In Memoriam: Jaan Kaplinski (22.01.1941–9.08.2021)

Jaan Kaplinski lõpetas 1964. aastal Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia eriala. Ta töötas nii pealinnas kui ka Tartus erinevatel aladel ning osales Eesti taasiseseisvumise ajal ka poliitikas, olles Riigikogu liige. Jaan Kaplinski valiti mitme Euroopa Ülikooli professoriks ning enda eluaja jooksul pidas ta loenguid erinevates ülikoolides üle kogu maailma.

Jaan Kaplinski sai tuntuks kõigepealt intellektuaalse humanistliku suunitlusega luuletajana, hiljem avaldas ta ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta võttis sõna ühiskondlikel teemadel, kirjutas filosoofilisi tekste ning tõlkis eesti keelde luulet ja proosat. 

Ühiskondlikult tundliku mõtleja ja loojana kajastas ta meie maailma valupunkte. Kaplinski suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu tegid temast rahvusvaheliselt tuntud eesti luuletaja, esseisti ja mõtleja. 

Et tunnustada Jaan Kaplinski teeneid eesti vaimukultuuri arendamisel ja tema rolli ühiskonnas toimuvate protsesside tasakaalustamisel, promoveeriti ta 2001. aastal Tallinna Ülikooli audoktoriks.

---

Marju Kõivupuu: üdini inimlik, soe ja maailma mõista püüdev, kuid kaugeltki mitte leplik, süsteemitruu ega allaheitlik

Jaan Kaplinskist kirjutab kolleeg Marju Kõivupuu, TLÜ TÜHI maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur: 

maakõnõ olõ-õi´ ma´ su peremiis
viikõnõ kao seeh olõ-õi´ ma´ su peremiis
tarõkõnõ olõ-õi´ sa´ mu uma
elämi tsipa üteh ja toemi´ üts tõist
seenis ku aig lüü meid lakja ja uht alla
valgõhõ järve – sõs om kallol hää oiuskõlla´
läbi vii ja seo veidükese miä om jäänü meist

Isikupärasest mõtlejast, filosoofist, poeedist, sügavalt inimlikust inimesest Jaan Kaplinskist mineviku-vormis kõnelda ei ole siinkirjutaja arvates veel niipea võimalik, kuigi aeg lei meid nüüd lakja, uhtsõ ala valgõhõ järve.... Üdini inimlik, soe ja maailma mõista püüdev, kuid kaugeltki mitte leplik, süsteemitruu ega allaheitlik saab olla vaid inimene, kes püüab kõigepealt läbi iseenda saada aru inimese vastuokslikust loomusest, loodu ja kõige elava keerulistest vastukäivatest suhetest. Palju siis õigupoolest on meil poeete, kelle sügavalt endasse ja maailma vaatavad tekstid saavad tema eluajal üldlauldavaks, varieerudes põlvest-põlve mälu järgi ülestähendamise käigus. Aga nüüd tuleb minna, sest selja taha jääb mai ja kevadest peagi saab suvi... 

Kaplinski proosa- ja värsstekstides avalduv omailm kõneleb Kaplinskist ja meist kõigist, kõneleb meie kõigiga. Sest see maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi, on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi... Üks osa sellest omailmast oli Kaplinski võrukeelne ja -meelne ilm, see kadunud ja ometigi elus olev lapsepõlv, mis kutsus aina enam ja enam. Eks ole ju lapse ilmanägemine siiras ja vahetu, aus ja eluterve, nii nagu seda oli Kaplinski, vanusest ja haigusest hoolimata, kuni viimaste hetkedeni siin, selles ilmas: Ku küsütäs, et mille ma inäp ei saa kirotada eesti keeleh, sis vastus om peris prostoi: eesti keeleh võidas minno kutsu vanuris, võro keeleh säänest sõnna ole-i ja loota om, et ei tule kah. Ma või olla vanamiis, vanataat, vanapapi, a vanur ma küll olla ei taha ja olla ei saa. 

Tegelikult oli Kaplinski omast ajast ees ka võrukeelse omailma väärtustamisel, nii nagu paljudel teistelgi puhkudel, ükskõik mis keeles ta siis oma mõtteid ja tundeid ka ei sõnastanud. 1972. aastal kirjutas ta muuhulgas, et keelevõime arendamiseks on lapsel tarvis tegelda oma emakeelega. Ja väikestele võrukestele annaks palju, kui nad oma emakeelt kõrvuti kirjakeelega ka trükis lugeda saaksid. Ja Kaplinski kirjutas. Ka lastele, väikestele võrukestele. 

Kae Jaan, ku Sa nüüd lähät, sõs mine õks nii, nigu Võromaal õks tiid juhatõdas: „Mine tast õkva edesi, käänä sõs kurra kätt, mine taad kõverat kõivo pite viil tükk maad...“ Mi kaemi Sullõ perrä, seeni ku nätä om õnnõ väiku valge täpp... ja hoiami Sinnu meelen ja süämen, nii nigu sa meid hoitsõ. Meid, inemiisi... 

(1) Jaan Kaplinski, 2002.