ta ei taha haiglasse minna.
Aga kui ta on haige ka ei taha.
Minu peas Sotsiaalministeerium on nagu haigla.
Väga hea et ta on.
Aga mina ei soovi temaga tihti suhkelda.
Mina ise tihti leian infot sõbradest, inimest.
Muidugi arstid targad, aga lihtsalt haiglasse ei taha minna.
Lõppuks tahan ööelda, et väga hea et riik huvitab mis mure tavalisel inemestel on.



Lugupeetav kohviku Sinililli juhataja,  pöördan Teile firma Valgelill`i poolt.
Firma Valgelilli juhtkond planeerib Juuni kuu lõppul tähistada pidulikult firma 10 aastapäeva ja otsib sellele sobivat kohta.
Me leidsime internetist teie kuulutuse ja tahaksime täpsustada mitme küsimusi.
Firma Valgelill`i 10 aasta tähestamine on planeeritud 29 Juunil, reedel, ja me ootame ümbes 60 külalist.
Esimeseks, kirjutage palun, kas teie kohviku suur saal mahub nii palju inimesi ja kas see saal on võimalik sellel päeval?
Peo põhiteemaks on valitud Eesti rahva kultuur ja me küsime võimalust tellida Eesti rahva köögi paremad roogi, supisteid ja küpsetisi.
Kirjutage palun kas te pakkusite Eestipärane menü, kui võimalik, esitage näidise menü hinnadega.

Meie peole me tahaksime tellida Eesti tantsumuusikat.
Kirjutage palun, kas ansambel Trühvel mängib Eesti tantsumuusikat ja kui palju maksab ansambli tellimine kogu peole, umbes 3 tundi tööd.
Me ka soovime tellida teie fotograafi, palun esitage tema näidise-tööd ja hinnad.
Loodame, et te olete huvitanud selle tellimise kohta ja vastake meie küsimusi varsti.
Aitäh abi eest.
Lugupidamisega, ... 
Tänapäeva maailm on kiir ja tihti agressiivne, iga päev annab inimestele erinevaid ülesandeid ja probleeme otsustada.
On inimesed kes kardavad kui ülesandeid ja probleeme on liga palju, ütlevad et elu on väga raske.
Aga kas see on nii halb kui inimesel on palju eluraskuseid?
Ühel poolt, eluraskused võtavad palju aega ja energiat, sest vähe aega on perele ja lemmiku harrastustele.
See tähendab, et inimene ei ole nii õnnelik, kui tahaks olla.
Kui eluraskuseid on liiga palju, elu tunnub tume ja pime, elu rõõm tunnub ei ole võimalik, inimene on närviline, sõjakas.

See tihti kahjustab pereelu ja suhteid teise inimestega.
Teisel poolt, eluraskused annavad inemesele võimalus treenida iseloom, parandada oskusi otsustada probleeme ja olla abivalmis, sõbralik.
Kui inimene on oskus eluraskuseid otsustada, tal on palju sõpru ja pereliikmeid on õnnelikud ka.

Lõpeks tahaksin kirjutada, et minu arvates eluraskused teevad inimene tugevaks ja sellepärast õnnelikuks.
Võib olla ei vaja karda neid probleeme ja ülesandeid, mis elu annab, aga leida võimalus ja energiat otsustada neid?




   Tere,   Olen juba palju aega proovinud firma aastapäeva tähistamiseks leida.
Eile nägin Teie kuulutuse ja mul tekkis huvi.
Ma tahan broneerida suurt saali ja seoses mul on mõned küsimused.
Esimene ja kõige tähtsam küsimus on, kui palju kohtad on suurte saali?
Mulle sobiks 70-80 kohtad saalis, kus oleks avarad, suurte akendega ja soojad.
Tahaksin ka küsid, milline teile menüü, mis on külmi ja sooje roogi ja joogi?
Milliseid teile teenuseid küpsetisi?
Mul on sobiks suurt ja ilus torti.
Oluline on ka see, et mängib tantsuk ansambel, sest mul on külalised ja nad armastavad tantsida.
Mul aastapäev on 28. detsembril.
Loodan, et selle päev oleks suurt saal vaba.
Ja minu viimane küsimus on, kui palju maksab arengi suurte saali ja fotograafi tellimise.
Olen väga huvitatud sellest pakkumisest ja loodan, et hind mulle sobib.
Ootan teie vastust.
Lugupidamisega, ... 



Praegu elu on raske, palju inimesed jaoks.
Väga tihti inimesed kaostanud töökoht, sest nendele ei ole hea elu.
Nad peavad otsida endale uut tööd.
Paljud sõidavad tööle välismaal.
Õpinud võrdkeeled ja täiskvalifikatsial.
Tugevalise inimese teevad kõik, et nende eest elu oli hea.
Nad otsivad erinevad võimalused ja saavad veel tugevaks.
Kõige tähtsam oskus kaotama stressi ja hinna realne elu, teada oma võimalusi.
Tugevam inimesi oli alati otsivad väljaspärast raske situaatsionilist.

Oli palju näideks, millal eluraskused teevad inimese tugevaks.
Ei oleks rõõmu ja häda aitab.
Iga inimese sepp oma rõõmu.
Kui inimene on tugev, et ta kasutab kõik oma oskus ja teadmine.
Ma nõus seda arvamus, et eluraskused teevad inimese tugevaks.






Tere!
Ma leidsin internetist teie firma kuulutuse.
Minu arvates, Kohvik Sinilill on kõige sobivam koht meie firma aastapäeva tähistamiseks.
Tean, et teie firma pakub palju võimalusi.
Ma tahaksin broneerida suurt saali, sest osalejate arv on üsna suur - 60 inimest.

Mõtlen, et parim peo toimumisaeg on 26.
06.
2012, aga kui see ei ole võimalik, siis 27.
06.
2012 või 28.
06.
2012.
Olen lugenud teie kuulutust, et pakute laias valikus külmi ja sooje roogi, suupisteid ja küpsetisi.
Öelge mulle palun, kust ma saan leida infot toitlustuse kohta, vaadata menüü ja hinnad.
Kuulutuses oli kirjutatud, et soovi korral mängib tantsuks ansambel Trühvel.
Tahaksin esitada täpsustavaid küsimusi.
Kes on ansambli osalejad ja kui palju maksab nende esinemine?
Teil on fotograafi tellimise võimalus.
Öelge mulle, palun, selle võimaluse hinnad ka.
Loodan, et te vastate minu küsimustele ja me kasutame teie pidude korraldamise võimalust.
firma Kelluke juht ... 
Ma arutlesin antud teemal "Eluraskused teevad inimese tugevaks" ja nüüd mul on erinevad mõtted.

Kõigepealt, tahaksin öelda, et see väide on pigem õige, kui vale.
Esiteks, eluraskused annavad inimesele palju kogemusi.
Kui inimesel on suur elukogemus, ta saab leida otsuseid igast situatsioonist.
Kui inimene tegi mõnel situatsioonil midagi valesti, siis teisel situatsioonil ta seda ei tee.
Uus eluraskus on uus kogemus.
Probleemid ja raskused annavad inimesele võimalust lahendada neid, otsida uueid otsuseid, suurendada oma teateid.
Uus tekkiv probleem on uus elubarjäär ja on vaja sedaületada.
Kui inimene teeb seda ära, ta saab tugevamaks ja targemaks.
Kogenud inimene, kes leidis väljapääst erinevatest elusituatsioonidest, elab kergesti, alati saab teistele inimestele aidata.
Vastupidi, mõnikord eluraskused teevad inimese ebatugevaks.
Ta mõtleb, et ta ei saa oma probleeme lahendada, ta on kurb ja kõige ebaõnnelik inimene maailmas.
Niissugusel puhul on vaja, et inimese ümbruses oleksid sellised inimesed, kes abistaksid talle, aitaksid eluraskusi ületada.
Uued probleemid, otsused on eluetappid.
Minu arvates, nende lahendamine on mõnikord raske, aga alati võimalik.
Kokkuvõtteks, tahaksin öelda, et igal juhul tuleb ei karda eluraskusi.
Minu seisukohast, inimesi on erinevaid ja ei saa olla ka ühest lähenemist sellele teemale.



Lugupeo Kohvik Sinilill.
Otsin firma aastapäeva tähistamiseks huvitav kohta ja leidsin internetist teie pakkumine.
Te pakute pidude korraldamise võimalust ja minu on huvitatud, missugune on suur ja väike saal.
Meie firmas on nelikümmend inimesed.
Hea oleks, kui laua peal oli külmi ja sooje roogi, ning muidugi suupisteid ja küpsetisi.
Tahaksid teada, missugused teenuseid te soovite ka.

Teie infost on kirjutatud, et mängib tantsuks ansambel Trühvel.
Tahan infot saada selle ansamblist ja nende kuulutusi.
Meil oleks hea meel, kui te pakute meie firmas fotograafi tellimise võimalus ja pakute soodustusi.
Me oleme tõsiselt huvitatud võimalust teiega koos töötada.
Palun teatada kirjalikus vormis või telefooni teel teie vastutus ja palun kirjutada, missugune teie hinnad, ja missugused võimalused või teenused veel te pakute.
Lugupidamisega, ...   
Eluraskused teevad inimese tugevaks.
Ma olen veendunud, et praegu aja alti inimestel oli erinevat raskusi, ning kõigil need erinevat.
Tahan märkida, et igal inimesel on oma iseloom, sest võib kahte rühma.
Esimene rühm, see inimesed, kes teevad kõike ise ja lahendavad erinevad probleemid iseseisvalt.
Teine rühm - nõrgad inimesed, kes ei taha kuhugi teada ja eelistavad alkohooli või narkootikumi tarvida.
Mõnedel inimestel eluraskused teevad neid tugevaks.
Näitkes, suri ema või raske haigusi tekivad inimestel immuniteet, ja kuidas see läks, siis inimene saab tugevaks.
Samuti, mõnedel inimestel mitte raha ja tugeva inimeste jaoks see ei ole eluraskused, aga nõrga inimeste jaoks see on probleem.

Eluraskused läks rikki nõrgad inimesed, kuna nad eelistavad alkohooli tarvida.

Nad ei armasta ise ja isegi loodus.
Mulle tundub, et iga inimene peab olema õpihumiline ja aus.
Kui inimene aus, siis teil on palju sõpru ja kui tekib eluraskusi, siis sõbrad aitavad lahendada seda probleemid.
Samuti muidugi inimene peab armastada oma elu ja loodus.
Loodus ja elu pakub inimestele hingamiseks puhast õhku ja vett, aga kui inimestel see on, siis eluraskused mitte tekivad.
Muidugi mäleta oma sõpru ja nad aitavad teil!



Lugupeetud kohviku esindaja!
Teie kuulutuse leidsin internetist ja tahan täpsustada infot.
Mina kavatsen minu firma aastapäeva tähistada.
Mul oleks meeltmööda, suurt saali broneerida ja oleks tore, kui võiksime muusikat kuulata.
Tahan tellida saali õhtul (18.00)-(00.00) 21.
05.
2012 a. 34 inimeste jäoks.
Sooviksin seal ansaamblit või muusikat kuulata.
, aga mitte raadiot.
Kas ma võin viia oma CD kaasa?
Mina soovin teie poolt infot saada hinna ja toitluse kohta.
Olge lahke, räägike, kui palju eurot mina pean maksma.
Kas raha saadetakse posti kaudu?

Missugused sooje roogi te pakkute?
Kas teil on liha või lõhe šašlõkk?
Kas me võime viia alkohooli joogid kaasa või peame kohvikus ostma 34 inimeste jäoks?

Rohkem küsimusi mul ei ole, ootan teie vastust.
Minuga te võite ühendust saada mobiltelefonil ... Kõike head teile!



  Maailmas on palju erinevaid inimesi, kellel on oma soovid ja võimalused.
Mina olen täiesti nõus selle väitega, et "mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid".
Mõned unistavad autot või korterit osta, aga teistel on unistus hästi toituda.
Mis minusse puutub, siis mul on keskmised võimalused ja soovid, sest me ei pea üle hindama meie võimalused ja tahtma midagi grandiootsat.
Minu meelest, tänapäeval võimalused=raha, see tähendab, kui inimesel ei ole raha, siis tal ei ole võimlusi, ainult soovid.
Aga kui inimesel on palju raha, siis tal on palju võimalusi ja suureid soove.
Arvan, et mõned rikkad inimesed on vendunud, et kõik maailmas ostetakse raha peal, aga mina arvan, et see ei ole nii.
Näiteks, raha peal ei tohi osta tervis või meeleolu.
Kokkuvõtteks, tahan öelda, et soovid sõltuvad inimeste võimalust ja kui rohkem inimesel on, seda rohkem ta tahab.
Soovid on alati rohkem, kui ressursid.



Lugupidamine esindaja,  Meie firmas on pidu, sünnipäeva meie firma.
Pidu toimub järgmine laupäeval.

Meil on väike firma ja osalejat on 50 inimesi.
Ma lugesin, et te pakute pidude korraldamise võimalust.
Tahan broneerida suur saal, sest minu meeskonna elistab tantsida.
Kas teil on võimalus tantsida?
Tahaks, et laias on sooje roogi, küpsetisi ja karastusjoogid.
Kas te pakute menüü?
Kui teil on võimalus, siis palun saatke mulle meil, kus te pakute menüü.
Meie meeskonna väga meeldib, et teil on võimalus fotograafi tellida.
Tahan küsida, kui palju see maksab, kui tellida fotograafi?
Teie kohvik sobib meie firma sest me asume juurde "Kohvik Sinilill".

Tean, et teil on väga sõbralik meeskond.
Eelmine küsimus, kui palju maksab broneerida suurt saali.
Kas te teete soodustusi, kui arv osalejate on suurt?

Ootan teie vastu!
Lugupidamisega müügijuht ... 
Kui ma lõpetasin kooli, ma ei tea kuhu sain astuda.
Mulle jaoks see oli liiga keeruline, sest koolis ma õppisin paha.
Tahtsin astuda ülikoolis tasuta osakonnas.
Kahjuks minu hinneleht ei lubanud mulle astuda tasuta.
Minu pere toetas mind.
Praegu ma lõpetan ülikooli ja mul on ainult 5. Mina olen veendunud, et ma sain punane diplomi.
Mulle tundub, et seda raskusi tugevdab mind.

Tahan esitada ka vastuargumente.
Isa lahkus mind ja ema.
Me väga muretsesime ja lootsime, et isa tuli koju, aga temal on teine naine.
Kahjuks pärast selle situatsiooni ema algas jooma alkohooli.
Mul on vaja toetus, aga isa ei taha rääkida minuga, ema on joodik.
Mina proovisin käia emaga arstil.
Esmapilgul ta ei joo, kuid see oli vale.
Tõenäoliselt eluraskusi ei teinud ema tugevaks.
Ma ei ole üldse nõus selle väite, sest mul on nii- poolt kui ka vastuargumente.

Kaldun arvama, et minu jaoks raskusi tugevdab mind.
Tundub, et pärast minu eluraskusi sõna otseses mõttes pea peale pööras.




Lugesin internetist kuulutuse, et kohvik Sinilill pakub pidude korraldamise võimalust.
Ma pöördun teie poole, et te korraldate minu sünnipäev.
Ma tahaksin broneerida suurt saali, sest mul on palju külastajaid - 35 inimesed.
Ma sooviksin, et menüüs oleks nii liha, kui ka kala roogi.
See on väga tähtis, sest mul on külastajad, kes söövad ainult kala.
Samuti ma tahaksin, et lauale oleks palju puuviljad ja juurviljad, sest mul on inimesed, kes dieti pidavad.
Lastele jaoks ma tahan tellitada jäätis - vaniili koorijäätis šokolaadi tükidega.
Mina ja minu külastajad tegelevad tantsuga, sellepärast et ma sooviksin, et peole oleks ilus, muusika, näiteks veni vals, rumba, samba, tango.
Ma tahaksin esitada täpsustavaid küsimusi.
Kui palju maksab minu jaoks see pidu?
Kas ma saan tellitada peo joksul roogi veel?
Kui palju maksab fotograafi tellida?
Ma ootan teie vastu.

Minu kontaktandmed T ... Lugupidamisega ... 
Ma olen nõus vätega, et mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Kõik inimesed olevad soovid.

Näiteks, reisida, omandada oma maja, korter, moodsalt ja ilusalt riiutada jne.

See on normaalne, kui on võimalusi aga nimelt, kui on raha.
Ma olen kindel, et kui inimesel on raha, siis ta saab luubada endale matkamas, ilusalt puhata.
Kui mul ei ole raha, see tähendab, et mul ei ole võimalusi.
Sellel juhul mul ei teki soovi, et osta endale uue kleiti.
Ma mõtlen ainult sellest, et osta toitumiste ja maksta korteri ees.
Ma julgen öelda, et nõukogude ajal inimesed ei ole käinud välismaal, sest nendel ei ole võimalusi.
See oli seotud dokumentide vormistamisega.

Inimesed ei mõtle sellest.
Nad istusi kodus ja vaatas sateid teistest maadest.

Aga praegu kõik piirkond on avatud.
Inimestel on võimalus reisida välismaale ja muidugi tekitab soov.
Aga teiselt poolt võib juhtuda nii, et on võimalusi, aga ei ole soov.
Näiteks, on suurepärane võimalus õppida välismaale, aga ei ole soov.
Mõtlen, et nii inimene väga laisk nagu loom.
Lõpuks tahan öelda, et kõike võimalusi ja soovi sõltub ainult inimesest.




Tere, Kohvik Sinilill!

Ma sain teada, et te pakute pidude korraldamise võimalust.
Mul on ühe nädala üle sünnipäev ja ma tahaksin kasutada teie pakkumist.
Samuti ma sooviksin fotograafi tellida.
Ma tahaksin lisada, et osalejate arv on kakskümmend ja sellepärast ma tahaksin broneerida suurt saali.
Ma kaldun arvama, et me alustame tähistada umbes kella viiest päeval ja võib olla kella üheteistkümneni õhtul.
Ma loodan, et teie pakutud valik on tegelikult väga suur.
Sest ma tahaksin näha oma sünnipäevalaul erinevaid roogi.
Ja mis muutub toitusse siis on parem lisada rohkem küpsetisi.
Aga mul on paar täpsustavat küsimust.
Olge ni lahke, jutustage palun kui palju maksavad fotograafi teenused ja muidugi kust ma võin need saada.
Veel mind huvitab kas ma võin tuua kaasa oma torti?
Sellega ma lõpetan.
Mul ei ole enam küsimusi.
Nägemist.
Ma tahaksin arutleda teemal "Eluraskused teevad inimese tugevaks.
Ma olen nõus selle väitega.
Ma kaldun arvama, et inimesele anntake nii palju raskusi, kui ta võib ära elada.

Minu arust, elu on kindlasti triibuline, Öeldakse ju, et kõige soe päike ees on kõige tugev vihm.
Mulle tundub, et raskusi ja probleeme teevad inimese iseloom.

Näiteks, kui inimene alati kohtub ebameelsusi oma teel, ta võib saada sihikindlamaks ja tugevamaks.
Kui inimene alati püüab leida võimalusi raskusi lahendada, siis ta mõtleb, ta arendab, ta saab paremaks.
Aga see suhtub inimesteks kes kindlasti teavad, mida nad tahavad jõuda.
Aga teisest poolest looduslikult nõrk inimene võib liiga vara käed maha panna.
Sellised inimesed liiga vara väsitavad.
Nad ei usu endasse ja raskused ainult teevad keerulisem tema meeleolu.
Need ainult katkestavad märgate inimeste olukorda.
Aga ma hindan inimestes oskust erinevates olukorras.
jääda iseendaks.
Väga meeldib inimestes ausust.
Kui sa ei taha tõttu rääkida on parem vaiki, aga ära valeta!
Öeldakse ju, et kes valetab, ka varastab.
Ja muidugi iga inimene oma õnne sepp.
Ja mitte kunagi hea inimene ei saa paha probleemi tõttu.



Tere lugupeetud kohviku "Sinilill" juhataja!
Kirjutan Teile meie firma nimelt.
Meie firmas töötavad kolmkümmend viis inimest.
20. mail me tahaksime organiseerida peo meie töötajade jäoks.
Firma töötab juba viisteist aastat tööturul.
Me sooviksime tellida suur saali, selle pärast me ootame peole palju külalisi.
Te pakute laias valikus külme ja sooje rogi, suupisteid ja küpsetisi.
See on väga hea, aga me sooviksime tellida veel alkohooli toodeid.
Kas meil on seda võimalus?
Me telliksime 5 viis pudelit šampust, kuus pudelit punase veini ja kuus pudelit valge veini, veel me tahaksime näha lauale mineraal vett.
Me soovime tellida suur pidutorti, kaunitatud sefiiri kreemi, veel me tellime palju juurvilja: õunu, pirni, kirsi, viinamarju ja n. j; külmi roogi: erinevad salatid; sooja roogi: praetud liha, praetud kala ja kartuleid.
Ansambel "Trühvel" on väga huvitav kollektiv ja me sooviksime, et seda kollektiv on olemas meie peole.
Peo me planeerime 25. mail, kell 19.
00.
Me ootame meie peole 30 töötajaid ja 25.
külalisi, kokku 55 inimest.
Palun, kirjutage mulle täpsustatud menüü koos hnnadega.
Ootan teie kirja enne 15.
05.
2012.
Lugupidamisega, ...  

Eluraskused teevad inimesed tugevaks.
Meie igapäevas elus me tihti kohtume erinevate eluraskustega: haigused, töö kaotamised, loodusõnnetused ja n. j. Ma olen taiesti nõus väidega eluraskused teevad inimesed tugevaks.
Minu abikaasa kaks aastat tagasi töö kaotas.
Ta töötas bussijuhina 20 aastat, aga, bussifirma lõpeb töö ja ta on tööta.
Ta hakkas leidma uut töö ja kohe hakkab töötama taksofirmas.
See töö pakub temale sõber.
Teisel pool, raskused on erinevad.
Kui eluraskused seotud tervisega, need on halvem, aga iga inimene peab olema tugevaks.
Alati on lootus, et kõik on heaks tulevikus.
Väga tähtsam, et kõrval on olemas sugulased ja sõbrad.
Tema abi hinnatu.
Mõnikord, ma olen kindel, et see on harva, eluraskused on tugevam kui inimene.
Kahjuks, mul on kogemus, see kohtub meie elus: minu töökaaslanna on surnud.
Tal oli väht.
Tal oli ainult 29 aastat.
Meie elu on erinev.
Inimestel sõltub elu.
Kui inimene on tervis ja tal on soov elada ilma raskusteta, ta saab elada nii.
Eluraskused tulevad ja lähevad ära, nad teevad inimesed tugevaks.
Kokkuvõttes tahaks kirjutada, et inimest peab olema tugevam, kui eluraskused.



Tere päevast!
Meie firma "Gloobus" tahaks tähistada 15 aastapäev.
Me leidsime internetist teie kuulutuse ja meil on sobib.
Me tahaksime broneerida väikest saali ja soovime tellida fotograafi teenuseid.
Oleks hea kui ansambel Trühvel mängib ka.
Meie firmas töötavad kümme inemest ja me mõtleme et väike saal sobib meie jaoks.
Tahame tellida külmi ja sooje roogi ja mingi diserti.
Disert võib olla jäätis.
Samuti me tahaksime täpsustada: Kui palju maksab roogi ühe inimese jaoks?
Ka täpsustage palun, kohviku menüü, sest meie firmas töötavad inimesi, kes ei söö kana ja sealiha.
Samuti me ei joo alkohoolijoogid ja soovime näha vett ja mingi moorsid.
laua peale.
Täpsustage palun kus Teie kohvik asub ja millal töötab.
Me tahaksime broneerida saali kolmekümnendal juunil.
Ootame Teie vastust ja täname koostöölt.
Lugupidamisega, firma "Gloobus".
  Me tihti mõtleme oma soovidest ja võimalustest.
Osaliselt ma arvan samuti, mida rohkem võimalusi, seda suuremad on soovid.
Inimene on vaja mõtelda edust ja meie soovid sõltuvad võimalustest.
Sünnist ma tahaksime käia edasi ja edasi.
Kui vanemad ei anna võimalusi arendada, sest laps ei taha arendada, käia edasi.
Ta ei näe oma võimalusi, oma otse.
Lasteajas me tahaksime saada esimeseks, paremaks kui meie lastekaslased, samuti koolis järgneva elus.
Me õppime ja kasvab meie psühholoogilise ja füüsilise võim.
Me teame mida tahame, samuti me näeme oma kujutisel idealne elupild.
Sellepärast ma arvan kui meie võimalusi muutuvad, sest meie soovid ka muutuvad.
Aga olla nii, kui inimene näeb ainult soovid.

Sest ta teeb k õik et teie unistused ja soovid olevad korras, aga tal ei ole võimalused.
Ta ei hinda oma võimalused ja teeb teistega inimestega halba.
Tihti sellisel inimestel on madal enesehing ja mingi kompleksid.
See inimesed, kellele ei armasta vanemad.
Kokkuvõttes ma tahaksin lisada, et kui soovid nii võimalused sõltuvad inimese iseloomust.
Kui inimene enesekindel ja armastab elu, sest on koik korras.



Tere!
Ma otsin firma aastapäeva tähistamiseks sobivat kohta ja leidsin internetist teie kuulutuse.

Mul on palju küsimused.
Ma tahan teada, kas juba keegi broneeritakse 15 juunil suurt saali?
Kui suur saal on vaba, ma kirjutan pärast teile vastus: Oodan teie pakute.
Lugupidamisega ... moobil: ... Tere!
Ma rõmsad teie vastusi.
Praegu ma tean, et teie suur saal on vaba, ja esitakse ma soovin teada, kui palju osalejate arv on võimalik teie suurt saalis?
Minu firma on pole suur, aga firmas töötavad 53 inimesed.
Kõik on naised.
Meie firma nime on "Rada".
Me aitab inimestele kodus.
Teiseks, ma tahan teada kui palju maksab toimuvad õhtu teie kohvikus.
Kui me tellime ansambel ja fotograafi, kas alahinnad on võimalik?
Ma tahaksin broneerida teie kohvikusse suurt saali 15 juunil kell 17.
00.
Palun osta meje jaoks suur ja maitsev tort.

Põhiliselt ma loodan, et teil kohvikus töötavad head spetsialistid oma töös.
Ootan teie pakuvad kuni 31 maini.
Lugupidamisega ... moobil ...  

Ma veedan, et mida rohkem võimaluse, seda suuremad on soovid.
See on täpselt.
Näiteks, minu lapsepõlves mul on ainult väike nukk ja ma hindasin seda.
Aga praegu minu väike pois iga päev tahad ued mäng.
Võimalik on plussid rohkemaks võimaluseks: lapsed head õppivad koolis, nad loodavan, et vanemad ostavad midagi hea hinnad.
Lapsed tahavad paremaks eluks.
See on tore!
Mõned täiskasvatas palju töötavad, et oleks kõik korras.
Aga miinused sellest küsimuses on ka.
Inimesed muutuvad halvaseks.
Nad oleks pahane, ebaviisakas, kuri jne.
Elmisel nädalal ma kuulasin raadiosaadest.
Saadejuht räägisib psühholoogisega sellel teemal, ja minu meeldib, et ta ütleb, et iga inimene oma õnne sepp.
Keegi töötati ja paremini oma elu, aga tihti ebapopulaarne palju töötada.
Pälju õppilased unustavad suppereluks, aga midagi teha selle jaoks.
Ainult unustasid.
Lõppuni lõpuks, ma tahan kirjuda, et on vaja oleks töökas, lahkeks, targeks.





Tere!
Meie firma "Lill" otsib kohta, kus on võimalus pidu korraldada.
Mina leidsin internetist teie kuulutuse.
Me tähistame firma aastapäeva.
Need on väga tähtsad päevad.
Soovime väikest saali, sest firma on väike.
Te pakute roogi, suupisteid ja küpsetisi.

Tahaksime roogi ja kupsetisi tellida.
Meie planeerimine esimesel juunil pidu toimuda.
Firmas on 30 inimest.
Need on väga huvitavad inimesed.
Et nad puhkavad, soovime Trühvel ansamblit kuulata.
Loodame, et see on väga lõbusalt ja meil on võimalus tantsida.
Peo toimumine peab kell 16.
00 algama.
Kuni 24.
00 kestab pidu.
Kuulutus on teade, et fotograafi tellimise võimalus on.
Tahaksime tellida seda.
Kirjutage kui palju maksavad ruumi rent, 30 inimesteks toid, Trühvel ansambli mängimine ja pildistamine.
Palun info saada ... Lugupidamisega ...
Täna on palju võimalusi kaasaegsetel noortel.
Koolidel on palju aineid, kus antakse palju info.
Õpilased õpivad võõrkeeli, majandusi, kasutavad kaasaegseid vahendeid.
Pärast kooli on võimalus noortel minna edasi õppima või välismaale sõita, et andma tööde kogemusi.
Arvan, et see on väga hästi.
Erialade lai valik annab võimalusi oma tee leidma.




Multikultuursusega ma olen tegelenud palju viimasel aastal.
Kui ma saabusin Eestisse mind paigutati Raatuse ühiselamusesse välismaalastega.
Aga ma ei ela neljandal korrusel kus peaaegu kõig välismaalased elavad aga ma külastan seal tihti, lisaks minul on Hiina, Korea ja Itaalia toanaaber.
Kahe aasialasega on päris raske suhelda, kui nad on väga vaikne ja on normaalselt omas toas uks kinni.
Lisaks nende aksentist ma ei saa mõnikord midagi aru.
Itaallaste ja hispaanlastega suheldamine on palju lihtsam kui nad räägivad kogu aeg midagi.
Aga nendega on raskusi ka, kui nad on kogu aeg koos ja lärmavad ja sellisega käitumisega ma ei ole Soomes harjunud.
Ma vajan oma aeg millal ma saan olla üksi ja rahulikult.

Lisaks ma arvan et suurim üksik erinevus kultuuride vahel on et kui nad midagi lubavad se ei veel tähenda et nad teeksid mis nad on lubanud.
Kui Soomes on midagi lubatud se tehakse ka.
Aga põhimõtteliselt miski suuri erinevusi pole inimeste vahel.

 
                 
                 
 

              
                 
Minu pidi algusest peale käia vaatamas "Külmetava kunstniku portree", aga külmetusin ise ja jäin haigeks.
Kahjuks ma ei saanud uut piletit, ja sest minu rahad hakkas ka kokku kuivama, ma käisingi vaatamas arheoloogia ja ajalooüliõpilaste "Jõulunäidenduse".
Ajaloolised olid võtnud nende kursusevanema pantvangiks, sest ta oli olnud nii laisk, et Jõuluvana ei tahtnud nene pittu enam tulla.

Ainud võimaldus saada Jõuluvana tagasi tulema oleks laulmine... Ja muidugi iga kursus eriti, ja kui nad ei laulaks, oleks halvasti käinud: ajalooliste relv oli eriti kohutav - astel!
Ja nende desarmeerimine oli võimatu ülesanne, uue süsteemi tõttu iga aasta ülikooli astub sisse 60 uut ajalootudengit, neid oli siis liiga palju... Siis pidi laulma.
Üldse õppetooli personal ei olnud kaitse all.
Minu oma soosik oli üks arheoloog, kes etles "Jõululuule".
Siin etleja oli verivorst, päkapikk, viinapudel ja kasvõi midagi muud!
Lisapunktid suurepärasest sisseelamisvõimest... Aga kõige suurem näidendis oli kui inimesed läks tantsule.
Nüüd ma olen täiesti kindel, et eesti mees on tõeline tantsulõvi!
Kahjuks mul oli kõrvapõletik ja tein antibiootikumikuuri läbi, ja minu pidi  lükata tantsukutsud tagasi.

Kahju, sest kunagi varem ei ole papp mind tantsima kutsunud!

 
                 
                 
 




"Mis teeb eestlastest laulurahva?
"                Eesti rahvas, nagu kõik teisedki, omab omapärase ajalugu, mis algas ammu-ammu.
Tol ajal elasid inimesed maal ja muud, kui tegelesid raske tööga põllul või karjas.
Selleks, et oma tuju tõsta lauldi kõkjal: tööl, puhkamisel ja lapsi kiigutades.
Seda vanemat laulutraditsiooni iseloomustab regivärsiline rahvalaul, sest laulud on pärindatud põlvest põlve suuliselt, tuginedes mälule, traditsioonile ja ajaloole.

Ristiuskuga ilmnesid vaimulikud laulud, mis levisid ka väljaspool kirikut.
Näiteks koolides õpetati vaimulikke koorilaule.

19. sajandil, kui eestlased hakkasid suhtlema Euroopa riikidega ja Venemaaga, siis muidugi võeti nad nende mõju enda muusikasse.
Eelkõige mõjutas Rootsi, Soome ja Slaavimuusika.

Niimoodi tekkisid riimilised rahvalaulud.
Neid rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus - laululehed ja salmialbumid levisid trükitult või käsitsi.

Laulud on tihedalt seotud rahvusliku ärkamisega nii linnas kui maal.
19. sajandi algusel toimusid erinevad eestlaste ühislaulmised.
See viibis selles, et hakati laulupidusid korraldama.
Esimene pidu toimus 1869. aastal Tartus.
Esimesed laulupeod ei olnud meelelahutamisek, vaid rahva ühendamiseks ja vabadusetundmiseks, sest nõukogude aeg oli väga raske ja Eesti rahvas pidi tundma oma vabadust ja ühendust.
Eriti meeliülendavaks kõlas Gustav Ernesaksa hingestatud isamaalaul "Mu isamaa on minu arm".
Laulupeod kujunesid rahvusliku identiteedi hoidjaks.

19.
ja 20. sajanditel paljud heliloojad hakkasid kasutama rahvalaule oma töös.
Kaasaaegsed rokkbändid on kasutanud ka rahvalaule helinaid.

Võib öelda, et Eesti ajalugu mõjutas seda, et eestlastest sai rahvas, keda saab nimetada laulurahvaks.
Lauludest saab teada vanadest kommetest ja traditsioonidest.
Laulud on usk endasse, rahvasse ja tulevikusse.

Tähtis on see, et rahvalaulud ei surnud ajaga.
Praegu on palju erinevaid koore, mis pühendasid oma aega just vanalaulude laulmiseks.
Selliseid koori on Setumaal (Lõuna-Eesti) ja Kihnus.
See tähendab seda, et eesti rahvas hindab oma ajalugu, oma folkloori ja laule.

Eestlast teeb laulurahva see, et nad on säilinud oma vanalaule siiamaani ja hea meelega tegelevad sellega praegugi.

 
                 



Muidugi võib öelda, et eestlased on laulurahvas.
Kõik teavad, et tavalise eestlase jaoks seostub sõnadega "rahvas", "laul", "laulupidu".
Laulupidude traditsioon sai aluse väga ammu... Mis siis teeb eestlastest laulurahva?

Minu arvates, et vastata sellele küsimustele on vaja tutvuda ajalooga.

Kõige vanem laul - regilaul - sai alguse juba 18 sajandil, see levis suuliselt.
Natuke hiljem, 19 sajandil, tekkisid riimilised rahvalaulud.
Võib öelda, et eestlased ei saa üldse ilma lauluta.
Nemad laulavad ükskõik kus, ükskõik mida tehas.
Niimodi tekkisid igasugused koorid: naiste-, meeste-, lapse-.

Aga tõesti, miks mitte laulda, kui sul on igav, kui sul on liiga palju tööd või lihtsalt hea tuju?
Kui keegil tuli mõte laulda siis teised ühinesid.
Arvan, et tahtmine olla koos, iseseisev (oma kultuuriga) teeb eestlastest laulurahva.

Laulupidu ühineb rahvast, eesti rahvast.
Näiteks, laulupeoga on seotud mitu tähtsat Eesti sündmust.
1969 aastal kõlas Gustavi Ernesaksa hingestatud isamaalaul "Mu isamaa on minu arm", 1980 aastal hakkasid esindama eelmisest sajandist pärit isamaalisi laule.
Ja isegi Tsaari-Venemaa ajal korraldati laulupidu.
Eestlased tahtsid laulda ja nemad tegid seda.

Mina üldse ei kujuta ette, kuidas arendaks eesti kultuur ilma lauluta.
Siiamani inimesed koguvad Laulaväljakul, toimub väga populaarne Laulupidu.
Veel eestlased esinevad kontsertidel, korraldavad oma üritusi, folkloorefestivali.
Ja muidugi kõik laulavad, tantsivad, kõikidel on ainult hea tuju.

Lõppude lõpuks, võin öelda, et tahtmine olla koos ja näidata teistele oma kultuuri - see kõik teeb eestlastest laulurahva.

 
                 



Eestimaa on noor ja väike kuid suure ning rika kultuuriga ja folklooriga riik.
Vanal ajal saatis laul eestlast hällist hauani, kogu elu naised ja mehed laulsid lihtsaid lõbusaid regivärsilisi laule, sest nii oli kergem töötada ja lastega tegeleda.
Ka praegu eesti rahvalaul on populaarne ning armastatud.
Rahvuslaul on olnud alati väga oluliseks eluosaks.

Väga tähtsaks kultuurisündmuseks pidetakse üleeestilist laulupidu, mis praegu toimub Tallinna Lauluväljakul.
Väga hästi mäletan toda päevat kui ma esimest korda osalesin laulupeos.
See oli mitu aastat tagasi; mina tantsisin koreograafiaansamblis, mille nimetus on "Pääsuke", ja meid kutsuti esineda Lauluväljakule.
See oli unustamatu ere ja tore päev, mulle tundus, et kõik lauljad ja tantsijad on minu suur armas pere ja veel tundus, et toimub mingi väga-väga tähtis sündmus ning nii see oligi.
Mina olen venelane, mu vanemad on venelased ja meie kõik räägime vene keelt ja see on nii uskumatu ja tore, et tol laulupeol tundus, et olen üks perekond eestlastega.
Ma mõtlen, et asi on selles, et eestlaste laulud, tantsud ja üldse folkloor on nii armastatud, et see armastus pärandab mulle ja teistele inimestele.

Eesti rahvuslaul ei karda aega ja praegu seda laudakse mitte vähem kui nt sada aastat tagasi.

Aga praegu see ikkagi muutus.
Noorte seas on ka populaarne laulda vanu rahvalaule, näiteks koolides noorukid kogunevad ansamblidesse ja vanade laulde lauldes kasutavat ka põnevat rokk-muusikat ja sellised ümbertöötlused on huvitavad ja ebatavalised.
Eestis on ka palju pop-ansamble, mis kasutavad rahvuslikku muusikad ja see ongi tore, et eestlased hoolitsevad oma folkloori ja kultuuri eest nagu hea peremees ning mitte ainult säilivad folkloori vaid loovad uusi ümbertöötlusi.
Ehtsat rahvuslaulu võib kuulata Kihnus ja Setul ning see on Eestimaa uhkus.
Eesti rahvalaul on tuntud kogu Euroopas ja need pole ainult suured sõnad, 5 aastat tagasi käisin oma koreograafiaansambliga Bulgaarias ja Ungaris, kus meie esindasime oma riiki rahvustantsudega.
Seal oli ka palju laste- ja poistekoore Tallinnast ning kuulajad ja pealtvaatajad olid vapustatud ja igal etendusel oli saal täis inimesi.

Eestlased on laulurahvas, tugev ja vapper laulurahvas ning eesti laul on igavene.



"Mis teeb eestlastest laulurahva?
"                Juba lapsena, kui õppisin kolmandas klassis, juhtus mul osaleda koos kooli segakooriga Kadriorus lauluväljakul.

Mäletan, et meil oli ilus sinine rahvuskleit seljas ja ma seisin koos teiste inimestega suure katuse all ja laulsin koos nendega rahvale, kes kuulas meid.

Oli vahva tunda, et laulumisega kõik koos, kes laulis ja kuulas siin, Kadriorus oli ühendatud.
Me olime laulurahvas, me olime eestlased.

Kõigepealt võiks algama sellest, et eestlastest teeb laulurahva endised, vanad ajad, traditsioonid ja kogemus.
Sellistel ajadel võiks kuulda laule nii töötamise ajal kui ka pidutsedes.
Ei olnud tol ajal telefoni või interneti, audiokasette või telerit ja inimesed kõikjal laulsid.

Õhtuti ema laulis omale lastele, sõbrad laulsid, et ei olnud igav mängida ja lihtsalt suhelda.
Naised metsas laulsid, et ei söö ära kõike marju.
Koos lauludega elu oli enam värviline ja huvitav.

Ajad läksid edasi ja Euroopas kui ka Eestis hakkasid inimesed mõtlema haridusest.
Haridus ju tuli kirikutest ja laulutraditsioon eestlastest tuli vist jälle kirikust.
Ei saa ütelda, kuidas tegelikult see oli, aga mulle tundub, et kui raamatuid ei olnud eriti palju, hakati andma haridust, mingit informatsiooni laulu mööda.

Ei saa aga unustada, et pea rolli laulud ja ka tantsud mängisid pidutsedel.
Inimesed lõbustasid, aga tantsud ja laulud tegid oma asja ja tekitas hea ja sõbralik atmosfäär.
Niimodi inimestel oli rohkem jõudu nii pahal kui ka heal ajal.
Tegelikult, kas oli see jõulupidu, pulmapidu või lihavõted, inimesed saaksid niimodi tutvustama ja olla rõõmsaid.

Tahaks veel lisada, et võib - olla eestlaste laulurahva algus on koorides.
Asi on selles, et kirik tol vanadel ajal mängis suurt rolli ja laul tuli ka kirikust ja just kirik ühendas inimesi.

Kuidas?
Võiks - olla niimodi, et kooridest oli vist suur vajadus - kui kirikus oli palju inimesi, siis koor tegi laulu tugevaim.
See mis puutub traditsioonist.

Tänapäeval eestlastest minu meelest teeb laulurahva laulupidused, mis toimuvad Tallinnas juba 1869 aastalt kord aastas ja järgnevad ühendada inimesi.
Võib märgata, et praeguses olukorras muusikal on palju stiile nii folkloori- kui ka pop- ja rokk- stiile, vaid kõige oluline pidu on siiski laulupidu Kadriorus.
Võib - olla sellest räägivad mulle minu mälestused: transpordiliikumine on suletud, lauljate paraad vabaväljakust lauluväljakuni, palju ühendatuid inimesi, rõõm.
Vaid siiski laulupidu seob vanad ajad praeguse ajadega, traditsioonid uue elukorraga.

 



Laulmine on alati olnud eestlaste jaoks väga oluline.
Inimesed laulsid kodus, töös, pulmadel - igalpool.
Laul on olnud inimeste elu oluline osa.

Miks laul on nii tähtis eestlaste jaoks?
Ma arvan, et laul aitab olla tugevam.
Eesti rahvas on päris väike: territoorium ei ole üldse suur ja pole kunagi suur olnud, inimesi on vähe.

Eesti juures on alati elanud suuremad ja tugevamad rahvad ja selleks, et eestlaseks jääda oli vaja olla tugev, iseennesse uskuda ja mäletada, kes sa oled.
Selleks oli laul kasulik, sest selle sees on rahva minevik, selle kultuur ja ajalugu.

Rahvalaul on loomulikult muutunud.

Kui vanasti see oli laul põhiliselt naiste jaoks, kes töötasid kodus ja tegelesid lastega, siis praegu ilmuvad uued kollektiivid, kes näitavad ravalaulu inimestele.
Vanemat rahvalaulu, mida nimetatakse regilauluks, laulti ilma pillisaateta.
Olid igasugused laulud, näiteks lastelaulud või muinasjuttulaulud.
Kahjuks, need vanad laulud on praegu juba kadunud.

19. sajandil hakkas ilmuma uus rahvalaul.
Sellel on võimalik tunda nii Euroopa riikide kui ka Vene laude mõju.

Võib olla see ongi põhjuseks, miks uuem rahvalaul on meie jaoks tavalisem ja sellega ka arusaadavam: sellel on olemas lõppriim ja seda on esitatud pillisaatega.

Juba hiljem heliloojad hakkasid aru saama, et rahvalaul on kultuuri väga oluline osa, ja hakkasid seda oma loomingus kasutada.
Praegu võib tuntuda, et rahvalauludest keegi mitte midagi ei tea ja rahvalaule ei kuule.
See aga pole nii.
Viimase 30. aasta jooksul on ilmunud palju folkloorikollektiive, kes otsivad arhiivis vana laule ja, kasutades neid oma loomingus, aitavad meid eesti rahvalaule kuulda.

Tänapäeval on Eestis olemas igasugused festivalid, kus inimesed saavad rahvalauluga tutvuda.
Ilmuvad uued koorid ja ansamblid, kus on palju noori inimesi.
Peale seda, kaasaegsed kollektiivid kasutavad rahvalaulu koos rock-muusikaga, mis teeb rahvalaulu huvitavam ja arusaadavam noorte inimeste jaoks ja aitab rahvalaulule ellu jääda.

Ma olen kindel, et eesti rahvalaul elab nii kaua, kui elab eesti rahvas ise.




Ma mõtlen, et "Mäeküla piimamees" on meisterlik ja psühholoogiline romaan.
Eduard Vilde väga hästi kirjutas oma teoses eesti talupoja elust, tema naisest ja mõisnikust ja nende suhetest.

"Mäeküla piimamehes" on suurepäraselt kujutatud teose kangelaste psühhologiline areng.

Me näeme muutusi, mis toimuvad Prillupi hinges kogu romaani kestel.
Eduard Vilde kirjeldab ka teise peategelase Mari psüühilisi läbielamisi.
Mari on enesekindel ja julge noornaine, kes ei luba meestel end kasutada ja tahab olla iseseisev.
Mari iseloomustab kõige paremini lause: "Ma tahan linnas olla varblane, mitte kanaarilind".
Selline väljend on samuti psühholoogiline.
Selle lausega avaldub ka Mari oma tõeline olemus.

Eduard Vilde romaanis "Mäeküla piimamees" on kujutatud võimu poole püüdlev mõistnik ja naabertalude elanikud.
Ka me saame aru, kuidas elasid vaised inimesed linnas sellel ajal.

Autor on kasutatud rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel.

Dialoogid ja monoloogid on huvitavad ja kaasahaaravad.

Raamatu põhiidee seisneb Prillupi läbielamiste kujutamises.
Tal oli suur unistus, et oma karvasuse tõttu rikkaks saada.
Aga praktilisest müüs ta maha oma naese, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse.

Eduard Vilde romaanis on kujutatud kolme karakteri käitumist ja arengut.
See kinnitab, et "Mäeküla piimamees" on tõesti meisterlik psühholoogiline romaan.

 
                 


Tänapäeval maailmas on nii palju huvitavaid elukutse ning noortele inimestele see annab võimalus, et valida endale nimelt seda, mis neid kõige rohkem huvitab.

Ma arvan, et see eriala, mis ma valisin endale sobib mulle ja võib - olla sobib kõige rohkem.
Mind huvitab see, et nüüd ma saan rohkem teada oma emakeelest, maade kultuurist, ajaloost.
Loodan, et tulevikul ma saan heaks spetsialistiks oma erialas ning saan haritud ja huvitavaks inimeseks.

Tahaksin ka rohkem õppida inglise ja eesti keelt.

Loodan, et saan omandada neid täieslikult.

Mulle meeldib suheldada inimestega ning see on teine põhjus, miks ma valisin endale selle eriala (vene keel nagu võõrkeel).
Kui ma saan õpetajaks, siis kõige pealt ma peaksin õigesti suheldada inimestega.

Arvan, et sellest sõltub, kas saavad nad mind hästi aru.
Tahan, et mind õpetati õpetada.
Tean täpselt, et see on minu jaoks väga huvitav eriala.
Mulle pakkub huvi ka selline aine nagu psühholoogia.
Ootan, et ülikoolis ma saan uusi ja tähtsaid teadmisi ka selle kohta.

Loodan, et minu ülikoolielu läheb hästi, et ma leian ülikoolist uusi sõpru ja saan palju teadmisi ning saan hea elu kogemuse.

Arvan, et ma ei eksinud, et valisin nimelt selle eriala.




Mul alati väga meeldis lugeda igasuguseid raamatuid, mõelda nende autoritest, ajast, millal autorid elasid.
Vene filoloogia eriala andis mulle võimaluse tutvuda autorite biograafiaga, teostega... Vene filoloogia eriala annab ka võimalust tutvuda vene kultuuriga, võrrelda seda teiste maade kultuuriga.
Tihti, kui sa tead midagi kultuurist, on kergem aru saada kirjanduse teoseid.
Väga huvitav on üldse teada, kuidas inimesed elasid, näiteks, 19. sajandil, mida nad lugesid, millega tegelesid, missugune oli nende riietus.

Suureks plussiks sellele erialale oli ka see, et ma astusin siia nagu RE - õpilane.
Kui mui oleks võimalus hariduse eest maksta, siis ma valiks psühholoogia eraala, sest unistasin õppida seal.
Aga olen nüüd väga õnnelik, et mul on võimalus õppida vene filoloogiat tasuta.

Praegu ma õpin vene filoloogia eriala magistratuuris, nii et mul on mingid teadmised vene kirjandusest, keelest ja kultuurist.
Ma loodan, et kaks aastat magistratuuris annavad mulle veel uut informatsiooni, mis aitab mind olla hea õpetaja.
Pärast õppimist tahaks leida endale töökohta mingis koolis.
Praegu mulle ei ole tähtis, missugune see kool on, kus ta asub... Kõigepealt ma tahaks, et oleksin niisugune õpetaja, kes hästi teab oma ainet, kes teab haridussüsteemist ja mis üldse toimub maailmas.
Oma töölt ma ootan seda, et mul oleksid head suhted lastega, et mina oleks mitte ainult nende õpetaja, vaid nende sõber.

 





"Ei ole midagi hirmsamat, kui üks aus inimene ... Seda väljendit lausus eesti filmi "Tulivesi" naistegelane Hilda.

Film on pühendatud neile, kes peavad ränka ja lootusetut võitlust narkoäriga.
1920. aastate alguses kuulutas soome valitsus välja kuiva seaduse, mis kestis 12 aastat.
Soome majandust vapustanud keeluseadusest lõikasid kasu lahe vastaskaldal asuva Eesti piiritusevedajad.

Selles äris tulivesiga võtsid osa  Hilda onu Juulius ja tulevane abikaasa Erik.
Piirivalvur Aleksander Kattai püüdis uurima seda lugu ja tabama kurjategijad.
Tal õnnestus tabada Hilda onu ja panna teda vangi.

Aga tuli nii, et niidid viisid päris kõrgele.
Ja neid, kes on kõrgel, andsid käsku tappa Juuliust, sest ta juba ei olnud neile vaja ja lihtsalt segas.
Aleksander koos Erikuga selgusid välja , kes olid terve selle äri taga ja tapsid neid.

Aga meid huvitab mitte see olukord,  aga see, mida Hilda ütles Aleksandrile.
Asi on selles, et Aleksander hakkas armastama Hildat filmi jooksul.
Aga tema pärast suri Hilda onu.
Ta sai aru, et Aleks ei ole süüdi selles, sest ta tegi kõik seaduse järgi.
Aga vaatamata sellele naine ei saanud talle andeks andma.
Ja siis ta ütles Aleksile, et ei ole mitte midagi jubedamat, kui üks aus inimene.

Hilda positsioonist see on õige.
Kui Aleks ei sekkuks, siis võib-olla tema onu ei sureks ja mitte midagi ei juhtuks.
Aga kui vaadata sellele situatsioonile Aleksi positsioonist, siis tal on õigus.
Ta on aus inimene, sõdur ja ta ei saanud kuidagi teisiti käituda.

Ma arvan, et ei saa täpselt öelda, kas see fraas on õige või vale.
Sest keegi ei tea, mis võib temaga juhtuda.
Ja keegi ei tea, kas ta on homme Hilda või Aleksi kohal.

 



See on vana ja kulunud väljend, aga siiski tõsi.

Ajakirjandus või tõsta ja kukkutada kuningaid.
Lähiajaloos on hea näide Ameerika Ûhendriikidest: president Richard Nixon lahkus ametikohalt aastal 1974 Watergate skandaali tõttu.
Samas see oli uuriva ajakirjanduse algpunktiks.
Kaks Washington Posti toimetajad (Bob Woodward ja Carl Bernstein) hakkasid uurima,  kuidas oli Demokraadliku Partei keskbüroosse jõudnud pealtkuulamisaparaadid.
Jäled viisid lõpude lõpuks ise presidendini.
Uurimus algas aastal 1972 ja Nixon lahkus 1974.
Veel Novembris 1973 Nixon väitis, et "ma ei ole pätt.
"      Päid raiutakse maha ka nüüd: asepresidedi nõuniku I. Lewis Libby  süüdistatakse olemaks "sügav kurk", ja ise asepresident võib olla seotud informatsioonivoolajaks.
Toimetaja Judith Miller The New York Timesista paljastas, et ühe suursaadiku abikaasa on CIA luureagent.
Miller istus vanglas, sest et ta ei avaldanud oma informatsiooniallikat.
Kuid kolm kuud vanglas pehmendas teda ja ta andis üles oma sügavad kurgud.
Ja vallandati ajalehest .

Meil on ka oma "watergate skandaal" Anneli Jäätteenmäki lahkus peaministri kohalt aastal 2004 pärast 69.
päeva nimetamise.
Ta kasutas valimiskampaanias salajasi pabereid, mida oli saanud kätte presidendi kantseleist Martti Manninenilt.

Paberid käsidlesid toonase peaministri Paavo Lipponeni lubadusi George W. Bushile, et Soome osaleb eri maade koalitsiooni Iraaki küsimuses ja et Soome müü relvi, graanate, Ühendriikidele, maale, kes oli sõjas Afganistaanis.
Ma olen kogu mu elu aja taibanud valesti, et Soome on demokraatlik riik, kus parlamend otsustab näiteks, kuhu maa liitub, sõjast ja rahust, ja valitsus on tegev organ, täidesaadja.
Kus olid meie uurivad ajakijanikkud?

Keskajal veedeti karnevaale ühe korra aastas ja selle kuningaks valiti narr.
Kõikide inimeste pidi tema sõna kuulata.
Nüüd meil on karnevaale iga päev: meedia loob tähte, selliseid viieminuti tähte.
Ja sellest saame tänata kollast ajakirjandust ja televisioonit.
Telekas on igasuguseid tõsieluprogramme, on Robinsonid, on Idolsid ja muid.
See sama kuulsaks saamise himu on näha ka salaarmsates.
Nendes saame lugeda järgmise hommiku Iltasanomitest.
Siis see saladus on üht pikk nagu ise tegu.
Kollane ajakirjandus ei karda midagi vanheneid, need maksvad raha sellele, kes annavad teada kes, kus, mida, millal, kellega teevad või mitteteevad.
Inglismaal The Sun leht kuulas pealt prints Charlesi telefoonikõnesid.
Ja siis kirjutas, et prints Charles tahaks olla tampax Camilla ... (mu väikekodanlik hing keeldub mainimast kus).
Mida selle teadmine tähentas: ainult, et siniverelised on sama tobedad nagu tavalised surevad, kui suguelundid võtavad mõistuse koha.
Asi oleks olnud teine, kui Camilla oleks olnud Mata-Hari ja Charles oleks andnud üle kõige riigi saladused.

Üks võimsam meedia on internet nii heas kui halvas.
See toimub reaalajas, kõik mis seal on, on kontrollimatu.
Asjad on õige või valesti, aga ükskõik need säilivad internetis alati ja igavesti.
Aamen!
Aga see ongi teine lugu.

 
                 



Elu Nõukogude Eestis alates 1950. aastate teisest poolest kirjeldavad oma elulugudes vanemad eestlased harva läbi ühiskondliku prisma.
Pea probleem oli et riigi ja rahva elu areng kulges teineteist eraldi.

Nii, teise maailmasõja käigus kadus Eesti kui iseseisev riik.
Oli palju muudatusi nii riiklikul kui ka rahvuslikul pinnal: eestlased pidid loobuma väikeriigi ühtseks rahvuseks kasvamise ideest, samal ajal kui uus riigikord asus juurutama oma nõukogulikku ideoloogiat.

Selles artiklis on näha elu 1940.
("Unustamise" probleem) See artikkel näitab hästi see sest 10 informante 11-st on pärit maalt.

Enne 1940 Maal ei muutunud esialgu midagi.
Johannes Vares-Barbaruse valitsus suunas esialgu oma  tegevuse vaesema rahvagruppi huvidele - tehti juurde tääkohti, kehtestati tasuta haridus ja arstiabi.

1939 - 1949 on aeg kus inividuaalne aeg ja ajalooline aeg kattuvad.
Rohkem tähelepanu on elusfäärile.

Komunismiehitajad.

Propaganda hakkas 1961. aastal.
K-ehitaja pidi olema korraliku ideoloogiatöö resultaat.
Nõukogude inimeseks kasvatamise idee oli tootmine ja inimeste heaolu.
Rahvale tuli korraldada loenguid, vestlusi, õppusi.
Soovitada lugemiseks ajalehti, ajakirju, raamatuid.
Kõige peamine oli komsomoli- ja parteiorganisatsioonidesse uute liikmete juurde võtmine.
Inimesed ise tahtsid aaluda.
Aga mitte kõikidel oli võimalus jääda.
N. : Olga L. ei osanud kirjutada, ajakirjanduslikus mõttes, lobises büroodel parteikomitee naistega tühja asju.
Selge et temast toimetajat ei saanud.
1949.
inimesed ei olnud nii huvitatud oma arengus vaid peamine oli, et paber klapiks nõuetega.
Lõpetadi talupidamine kui elustiil.
Kolhoosid ei pakkunud talupojadele rahuolu oma tööst.
Negatiivne oli ka see et osa ameteid iseloomustas  nõukogude ajal rohkem alkoholi pruukimine.
Paljud täätajad riigitööl istusid kohvipausist kohvipausini.
Nõukogude ajal korralikku riigi tööd üldse ei tehtud.
Riik ja rahvas oli teineteisst lahus.
(Kahte elu pole kellelegi elada antud, et alustan uuesti) 1929a.





Aus inimene --  sirgjoonelise iseloomuga, kohusetundlik, laitmatu inimene, kes pälvib austust.

Aga, kas tõesti pälvib austust?
Vaadates Hardi Volmeri filmi "Tulivesi", mis rääkib meile elust Eestimaa rannakülas 1920-ndate aastate lõpus, kus hulljulged noored mehed tegelesid riskantse salapiirituse veoga ülemerenaabrite juurde Soome, hakkad mõtlema, kas tõesti on nii?

Kui inimene ise on aus, siis ajab ta ka äri ausalt.
Aga selles filmis me näeme ja ma ise arvan, et, mõnikord on parem vait olla, kui rääkida tõtt, sellepärast, et tõde, mõnikord, võib olla nii halastamatu ja paljud inimesed võivad selle tõttu kahju saada või isegi hukkuda.

Enne, kui midagi ausalt öelda või teha sa pead hästi mõtlema, milliseid probleeme võivad sellepärast tekkida.
Aga, kui oled ikka segaduses, kas rääkida või mitte, siis mõtle sellest, et parem on mõru tõtt, kui magus pettus ja kui rääkid kõike ära, siis hakkad end palju parem tundma, nagu mingi kivi südamelt langes.

Aga, kui sa ise ei räägi tõtt, siis keegi teine teeb seda sinu asemel, sellepärast, et iga vale alati tuleb välja.

 
                 




Film algab tollaegse ajalehe pealkirjadega, kohe tuleb välja mis sündmustega on tegemist - 1991. aasta augusti riigipööre, sõjaväeline riigipööre Moskvas.

Rezhisööril tuli hästi välja näidata, mis ajaga on tegemist: tollaegne tubade sisustus, soengud, mood.
Igaühel kodus oli raadio ja peaaegu kõik kuulsid selle hommiku uudist.
Kõik olid segaduses.
Filmi sisse rezhisöör pani dokumentaalsed kaadrid, mille kaudu meil on kergem aru saada, kuidas see kõik toimus Eestis.

Paljud inimesed tahtsid Eestist ära sõita kas Soome või Rootsi, kuid kõik ka kartsid, et tagasi pärast ei saa.
Mõned laevad ei väljunud sel päeval, piirid pandi kinni.
Merel juba olid vene sõjalaevad.
Dokumentaalkaadritest selgub kuidas tankid sõitsid mööda tänavat, inimeste vahel on paanika.
Tänavatel on suits, kõik põgenevad ja mitte keegi ei tea mis tuled.

Kulminatsiooniline moment filmis oli Teletorni rünnatamine.
Eesti Kaitse Liit proovib kaitsta Teletorni.
Televisioonis on segadus.
Näidatakse filmi.
Kõik ootavad mis saab.

Sel ajal Toompeal on juba valmis iseseisvuse deklaratsiooni tekst,esines Arnold Rüütel, toimus hääletamine, kes on taasiseseisvuse poolt.
Kell 11.
03.
tuli välja, et rohkemus on taasiseseisvuse poolt ... Filmi lõpus näidatakse kuidas Savisaar ja kindralid jõudsid Teletorni juurde.
Sõnad: "Poisid, sõda on läbi!
Eesti on iseseisav" - annavad inimestele lootust, et elu paraneb, et kõik saab korda!

Tolajal mina juba läkin kooli, ja mina ise mäletan, kuidas mina, minu emaja isa istusime televiisori ees ja ootasime mis saab ... Mulle see film väga meeldis ja mina arvan, et rezhisööril tuli hästi välja üle anda need sündmused mis olid.
Mina olen väga õnnelik, et Eesti sai iseseisvaks!

 
                 
                 
 

              
                 
Ma tahan alustada sellest, et me, venelased elame siin, Eestis pärast NSVL lõppu.
Muidugi me teame, et Eesti keel on riigikeel ja me peame seda õppima kui me tahame siin elada ja töötada aga kas on see hädavajalik et vene koolis lapsed õpisid Eesti keeles?

Ma ei ole nõus sellega, sest ma arvan, et kõigepealt iga laps peab õppima oma emakelles võib olla mitte kõik 12 klassid vaid minimum algklassis või natukene rohkem 9 klassini.
Ma mõtlen, et praegu venelased päris hästi teavad eesti keel, sest nad aru saavad kõik, nad töötavad siin, paljud on juba eesti kodanikud ja kõik see näeb et me juba teame ja õppime Eesti keel.

Praegu lapsed alustavad seda õppida juba lasteajast siis pärast õppivad eesti keelt koolis ja hiljem nad lähevad ülikooli ja õppivad seal kõik ained eesti keeles ja see on väga hea tulemus et venelased ikkagi tahavad siin elada, siin töötada, eesti keelt õppida ja nii edasi.

Aga kui meie riik teeb niimoodi, et venelased alustavad õppida koolis eesti keeles siis see teeb palju probleemi.
Näiteks lapsed ei tea nii palju sõnu et aru saada kõik ained eesti keeles.
See tekkitab niisugune probleem et haridusetase läheb madalam, on vaja kõik õppikud ületeha, vahetada hariduseprogramm vahetada.
Aga eestlased ei vaheta oma hariduseprogramm madalam ja siis tuleb niimoodi et eestlastel haridusetase tuleb kõrgem kui venelastel.
Kui praegu meil ei ole ühte probleemi eestlaste ja venelaste vahel siis pärast nad tulevad ja see on fakt.
Kõige parem näide on Läti kus on suured probleemid rahvustega.
Kui Eesti riik tahab edasi olla rahulikult siis ta ei pea seda tegema, sest kõik need probleemid stopivad majandusetase ka.
Praegu me oleme Euroliidus aga seal on niisugused reeglid et kui riigis on rahvusevähemus ja nad koostuvad rohkem kui 17% protsenti rahva riigis siis nendel on võimalus kasutada ema keel nagu riigikeel ja õppida oma keeles.
Eestis on venelastel umbes 40% protsenti ja riik lihtsalt teeb silmad kinni.

Ma olen nõus sellega, et me peame eesti keelt õppida ja teada aga ma mõtlen iga inimene peab ise otsustama mis keeles ta tahab koolis õppida, kas eesti, vene või inglise keeles.
See on demokraatiliselt.
Meie kool on kõige parem näide kuidas on peab olema, et koolis me kõik õppisime oma emakeeles aga pärast põhikooli lõpetamist me otsustasime et tahame inglise keeles gümnaasiumis õppida ja me seda tegime.

Siin on veel üks variant, lihtsalt liisada koolis paar eesti keele tundi nadalas ja võib olla teha mõned ained eesti keeles, näiteks kehaline kasvatus, muusika, kunst.
Siis inimesd lähevad teada palju parem eesti keelt.

Kui riik tahab et venelased teavad eesti keel väga hästi ja ei näe probleemi siis on palju paremaid varianti.
Aga kui riik on lihtsalt solvunud, ja mõtleb et oli vene okupatsioon ja tahab kättemaksta siis ta teeb kõik õige.
Lõpetuseks ütlen et on vaja õppida teistel vigadel ja proovida ei teekida nii palju probleemi esienesse.
 
                 
                 
 

              
                 
Räägivad, et 2007 aastal kõik vene koolid õpivad eesti keeles.
Aga mina veel ikka  ei saa aru kuidas see kõik toimub.
Kas ainult 1st klassist on kõik õppetöö eesti keeles?
Või kui inimene terve elu õppis vene keeles, nüüd ta on 11 klassis ja järsku peab ta eesti keeles õpima.
See on minu arust üsna raske.

Kui mina olin väike, mu emale tuli pähe, et ma võiksin eesti lasteaeda käia.
Mind toodi kohe sinna.
Ma olin shokkis, ma ei saanud inimessest aru, ma isegi ei saanud aru, mida kõik need suured tädid minust tahavad.
Ma väga kartsin ja nutsin koguaeg.
Järgmine päev ma tulin vene lasteaeda ja kohe jäin vait.
Mul oli päris hea olla seal.
Miks ma seda rääkisin?
Mõelge nüüd, et elab mingi väike, vaikne ja tagasihoidlik tüdruk, ta on 6 aastat vana.
Tal on hea ja rahulik elu ja kuskil augusti keskel tema vanemad ütlevad talle, et varsti ta läheb kooli.
Kui laps läheb kooli tal on stress: ta kardab, muretseb ja tal on piinlik.
Aga kujutage ette kui suur masendus ja kartus tal on kui ta veel ei saa inimesest aru, kui ta teab eesti keeles ainult sõna "tere".
Aga klassis on kuskil 30 inimesi ja kõik kardavad.
Vaevalt küll kõik õpetajad on piisavalt head et aidata lastele.
Aga see on üks olukord.
Nüüd kujutame ette vene poissi.
Ta käib 8 klassis.
Ta ei õpi eriti hästi.
Tal on vene vanemad, Ta just alustas õpima keemiat ja füüsikat.
Ja veel tal on raskused matemaatikaga.

Järgmine aasta on ta elu esimesed eksamid.
Ja järsku ta saab teada et järgmine aasta ta algab õpima eesti keeles.
Aga eesti keel tal on nõrk.
Minu arust see on tõesti väga suur probleem.
Paljud ei saa üldse hakkama.
Teised kaotavad terve aasta näiteks terminoloogia õpimisega.
Minu arust on see väga suur probleem.
Iseenesest on selline mõte hea.
See teeks inimestele head, mitte kohe algusest, aga hiljem.
Aga siin on üks aga: et alustada midagi uut, peab olema mingi põhi, algus.
Minu arust, see on rumal alustada õpetust eesti keeles riigis, kus paljud üldse ei räägi eesti keeles.
Riik peab alguseks aidata kõikjadele eesti keele valdama, aga pärast võib tegelema koolidega.

 
                 
                 
 

              
                 
Tänapäeval meie riigis tõusis probleem, et planeeritakse sulgeda vene koolid 2007 aastal.
See ei ole päris sulgemine, lihtsalt vene õpilased hakkavad õppima eesti keeles.
Minu arust, see ei ole hea idee.
Ma olen nõus, et venelased peavad teadma eesti keelt, aga ka oma keelt nad ei pea unustama.
Ma isegi ei saa päris aru, miks Haridusministeerium tegi niisuguse valiku.
Ma arvan, et lapsele on väga kasulik eesti lasteaias käia, sellepärast et keelte oskused tulevad kergemalt, kui inimene on väike.
Aga koolis ta ikka peab õppima emakeeles.
Siis laps saab hästi aru mida ta õpib, tal ei teki keelteoskuste probleeme.
Ma arvan, et palju põhjusi annab ka ajalugu.
Aga miks siis Kanadas eksisteerivad koolid, kus lapsed õpivad inglise ja prantsuse keeles?
Miks Kanada valitsus ei otsusta keelduda prantsuse keelt koolides?
Sellepärast nad saavad aru, et pool elanikkonnas on prantslased, ja see oleks lihtsalt mitte ilus valik.
Meie riigis, vist meie valitsus unustas, et 30% elanikkonnast on venelased.
Et väga raske siis tuleb elada ja kasvatada lapsi.
Loomulikult on ka positiivset küljed selles probleemis.
See on väga hea, kui inimene teab mitte ainult üht keelt.
Aga, kui vene õpilane tahab õppida Venemaal ülikoolis?
Mis siis talle teha?

Tänapäeval eesti keel ei ole nii vajalik, kui meie valitsus mõtleb.
Kõiges peab olema piir.
Ma soovitaksin Haridusministeeriumile oma arvamuse üle arutlema.
Kujutage ette, kui venelased oleksid teinud sama asja eestlastele.
Oleks see aus?
Võib olla annabe meile võimalust?

 
                 
                 
 

              
                 
Hetkel on väga aktuaalne tema vene koolide üleminek eestikeelsele õppekavale.
Sellest räägib media ja inimesed, kes seda otseselt puudutab.
Kas on see üleminek õigustatud?

Seda üleminek peab saavutada olukorda, kus lapsest väiksest kohustatud austama ja ära härjutama eestikeelt.
Siis see üsnagi õiglane.
Sest hetkel on suhtlemist inimesed, kes riigikeelt ei oska ja isegi ei püüa õppida.
Mõned inimesed mõtlevad, et kui vene keel on aktiivsel kasutuses, siis eesti keel pole väjagi õppida.
Need inimesed on tegelikult vale, sest Eesti on iseseisev riig ja tal on oma keel mis koordinaalselt erined venekeelest.

Aga kui niimoodi juhtus et lapse vanemad või noor juba ise teab, et eestisse jääda ei taha, sellisel juhul otsas on koolid, kus sügavamalt õppetakse mingi võõrkeele.
Näiteks võib tuua EBS ja Inglise Coledž, kui õppetakse inglise keeles, Frantsuse lütsei, kus süva õppetakse frantsuse keel, või Kadrioru Saksa Gümnasium, kus ained tuuakse saksa keeles.
Miks siis mitte ära minna sellesse süstemile kus kool ise otsustab mis keeles on riigi õppekava õppetakse.
Ja kõikede nende koolide ei lisa veel vene süvaõppe koolid.

Aga kui õppilased vene koolides ei tunnusta et riigikeel on vajalik siis leian ma, et see läks nende ainult kasuks.
Kaklukstel ainult õpetaja järgi, sest peavad nad kõike oma spetsifilist sõnavara teisestest keelest ära õppeda, kuid ka need kaks keeled on erinev nagu öö ja päev, kui nad ilma tööta saada ei taha.

 
                 
                 
 

              

Igal rahval on omad traditsioonid.
Ka eestlastel need on olemas.
Juba vanal ajal eestlased laulsid, tantsisid, tähistasid peod ja nii edasi.
Eriti palju lauldi ja pandi tähelepanu lauludele.
Laulmine kujunes massiharrastuseks, ja eestlase jaoks seostub sõnadega "rahvas" ja "laul" kohe ka "laulupidu".
Ja tekkib kohe küsimus; mis siis teeb eestlastest laulurahva?

Vanasti laulmise ajal tehti mida iganes.
Naised, näiteks, laulsid kui nad kokku said, või kui nad tegid käsitööid või isegi kui ema kiigutas last ja siis samal ajal ta võis laulda muinasjutte.
Ka mehed laulsid.
Näiteks, kui tegid mingit tööd, või pulmadel, kui neid kutsuti sinna.
Ning lapsed laulsid kellegile või oma vahel.
Siit tuleb välja, et vanasti oli ainult vokaalne rahvalaul, mis pärandati põlvest põlve suuliselt, tuginedes mälule ja traditsioonidele.
Ja ainult 19. sajandil rahvalaule hakkati esitama pillisaatega.
Hakkasid ilmuma instrumendid ja koorid.
Ilmusid sellised instrumendid nagu kannel ja lõtspill.
Aga kui rääkid kooridest, siis kõige esimesed koorid olid meestekoorid, ja siis 1933 aastal hakkasid laulma naiskoorid ja hiljuti lastekoorid ja poistekoorid.
Niimodi sündis uus rahvalaul, mis tekkis kirikus.
Ja 19. sajandi lõppus oli eestlaste rahvuslik ärkamine, mis tekkis muusika- ning lauluharrastus.
Ja juba 1869 aastal sündis esimene ülemaaline laulupidu, mis korrati Tartus.
See oli Johann Voldemar Jannseni idee.
Hiljuti see laulupidu korrati ka Tallinnas.
See laulupidu on nüüd eestlaste traditsioon, mis tähistatakse iga aasta.
Selle kohta eestlased võivad olla uhked.
Ja mina arvan, et eestlased on küll laulurahvas, sest nad laulavad, tantsivad ka tänapäeval.
Arvan, et eestlasi teeb laulurahvaks sellised asjad nagu nende kultuur, traditsioonid, eluviis.
See on väga tähtis, sest niimoodi nad tuletavad meelde ajalugu ja teavad kes nad on.
Nii halvas olukorras kui ka heas rahvas laulab, tantsib, sest teavad et kõik saab üle elada ja edasi saada ja see on hea lahendus.

 




Juba vana ajal inimesed armastasid tantsida ja laulda.
Nad tegid seda kui töötasid või kui pidutsesid, ühesõnaga millal võiks laulda.
Nad laulasid ja tantsisid metsades ja põlludes, palusid Jumalat anda nendele maitsvat puuvilju ja juurvilju, palusid vihma, või teistpidi, päikest.
Nende lauludes on mingisugune saladus, siin kajastub rahva minevik.
Praegused uurijad proovivad tutvuda rahvaluulega, ja see on nagu ajaloo uurimine.

Räägime natuke vana eestlaste loomingust.
Võib alustada sellest, et eesti folkloor koosneb kolmast osast.

Esimene osa on laul, teine - tants, ja kolmas - pillimäng.
Kõige vanem lauludest on eesti regivärsiline rahvalaul.
Seda laulu esitasid eeslaulja ja koor.
Eeslaulja mõtles sellest, mida ta hakkab laulma kohe.
Koor kordas seda lause, mis eeslaulja ütles.
Sel ajal eeslaulja mõtleb välja teise lause.
Neid laulu on lauldud üksi, kahekesi, kooriga jne.
Need laulud olid vokaalsed, ja seda lauldi ilma pillideta.

19 sajandil ilmus uus rahvalaulu laulmine viis.
See oli riimiline rahvalaul.
Riimilisi rahvalaule lauldi juba pillidega.
Riimiline rahvalaul erineb regilaulust sellega, et sellel rahvalaulul on kirjalik ülestähendus.

Need on eesti rahva esimesed laulud.

Ja nüüd võib küsida, mis teeb eestlastest laulurahva?
Minu arust, eestlastel oli mingi põhjus laulda, nendele see tegevus väga meeldis.
Sellest võib ütelda väga julgelt, sest eestlasid tegid palju laulupidusid, ja lainesid need rohkem ja rohkem.
Laulupidu toimumist ei seganud isegi sõda.
Ma arvan, et armastus oma isamaa vastu, armastus oma sugulaste vastu, loodamine elama parem kui praegu, armastus looduse vastu teevad eestlastest laulurahva.
Inimestele meeldib laulda ja kuulata laulumist.
Kohe võib näha, kuidas muutub inimese tuju, kui ta kuleb kurva või lõbusa laulu.
Muusika - see on meie hing, kui muusika on kurb me oleme nukrad ja teistpidi.

Vana ajal inimestel polnud nii palju probleeme kui meil praegu.
Vanad eestlased laulasid töötades, mängides, pulmades, matustes.
Aga kui meie praegu hakkame laulma õues, teised kohe ütlevad, et "sul peaga on probleemid".
Enne inimesed olid lahked, usklikud, abivalmis, ja selline inimeste iseloom tegi eestlastest laulurahva.

Me peame tegema rohkem pidusi, laulupidusi ja rahvatantsu selleks, et inimesed oma vanavanaisade ja -emade meeleolu.
Siis praegune eesti rahvas saab olla ka laulurahvas, nagu vanasti.

 




Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.

Suure tõenäolisega võin öelda, et eestlased on laulurahv.
Aga mis teeb eestlastest laulurahva?

Esiteks, tahaksin öelda, et Eestis korraldati ja korraldatakse palju muusika festivaale ja üüritusi.
Üks tähtsam muusika festivaalist on muidugi laulupidu.
Peol alati osaleb palju koori, esinevaid lauljaid, kuid selle peo repertuaar on ka seotud heliloominguga.
Iga aasta kasvab nii osavõtjate arv kui ka kuulajate arv.
Eestlased on huvitatud muusikas, tantsimises.
Me võime näha, kuidas laulavad, näiteks, inimesed jalutades.

Teiseks, eesti muusika arendamine on väga mitmekesine.
Alguses oli regivärsiline rahvalaul.
Regilaulu esitasid eeslaulja ja koor.
Regilaulu lauldi ilma instrumentina.
Lauldes võidi rõhutada rütmi keha õõtsutamise või jalapõrutusega.
Pärast oli riimiline rahvalaul.
Neid on esitatud pillisaatega.
Pärast loodi uusi stiile, kasutati uusi instrumente, näiteks, bajaan.
Meie aja kõige kuulsam muusika saavutus on võit Eurovisioonil.

Eestlased meeldivad lõbutseda, aga lõbutsimine on seotud laulmise ja tantsimisega.
Muidugi igas linnas on oma rahvatraditsioone, laulu, isegi rahva riided natukene muutuvad läänest idasse, aga minu meelest kõiki eestlastele meeldib olla muusika festivaalis.
Nad tulevad seal koos perega, kohtuvad sõpru, sugulasi ja tuttavaid.
Nad tihti lauluvad koos lauljaga ja, sel hetkel neil on tunne, et nad on ühtne rahv.

Armastus muusikale ja tantsimisele aitab eestlasi arendada oma kultuuri ja identiteeditunne.





Ma ei tea, mis on minu esimene mälestus, sest inimese mälu on nagu naljatlev sügistuul, mis piltub kõiki minevikusündmusi enda ümber ja segab neid ära.

Vähemasti minu mälu käitub pisut lohakalt - see  kaotab kord sündmuste ajab, kord kohad.
Mõnikord mäletan ainult mingeid meeleolusid, lõhnu või valgustusi.
Sageli aga jäävad inimeste näod mulle meelde ja kõige armsaid isikuid ma ei unusta mitte kunagi.

            Eriti vanaemad on minu lapsepõlvemällu talletunud.
Kui olin väike tüdruk, käisime  tihti oma perekonnaga vanavanemade pool külas.
Sest et, nii minu isa kui ka ema vanemad elasid umbes saja kilomeetri kaugusel, oli võimalik, et viibisime nende juures külas olles mõnda ööpäeva.
Mõnikord juhtus ka, et kui minu vanemad jõudsid juba tööle minna, jäinki veel vanavanemadele puhkama.
    Need hommikud, mis veetsin oma vanaemadega, mäletan väga hästi.
Isa ema juures olles mul oli kombeks magada vanaema kõrval külalistetoas.
Kartsin pimedust ja vanaema tundus nii kindlana.
Tavaliselt tõusis vanaema enne teisi.
Kui mina ärkasin, oli ta juba teise tuppa läinud.
Voodilinades oli vanaema hõngu ja tema vaiksed hääled kandusid köögist.
Kohe pärast ärkamist mindi hommikust sööma.

Hommikusöögil oli samad toidud igal hommikul - tass tulist teed, röstleib võidejuustuga ja jogurt.
Üldiselt söödi ka jäätist moosiga (mõnikord moosi jäätisega) ja joodi limonaadi.
Pärast hommikueinet võidi elutoas möllata ja alles keskpäeval jõuti ööriideid vahetada.

Teise vanaema juures oli palju kõvem kord.
Seal magasid lapsed lapsekambris ja mölllasid õues, aga hommikust söödi küll ööriides.
Hommikueineks oli puder või, suhkru ja piimaga.
Joogiks oli mustikamahla, mis meie vanaema oli teinud ise.
Mahla sisaldas väga palju suhkrut ja maitses nii hästi!
Pärast hommikusööki riietuti ümber ja mindi välja mängima.
Õe ja täditütardega oli eriti tore vanas laudas seigelda, kuid kaaslaseta ma seal ei käinud.
Üksinda oli kenam metsas mängida ja vanavanemade kannul käia.

Nüüd vanaemadega veedud aeg tuleb sageli mulle meelde.
Mäletan, kuidas suurepärased need isikud olid ja kuidas õnnelik ma nende juures külas olles olinki.
Ehk selle aja mälestused ei ole minu lapsepõlve esimesed, aga tähtsamad need kindlasti on.
Mul oli hea lapsepõlv ja arvan, et võib-olla olen selle pärast igavesti tänulik.
 
                 




alan alles nüüd olla parem, mistõttu ma ei ole Sinu meilile varemini vastanud.

Kehv, et me võinud sellest suvekursusest möödunud nädalal rääkida!
!
!
!
Aga eks ole parem hilja kui mitte kunagi?
!
Millal oleks siis järgmine kord, kui oleksin võimeline eesti keele lektoori tuppa astuda?
Oleks ka tore nende vahele jäetud loengude materjalidega tutvuda.
Kas jõuan seda enne järgmist praktikumi istungit tegema?
Eeloleval nädalal suudan ükskõik millal --- suvekursuse uudiseid kuulata!

Lõõgastavat nädalalõppu!

 
                 
                 
 

              
                 
Kõigepealt märkasin, et aineõpingutesse kuulub ka 12-nädalane praktika Eestis.
Kas seda oleks võimalik asendada näiteks kursusega A13 või A14?
Ma olen ju siiski üle 16 aasta Eestis elanud ja seega see praktika keeleliselt ja kulttuuriliselt kuigi palju uut ei pakuks.
Lisaks mu tööd ei võimalda mul Eestis 3 kuud olla.

Teiseks, nägin stendil teate külalisloengutest, aga seal ei olnud kirjutatud kuidas need loengud korvavad kirjalikud eksamid.
Kas näiteks A7:t oleks võimalik koguni asendada selle loenguga või kuidas?
Oleks muide hea kui nendest külasloengutest oleks info ka netileheküljel.

Kolmas küsimus on seotud eelmisega.
Mul algas just nüüd kevadel Sampolas eesti keele vestlusrühm, kus on mitu üsna hästi eesti keeles rääkivat inimest.
Kui nad on huvitatud nendest külalisloengutest, kas neil oleks võimalik neid kuulama tulla?

Neljas küsimus on kursuse A5 kohta.
Kuidas ma need tõlgitavad tekstid saaksin?
Olen kolmapäeviti teie vastuvõtuajal tööl.
Kas need tekstid oleks võimalik saada näiteks kolmapäeval kella 10.
30-12.
30 vahelisel ajal, siis on mul vabad tunnid.
Oleks muidu ka väga tore kohtuda ja nendest teistest kursustest ka täpsemalt rääkida, näiteks mis raamatuid A10:s peab lugema ja mida ma selle A8:ga teen, kuna ma olen ju varem  teinud 1õppenädalase kursuse eesti murretest.
Parimate tervitustega, ----   
 
                 
                 
 

              
                 
Eesti luuletaja Livia Viitol oli Tampere ülikooli külalisena viimasel nädalal.
Tema luges uuest Eesti luulest, mis on huvitav teema.
Eriti huvitavaks loengud tegi see, et tema on isegi luuletaja ja siiski teatab palju teemast ka isiklikult.
Tema räägis ka Eesti ajaloost ja üldisest kultuuriatmosfäärist.

    Tema arvamusel modern Eesti luule on proosasarnaseks saanud.
See on vabalt liikuv luule, mida traditsionaalse poeesia reeglid ei ahelda.
Teemad on ka uuenenud, kui maailm luule ümber on muutunud.
Paljud inimesed on kolinud linnadesse, ja urbaanne keskkond ongi oluline teema täna päeva Eesti luules.
Moderni elu probleemid ja sotsiaalsed ebakohad paistavad luuletes ja mitmed luuletajad kirjutavat ühiskonnakriitilisi tekste.
Aga igatsus tagasi rahulikku maal elamist vastu on ka üks trend, mis paistab silma Eesti luules.
Livia räägis, et maal on palju tähendusi eestlastele.
Suurem osa ajaloost Eesti talupojad on elanud ilma oma maata, nad on olnud kui võõrad töölased ilma õigust maa kohta, mis nad on harinud.
Nüüd maa võib sümboliseerida inimeste igatsust elu tõeliste, kõige tähtsamate asjade juurde ja soovet põgeneda suurte linnade lärmist sinna, kus on võimalik oma mõted kuulda.

    Livia räägis lühitalt ka Eesti kirjanduse ajaloost.
Tema nimetas kolmekümnendad aastad kuldajaks, millal ilmus palju raamatuid ja paljud kirjanikud olid aktiivsed.
Nõukõguajal mitmed inimesed põgenes välismaale, ka kultuuriga seotud inimesed, ja kirjanikud jätkasid kirjutamist ka kodumaast ära.
Nüüd kirjanduse olukord on parem Eestis.
Tänu väikestele kirjastustele on ka ikka kergem, ja ka odavam anta välja uusi raamatuid.
Kirjandus, ja ka luule, elab hästi täna päeva Eestis.

   
 
                 
                 



Raadioprogrammis teema on "London - rokkmuusika mekka" ja teemast räägib muusikapromoottor Jüri Makarov.
Tema kutsuti Londosse esimesel elava muusika konferensil.
Kogu maailm tuntus temast imeliselt.
Tema nägis mõned kontsertid Royal Albert Hallis ja Wembley Arenas, näiteks Eric Claptoni ja Brian Adamsi.
London on tema arust "kindlasti üks rokkmuusika mekka".
Täna on rasked ajad mõnel muusikafirmal.
Muusikabusinesses on konstipool jakatud selge piiriselt ja sõnumpool on arenenud: kõik laulud ei korruta ainult armastusest aga näiteks Inglismaa proge rokk räägis hingelisest avardumisest.
Aastal 1985 organiseeritakse Live Aid kontsert, aga Mandela kontserti järele ei ole olnud midagi nii suurt kui Live Aid.
Jüri elas mustas linnaosas (Elephant and Castle).
Tema rekord oli viis kontsertid nädalas.

Temale meeldis Bruce Springsteeni kontsert Hammersmith Apollos ja punk ja metalli kontsertid Camdeni Ball Roomis.
Temalle sobib eriti selline Londoni kontsertiplatsi kui Royal Albert Hall Kensingtonis, kunas tema ei viitsi seista ja seal on väga head akustikad.
   Samuti tema käis kontsertis, kinos ja teateris West Endis, ehkki West End on tema arust "kui Disneyland".
Seal on turistid ja kõik on kallist.
London on ikkagi sõbralik linn, miss on 700 keeled ja kõik maailma köökid.
Seal võib süüa kõiki maailma toituid.
Jüri soovitab osta Time Out leht, miss on list klubidest, kunstist, kirjandusest ja kõigest mis inimestele meeldib.
See on tema soovitus.
Olen ise elanud Londonis üheksa kuud ajal 1993-1994 ja seetõttu minule meeldis Jüri jutud.
Olen ka olnud Royal Albert Hallis, mis esines Eric Clapton ja Sting.
Tutvusin klubidega, mis mängitakse ennekõike pop muusikat.
Olen käinud ka Elephant and Castle linnaosas, mis olin kinos vaatamas Philadelphia filmi ja publik sai suitsutada kogu aeg, mis oli minu arust ebatavalist.
   Toimetaja alustab programmi ühte näitega slängist: üks noor inimene räägis sellest sportlik lukkist, mis ei tähentanud sõnad lukk aga see oli inglise keelt ja tähentas stiilid.
Seetõttu slängil on desinformeeri võimalus.
Ikkagi slängid kasutakse omas ringis, mis võib olla grupp, seltskond või klass ja omast ringist släng võib levida laajemasse ringi.
Iga uurija on andnud slängile oma tähentuse.
Slängid kutsutakse ka jargoniks, mis tuleb inglise keelest.
Prantuse keeles seda kutsutakse argooniks.
Slängi on ikkagi elava keele tunnusega, kuigi seda peetakse negatiivseks nähtuseks.
See johtub siit, et slängi on olnud keskajal salakeel.
Nüüdsel ajal släng kasutakse subkulttuuris ja seda peetakse kõnekeeleks, mis erineb kirjakeelest.
Slängi ühineb oma ringi, sest et kõik kasutavad samad sõnad.
Mõned sõnad tulevad inglise keelest eesti keelte.
Slängisõnad on lühiked ja löövad ja slängiga saab kasutaja näitab suhtumist.
Ameerikass poliitikud kasutavad slängi rahvalikuse saavutamiseks.
Slängil on kolmed funksioonid: see on afektiivne, ökonoomiline ja humoristlik, sest et inimene võib mängida keelega.
Eesti keeles on olnud mõned slängisõnad, mis on tulnud soome keelest, näiteks "moi" ja "tsau", aga täna slängisõnad tulevad inglise keelest.
Ülikooli emeriitprofessor Huno Rätse kõneleb toimetajaga eesti keele sõnavarast - omast ja võõrast.
Tema rääkib, et eesti keel on liitsõnakeel: kui paneb kaks sana kokku, saab liitsõna.
Saksa keel on siin mõttes lähetal.
Sellel on ka palju liitsõnad.

Murted on eesti keeles suhtelise erinevaid, mis tähendab, et sõnavara on suurem kui ilma murresõnad.
Kirjakeeles on ikkagi kõige suurem hulk sõnu.
Kirjakeeles öeltakse et 2000 sanaga voib katta 80 protsentit tekstist.
On sellised eesti kirjanikud, kes on väga hoolsalt olnud oma sanavõra rigastamisena, näiteks Jaan Kross.
Kirjanikude keel on mitmekülgne.
Igasugune etasiliikumine vajab vastupanu: ei viitsita enam etasi minna ja oma emakeelest tuleb väga tähtis.
On hea olla individualist Europas ja kasutada oma emakeel.
Kui maailm on väiksem, eesti keeles on enam lainulised materiaalid.
Lapsed õppivad võõrsõnu nagu traktor ja televisioon.
Mõned võõrsõnad on tulnud saksa ja inglise keeledest.

Oma sõna on oma sõna, kui me ei kasuta võõrsõnad.
Ültiselt võõrsõnad esinevad väga harva tekstis.
Kirjanikud kasutavad väga minimaalselt võõrsõnad.
Vanusõnu on tuntuvalt rohkem kuin uussõnu.
Sageli öeltakse, et eesti keel on sekakeel ja eesti keeles ei ole enam midagi soome-ugrilist.
Huno Rätsep mõtleb teisiti.
Üks näidis on sõna põrgu, mis on baltilaen ja alguses jumala nimetus.
See on ristiusu poolt tuodu ja tähendab sama kui soome perkele ja eesti kurat.
MARIE REISIK   Naise koht ei olnud kerge 20. sajandi algul.
Eesti riigi oli konservatiivne ja meestekeskine.
Naise osa oli olla laste kasvataja ja tema sai teha koduse tööd.
Tal ei olnud mingaid poliitilisi õigusi, aga see ei olnud enne iseseisvust ainult naiste probleem.

Sotsialism oli ültse populaarne.
Sotsialismi kaltumine oli mones mõttes eesti noortele naistele isegi loomulik.
Sotsialistid tegelasid kõige silmapaistvamalt naisküsimuste arutamisega.
Naispoliitikuid meil ometi ei ole palju olnud.

Aastal 1917 saabus naistele poliitiline vapautus.
Kogu 22 aastal iseseisvuse jooksul ei olnud ühtegi naisministri eesti riigikogus.
Ühiskond jäi ikkagi patriaalseks ja maskuliinseks.
Naiste rolli nähti naiste kasvatajana ja kodu üllapidajana.
Kui naiste seljataga oleks seisnud aktiivne naisvaljaskond, siis oleksid naad kindlasti parlamenti pääsenud.
Kunas oli vähe hääli jäi naised riigi juhtumisest kõrvale.
Naiskongressi küsimused olid läbi aastat ühed ja need samad: naiste õiguste kaitse, naiste majandusliku olukorra parantamine, võitlus prostitutsiooni vastu või ligviteerimiseks ja naiste ja meeste epavõrdne kohtlemine samasuguste ameti kohta.
30. aastatel lõpus muutus naiste olukord kehvemaks.
Marie Reisik (1997-1941) oli eesti poliitik ja naisliikumise juht.
Ta valiti kaks korda riigikogusse ja juhiks teisel eesti naiste kongressil aastal 1920.
Ta oli Pärnumaalt, Killingi- Nõmmest.
Tema läks Prantsusmaale ja tema töötas õpetajana.
Hiljem tema tuli tagasi Tartusse, kus tema jätkas õpetaja tööd.
Tema liitus Tartu naisterahvasseltsiga ja sai eestimeelne naisliikumise eestvedajaks, kui tema oli toimetajana Tartu naisterahvaseltsi käsitöölehes Naiste töö ja elu.
Selle ajakirja oli naisliikumise lipplaev.
Ajakirjas hakkasib ilmuma naisküsimust käsitlevad artiklid ja diskussioon muutus laiemaks.
Mariel oli julged mõtted.
Tema rääkib, et naisel peaksid olema võrdsed õigused meestega kõigitest küsimustest.
Tema nimiteti feministiks juba eluajal.
On Eesti riigi 89. aastapäev ja programmis räägitakse Eesti ja Soome iseseisvusest.
15.
11.
1917 oli tegelikult see kuupäev kus nii eestlased kui soomlased otsustasid, et on aeg iseseisvuseks hakata.
Sided nende riigide vahel oli lähedaned; keeled ka meenutasivad teineteise.
Elias Lönnrot tuli sellele järeldusel, et need kaks keelt on siiski liiga erinevad.
Need ei või ühes olema ühiseriigi ühine keel.
Aastal 1869 oli Tartus laulupidu ja mitmeid tuntus soome kultuuritegelased fennomaanid oli delegatsioonis.
Aastal 1863 Soome sai entale tagasi riigipäeva.
Aastal 1869 süntis esimene plaan tulevasest Eesti-Soome ühisriigist.
Soome silt -idee on sellest ajast.
Eesti arutas ühisriigid ka Venemaaga, kui see oleks olnud demokraatik vabariik ja autonoomsed piirkonnad oleks olnud võimalused.

Eesti-Soome ühisriig oli üks tagavaraväljä, aga Soomes oli vabadussoda.

Polariseerumine oli teravam ja ühisriigi plaanid katusid üsna kiiresti.
Aastal 1918 katusid Eesti lootused, Eesti vabadussoda algas ja pärast seda Balti-Skandinaavia federatsioon jäi ainult koostööks.
Konstantin Päts antsid oma õnnistumise, et võiks luua kuningriig.
Tulevane kuningas jõudis Tallinnasse, aga ta ei jõudnud kaugemale, kuigi tema piti minema ka Soome.
Olukord Soomes muutus ja kuninga valimisidee tuntus kumaline eriti kui esimene maailmsoda lõppus.
Pärast molemad vabariigid jälle räägisid ühiseriigist.
Täna või räägida kahe linna, Helsingi ja Tallinna ühinemisest sest et umbes 100 000 eestlased käivad Soomes tööl.
Kontakti on.
Juba räägitakse tunnelist ja raudteest Tallinna ja Helsingi vahel.
Sõna diakoonia tuleb kreikakeelsest sõnast diakonia, mis tähedab teinimine.
Diakon teeb oma töö rõõmuga.
Nendel on hea meel kui nad saavad teiste ja jumala riigi jaoks ära teha.
See on tegemist inimestega ja seda võib võrrelda sotsiaalitööga.
Diakoonia tähendab, et ta on osa kiriku olemusest.
Diakonid käivad külas vanate inimeste kodus ja töötavad päevakeskudes ja supiköögides   ja lähetavad postikaarteid ja rõõmustavad inimestele.
Selle sama tööjaoks on tõiesti kõik   vabatahtlikud teretulnud ja väga palju on sellist vabatahtliku tööd diakooni alal.
Me   vajame kõige rohkem tunnustust ja tähelepanud, et keegi meid oluliseks peab.
Diakoonitöö   annab hingerahu et sellise rõõmu oma saavutusest, "saan midagi head teha".
Üks osa diakoonitööst on leinatöögrupid.
Grupides inimesed saavad räägida oma leinast,   kuulata teiste asju ja nad õppivad elama oma leinaga.
Teine tähtis osa diakoonitööst on   hiv/aidstöö.
Kiriku organitseerib seminaareid Eesti linnades, mis räägitakse, mida diakonid   või teha Aidsi takistamiseks.
Oleks head, kui tulevikus oleksid vabatahtlikud, kes tahaksid   teha midagi just oma ümbruse heaks, et oleks sellised grupid, kus tegeletakse just nende   asjutega, mis just seal oma kogutuse ümbruses on olulised.
Näiteks on vaja noorte   päevakeskus, kus lapsed saaksid tulla peale kooli.
Raha on üks probleem, aga initsiatiiv on kõige olulisem.
nitsiatiiv on kõige olulisem.
Programmis räägitakse naistest vaimuliku ametis Eestis ja Soomes; milline on suhtumine naisvaimulikesse Eestis?
Eestis sai mõõtunud kahetuhandeseitsemandel aastal naisvoimuliku ordineerimisest täis nelikümment aastat.
Kui mõteltakse, kui kaua on tegutsenud organiseeritud naisteoloogid, soomlased on jällegi eestlasist eespool: naisteoloogi ühendus looti Soomes 1934 ja Eesti oma 2004 aastal.
Soomes naisvaimulike vastaste hääled on väga kõvad ja kirikul on tegelikult päris suured probleemid Soomes - mida teha ja kuidas edasi minna?
Peab mõtelda, kes on tugevalt naisvaimulike ordineerimise vastu ja kuidas probleemid käsitleda.

Öeltakse, et ametlikus statistika järgi selliseid raskeid probleeme, mis naiste ordineerimisest lähtuvad, on Soome kirikus tegelikult ainult kahes protsentis kogutustes.
Mingist suurt küsimust siin ei ole.
Küsimused on päris rasked ja ültised ja kirik peab nüüd hakkama saama nende asjutega.
Üks hiljutine kohtuprotsess toimus Hyvinkääl sügisel 2007.
Selle otsus oli see, et meesõpetaja, kes keeltub naisvaimulikuga koostööst, ei võiks nagu töötada kirikus.
Tulemusena sai kolm inimest kuhtulikult karistada.
Selgust ei ole, kuidas sellised asju lahentada - teoloogiliselt või juriidiliselt.
Kiriku ametliku korra järgi on teretulnud naisvaimulikud Soomes.
Kirik on vastuvõtnud otsuse 1988 aastal et naisi võib kiriku õpetajateks ordineerida.
Sellest praegu ei ole keegi taganenud.
Eesti kirikus on oma naisvaimulike ordineerimise vastane pool, aga eestlased on siiski saanud rahulikult oma asju selgitada ja naisvaimulikud aksepteerivad ka iga inimese isikliku arvamust.
On olnud arvamisi ja arusaamisi et ühel või teisel puhul ei taheta naisvaimulikega koos olla või ei taheta nendega ordineerida.
Kartust ei ole mõtted kultiveerida.
Kirikus lähetakse teoloogilisest antropoloogiast mille järgi lootu nii mees kui naine on jumala ees võrdne.
Ristimine on niin loomulik, et kunagi on hea arutleda ja mõelda selle üle, miks ma olen ristitud ja miks ma tahan et minu lapsed saaksid ristitud.
Ristimine lutherlikus kirikus on sakrament ja selle sakramenti kaudu saatakse kirikuliigmeks.
See tähendab ka seda et aname oma lapse jumala kätte.
Kakskümment aastat tagasi oli kirikus ristimine traditsiooni järgi ikkagi väga püha ja ristimistalituse ajal tavaliselt kogudus seisis püsti ja võttis nii öelda selle ristitud lapse oma kogutuse keskele vastu.
Lutherlaste jaoks on oluline just see, et sa saad ristida lapse ja sa oletki pühendatud Jumalale.
Baptistite juures on oluline see et sa ise tunnistad seda et nüüd ma soovin saada Jumala lapseks ja selle ristimise kautu siis pühitakse sind Jumala lapseks.
Laps peaks saama kristliku kasvatuse või kristliku vaimsuse kui tema üleskasvab.
Ristivanemad ei oma samuti vähatähtsat rolli.
Tavaliselt poisslapsel on kaks ristiisa ja üks ristiemaja ja tütrukul on kaks ristiema ja üks ristiisa.
Täna päeval leeripüha on see suurem püha sellest et kogutus saaks sellest rohkem osa.




 Minu suureks kurvastuseks ma ei jõudnud palju puhata eemisel suvel, sest olin terve suvi töö.
Kevadel mõtlesin, et puhkan ja õpin suvel, sest ma ei esiteks saanud tööd, kuigi proovisin.
Aga siis sain suvetööd Tampere linnas ja juuni alguses hakkasin töö tegema.
Töötan Tampere linna vana inimeste hoolduses, milles olen büroo sekretär.
Ajan siis niie inimeste asju, kes aitavat vanu inimesi nende kodus.
Kirjutan töötegijate töölepinguid, valmistan ette otsus ja teen teisi paberitöid.
            See töö mulle meeldib väga, sest see ei ole liiga raske ega stressi põhjustav.
See on aga piisavalt nõudlik ja huvipakkuv ning vaheldusrikas.
Minu kolleegad on väga huvitavad, naerame väga ühes ja ajame igasugu jutte.
Minu töö pidi olema ainult suvetöö.
Aga kui üks alaline sekretär läks ära, taotlesin tema tööd ja sain selle ka.
Nüüd töötan täiskohaga ja käin ülikoolis ainult pari korda nädalas.
Aga tahan sellest hoolimata teha mõlemaid asju.
Püüan õppida nii palju ja hästi kui võimalik sedasi, et teen kursusi läbi kaugõpega.
On ka võimalik võtta vabu päevi töölt.

Näeme veel, kuidas see õnnestub, mõlemaid asju hästi teha.

            Suvel oli ka oma õe pulmad, milles olin pruutneitsi vennanaisega.
Selles ülesannes oli ka piisavalt toimetust.

Plaanisime pulmapidu koristamist, askelasime kõigesugusi asju, korraldasime ’pulma eelõhtul pruudile korraldatava pidu', otsisime mitmeid pulmas vajalikke asju.
Kui need pulmad oli läbi, olin üleväsinud.
Aga kõik läks hästi ja õde oli väga õnnelik ja rahulduv hea piduga.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Mäletan alati möödunud suve.
See oli täis rõõmu ja ootust, päikest ja plaane, mis ei jäänud ainult unistusteks, vaid said tegudeks!
Kõik unustamatud sündis, aga kõige parem juht oli kui abiellusin oma meehega juuli lõpul.

            Kolisin tagasi koju Viialasse, sest siin elamisest minu ei tarvitse mitte midagi maksta.
Muidugi pere juures elamine on ka tore, eriti kui olin elanud kaks aastat üksi Tamperes.
Terve suve olin tööl poodis Viialas.
Tööpäevad olid lühikesed, ainult umbes 20 tundi nädalas.
Siis mul oli aega teha mida iganes soovin - sõin jäätist ja mängisin vendadega, mängisin klaverit, õpisin portugali keelt, tegin pulmaplaane.

Nädalalõputil lähin Tamperesse minu peigmeehe juure või tema tuli Viialasse.

Vaatasime filme, käisime piknikul Pyyniki rannas, kõndisime Pyynikki mäeseljakul ning sõime maasikuid suvisel turul.
Kui hakkas vihma sadama, lähime paadiranda vaatama järve peale.

            Juunis olid meie sõprade pulmad.
See oli lõbus pidu, mis olid huvitavaid kõnesid, toredaid mänge ja head sööke.
Ilm oli ilus ja pruutpaar kaunis.
Saime palju häid ideid oma pulma jaoks.
Kogu juuni ja juuli kavandasime pulmaasju: nimekaarte, pruudikimpu, istekohtande paigutusi laudades, pulmaautot... Väga palju asju pidi valmis teha.
Vahepeal kõigi tööd põhjustas stressi meile, aga tõesti vähe riidlesime.
Viimased kaks nädalat läksid jõudsast möödas.
Reedel enne pulmi veedime mitmeid tunde Vähä-Hisso talul pidukohal.
Veel hilisel õhtul sõitsin Valkeakoskisse, kus minu sõber lakkis minu küüned.
Jõudsin maada vaid kuus tundi, kuni kell pool seitse ärkasin, tõusin, sõin hommikust ja läksin juuksuri juure, kes on minu hea sõber.
Kui soeng oli valmis, läksin tagasi koju, mis minu teine sõber tegi mulle meigi.
Siis läksime ema ja pruutneitsiga sõitma Karku kiriku poole Sastamalasse.

Kirikul olin pinevil, aga kui seisin oma isa kõrval esikus, valmina kiriku sisse astuda, kõig pingutus oli kadunud.
Minu pruutneitsi organistisa hakkas mängima orelit orelirõdus.
Siis kõndisin isaga esiosale ja sealt oma peigmeehega altarile.
Kirik oli sugulasi ja sõpru täis, kõigi naeratasid õnnelikult.
Aga ehk kõige õnnelikumad olid mina ja minu mees!
Pulmad olid väga rõõmsad ja ilm oli kõige ilusam selle suvel.
Ei sadanud vihma, vaid päike paistis, aga ei olnudgi liiga kuum.
Sellel päeval vana talukoht järve rannal oli kõige ilusam koht kogu Soome maal!

Veel augusti lõbul olid teiste sõbrade pulmad Hämeenlinnas.

Need olid ka toredad pulmad, ja õnneks ilm oli väga ilus - reedel oli sadanud vihma ja pühapaeval sadas vihma, aga sellel laupäeval vihma ei sadanud, vaid päike paistis ja ilm oli soe.

Suvi ei lõppenud õnneks nende pulmade pärast, sest sõitsime Portugalisse pulmareisil.
Seal elasime mõnusas viietärnihotellis mere ääres.

Kuigi oli juba september, Portugali päike oli väga soe.
Toit oli väga odavat, ja jäätis, mida ostsime itaalia jäätisebaarist, oli palju palju magusam kui Soomes!
Kõndisime palju linnas.
Mõnikord laenasime jalgrattad ja sõitsime nendega.
Õhk lõhnas soolalt ja tuuli lõõtsus lakkamatult.
Kaugel merel paistis mõni kaubalaevad.
Ühel päeval läksime Sintrasse, mis asuvad võimased lossid.

Lissabonis me ei jõudnud aega veeta, aga Oceanarios, suures lissaboni mereakvaariumis küll käisime.
Seal oli väga eksootilisi kalu, raikalu, merihobukesi, kauneid pingviine ja naljakaid saarmaid.
Pulmareis oli väga tore.

Otsustasime, et sesse maha läheme veel tagasi!

Kui tulime tagasi Soome, siin oli väga kõle ja vihma sadas.

Portugalis olime saanud lisaaega oma suvele, aga sügis oli juba alanud Soomes.

Nüüd suvi oli lõppenud totaalselt.
ämeenlinnas.




Meie kodu on mõnus.
See ei ole veatu, aga mul on seal hea elada oma elukaaslasega.
Elame üürikorteris, mistõttu korteris >k ongi pisikesi  puutusi.
            Korrusmaja, kus  elame, on ehitatud 1950-ndate aastate teisel poolel.
Korterit on  remondirud, aga köök on algupärases seisus.
Ainult köögi värv on muutunud aastakümnete  jooksul.

Köögi  põrandal on vanaaegne ruuduline plastikvaip.
See toob  meie sõpradele meelde nende vanavanemate kodu.
Minu meelest on põrand meie köögi kõige parem  asi.
Köök on ka sisustatud vanaaegsete  asjadega.
Seal on mõnus istuda ja juttu rääkida või kuulata raadiot ja lugeda lehte.
Teen ka õppetükid tavaliselt köögilaua ääres, sest seal on kõige enam ruumi.

            Meie magamistuba on päris romantiline.
Seal on lilletapeedid ja lilledega kardinad.

Minu arvuti on magamistoas, mistõttu veedan seal päris palju aega.
Arvutilaud on täis raamatuid ja pabereid.
Laud on harva korras.
            Elutuba on avar ja valgusküllane.
Tuba on teatud mõttes jagatud kaheks osaks.
Kohe ukse kõrval on minu elukaaslase töönurk.
Ta harrastab muusikat, mistõttu nurgas on tema arvuti ja mitmesuguseid aparaate ja muusikainstrumente.
Ukse juures on ka suur riiul täis vinüülplaate.
Minu elukaaslase asjad võtavad palju ruumi, aga see ei sega mind.
Elutoas on veel palju ruumi diivanile ja muudele mööbliesemele.

Diivanil ei ole hea istuda, aga seal on mugav lebada.
Istun meeleldi põrandal vaiba peal, kui vaatan televiisorit.
Kehv diivan ei ole niisiis mulle suur probleem.
Oleks muidugi tore, kui oleks suur ja rühikas diivan külalistele jaoks.
Kuid meie diivan meeldib  mulle, mistõttu uue diivani ost ei ole veel päevakohane.
Elutoast  pääseb rõdule.
Ootan suve, et saaksin panna lilli rõdule.
Usun, et seal on mõnus istuda, lugeda ja suvel jäätist  süüa.

 
                 
                 
 

              
                 
Ma olen palju reisinud Euroopas ja Ameerikas ning oli raske otsustada, mis reisist kirjutaksin.

Aga kuna kirjutan eesti keeles, jutustan siis sellest, kuidas reisisin Eestis.
  Möödunud suvel läksin sinna oma mehe, tema venna ja tema venna naisega.
Me sõitsime autoga Helsinkisse ja sealt kiirlaevaga üle Soome lahe Tallinna.
Sadamast sõitsime autoga umbes 40 kilomeetrit ----, kus on minu mehe pere suvila.
Seal olid minu mehe vanemad ja sugulased meid vastu võtmas.
Puhkasime seal kolm päeva ja siis läksime autoga Pärnu, kus ma ei olnud varem käinud.
Pärnus parkisime auto ja vaatasime ringi.

Ma armusin Pärnu liivaranda, sest sealne liiv on nii pehme.
Pärnu on väike linn, kus ei ole palju vaatamisväärsuseid, aga mulle meeldis see küll.
Pärnus oli väga palju soomlasi, mis ei meeldinud mulle.
Me ööbisime motellis ja hommikul läksime autoga Läti poole Riiga.
Ma ei olnud ka Riias ega Lätis varem käinud.
Riia on väga ilus linn.
Me jalutasime vana linnas mitu tundi ja vaatasime ringi.
Seal oli väga palju vaatamisväärset.
Käisime ka Peetri kiriku tornis Riia punaseid katuseid imetlemas.
Mulle meeldisid väga Riia vanad ja ilusad ehitused.
Õhtul lahkusime Riiast.
Me ei tahtnud Lätis ööbida, sest keegi ei osanud läti keelt.
Tulime Eesti tagasi läbi Valga piirikontrollpunkti ja sõitsime Tartu.
Seal ööbisime võõrasmajas.
Mulle meeldis Tartu ka.
Ülikooli ehitused on väga ilusad.
Kui olime linnas veidi ringi jalutanud ja restoranis söönud, hakkasime tagasi --- poole sõitma.
Peatusime veel Viljandis ordulinnuse varemeid vaatama.
Kolme päeva jooksul jalutasime ja sõitsime autoga väga palju aga nägime ka väga palju.
Ööbisime suvilas ja järgmisel päeval läksime tagasi Soome.

 
                 
                 
 

              
                 
Igal suvel korraldatakse Tartu ülikoolis eesti keele suvekursuseid, milledes osalevad paljud eesti keelest ühel või teisel põhjusel  huvitatud välismaalased.
Sellel aastal langesid kursused augusti algusele ning osavõtjaid oli üle 20 riigist.
Soomlasi osales kõik kokku kuus, kelledest üks olin mina.

Augusti kursustel oli kolm eri taset.
Õpin madalama kesktaseme kursusel, kus oligi sellel aastal kõige kõrgem nõudmiste tase.
Meie grupis õppis 13 isikut ja õppejõududena tegutsesid Eve Raeste ning Anne Jänese.
Õpetus kestis kaks nädalat, millede jooksul meil oli igal argipäeval vähemalt 4,5 tundi keeleõpinguid.
Keeletundidel rõhutadi ennekõike sõnavara ja eestikeelset vestluskunsti.
Peale keeletundide korraldati meie jaoks veel igal õhtupoolikul  kõige erinevamaid eesti kultuuri seotud sündmusi; käisime loengutel, vaadasime filme, külastasime muuseumites ja tudvusime sadu aastaid vana linnaga.
Ühel laupaeval käisime ka ekskursioonil, mille kavasse kuulusid külaskäigud Pühtitsa naiskloostris, Kohtlajärve Kaevandusmuuseumis ning Sagadi mõisas.

Kõige rohkem mulle meeldisid Eve Raeste õppetunnid.
Eve oli nõudlik õppejõud, ta rääkis väga kiiresti ja tema tunnides käsitleti päris raskeid teemasid.
Aga ta oli väga võluv.
Ta oli diiva, kes õpetas eesti keelt uskumatu efektiivselt.
Viimasel päeval tegime tema valve all Riigikeele B2 taseme eksami.
Oli ju tore märgata, et riiglikud eksamid polegi nii rasked, kui olin arvanud.
Mind pani lausa imestama, kuidas hästi minu eksam lõpuks läks.
Teine mis üllatas, oli inglise keele kasutuse paljus.
Keelt räägiti mitte ainult üliõpilaste vaid ka õppejõudude hulgas üsna tohutult.

Kõige imelikum oli, kui isegi ülikooli Peahoone giid juhatas meile hoonet inglise keeles, hoolimata sellest, et igaüks oleks ka eesti keelt oskanud.
      Kas Tartu suveülikooli oli siis hea kogemus?

Päris kindlasti oli.
  Eestlased on ju väga organiseerimisvõimelised.
Aeg möödus nagu linnutiivul.
Ainus, mis tegib muret, oli ,et kursus kestis liiga vähe aega.
Kohe, kui õpingud läksid hooga käima, meie pidi juba lõpetada.
 
                 
                 
 

              
                 
Ma arvasin, et ma ei teinud midagi erilist suvel, kuid kui meenutasin paremini, tegin suvel üllatavalt palju igasuguseid asju.
Üks on siiski kindel: korralik tööd ma ei teinud kui ühe päeva manguasjapoodis ja teise päeva pesin aknaid oma õde vaderi juures.
Varasuvel läksime oma ema ja õdega välismaale.
Reisime lennukiga Kopenhaagenisse, Taani.
Ööd saime olla ema sõbra juures, kuigi sõber oli ise lahkumas Afganistani.
Nägime kõik Kopenhaageni tähtsad vaatamisväärsused, nagu Väike merineitsi, Tivoli ja sadama.
Me külastasime ka Christiaania vabalinnas imetlemas.
"Juhuslikult" võtsin ka foto hašiši müügikohast, kuigi oleks saanud, ja mulle tuldi ütlema, et ma peab see hävitada.
See oli põnev olukord.
Me käisime ka väljaspool Kopenhaageni, Sjællandi saare teises otsas, kus oli tore sadamaga küla.
Seal sõime värskeid Gröönimaa krevette ja kala.
Jalutasime ka mererannas (ujuda ei julgenud, meri oli liiga külm).
Rannal vedeles mitte-nii-värske hülgekorjus.

Ühel päeval otsustasime minna Rootsi poole, sest rongipilet Kopenhaagenist Malmösse oli naeruväärse odav ja saaksime ületada Sundi silla.
Malmö oli kuidagi kodusem kui Kopenhaagen, justkui oleks tulnud Soome - koju.
Rootsi keel oli muidugi tuntud (ning ilusam kui taani keel!) ja sellest sai aru, aga ennekõige on Kopenhaagen sellise tavalise soomlase meelest nagu mina liiga keskeurooplane, et võiks kohe südamelähedane olla.
Olen muidugi ka veidi kade taani rahvasele, sest nad olid kõik ilusad ja õnnelikud ning neil tundus olevat kõik korras nagu Norras.
Juuli haripunkt oli see, kui ma sain näha minu lemmikbändi esimest korda - isegi kaks korda!
Esimene kontsert oli Tamperes ja ma läksin sinna koos oma sõbra ja tema kahe sõbraga.
Teine kontsert oli festivalidel, kuhu läksin oma ema ja tema sõbraga.
See oli lõbus kogemus.
Juulis nägin ka esimest korda rästiku.

See ei olnud nii lõbus kogemus, sest peaaegu astusin selle peale ja ehmatasin hirmsasti.

Suvi oli möödas kiiresti, kuid on tore tulla tagasi Tampere ülikooli toredate inimeste juurde.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Olen alati elanud loodusest ümbritsetud kuni kolisin linna.
Siis on minul palju looduselamusi.

Lähedased metsad olid mulle tuntud, aga kui ühel sügisel sõitsime perega Kuusamosse, oli loodus väga võluv.
Puhkemaja tagaõues oli väike mänd, mille oksad rippusid allapoole.
See oli väga hea osmik!
Ühel päeval lähime soole.

Jalutasime pikkidel palkteedel.
Ilm oli jahe, aga õnneks meil oli tuttmütsid peas ja sallid kaela ümber.
Looduse sügisene värviküllus oli imepärane.

Lehtedel olid nii ilusad värvid!
Puud olid ka muidu toredad, sest nende tüvedes olid palju naljakaid pahku.

            Käisime ka suure koske juures.
Selle nimi on Kiutaköngäs.
Viialas, minu kodukohas, on ka üks kosk, aga see kosk oli palju palju suurem.
Piilusime täditütre ja õega servalt alla.
Kohisev kosk oli huvitav sest et see oli nii ohtlik.
Vanemad käskisid meid pois servalt.
Lähime lõkkekohale vorsti grillitama, mis oli ka huvitav, sest tohtisime ise grillida oma vorsti vorstitiku peas.
Lõkkekoha ümber lendlesid spetsiaalised linnud.
Ma ei olnud näinud neid mitte kunagi ennem.
Leidsime täditütrega informatsioonilaua, mis oli lugeda - oskasin lugeda sest olin juba kaheksaaastane - et need on laanenäärid.
Laanenäärid olid tuttavlikud, mitte pelglikud.
Isa ütles, et need on harjunud inimestega.
Minu õde juba söötis üht lindu!

            Kui sõitsime tagasi koju mõne päeva pärast, rääkisin koolis kõigile, mida kõige toredat olin näinud ja kogenud Kuusamos.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Ühel augusti hommikul ütles minu noorem tütar, et tema tahab minna mustikal.
Plaan oli väga sobiv, sest meie olime kahekesi kojus, kui suur õde oli oma sõbra juures.
Sõime siis hommikueine ära ja teime koos võileivad ja mahla valmis.
Aga kuhu minna?
Olen elanud Tampere linnas peaaegu kogu minu elu aeg aga mulle ei tulnud hästi meelte, kus oleks kõige parem mustikamets.

Tavaliselt käime mustikal kaugemal.

            Läksime siis sõitma jalgrattatega.
Päev oli ilus aga mitte liiga palav.
Taeval olid väikesed, udusulised pilved ja linnud laulsid, kui lähenesime metsa.
Jätsime jalgrattad puude alla ja läksime kõndima mööda rada.
Leidsime palju mustikavarsi, aga nad olid tühjad.
Ainult mõni väikene mari oli jäänud järele.
Rada viis suure mäe peale, kuhu me kõndisime.
Mäe peal istusime kaljule ja sõime toidumoonad ära.

Pärast vahepeatuse leidsime koha, kus olid natuke rohkem marju.
Sõime neid ja korjasime marju ka purki, mis olime kaasa võtnud.
Minu tütar leidis kimalase, mis roomas rajal.
Sellega temal juba aeg läks, kui see väikene putukas oli tema arvamusel väga huvitav.
Arvan et see asi jäi talle kõige paremini meelte meie mustikaretkest!

    
 
                 
                 
 

              
                 
Möödunud pühapäeval ärkasin väga hilja.
Kell oli juba 10.
30, kui tõusin voodist üles.
Ärkasin toimekana, mitte ainult seetõttu, et olin maganud nii pikalt, vaid ka seetõttu, et ees oli väga lõbus päev.

Läksin keskpäeval kodunt ning sõitsin bussiga Lammisse, kus minu tüdruk Heidi elab.
Esiteks olime paar tundi tema ema ja vendade kodus.
Seal tegi Heidi ema meile karjalapraadi, mis oli väga  maitsev.
Pärast külaskäiku läksime seuradele.
Kui seurad lõppesid, mõtlesime sõpradega välja, et läheme lõkkekohale Aulango tehissaarele.
Ostsime kauplusest vorsti ning sõitsime Aulangole.

Saar oli päris imeline.
Kui kõndisime saarele mööda väikest puusilda, panime tähele, kuidas maa oli kaetud kollaste lehtega ja sügisesed kased lehvisid tuules mahedalt.
Lõkketule ümber istudes küpsetasime vorsti ning rääkisime sõpradega üht ja teist.

Meil oli tõesti lõbus, aga eelkõige tundus minul lõbus olevat, sest naersin nii palju, et juba vorst kukkus minu käest lõkketulle ning muutus mittesöödavaks.
Ehkki ilm oli väga külm, alla kümne kraadi, oli meil väga soe, kuna istusime üksteise kõrval, lõkke läheduses.

Lõpuks hakkas õhtu juba hämaraks minema.
Tagasi autode juurde minnes jäime mina ja Heidi hetkeks imetlema kaunist tähistaevast.
Teised olid juba autode juures, aga meile tundus, et aeg oleks hetkeks seisma jäänud.
Kuulsime vaid, kuidas puud kahisesid õrnasti ja lained loksusid vaikselt vastu rannakive.

Siin oleks võinud ka kauem olla, aga kohe tuli meelde, et pean kiirelt rongile jõudma.
Ütlesin sõpradele head aega, ja siis läks Heidi viima mind rongijaama.

Kodus meenutasin möödunud päeva sündmusi.
Oli tõesti värskendav kogemus, kui sain looduse rüpes oma sõpradega ning kullakesega aega veeta.
See päev jäigi kallina looduselamusena igaveseks ajaks meelde.

    
 
                 
                 
 

              
                 
Henrik Relve jutustab oma Portugalireisist Vikerraadio saates.
Esiteks saades kuulati fadomuusikat, mis laulis Mafalda Alnauth.
Ta laulab portugali keeles, mis on väga erinev hispaania keelest.
Portugali keel on tegelikult kõige lähedasem galeegi keelega, mis rääkitakse Põhja-Hispaanias.
Relve ütles, et portugali hääldus on väga keeruline, keerulisem kui hispaania hääldus.

            Fado, mis portugali keeles tähendab 'saatus', on portugali rahvalik muusikastiil, mis iga portugallane teab.
Fado laulude sisuks on näiteks armastus, surm ja elu, siis kõige tähtsamad teemad inimese jaoks.
Fado on nagu portugali bluus: natukene melanhoolne aga väga hingestatud.
See on sündinud Lissabonis, kus on ka fado-majad, kus elavat fadomuusikat saab alati kuulda.

            Lissabon on siis Portugali pealinn.

Võrreldakse Tallinnaga, Lissabonis on elanikke umbes üht palju ja linnad on umbes samavanad.
Tallinna vanalinn on paremini säilinud, sest umbes 85 protsenti Lissabonist hävis suure maavärisemise pärast aastal 1755.
Portugalis on palju pisikesi tänavaid, palju kohvikuid ja söögikohti.
Seal on ka erilisi portveinipoode, mis on täis ainult portveinipudeleid.

            Portvein on tähtsa portugali joogi, õieti juba Portugali sümbol.
Seda toodetakse Douro orus, mis asub ka Porto, mingi pärast vein on nime saanud.
Portveine on erinevaid sorti: vein võib olla punane või valge, magus või mitte nii magus.
Portvein on kangestatud vein.

Sellele lisatakse selle sama viinamarjasordi brändit juurde, mis tekitab erilised keemialised protsessid veinis ja annab talle erilise maitse.

Portveiniks võib nimetada ainult Douro orusel kasvatatud viinamarjadest saadud veine.

            Pealinn on väga mägine, mis võib tähele panna näiteks trammiringsõidul.
Kollased trammid sõidavad pidevalt mäest üles ja mäest alla.
Pidurduse või stardiajal võib pikali lennata, sest start ja pidurdamine on väga järsult.
Kitsastel tänavatel võib turisti hirmu tunda, kui vastutuleva auto ja trammi vahel on ainult kümme sentimeetrit ruumi.
Mauri kultuuri ajalt on säilinud väga eriskummalisi, keraamilisi, sinivalgeid seinu, mis võivad olla näiteks hoone kahe kollase seina vahel.
Relve ütles et need olid nagu vannitoa seinad.
Nende nimi, azulejo, tuleb araabia keelest ja tähendab poleeritud kive.

            Sintra linn on Lissabonist mõnekümne kilometri kaugusel loodes.
Sintra piirkonnas on hästi palju künkaid ja metsa.

Küngastel asuvad lossid, näiteks väga romantiline Pena palee, mis on olnud paarsada aastat tagasi portugali kuningaste suveresidents.
Seal näeb palju roosakaid ja kollakaid värve, palju treppe, sakke, ukse ja korridoore.
Näiteks Peterburi paleed ovat uhkemad, avaramad, õhulisemad ja valgemad kui Pena palee.

            Praegu Pena palee toimib nagu muuseumina.
Sealt nägeb juba ookeani.
Palee ümber on väga uhke parg, mis on mida iganes maailma nurkade taimi.
Portugali kuningriik on hankinud neid oma kolooniadest, ja küllap pargis võib näha kui suur impeerium see riik on olnud!

See on olnud 16. sajandil nii suur, et tänapäeval üle sada miljon inimest kõneleb portugali keelt, kui Portugalis elab kokku umbes kümme miljon inimest.

            Lissabonist 50 kilometrit lõunasse asub Sesimbra.
Nagu Portugalis üldse, küngad on tihti ja rannikud on kaljurannikud.

Sesimbras on suhteliselt vähe turiste ja tohutu hulk kalatoite: kalmaarid, homaarid, krevettid ja merekarpid olid laotud jää peale söögikohades, mida olid iga sajal meetril.
Portugal ongi kõige suurem kalatarbija kogu maailmas.

Kalastamine on väga tähtis majandusharu, aga on ka palju neid kes kala püüavad oma rõõmuks.
Kaljudel võib näha väga tihti kalapüüavaid inimesi.

            Cabo Espichel on väga mägine neemetipp Sesimbras.
Relve rääkis, kui nad seal kõndisid märtsikuu keskel.

Tüüpiline ilm märtsis on selline, et päike kõrvetab ja on hirmus palav ja kuiv.

Ümber ringi ovat mingisugused kuivalembesed taimed.
Lõhn, mis nendest taimedest tuleb olnuvat nagu põõsaste vahel oleks olnud kool pool vahemere köögist.
Seal kasvas ka lavendel, Portugali rahvuslill.
Lavendel on väga laialt kasutusel kosmeetikas ja parfümeerias, aga Portugalis see on ka kulinaarsel kasutusel.

Lavendlit kasutatakse näiteks šokolaadis teiste ürtidega.

         Portugalis on palju uhkeid randu, aga kõige uhkem on Cabo da Roca.
See on 150 meetrit kõrge kaljune neem, ja see on kogu Euroopa mandri läänepoolsem punkt.
Ranna ääres on juba suur monument, mis see asi loeb selges portugali keeles.
Cabo da Rocas on ka nelinurgaline valge majakas ja valge müüriga ümbritsetud klooster.
Kui  kaua aega tagasi portugallased purjetasid maailma meredel, meremeehed võiksid näha Cabo da Roca majakat ja ütleda: nüüd on Lissabon lähedal.
Sellepärast Cabo da Roca nimetati ka Lissaboni kaljuks.

    
 
                 
                 
 


Ma olin sellel ajal töötanud juba kuus aastat erinevates ööklubides ja baarides, kui ma olin oma karjääri alustanu oli se olnud nagu unenägu; sain palju raha kätte kõik päevad oli vabu, ja sain händagi pubides kõik ööd, nagu Carmen Terminaatori laulus.

Aga mida enam aastait ma töötasin klubides ja baarides barmännina, seda raskemaks töö läks, sest se oli iga üks päeva samasugust, pidi vaatama kui ühet inimieset joovat ennast purjuks ja vaatada kui teiset rääkivad ilusade tüdrukutega, ja mis ise siis tegi?
Ainult oli letti tagan ja müi õlud.
Ok oli siin elus ka midagi positiivset, see asi mis noorele vallalisele mehele meeldis oli see et naistele meeldib kül baarmännid ja ettekandjad!
Ma mõtlesin ka seda et miks ongi niin, sest et ei kõik baarmännid olnud niin ilusaid või meeldivaid inimesi.
Aga nad on tegelikult ainud inimesed kogu klubides kes on täiest kained.
Mõtlege seda poissid, kui järgmisel korral tahate baarides käia.
Ümbes kaks aastat tagasi ma hakkasin mõtlema et mis ma tahan elult.
Üks minu sõber töötas sellel ajal uusmeediareklaamibüroos ja tema küsis et kas ma tahan midagi muud tööd teha.
Ma ütlesin temale et mul pole kogemust sellisest tööst, aga tema ütles et kui sa oskad rääkida ja suhtled inimestega, sellest piisab.
Ja niin ma hakkasin tööl käima samal ajal ööl klubides, kui hommikul  kell kaheks iga nädalapäev.
See töö oligi minu jaoks väga meeldiv, sest et ma sain väga palju inimestega rääkida ja siis teiste töökaaslastega uuendada uuteid reklaameid.
Aga elu oli raske kui sa töötad kahes kohas ühel ajal, aga see raha mis ma reklaambüroost sain polnud nii palju et sellega olis üksi saanud hakkama sest ma olin veel õpipoiss.
Ma töötasin ühe aasta reklaamibüroos ja baarides samal ajal kuni ma hakkasin mõtlema et kui ma tahan kunagi kätte rohkem raha saada ma pean endale saama kõrgkolli tõentuse.
Se oligi minu üks parim idee kuue aasta jooksul, sest koha vahetus aitab nii palju et keegi kes seda ei ole proovinud ei või seda teada.

Nii, mis asjast ma siis räägin?
Muidugi sellest kui ma sain idee sisse astuda Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima, esimene pool aastat oli raskem sest ma ei saanud otse inimestega tuttavaks aga praegu elu on mõnus, ma olen saanud palju eestlasi sõpru ja elu on palju lihtsam kui pool aastat tagasi.
Tööl on lahe käia, aga õppida on veel palju lahem.

 
                 
                 
 

              
                 
Nii huvitavat, läbimõeldud ja realistlikult kirjutatud roomani lugesin eesti keeles esimest korda (õpetaja palus mul tunnis lugeda ja jätta selle lugemata ma ei suutnud, selle aja jooksul sain aru, et tahan raamatu lõpuni lugeda).
Siis vaatasin internetist, et Diana Leesalu kirjutas noorsooroomani "Mängult on päriselt", mis võitis  Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev poolt korraldatud 2005. aasta noorsooromaanivõistluse.
Tubli, Diana!
See raamat pani mind mõtlema noorte saatusest.
Vaatamata sellele, et noorte elu mõjutab tugevasti perekond ja ümbritsev keskkond, seal hulgas sõbrad, klassikaaslased, õpetajad, võib aga öelda, et igaüks on ka ise oma õnne sepp.
    Romaanis räägitakse  esmapilgust tavalisest eesti perekonnast, kus on isa, ema, õde ja vend.
Kõikidel on oma probleemid,  kuid selles perekonnas ei mõisteta lähedasi ega toetata, ei hoita ühte.
  Igaüks on omaette  ja püüab elada nii kuidas saab ja oskab.
Tahaks uskuda, et selliseid perekondi on Eestis vähe, et rohkem on " selliseid kenasid armastavaid perekondi, mis on täis sallivust ja üksteisemõistmist.
Ja eelkõige hoolivust.
"(D.Leesalu "Mängult on päriselt").
  Kahjuks elu näitab, et tänapäeval on esile tulnud "isade ja laste" probleem, üks põlvkond ei mõista teist,  paljud õpilased jätavad koolis õppimise pooleli ja lähevad tänavale.
     Romaanis on kaks peategelast: õde-vend Mirjam ja Mikk Janterid, nende kooli direktori lapsed.
  Raamat on jagatud kujunduslikult  kaheks osaks,  kus räägib Mirjam kordamööda oma  ja venna elust.
  Mõlematel on raskeid olukordi palju.
Ühel hetkel  õe ja venna teed ristuvad,  õde püüab venda toetada, andes talle raha, et ta koju isa juurde sõidaks, aga  Mirjam ei suutnud venda hädast välja aidata.
     Mirjam on päris tavaline üheksateistkümneaastane  tüdruk.

Ta ei ole tark ega rumal.
Aga tal on üks suur puudus, ta  sõltub teistest inimestest, ta ei ole iseseisev, on  nõrga iseloomuga.
 Mirjam võiks ülikoolis hästi õppida ja olla tulevikus edukas, aga ta valis endale teise elutee - vabaduse!
Tüdruk sattus kodust ühiselamusse, tal hakkas pea vabadusest ringi käima.
 Keegi ei keela teda, ei ütle mida teha.
Ta oli vaimustuses, et  võib mitte õppida,  ta oli kõigist tüdinenud ja otsis seiklusi.

Vabadus!
Alkohol, uimastid, uued sõbrad - kõik oli nii uus ja huvitav!
Selle asemel, et õppimisega tegeleda, tüdruk hakkas  jooma ja tarvitama narkootikume.
Mirjam võis  uimastitest loobuda, aga ei teinud seda.
Ta võttis eeskuju uutest ühiselamukaaslastest.
Tal on nende hulgas esialgu hea ja kihvt olla.
Noorte mängud.
Algul ta proovis narkootikume,  tundis kaifi, hiljem kasvas see aga üle sõltuvuseks.
Tüdruk vajus elu põhja.
Ta oleks võinud mõelda, mida ta teeb, mille nimel elab ja millega see  võib lõppeda, aga Mirjamil oli  nii mugavam, et temast ei sõltu mitte midagi.
"See ei puuduta mind.

Ma ei ole õel ega südametu!
" (D.Leesalu "Mängult on päriselt")   räägib endast Mirjam.
Ta mõtles  kogu aeg, et ei ole ta mingi joodik, samal ajal tarvitas igal õhtul alkoholi, sest seda tegid  ju teised.
Sealse elu realism oli valus ja nukker.
See oli juba tõeline elu.
Tüdruk valis ise selle tee, oma tuleviku.
Kõige halvem on see, et tänu sellisele eluviisile, kaotas ta oma au ja väärikuse.
Mirjam armus Jartsisse ja andis järele, see aga lihtsalt kasutas  teda ära.
Tulemuseks oli poisist lahkumine, äraminek ülikoolist ja ebaselge tulevik.
Nüüd järgnes mängule päris elu.
Aga kuidas oleks võinud kõik kulgeda, kui Mirjam oleks käitunud nagu iseseisev, tugeva iseloomuga inimene?
Kõik  oleks olnud hoopis teisiti.
Ta oleks  lõpetanud ülikooli, oleks leidnud  hea, huvitava töö, abiellunud ja elanud  oma perega rahulikult, väärikalt ja õnnelikult.
Mirjam Janteri isa oli  koolidirektor.
Tema juurest läks naine ära, aga mees ei proovinud olukorda kuidagi muuta.
Mees hakkas lihtsalt jooma.
Minu arvates tõeline mees pingutaks  ja teeks midagi selle olukorra lahendamiseks.

Kas või räägiks oma naisega.
Loomulikult Mirjami emal polnudki tahtmist tagasi koju tulla ja see on arusaadav, kui kodus istub täiskasvanud mees, kes ei tee mitte midagi, vaid ainult joob.
Milline normaalne naine tahaks seesuguse mehega elada?
Mõtlen, et  keegi.
 Arvan, et kõik oleks olnud  teistmoodi, kui Janter oleks proovinud oma naise perekonda tagasi kutsuda?
Mulle tundub, et kui naine näeks, et ta on  peres vajalik ja asendamatu, et ilma temata kodus  on kaos ja et  kõik igatsevad tema järgi  ja ootavad koju, siis ta tuleks koju tagasi.
Tuleb välja, et isa kaotas ise oma õnne ära.
Ta  otsis õnne pudeli põhjast.
Mul on temast kahju, aga ta on  selles ise süüdi.
 Kümneaastase Miku elu on traagiline ja heldimapanev.
Õde rääkis temast, et "Mikku kutsuti koolis Täpikeseks.

Tedretähtede pärast.
Ma võin vanduda, et pole iial oma elus näinud ühtegi inimest, kellel oleks rohkem tedretähti kui minu vennal.
Või veel punasemaid juukseid või veel suuremaid kõrvu.
Ausõna.
Mikk vihkas oma hüüdnime.

Tõenäoliselt vihkas ta ka iseennast sellise sõnulseletamatult hullu väljanägemise pärast.
" (D.Leesalu "Mängult on päriselt")  Mikk oli õnnetu.
Kõigepealt Mikk proovis tõsiselt isaga rääkida sellest, et teised kiusavad teda, nõudsid temalt raha ja ütlesid talle, et kui raha ei too, siis  isa kaotab töökoha.
Aga Mikk nägi, et isal on täitsa suva, mis probleemid on tema pojal,  isa hakkas karjuma ja ütles, et Mikk on mees, kes peab ise oma probleeme teistega klaarima.
Ja  selle pärast Mikk ei  proovinudki enam isaga rohkem rääkida.
Just isa oleks pidanud Miku hädast välja aitama.
Kes  siis veel, kui mitte lähedased?
Kodus ja koolis ei mõistetud, ei armastatud.
Kodutu elu.
Surm.
Ei nalja ega naeru.
On arusaadav, et Mikul oli väga raske, talle tundus, et keegi teda ei armasta, et kõik inimesed vihkavad teda.
Tegelikult ei hoolinud temast mitte keegi,  nende pere lagunes, isa kippus jooma, ema läks teise mehe juurde, klassikaaslased narrisid  ja kiusasid Mikku.
Igal juhul koolimaja põletamine ei  parandanud tekkinud olukorda.
See oli Miku vale samm.
Mina olen kindel, et kui Mikk ei oleks koolimaja põlema pannud, oleks ta teinud  veelgi  midagi hullemat.
Veel üks rumal, aga arusaadav ja ahastav  Miku tegu, oli kodunt äraminek.
Mikk oli tark poiss, isa sõnul "lihtsalt väike geenius" (D.

Leesalu "Mängult on päriselt").
   Ta sai muidugi aru, et tal pole sooje riideid, raha, ööbimiskohta ega isegi piisavalt sööki, aga tol hetkel kodust lahkumine tundus talle probleemide parima lahendusena.
Politsei  leidis poisi  küll  kohe üles, aga mingi hullu naisega koos põgenes ta Tartusse, kus mitte keegi ei teadnud teda otsida.
Mõtlen, et see ei olnud  küll õige tegu.
Ühelt poolt on hea, et Tartus kohtus Mikk kodutu Sašaga, kellega koos ta sukeldus kohe võõra linna ellu.
Miku  käitumine muutus halvemaks.

Tema jaoks oli  varastamine varem õudne asi.
 Pärast nädalast elamist Tartus ja nälgimist, hakkas ta varastama, et ellu jääda.
Mikk oleks võinud ju iga hetk õe juurde ühiselamusse minna, paluda Mirjamilt raha ja tagasi koju sõita, aga talle meeldis rohkem üksinda Tartus elada.
See oli tema jaoks nii, et Tallinnas, kus olid tema kodu ja kool,  ta ei tundnud ennast vajalikuna, ta oli seal enda arvates ülearune.
Tartus oli poisil täiesti teine tunne.
Ta oli vaba!
Keegi ei alandanud ega kiusanud teda.
Kui tähtis on see inimeste jaoks!
Iseenda otsustuse pärast Mikk hukkus.
Koos kriminaalse noorte kambaga, kuhu kuulus ka kodutu Saša ja mille eesvedajaks oli  Mario, läks Mikk vargile ühte majja, aga ei suutnud loobuda oma elu põhimõtetest - ei saanud varastada asju inimestelt, kes teenisid  ausalt raha ja  ei teinud  teistele mitte midagi halba.
 Ta ei oleks pidanud  sellest  vargusest osa võtma, kuid  ta ei teadnud mida täpselt  tegema peab.
Ta helistas politseisse ja teatas vargusest.
Mõtlen, et Mikk tegi ikkagi selles olukorras õigesti, aga Mario nii küll ei mõelnud.
Just selle pärast ta viskas Miku sillalt alla külma, sügavasse jõkke, kus väike poiss uppus ära.
Ma nutsin seda lugedes kibedalt, mul oli Mikust nii kahju,  ma tundsin, et kõik  me oleme  ta surmas süüdi!
Miks enamik inimesi on ükskõikne võõra häda suhtes?
!
Eriti noorte ja vanurite suhtes!
Võib olla, kui oleks maailmas olnud vähemalt ükski inimene, kes Mikust aru  oleks saanud, teda mõistnud, temasse uskunud ja teda toetanud, oleks Mikk käitunud täiesti teistmoodi, aga nüüd seda keegi enam ei tea ja öelda ei saa.
Nukker lugu.
Mikust on mul  nii kahju!
Ta ei jõudnudki suureks kasvada!
Nüüd ma tahaksin kirjutada Miku ja Mirjami emast.
Tema läks kodunt ära, aga tahaks uskuda, et sai aru, et ilma temata   perekond varises kokku.
Naine sepistas ise enda ja oma perekonna õnnetuse.
Igaüks võib vigu teha, oluline on see, et inimene oskaks, kui veel hilja ei ole, neid vigu ära parandada.
Mirjami ema suutis teha õige otsuse ja tuli perekonna  juurde tagasi.
Loodan, et ema suudab oma meest aidata ning  Mirjamit ka, kes käiski psühholoogi juures abi palumas.
  Ema oli kaotanud küll oma väikese armsa poja, kui võttis oma perre kodutu Saša, kelle jaoks Mikk oli kuldkalakeseks, kes tõi õnne.
Jõudu ja jaksu, sulle ema!
 Jumal, aita neid!
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et õnn on tõenäoliselt inimeste kätes.
Ma arvan, et igale noorele oleks kasulik see raamat läbi lugeda ja vastata küsimustele, et kes me siis ikkagi oleme, kui palju me märkame inimest meie ümber, mida me oma lähedastest tegelikult teame, kas võib täielikult teist inimest mõista, kas igaüks võib oma saatust muuta?
Ei tohiks sõltuda ühiskonna arvamusest.
Igaüks meist võiks ise otsustada, kuidas õnne ja edu  targalt säilitada.
Romaan on kohati päris avameelne, kohati liiga julm, aga üldiselt väga tundlik, hoogne, noortepärane  ja hea.
Probleemid, mis on  esile tõstetud, tõestavad, et igaüks võib olla oma õnne sepp.
  Romaan  jätab noortele võimaluse teha oma valikud ise.

Siin ei anta soovitusi ja ei jagata keelde, lihtsalt on kirjutatud ühe pere kurb ja traagiline  lugu.
Loe, mõtle, järelda ja vali ise oma õnnelik elutee, kallis noor inimene!
Jõudu Sulle!
 
                 
                 
 


Eesti ainult tundub väikese riigina, aga temal on oma rikkas ja huvitav ajalugu.
Eestil on oma maailma tuntud heliloojad ja ka sellel väikesel balti riigil toimuvad laulupeod, mis on tundud Euroopas.
Tartus ja Tallinnas on ehitatud lauluväljakud, kus toimuvad need tuntud laulupeod.
Esimene etendus lauluväljakul toimus umbes 100 aastat tagasi - Tartu lauluväljakul, mille korraldamise idee ja teostus tuli "Vanemuise" seltsist eesotsas J. V. Jannseniga.
Tol ajal osalesid peol ainult mehed, sest naistel oli see keelatud.
Selline üritus pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
Kuni 1983 aastani ei saanud naised osa võtta selles ürituses.

Kui nad said võimalusi (pärast ka võisid osaleda ka lastekoorid ja poistekoorid) siis suurenes osavõtjate arv kui ka pealvaatajate arv.
See ainult tähendas, et inimised olid huvitatud niisugustes üritustes.
Viimane kontsert, mis toimus kahes linnas ühel ajal () Tallinnas ja Tartus kogunes palju inimesi välismaalt ja eestist.
Lavas esinesid ansamblid Saaremaalt, Lõuna eestist, Ida eestist ja kõik nad olid oma rahvariietusega.
Kuna kõikidel valdkonnal on oma rahvariietus, siis kõik see esitlus oli uskumatu põnev.

Mitte ainult laulupeod muutuvad eestlasi laulurahvaks.
Eesti keel võrreldes teise maailma keelega kõlab pehmelt, meloodiliselt.
Ja paljudele välismaalistele tundub, et eestlased laulavad, millal nad kõnelevad omavahel.

Inimesed (eestlased), kes elavad saartel meeldivad laulda, nad teevad seda alati.Kuna mehed ei saa seda teha (näitaks käivad meres) Laulavad nende naised.
Paljudel saartel koordatakse üritusi (lavaesindusi), kus tansivad oma rahvatantsu need kalurid, kes käivad meres oma naistega.
Mõnikord nad võitlevad koos teise saarega.
Aga nende eesmärk alati on - meelahustus.

Mis teeb eestlastest laulurahva?

Mulle tundub, et isegi eestlased ei tea täpselt vastust aga põhjus võib olla eestlastel või nende kombedel, või isegi eesti keelel.

 
                 
                 



Koolivaheajal ebameeldiva ilmaga kodus istudes soovisin mina midagi põnevat teha, et mitte niisama aega raisata.

Avasin Tartu Teaduskooli interneti lehekülje ja nägin, et praegu toimub eesti keele olümpiaad.
Ma ei ütleks, et olen eesti keeles eriti tugev, aga kirjandi teema tundus mulle huvitav ja ma kindlasti tahaks olümpiaadi lõppvooru pääseda, et oma kooli seal esindada.
Eesti keelt ei ole ma mitte kunagi spetsiaalselt õppinud, vaid käisin eesti keele tundides koolis ja suhtlesin oma eestlastest sõpradega.
Praegu ma isegi ei mäleta millal mul tekkis huvi selle keele vastu, aga õppisin seda hoolikalt ning tundidest poppi ei teinud.

Ma pole suur tarkpea ega töörügaja, aga see-eest olen spordifriik ja igal vabal hetkel teen trenni.
Olen endale vist kõige populaasrsemat spordiala Eestis valinud - jalgrattaspordi.
Peaaegu iga kolmas inimene meie riigis on jalgrattur, vähemalt nii tundub, kui võistlusele tuled.
Tahaks küll arvata, et tervuslik eluviis on meie riigis populaarne ja alkoholi ega sõltuvusaineid palju ei tarvitata.
Spordiharrastajate seas on väga vähe venelasi, nii et enamik on ikka eestlased ja tahes-tahtmata hakkad rääkima, eks siis häbeneda ega vaikida ei saa.
Minu treener ja kõik spordikaaslased on eestlased, ja kui ma eesti keelt ei oskaks, oleks mul nendega treenida palju raskem.
Meie ühiskond on avatud ja see võttis mind vastu, mis räägib sellest, et ma saan eestlastega heal tasemel läbi.
  Tänu sellele sain aru, et kõige olulisem on just rääkida ja igal pool endale praktikat otsida, siis on ka tulemust näha.
Näiteks just paar kuud tagasi sooritasin mina eesti keele B2 taseme eksami ja sain 100 punkti.
See oli minu jaoks lausa uskumatu ja ma olin uhke enda üle.
Minu vanemad on mulle alati suureks eeskujuks olnud ja kumbki neist ei keeldunud kunagi toetusest ega abist.
Siin ei saa ma ütlemata jätta tänusõnu ka meie kooli õpetajatele, sest ilma nendeta ei oleks mul ka nii häid tulemusi.
Ega ma tänamatu inimene ole!
Kõik mu kogutud teadmised ei ole  muidugi mitte ainult spordiga seotud, vaid ka igapäevase eluga.
Suureks üllatuseks oli minu jaoks saada jõulukutse eesti lasteaeda hommikukontserdile ja mitte selleks, et vaadata, vaid seal juhataja rollis olla.
Enne seda ei ole ma mitte kusagil selles rollis esinenud, aga kõik möödus hästi.
  See oli väga huvitav ja tore kogemus, kuid mu suurimaks auhinnaks olid laste õnnelikud silmad, vanemate ja kasvatajate kiit ja kutse jägmiseks aastaks.
Tuues need näited ma arvan, et kuigi olen täiesti tavaline Tallinna plika, siiski olen ma eriline.
Selle tõdemus annab mulle jõudu ja enesekindlust, et minust paremat pole.
Ärge olge üliranged töö hindamisel.
                        
 
                 
                 
 

              
                 
Tänapaeval on raske noortel elada.
Iga poiss või tüdruk otsib ennast elus.
Praegune elu on liiga raske võrreldes  minevikuga.
Kõige rohkem kardavad praegused noored elus jääda üksinda.
See on kõige raskem, sest kui inimene jääb üksi, siis tal kaotatakse kõik eesmärgid, mis võiksid  elus teda edasi viia.
Kui see juhtub, siis need persoonid kaovad tavalise elu igavusesse ja jäävad elutee kõrvale seisma.
See võib juhtuda igaühega, sest kõige kallim meie elus on meie lähedased, keda me ei lase silma läbi.
Igaüks hoiab oma vanematest või oma mehest, või naisest kinni.
Kui juhtub, et need inimesed lahkuvad meie elust, siis inimene hakkab lagunema.
Kõikidel inimestel on seosed teiste inimestega, sellepärast inimesed, kes on  lähedal, kohe tunnevad, et midagi on muutunud.
Oma sõpradele võib rääkida peaaegu kõik ja nad aitavad, kui sõbrad on täiesti head.

Kuidas inimesed saavad aru sõnast "õnn"?
Igaühel on oma õnn, kuigi üldiselt  see tähendab füüsilist ja vaimset heaolu.
Erinevus on ainult selles, et ühed valivad õigesti ja teavad, mida oma elust võtta, aga teised veedavad oma elu nagu tahavad.
Kas saab inimene oma arenguteed  muuta?
Mõtlen, et igal inimesel on oma elutee, aga see pole kivine, ning mingi jõu rakendusega on võimalik seda muuta.

Henno Sassi raamatuses "Mina olen siin: minu esimene arest"  voib näha tavalist noorteelu, kus on peaaegu kõik.
Raamatu tegelased on tavalised noored,  kes õpivad, proovivad midagi uut elus, elavad nagu kõik teised noored.
Kõik see tegevus toimub meie päevil.
Romaanis on väga hasti näidatud tunded, mis kogeb poiss tüdruku vastu.
Peategelasel on väikesed probleemid.
Need probleemid puutuvad rahasse, raha on vaja selleks, et hoida ennast ja oma neiu igapäevases elus.

Kõik algas sellel paaril sellest, et ükskord poisil olid  proobleemid rahapuudumisega  ja poiss  proovis neid lahendada rikaste inimeste abil.
Ta leidis inimesi, kes tegelesid autonumbrite ja bensiini varastamisega.
See otsus muutis  koordinaalselt poisi elu.
Aga see polnud veel kõige hullem tema elus.
Ühel päeval tema kutsuti ühte klubisse, aga ta ei tulnud mitte üksinda, vaid  oma tüdrukuga, keda ta armastas tugevasti.
Sellel päeval on ta muutnud oma mõtet tüdrukutest.

Ta rääkis uimastite müüjaga  ja mõne päeva pärast oli tal juba  endal valgeid kotikesi  müüa.
Esimesest kotikesest ta sai juba aru, et see on kõige lihtsam tee raha teenida.
Tema peas juba arenevadki mõtted, kuidas ta võib teenida rohkem ja rohkem, need ei jäta Rassi rahule.
Aga rahaga võitleb tema peas veel üks mõte - oma tüdrukust, mida ta on kaotanud oma enesearmastamise pärast.
Ta tegi suure vea, kui solvus  tüdruku peale.
See oli poisi teine kõige hirmsam viga.
Aga poiss oli väga sõbralik, võib olla tema käitumises oli süüdi ainult koolistress ja mõte, et ta on juba suur ja peab oma tüdruku eest hoolitsema.

 Minu meelest oli sellel poisil kõik, mis võiks olla tema elus väärtuslik: armastus, sõprus - aga poiss ei olnud veel nii suur, et sellest aru saada.
Kui Rass hakkas müüma uimasteid,  hakkas ta kohe neid tarvitama.
Tema peas oli: "Mul on ükskõik, mis toimub homme".
Niisugused mõtted aeg-ajalt tulevad üles peaaegu igaühel teismelisel.
Minu tuttavatel on alati mingid probleemid rahaga voi tüdrukutega, aga uimasteid nad ikka ei proovi.
Peategelase elu on liiga lähedane meile, sest seal on palju elumuutusi, millega me kohtume iga päev.
Rassil oli valik.
Suur valik elada oma elu oma armsa tüdrukuga või valida varga tee.
Tavaliselt kohtuvad inimesed selle vaikuga, kui hakkavad jooma, sest meie elu pole ideaalne.
Ta veel ei teadnud,  kui raske on inimestel,  kes istuvad vanglas.
Mõtlen, kui tema vanemad oleksid minimaalselt temaga suhelnud, siis Rassil oleks lihtsam oma valikud teha.
Ta elas üksinda, sellepärast olid nad kaugel ja poisi käitumine oli vanematele tuntumatu.

 Rassi käitumine muutus pärast seda, kui ta leidis paar uusi sõpru baarist.
Ma olen täiesti nõus vanasõnaga "Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes  sina oled".
Kamp, mida leidis Rass, oli halb, nende tegelemine narkootikumitega ja teiste seadustega keelatud asjadega olid Rassi käitumisele väga ohtlik.
See juhtuski, mida Rassi tüdruk kartis.
Poiss sai kurjategijaks.
Inimestele on alati  avatud kõik teed, on vaja ainult neid otsida osata.
Otsused, mida proovis võtta Rass, olid lapse otsused.
Võib olla ta ei ole mõelnud järeldusest.
Võib olla ta mõtles, aga proovis seda unustada, mida kiiremini, seda paremini, nagu oma  ekstüdrukut, sest mõte, et tema viimane ja  kõige kallim inimene tema elus lihtsalt vahetas tema teise poisi vastu.
Oma tegemisega  ta sattus väljapäästmatusse situatsiooni.

Millest mitte igaüks saab välja ronida.

Arvan, et elu on liiga lühike selleks, et teha selliseid äpardusi.
Ja kui see on tehtud, siis elu muutub tundumatuks.
Ja kõik, mis oli enne seda,  hakkab kaduma: kõik tuttavad, sõbrad.
Inimene hakkab uimasteid proovima, vahetab eluviisi ja tema elu muutub selliseks, mida pole võimalik tagastada.
Rass proovib sellest august välja pääseda.
Ta mõtleb, kuidas öelda, et ta ei taha enam sellega tegeleda.
Aga on selline tunne, et keegi ei taha seda kuulata.
Esimesed suured probleemid sündivad siis, kui ta täpselt otsustas osaleda suure raha teenimise kampaanias, mida pakkus tema sõber, kes vabanes vanglast.

Rass tunneb,  kuidas tema kukkur läheb paksuks ja need tunded ta juba ei saa pidurdada.
Aga tavaliselt juhtub nii, et kui ise müüd narkoaineid, alati proovid neid, et kontrollida, kas anti sulle päris uimasti või mingi lahusti.
Nii hakkas Rass metat proovima.
Meta on väga tuntud noorte seas, lihtsalt kättesaadav ja väga tugeva, kiire mõjuga.
Pea lõpetab oma mõtlemisoperatsioone ja inimene muutub kontrollimatuks.
Meta tarvitamisel peas hakkab arenema lõpmatu mõtete vool, mis teeb keha tühjaks ja väsinuks.

Nii juhtus ühes korteris, kus olid Rassi tüdruk, kes  meeldis talle, ja retsidivist.

 Meta hakkas Rassile olema teiseks tööks.
Ta organiseeris massi tööstust.
Nad korraldasid oma klassikaaslastega koha, kus seda metat lahustati ja pakendati  pakkidesse.
Neid pakke nad võisid müüa igal pool, alustades koolist lõpetades klubidega ja teistetes puhkamiskohtades.

Nendel polnud mingit jubedustunnet ega õudust, ega hirmu, et keegi võib neid järele anda.
Politseid pole pidanud nad üldse meeles.
Varastatud meta igapäevased müügid tõid uskumatu hulka raha.
Sõprade narkokamp hakkas suurenema.
Nende väike tehas oli  koos uute laudade, koolist füüsikatunnist varastatud kaalu ja teise täpse tehnikaga väga kohaseks nende keldris, mille paigutamist teadis ainul paar inimesi.
Võib öelda, et see koht oli nendele noortele kolmandaks koduks.
Sest siin nad vestlesid peaaegu koikidele teemadele.

Aga kui keegi midagi leiab, see tähendab, et kellelgi on midagi kadunud.
Nii juhtus, et selle meta, mida nad varastasid, on kaotanud uks suur dillimees.
See oli minu arust viimane tilk, mis üle kaaluks Rassi elu tasakaalu.
Ja sellest kohast Rassi elu sai väljapäästmatuks.
Probleemid, mis hakkasid tühjadest kohtadest arenema, kasvasid liiga suureks, et nendele võiks lahendust leida.
Kui poise mehed leidsid koolis  ja varastati, sai Rass täpselt aru, et see on liiga kaugele läinud.
Siis ta sai täielikus voorus hinnata, mida ta on teinud.
Raha, mis nad on varastanud, oli liiga suur.
Ja see polnud raha paberites, see oli raha uimastites.
Sellepärast poistel polnud valikut, kui otsida teed, kust võtta raha.
Kui poiste  sõber oli juba tapetud, poisid mõtlesid üle ja otsustasid minna vanglasse, kus istus Olari vana sõber ja rääkida talle kõik, mis nendega juhtus.
Kuid lihtsalt nii pääseda sinna ei saa ja üks poiss rääkis politseinikutele.
Ja nüüd neid poisse võetakse kinni.
Mõtlen, et vead, mis olid tehtud, olid murrangulikud  nende eluteel.
Võib olla Rassil oleks parem, kui tal oleks rohkem raha, rohkem sõpru, ja kõige tähtsalt vanemate hoiatus.
Inimesed, kes ümbritsesid Rassi,  tegid temast hingeta inimese.
Kõik mõtted tulid talle ainult sel ajal, mil ta sai aru, et tema pannakse kinni.

Õnne ei kao kelleltki ega tule kellelegi.
Õnn on puhtalt seotud eluviisiga ja ümbritseva inimkonnaga.
Iga inimene võtab elust seda, mida tahab.
Kellel on soov, see võib täiesti vahetada enda maailma.
Kuid meie peategelane oli tugevast kauge.
Ja mõtles, et midagi ei saa tal aidata sellest asjast välja pääseda.

Mulle väga meeldis see raamat, sest ta on väga lähedane.
Pealkiri "ESIMENE arest" näitab, et see lugu on poisist, kes tegi esimese, aga tunduvalt suure vea oma elus.
Raamatu algus oli väga idealiseeritud võrreldes lõpuga, kus autor näitab tõsist elu.
Aga autor rääkis nii, nagu see polnud veel lõpp.
Ja pärast lugemist jääb tunne, et kõik lõpeb, nagu tahame meie.
Sest Rassi ÕNN oli sõprades, keda ta pole veel kaotanud.

 
                 
                 
 

              
                 
Ausalt rääkides ma mitte kunagi ei mõelnud, et ma kunagi hakkan olümpiaadil osalema, ja et selleks mul tuleb jutustada oma eluvisioonist.
Mitte keegi mulle ei pakkunud olümpiaadil osaleda, vaid paar päeva tagasi minu õpetaja andis mulle sellise võimaluse ja ma lubasin endale et ma ei häbista oma kooli.
Ehkki mul ei ole palju olümpiaadil osalemise kogemust, ma olen kindel, et ma hästi oskan eesti keelt.
Palju minu sõpru praegu räägib, et nad ei vaja elus eesti keelt.
Mina aga ütlen neile: "Ärge seda jama ajage!
Ega te ei tea, et ainult riigikeelt osates saate siin töötada?
" Veel nad kinnitavad, et tänapäeval kõige parem on õppida keevitajaks või ehitajaks, aga kumbki eriala mulle ei sobi, sest ma tahan saada lugupeetavat ja mainekat elukutset.
Ma ei tea, kas ma saan saavutada selle või mitte, aga ma tean, et ma olen selleks piisavalt andekas.
Lapsepõlves ma olin üsna laisk ning ebakorralik ja tihti ei teinud koduseid ülesandeid, sest mõtlesin, et seda ma ei vaja õppimises, aga praegu ma sain aru, et kodused ülesanded on väga tähtsad ja üldse ma sain aru, et õppimine on väga oluline asi meie elus.
Ma ei sooviks kunagi elada Venemaal, sest mulle ei meeldi sealne eluviis.
Mulle kõige rohkem ei meeldi see, et seal tunduvad noortele ebatervislikud harjumused vahvad olevat.
Mõnel määral ei tahta Venemaal areneda ning paremaks muutuda.

Ma olen väga rõõmus, et ma olen sündinud Eestis, sest see on väga ilus riik ja Eestil on suur tulevik.
Ma ei ole käinud kõikides Eesti linnades, aga ma kuulsin, et igas linnas on midagi erilist.

Tulevikus mul on kavas jätkata õpinguid Eestis, sest siin on laitmatu haridussüsteem.
Minu linnas paljud ei taha elada Eestis, aga ma olen kindel, et kui ma jään siia, siis ma ei kahetse seda.
Praegusel hetkel saan väita, et kuhugi Eestist ära sõita ma ei kavatse.
Ma tean, et kui ma tahan leida siit hea töökoha, siis ma pean eesti keelele lisaks veel inglise keelt õppima, sest inglise keeleta praegu on peaaegu võimatu saada hea töökoha.
Ennast tundes, ma olen kindel, et kui ma olen seadnud endale eesmärgi, siis mind ei sega selle jõudmises ei sõbrad ega konkurendid.
Praegu ma olen kindel, et ma tahan saada mitte arstiks, nagu tahaksid minu vanemad, vaid infotehnoloogiks.

      
 
                 
                 
 

              
                 
Ma ei ole väga kindel, aga ma arvan, et minust paremat pole.
Vähemalt enda koolis tunnen, et see on nii.
Olen kindel, et Eestis veel leidub nii hea eesti keele oskusega venelasi, aga see ei ole sugugi oluline, sest mind rahustab juba see mõte, et vähemalt oma kooli õpilastega võrreldes oskan eesti keelt piisavalt hästi.
Isegi väga hästi.
See näitabki, et ei tasuks otsida kedagi paremat kui mina.

Miks see mind rahustab?
Sellepärast, et ma tean, et tulevikus, kui ma kandideerin tööle, ei suudaks mitte keegi mulle ära öelda juba sellepärast, et mul on selgeks õpitud eesti keel ja lisaks sellele on vene keel mu emakeel ja inglise keelt tean ka veatult.

Ma ei oleks  algkoolis uskunud, et mõne aasta pärast olen ma eesti keeles juba nii osav.
Ma olin lausa ebakindel: kartsin, et ei õpi seda kunagi selgeks, sest eesti keel tundus mulle mitte kerge, vaid üliraske ainena.
Ei kool ega pere ei osanud mind eesti keele õppimisega eriti aidata.
Ainus asi, mis mind nii heale tasemele viis, oli suhtlemine eesti keelt kõnelevate sõpradega.
Elus on olnud ja tuleb ka kindlasti veel ette olukordi, kus eesti keeleta pole mul mitte kusagile minna, kuna tulevik on ootamatuid üllatusi täis.
    Mis puutub aga minusse, siis olen alati olnud inimene, kellel on olnud omad soovid ja kui ma olen tahtnud neid ellu viia, siis see on mul ka õnnestunud.
Ma ei usu mitte ootamatustesse, vaid saatusesse ja tean, et terve mu elu on juba ette kirjutatud.
Koolis ei ole mul läinud alati piisavalt hästi ja ma võin olla uhke vähemalt oma keeleteadmiste üle.

Kaks aastat tagasi ei teatud minust koolis rohkemat, kui seda, et olen osav eesti keeles.
Nüüdseks teatakse koolis ka seda, et ma olen hea laulja.
Ma ei tahaks kumbagi talenti kaotada.
"Ära istu paigal!
",- ütles mulle ema ja ma ei istunud.
Nüüd on varsti kooli lõpetamine ja ma olen valmis suurde ellu astuma.
Ja kui mõne aasta pärast keegi küsib: "Ega sina pole see kuulus ..
?
", ma vastan: "Jah, mina olengi see ..
".       
 
                 
                 
 

              
                 
Kui raske on noor olla?
  Sellele küsimusele on väga raske ühiselt vastata.
Üheksateist aastat... Elu õitsemise aeg, unistuste aeg, esimese armastuse aeg.
Sel ajal noor inimene esmaselt proovib ennast "täiskasvanute elus",  kuid praktiliselt ta ise on juba täiskasvanu.
Üheksateistaastastel lapsepõlv vahetub noorpõlvega.
Tulevad uued mured ja uued rõõmud.
Sel ajal hakkab noor inimene mõtlema oma tuleviku peale.
Täiskasvanud inimesed arvavad, et üheksateistaastaste noorukite elu on kõige rõõmsam ja lihtsam.
Noorukite probleemid ei ole küpses eas täiskasvanud  inimestele väga olulised, kuna nad ise iga päev lahendavad oma probleeme.
Kuid tegelikult see ei ole nii.
Vanemad ei mõista kunagi täielikult oma lapsi.
Minu arvates, üheksateist aastat on kõige probleemsem ja keerulisem vanus.
Selle vanuse probleeme ma püüan näidata Nirti teose alusel "Ja anna meile andeks meie võlad... ". Peategelane Lilit on kasvanud maal - vaesuses ja alkohoolikust isa võimu all.
Liliti lapsepõlv oli palju raskem, kui mõne tavalise eesti lapse elu ja seetõttu tema noorpõlv ka.
Ta pidi töötama palju rohkem, kui mõni meist, et sisse astuda ülikooli, et saada edukaks inimeseks.

Aga noor olla on tänapäeval keeruline, vaatamata sellele, kui palju raha sul on.

Tavaliselt üheksateistaastasena me lõpetame keskkooli.

Koolilõpetaja ees on väga tõsised küsimused: milline on tema tulevik, kus ja kuidas elada, millega tegeleda?
Meie elame kiiresti areneval ajal, kus igaüks saab kasutada arvutit ja internetti.
Meie Eesti riik ei ole väga suur,  kuid meil on võimalus igal pool õppida, kuna oleme Euroliidus.
Selleks, et endale ette kujutada oma tulevikku, on vaja teada mida endast kujutab Euroopa Liidu kodanik.
Ning mida on vaja meil, noortel ette võtta, et saada tõeliseks Euroopa Liidu kodanikuks.
See tulevik on kättesaadav tavaliselt nendele, kes elavad kas pealinnas või omavad rohkem materiaalseid vahendeid.
Nendel, kes on sündinud maal, on raske isegi minna õppida pealinna või teise suurde linna, kus asub ülikool.
Lilit lõpetas kooli üsna hästi, ta luges väga palju alates sellest ajast kui ta oli väike.
Talle meeldis lugeda.
Tema eksami tulemused ja tunnistus lubasid tal sisse astuda ilma suure võitluseta.
Suurem probleem tema jaoks oli teenida söögiraha ning korterirendi raha.
Muidugi meie kangelane leiab seda raha väga vastiku viisiga - petmisega ja varastamisega.
Nii suur oli tal soov edasi õppida.
Noor olla on väga keeruline.

Milline on kaasaagne Euroopa Liidu kodanik?
 Ma arvan, et kõige pealt ta peab olema kõrgelt haritud inimene.
See tähendab, et noorel inimesel peab olema oma kindel kuju ja imidž, mis garanteerivad edu.
Haridust me saame koolist, ülikoolist, kuid tegelikult õppida tuleb terve elu.
Paljud räägivadki sellest, et õppida tuleb pidevalt.
Ei tohi rahulduda esimeste saavutustega, tuleb minna edasi, tuleb pidevalt areneda.
Kaasaegne elu on väga keeruline.
Väga tihti juhtub, et inimene peatub oma arengus, teda ei huvita viimased avastused ja tulemuseks võib olla, et tema karjäär ei arene või ta kaotab oma töö.
Edu on garanteeritud suure tahtejõuga isikule, kes pidevalt harib ennast ja palju töötab.
Nirti teose peategelane Lilit astudes ülikooli ei lõpeta oma arendamist.
Ta alles hakkab õppima elama suures linnas.
Kuigi see linn ei ole nii suur nagu Tokio, New York või Moskva, aga pärast maaelu, kus iga naaber on tuttav ja kõik teavad mis toimub teises majas, võtab harjumine sellega aega.

Tuleb harjuda, et inimesed, kes elavad ühes trepikojas ei tea üksteist.
Suures linnas elu on väga karm, see on pidev eluvõitlus.
Tuleb õppida teenima raha, tuleb õppida iseseisvalt lahendama probleeme.
Me peame õppima terve elu, elukogemust saab ka õppimise teel ja see ei ole alati lihtne.

Kui sa tahad saada kaasaegse Euroopa kodanikuks, pead sa vastama Euroopa kodaniku imidžile: olema edukas, aktiivne ning hariutud.
 Selleks on vaja teada mitte ainult Eesti riigikeelt, vaid ka Euroopas kasutusel olevaid keeli.
Ma olen kindel, et me peame oskama suhelda teiste inimeste-ga, meil peab olema omavaheline dialoog.

Arvan, et peamine, mis meil veel puudub on suhtle-mise kultuur.
Igaüks peab aru saama, et kui on soov mõista teist inimest, saab alati andestada.
Oskus suhelda teiste inimestega võib väga kõvasti aidata.
Näiteks Nirti teose peategelane Lilit sai endale töö toimetuses tänu tema oskusele suhelda inimestega.

Ma arvan, et iga põlvkond jätab oma elujäljed maal kas oma tegevusega või endast hea mälestusega.
Kaasaegses ühiskonnas on ka eredaid huvitavaid isikuid, kes on oma põlvkonna paremad esindajad.
Me vaimustume neist, me austame neid.
Meie väikses riigis on isikuid, keda võtavad eeskujuks meie noored.
Mind ja minu kaasaegseid vaimustab Eesti tipp-spordlase Erki Noole elu.

Tema elu eesmärgiks oli olümpiamedal, mida ta saavutas Sidnei Olümpiamängudel, millega tõi kuulsust meie Eesti riigile.
Erki Noolel on meie riigis palju austajaid.
Sama tuntud meil Eestis on suusataja Kristina Šmigun.
Mitmel korral tõi ta oma võitudega Olümpiamängudel ja Maailma Võistlustel kuulsust meie Eestmaale.
Ma tegelen ka spordiga.
Minu sõprade seas on palju noormehi, kes tahaks korrata või isegi ületada meie kangelaste saavutusi ja võita Olümpiamedaleid, millega tuua kuulsust meie Eesti riigile.
Ma usun, et nende unistused täituvad.
 Paljud meist tahavad õppida ja töötada Eestis, et aidata Eestit arenemises.
Ülaltoodud tuntud isikud saavutasid oma eesmärgi ausal teel.
Aga mitte kõigil ei ole võimalust saavutada oma eesmärki ausalt.
Nirti teose "Ja anna meile andeks meie võlad" peategelane Lilit võiks olla kahekümne esimese sajandi eeskuju nendele, kes on sündinud vaesuses.
Ta on sihiteadlik inimene, ta ei muretse oma au eest, tal ei ole teist valikut, kuna ta muretseb oma karjääri pärast.
Ta unustas oma pere, oma õe.
Me ei saa seda inimest nimetada heaks, ausaks ega tähelepanelikuks.
Aga Lilit on omapärane lootus nendele, kes elab vaesuses, suurest linnast kaugel, kes tahab saada edukaks inimeseks, kes on tähtis ühiskonnas.
Nendele on Lilit suurepära-ne eeskuju.
Ja see eeskuju näitab, et noorte elu ei ole lihtne.

Minu elus on kindel eesmärk.
Minu unistus on õppida Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas ning saada arstiks, et ravida inimesi.
Ma tahan olla kasulik oma ühiskonnale.
Ma näen, et kaasegses elus on veel väga palju lahendamata probleeme, eriti sotsiaalvaldkonnas ja meditsiinis.
Meie ühiskonnas on raske elada vanadel ininmestel, puuetega inimestel.
Ma loodan, et saan neid aidata.
Ma arvan, et selliseid noori on väga palju meie ühiskonnas.
On nad valmis juba täna lahendama elulisi probleeme.
Minu seisukohalt, tänapäevastel noortel on selleks piisavalt jõudu ja soovi.
Peale majanduslikke ja globaalseid probleeme on meil alatised probleemid,  näiteks vanemate ja laste vahel, mida me peame lahendama oma igapäevases elus.
Üheksteistaastastel  noortel ägenevad suhted vanematega.
Vanemad tahavad veel mõjutada oma lapsi,  kuid lapsed juba ei taha alluda.
Asi ei ole selles, et vanemad ei mõista oma laste soove ning maitseid.
  Väga tihti lapsevanemad, tuginedes oma elu kogemustele, otsustavad ise , mida peab üheksateistaastane laps tegema ja kus õppima.
Tulemusena on raske omavaheline perekondlik konflikt.
Väga tore, kui vanemad ja lapsed leiavad sellest väljapääsu.
Seda enam, et vene keelt kõnelevates perekondades paljud lapsevanemad on tänapäeval töötud ning ei valda vajalikus mahus riigikeelt.

Sellised lapsevanemad vajavad toetust  ja seda toestust saab anda noor põlvkond, nende lapsed.
Mitte tüüpiline konflikt oli ka meie peategelasel.

Vanematel oli ükskõik, kuidas ta oma elu korraldab,  isa haavas teda kogu aeg, ütles et temast elus midagi ei saa.
Pärast kui Lilitil oli juba kindel töökoht (ta töötas toimetuses) ja ta külastas oma vanemaid, ema arvas, et tema tütar on tavaline tehasetöötaja, et ta ei teinud endale eriti mingit karjääri.
Selle pärast Lilit ongi põgenenud oma perest linna, sellest ükskõiksusest.
Ükskõiksus on tänapäeval üks levinutest probleemidest ja noortel on ka raske seda vältida.
Nirti teose peategelane Lilit ei ole nendest, kes mõtleb lähedastest.
Elu on õpetanud teda tungima raskustest läbi hoolimata teistest inimestest.

Tema eesmärk ei olnud aidata teisi, ta tahtis enda elu korraldada, põgeneda vaesusest.
Lapsed, kes saavad vanemate armastust, on õnnelikud ja pärast elus nendel ongi soov teisi aidata, arendada oma ühiskonda, teha seda maailma natuke paremaks.
Lilit ei saanud armastust, isa peksis teda, ema ei suutnud teda mõista ja aidata.
Lilit on enesearmastaja ning tema vanemate elu eriti ei huvita teda.
Nii paljust peab mõtlema noor, tema elu ei ole lihtne.

Üheksateist aastat on ka esimese armastuse aeg.
Esimene armastus on suur emotsionaalne vapustus, olenemata sellest on ta kirglik armumine või esimene ja viimane armastus terveks eluks.
Hästi kui esimene armastus on vastastikune tunne, kuid kahjuks see ei pruugi alati niimodi olla.

Paljudel esimene armastus on vastamatu tunne, millel võivad olla haledad  tagajärjed.
Tihti noor inimene ei julge oma tundeid avaldada ja tema esimesest armastusest ei saagi keegi teada.
Aga ebaõnnestunud esimene seksuaalne kogemus võib edaspidi põhjustada põhjendamatu hirmu intiimsete suhete ees.
Lilit ei ole erand.
Tal olid suured lootused esimesele seksuaalsele kogemusele, aga kõik juhtus kiiresti, räpaselt ja valulikult.
Tema esimene armastus ei olnud vastastikune, noormees põgenes maalt esimesel võimalusel ja ei olnud kunagi enam kirjutanud ega helistanud talle.
Pisaraid oli palju, aga mis teha, keegi ei öelnud talle, et noor olla on raske.

Seega üheksateist aastat on tingimata "raske" vanus.
Väga paljudest asjadest saab teada esmakordselt, väga paljudest ei tea veel midagi...   Probleemide lahendamine vajab palju tarkust ja elujõudu.
Vaatamata sellele noorus on kõige parem aeg inimese elus.
Elada sel ajal on väga huvitav.
Kõik muutub väga kiiresti.
Palju tundmatut ja huvitavat ootab sind ees.
Tulevikku meie kujutame ette rõõmsana ja õnnelikuna.
Romaan "Ja anna meile andeks meie võlad... " on realistik ja näitab noore elu põhjalikult ja tõepäraselt, miski ei ole käest ära lastud.

Ja see raamat näitab rohkem, kui mõni teine, et noor olla on tänapäeval nii keeruline... 
 
                 
                 
 

              
                 
Arvo Valtoni Fööniks on väga huvitav romaan.
See jutustab ühest eesti kirjanikust, Joorust, ja tema perest, ning Eesti ühiskonnast 1980-ndate aastate lõpul.
Valtoni kirjutamisstiil on erinev teisist teksteist, mis olen lugenud, ja minu arvates ta oskab küll hästi kirjutada.
Kui ma lugesin romaani, võisin kujutleda, kuidas tekst oleks soomeks kirjutatud.
Muidugi ei saanud ma aru kõigest, mist romaanis kirjutati, sest keel oli väga rasket.
Valton kasutab mitu sõnu mist ma ei saa aru, aga ma arvan, et ta on väga tark ja hea kirjanik.

Ma ei olnud varem lugenud eesti romaane.
Nagu ütlesin, oli Valtoni teksti üsna raske lugeda, sest mu sõnavara ei ole veel nii suur, et võiksin kõigest aru saada, ja ma ei taha kõige sõnaraamatust vaadata - see oleks liiga suur töö.
Arvan, et kui mul oleks rohkem aega, võiksin paremini eesti kirjandust lugeda.
See ei ole nii tore võõrkeelist kirjandust lugeda, kui ei või sellele hästi kontsentreeruda.
Igal juhul on kõige tähtisam teksti idee (või süžee) mõista: kõigi sõnu ei tarvitse teada.

Valton kujutab palju ja tema keel on väga ilmekat.
Ta kasutab adjektiive, lühikesi lauseid ja metafori.
Raamat algab sellest, et jutustatakse kirjaniku vaimust.
Pean ütlema, et sellelt ei saanud ma palju aru, aga siin kirjutatakse et igaühel kirjanikul on vaim, mis loomulikult erineb teiste kirjanike ja inimeste vaimudest.
Mulle tuli meelde, et Valton kirjutaks endast, kui ta Jooru elust jutustas.
Arvan et Jooru mõtted hästi ka autoorile sobivad, aga muidugi ei või ma olla kindel, kest ta kirjutab.
Ikkagi meeldib mulle sellisi asju mõtelda.

Autoor ei karda midagi kirjutada.
Ta kujutab inimesi nii kui ta tahab.
Oleks huvitav romaani rohkem lugeda ja märgata, kas Valton ka Eesti ühiskonda spetsiaalsel viisil kujutab.
Ta on ka otsekohene: näiteks Jooru ja ühe noore naise ühisest erootilisest hetkest räägitakse kahe lehekülje aja.
Alguseks ei mõistnud ma, mis juhtus, aga natuke hiljem lehitsesin lehekülgi tagasi ja hakkasin uuesti lugema: siis mõistsin et sellest tegevusest oli räägitud juba pisemalt.
Oli piinlik ja veider, et ma vaid lugesin ja lugesin ega saanud aru, mis kirjutatakse, aga vist on hea et vähemalt hiljem sain aru sellelt.

Tahaksin veel tema kirjaniku romaane või muid tekste lugeda.
Arvo Valton tuntub mõnusalt kirjanikult ja oleks hea, kui tema tekste ka soomeks tõlgitaks.
Muidugi oleks hea tema loomingut algupärasel keelel lugeda - esiteks peataks rohkem eesti keelt oskama.
Olen rahul, et valisin selle raamatu, sest arvan, et muidu ei oleks ma kunagi seda lugenud.
Üritan romaani mõnikord lõpuni lugeda - siiski praegu ei ole mul nii palju aega sellele.

 
                 
                 
 

              
                 
Elan Tamperel mitmekorruselises majas.
Minu korter on ühetoaline korter.
See maja, kus ma elan, asub Kalevas.
Mulle meeldib Kaleva väga, sest see on rahulik linnaosa, kus  elavad peamiselt  üliåpilased ja  vanad inimesed.
Kalevas on kauplused, post, pank... - kõik käe-jala juures.
Õigupoolest siin on kõik!

 Minu korter on neljandal korrusel.
Ma armastan oma korterit.
See on  mulle just paras, 32 ruutmeetrit.
Kui minu korter oleks palju suurem, ei jõuaks ma seda iial koristada.

Kui uks  lahti teha,  pääseb esikusse.
Esiku põrandal on suur punane vaip.
Riidenagis on  mantlid.
Esikust pääseb vannituppa, mis on väga suur.
See on hea, sest ma vajan palju ruumi.
Mul on nimelt vähemalt tuhat erinevat purki ja pudelit vannitoas.
Minu köök on üsna väike.
See ei meeldi mulle, sest söögitegemine ei ole kerge ega tore, kui ei ole piisavalt ruumi.

Õnneks söön sageli  ülikoolis!

Kuna minu korter on ühetoaline, on minu elutuba see tuba, kus on kõik muugi.
Seal on minu voodi ja öölaud selle kõrval.

Suur raamaturiiul on voodi ees sel viisil, et õigupoolest on see kui sein.

Teiste sõnadega võiksin ütelda, et mul on teatud mõttes ka eraldi magamistuba.

Raamaturiiulis on televiisor, mida vaadan diivanilt.
Diivani ees on diivanilaud.
Mul on ka söögilaud, aga ma ei söö kunagi selle ääres.
Söön ikka päev diivanilaua ääres.
Söögilaua peal on toataim, veinipudel ja paberirull.

Nüüd on selle peal ka taskurätikuid, seebitükk ja ajaleht.
Mulle ei meeldi koristamine, sellepärast minu korter on alati natuke segamini.
Nüüd on tugitoolil riided ja põrandal  raamatud.
Nõudepesulaud on tuubil täis taldrikuid ja kastruleid.
Arvan, et pean  koristama järgmisel laupäeval.
Loodetavasti see päev ei tule kunagi!

Ma armastan oma korterit väga.
On natuke kurb, et kolin teise korterisse kevadel või suvel.
Arvan, et minu uus korter on võib-olla peaaegu niisama tore kui minu praegune korter.
Igal juhul olen pildistanud väga palju, et ma ei  unustaks kunagi, kui kodune ja mõnus minu esimene oma korter oli.

 
                 
                 
 

              
                 
Kõigepealt ma mõtlesin, et minu kõige halvim töö koht oli ajateenijate abikoolitaja töökoht ja kõige parim töökoht oli rahukaitseväes.
Siis mõtlesin veel natuke ja märkasin, et see ei ole nii.
Tegelikult minu kõige parim töökoht oli kirjakaupluse müüjana.
Minu töö ajateenijate abikoolitajana võtis viis kuud.
Need olid väga pikad kuud.

Minu arvates ei ole eriti kerge leida teis sarnast töökohta, kus uus töötaja oleks nii halva positsiooni ja austusega kui abikoolitaja.
Olukorra tegi veel halvemaks see, et ma ei olnud eriti kompetentne abikoolitaja.
Kõige parimad tööpäevad olid need, millal pealik oli puhkusel, sest ta oli (ja kindlasti on veelgi) selline tore mees, kellega ma ei eriti soovinud suhelda.
Paarkorda kogu ehitus täristas, kui usna tugev "KUJANPÄÄ!
!
!
" kisa kuulus kõikjal.
Tihti tegin midagi valesti aga siiski see oli minu kõige parim töökoht.
Kunagi minul ei ole olnud nii head võimalust õpida oma vigudest.
Seal ma õpin vastutust võtma ja nüüd ma tean natuke paremini kuidas inimesi juhtida.
Ma olen tihti minu endise töökaaslase ka rääkinud, et milline mees see meie endine pealik täpselt oli aga nüüd kui ma seda mõtlen, siis minu arvates on tähtis õppida tegutsema sellise imelise mehega, sest ma ei kunagi teada, et millal ma kohtun sarnase mehega uuesti.
Loomulikult minu kõige halvim töö koht oli selline, kus ma õpisin ainult viilima tööt tegemast.
See oli see töö, kus ma õpin raamatukaupluses müüja ametit.
Kahjuks ma ei müünud midagi, sest nii hea viilija ma olin.
Kaksteis nädalad ma tegin kõike aga klientidega ei tegutsenud.
See ameti oli siiski natuke huvitav.
Kui ei olnud tööt mida teha, siis ma vaatasin huvitavaid raamatuid.
Õnneks minul on hea mälu ja siis ma õpisin kergesti mäletama raamatude kohad riiulil.
Ma oskasin leida raamatud sama kiiresti kui üks täiekohaga müüja.
Ta imesta väga, et kuidas ma ka nii kiiresti suudan leida need raamatud aga pärast seda ainsat rõõmu minu tööl ma hakkasin taas viilima.

 
                 
                 
 

              
                 
Minu eelmine töökoht on samal ajal kõige parem kui ka kõige halvem töökoht.
Mul oli selline viha-armastus suhe selle töökohaga.
Vahel oli tore minna tööle aga vahel ma ei võinud minna sinna ilma nutmata.
See suhe kestis kaks ja pool aastat ja toimus suure supermarketi kassasektoris.
Ma käisin koolis ja töötasin kassahoidjana.

Hommikul ärkasin kell kuus ja sõitsin teisesse linnasse õppima.
Kool lõppus umbes kell kolme ja tööd algus kell neli.
Oli alati ruttu sõita bussiga ja vahel käi niimoodi et ma hilinesin.
Tööandjale see ei meeldinud ja tema piti suure kõnetluse.
Õnneks kõik läks hästi ja sain olla tööl.
Õpilane kui olin.

Kõik ülimäärane raha oli vaja!
Kõige huvitav oli see et iga päev kohtasin uusi inimesi.
Oli mugav jutustada inimestega erisugusi asju.
Vahel keegi räägis oma probleemist ja vahel keegi teine tahtis teada minu uudised.
Kahe aasta ajal õpin tundma püsiklientid ja neid oli üldiselt tore näha.
Need oli nagu osa minu töökaaslasi.
Kui keegi ei käinud marketis üle nädalasse, ma olin mures.

Üldiselt minu õiged töökaaslased oli toredaid.
Igal kevadel, suvel, sügisel ja talvel korraldati pidu kuhu market pakkus söögid ja joogid.
Töökaaslastega sõimasime juhtkonda nende seljataga.
Selline luub ühistunnet ja kõigil on võimalus kooremist ära päästa.
Eks ole et paistab et töökoht oleks olnud liiga hea tõdeks?
Ja nii see küll oligi.
Pinna alla küdi.
Minu jaoks just jõuluaeg oli kõige halvem asi selles  töökohas.

Iga aasta jõulu tuli varem kui eelmisel aastal ja iga jõulu tööpäevad muutus raskemaks.
Pikkad tööpäevad kella kolm veerand seitsmest kella üheksani õhtul oli mõnikord liiga kurnatavaid.
Ma olin koolis alati väsinud ja tige.
Noor inimene jaksab, ütletakse, aga ei kahta ja poolt aastat!
  Püsiklientid võivad ka olla väga ärritavaid.

Üks mees hakkas mulle rääkima nagu omale abikaaslasele.
Oli piinlik ainult omas kohas istuda ja teda kuulda.
Teised klientid vaatasivad imelikult aga ma ei saanud midagi teha.
Ma olin küll temale nii morn kui usaldasin ja pärast ma ei teda rohkem näinud.
Kassahoidjate palk on ka selline asi mis teeb sellest töökohast vihkamise väärti.
Kassahoidja peab vastu võtma inimeste rõõmud ja pahad tunned.
Peab alati naerma ja viisakas olema.
Tööl on ka suur vastutus.

Raha on liikluses, jõuluajal suured summad.
Kui midagi puutub, pöörduvad kõik kassahoidja poole.
Kui eurod tuli, oli veel enam vaja olla terane.
Nüüd olen olnud ilma töökohata juba kaks aastat.
Ei ole igav seda töökohta aga tahan teise töökoha leida.
Raha on jälle vaja.

 
                 
                 
 

              
                 
Ma olen kogu oma elu linnas elanud.
Sest on natuke raske maaelust rääkita.
Umbes kümme aastat tagasi minu isa üüris Turust väikese kasvupinna põllult.
Ma ei ole kunagi küsinud talt et millepärast ta seda tegi.
Võib-olla et isa tahtis mulle näidata et kust see toit poodi tuleb.
Tegelikult mulle meeldis see kasvatamine.
Panime kartulid maha ja külvasime porgandi seemneid.
Siis käisime paar korda nädalas neid kastmas.
Kõige raskem oli umbrohtude rohimine.
Ma arvan et talupidajad kasutavad rohimise masinat või mürki.
Kõige vahvem oli suve lõpul kui võtsime kartuleid üles.
Kartulid ja porgandid olid küll päris väiksed, aga kasvatamine oli huvitav.
Ühe mu sõbra vanavanemad elavad maal Lõuna-Soomes.
Nad on talupidajaid ja nad on spetsialiseerunud piimakarja alale.
Ma ei unusta kunagi seda lõhna kui ma esimest korda sisenesin lautta!
Ma nägin kuidas lehmi lüpstakse lüpsimasinaga.
Oleks olnud tore harjutada ise lüpsma.
Ma söötsin kaht vasikat, kes olid alles paar nädalat vanad ja väga kenad.
Teisi loomi sõbra vanavanematel enam ei ole.
Ma olen kül näinud sigasid, lambaid ja kanasid koduloomate taludes.
Ma olen ka ratsutanud suure poniga.
Mulle räägiti, et kui see poni oleks olnud paar sentit pikem, see oleks olnud sama suurune kui hobune ja siis ma nüüd saaksin rääkita et olen ratsutanud hobusega.
Mulle meeldib maal olemine, sest loomad ja loodus on seal nii lähedal.
Ma ei kül tahaks elada maal, aga tahaksin et mul oleks keegi tuttav, kes elaks maal ja keda ma saaksin külastada.
 
                 




Hetke pärast, kui õnnetu ameeriklanna käed oli selja taha seotud, tõugati uks uuesti lahti.
Nüüd sisse astus üks vana naine suure salliga.
   "Seis!
" karjatas teine roimar.
"Kes te olete ja mis siin teete?
"     " Andke armu!
Olen ainult kasutu marjuline, kes ei leia teed tagasi külla.
Näete, ma ei ole kohalik elanik.
Ütelge mulle kõige lühim tee, nii lähen kohe ära" palus ämm imelikult vihiseva häälega.
   "Ei, seda me ei või teha.
"  vastas ganster.
" Sest nägite meie tolle krahvitarega, olete ka teie meie vaenlane.
"     "Ja siis meie vang" jatkas teine röövel ning talutas naised välja.

    Talu ees seisis röövlite mikrobuss, mille pakiruumi sunditi vange tõusma.
Esimesena istus vanakene autosse, pärast mida tuli ameeriklatare voor.
Aga krahvitar polnudki nii rahulik, kui oma kaaslane.
Tõtt-öelda oli ta lausa hüsteeriline, neiu rabelsi vastu, hüüdis ja kiljus.
         "Te saastased sead, joomarid ja jõhkardid!
Kuidas te julgete mind puudutada!
Vanglasse jõuate ja veel paremini sigalasse!
Seal ootavad teie armsad vennaksed teid ja - "     Nüüd oli teine roimar ikkagi oma kannatlikkust kaotanud.
Ta haaras neiu soengust kinni ja ummistas oma käega tema suu.
Siis paisas ta tütarlapse pakiruumi ning karjus.

   "Ainult sina oled meie hulgas petis ja reetja!
Pea suus, muuseas sõidamegi Sinu vangla asemel kõige lähemale kalmistule!

  Seejärel paisati uksed kinni ning vangid jäid kahekesi pimedusesse.

   Vihiseva häälega naine, kes ei olnud varem peaaegu mitte midagi rääkinud, ütles nüüd noorele krahvitarele.
  "Ärge muretsege!
Kõik on korras.
Röövlid juhtivad autot ja nad ei kuula meid.
Palun ärge nutke, vaid kuulge mind.
", vana naine tõmbas hinge ja jatkas "Luban teile, et juba tunni pärast olete vaba naine.
Mina päästan sind, see on minu kohustus.
"       Kui eit oli selle õelnud, lõpetas neiu nuuksudamise.
Ta vaatas oma kaaslast kahtlevalt ning hakkas naerma.

   "Sina päästad mind?
!
  Ja millega kavatsed selle teha?
Küpsistega või ehk pohlaga?
Ei, seda ma ei usu.
Vana marjuline ei või mind päästa!
"     Ameeriklatare üllatuslik esinemine ajas teise naise vihale.
Ta tõusis üles ja tõmbas järsku oma suure salli ära.
   "Vana eit ei suuda võib-olla sind aitada", ütles vanakene nüüd hoopis teise suguse, väga meheliku häälega.
"Aga mina suudan küll, sest imemehele mitte miski pole võimatu!
"      Ja oligi nii, et imemees, kes ei jäta mitte kunagi õnnetuid hätta, oli tulnud noort krahvitart päästma.
Kuna imemehed on alati võitmatud, said röövlid oma nahkade peale nüüdki.
Selle loo imemees murdis end autost välja ja lennutas kurjad gangsterid terve mikrobussiga lähimasse vanglasse.
Aga mis siis juhtus?
Kahju küll, ei saanud naiskangelane meie loos imemehe armukeseks.
Ammu oli imemees abiellunud ühe ilusa laulajannaga ning saanud isaks.
Kohe kui krahvitar oli päästetud, lendas imemees vuhinal oma pere poole ja jättis õnnetu neiu keelt limpsama.
      




Minu meelest väljarändamine on huvitav asi, sest inimesed ei ränna välja ilma hea aluseta.
Olen ka sellel arvamusel, et inimesed peaksivad kuulda väljarändajade juttu, sest need võimalikult võivad õppida nendest juttudest midagi.
Kui ma õpetan sisserändajadel soome keelt, saan kuulda väga erilisi ja huvitavaid asju nende elust.
Osa nendest on küll pisut hirmsaid ning uskumatuid.

Minu meelest on väga hea, et inimesed, kellel on omas kodumaas halb elada, võivad rännata välja kuhugi teisesse maasse.
Näiteks 19.

ja 20. sajandil, kui inimesil polnud raha ega töö ning sattusid nälgida, oli tore, et nendel oli võimalik rännata välja ja alustada terve elu uuesti.
Lindebaumid alustasid reisi "tõotatud maale" Pärnust 1905. aastaa, aga see, mida pere oli kujutlenud uuelt maalt, polnudgi nii hea: näiteks võõra keele õpimine ja rasket maatööd oli liiga palju Mihkel Lindebaumil ja otsustas kodumaale tagasi pöörduda.

Hangoneemes ta käis ühe korra ühissaunas, mis oli sel ajal Soomes veel moes.
Ta räägib, kuidas ta istus saunas naistega ja tüdrukutega ning ei saanud aru millest need räägisid.
(Minu arvates) ta tunsib ängistust ühissaunas olemisest ja räägib, et see oligi viimane kord tema elus, kui ta oli ühissaunas.

Ühel hommikul läksib ta Juhan Oruga otsima tema tulevast elukohta preerias.
See ei pidanud olema kaugel, aga nad otsisid seda väga kaua aega enne kui nad leidsid raudposti tema krundi numbriga.
Ühelt poolt piiras krunti indiaanlaste maa, kus kasvasid paplipuud.
Ta oleks ehk tahanud sealt puud võtta elumaja ehituseks, aga ta rääkib, et kui midagi peaks indiaanlaste maa-alalt salaja võetama, siis ei või oma elu peale julge olla.
Ta oli sellest, mis siin kohapela nägi, suuresti pettunud.
Ta tahaks endale pisut mõtlemisaega ja järgmisel hommikul tal oli otsus kindel: ära siit.
Kui ta oleks olnud seal näiteks raskem töö, mis oleks laostanud tervist.

Enne kui ta sõitis Calgaryst välja, tal oli vahejuhtumine Ilmariga, kes oli kuueaastane.
Rongi minekuni oli veel veerand tundi, kui ta märkas, et poiss oli kadunud ja ta läks poissi otsima.
Ta ei leinud poissi kusagilt ja ta juba eksis linna tänavates ära ega leidnud enam väksalit üles.
Ikkagi ta jõudis tagasi rongile enne selle väljamist.

Ta ütles ka, et kui ta sõitis Ameerikasse, sõit, mis kestis kuus ööpäeva, oli möödunud suhteliselt märkamatult, aga kui ta tagasi oli sõitanud, oli rongis olnud väga palju inimesi ja need oli rääkinud keeli, millest ta ei saanud aru.
Kui rong sõitis Winnipegi linna, räägiti, et ta pidi rongist maha jääma, mis andis talle võimalik linnas veidi ringi vaadata.
Kui ta jõudis tagasi jaama, ta läks ühe rongi järele jooksma.
Ja väljasõitnud rong polnud siiski see, millega ta pidi sõitma.

Ta räägib, kui Mandri keksmaas oli üle 40 kraadi: suvi oli väga soe.
Ta pidi osta toitu raudteejaamade einelaudadest, kus rong peatus just nii kaua, et õnnestus keset rahvamurdu midagi kätte saada.
Ega haigetele lastele polnud külma vett kusagilt saada.
Ka vanemad olid väga väsinud, kui nad olid valvanud haigete laste juures ööd ning päevad.