Page 25 - Tallinn University

Pikad aastad viiuliõpinguid Nõmme lastemuu- sikakoolis ja hiljem Tallinna muusikakesk- koolis õpetasid püsivust, süvenemisvõimet, tähelepanu pööramist detailidele ja kohuse- tunnet. Ansamblis ja orkestris mängimine arendas ka meeskonnatööoskust ja võimet üksteist kuulata, mis on minu arvates teadlase töös vajalikud oskused, sest tänapäeva teadus on eelkõige töö uurimisrühmades.
Vabadus ja vastutus
Tee teaduseni leidsin hiljem, kui töötasin saksa keele õpetajana. Mind hakkasid huvi- tama küsimused õpetaja vabadusest, vastu- tusest, kontrollist ja usaldusest ning nende seostest võimuga. Tajudes aruandluse kasvu koolitöös ning tööülesannete kuhjumist, tahtsin teada, kas see on ainult Eestis nii või on tegemist üleilmse nähtusega.
Astusin Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorantuuri plaaniga teha rahvusvaheline võrdlev uuring. Doktoritöös käsitlesingi võrd- levalt õpetaja autonoomiat hariduspoliitika kontekstis kolmes riigis: Eestis, Saksamaal ja Soomes.
Põhifookuseks kujunes õppekava kui üks haridussüsteemi keskseid dokumente ja selle interpretatsioon õpetajate poolt. Seda suunda olen ka praeguses karjääris arendanud.
Doktoritöös jõudsin järeldusele, et õpetaja autonoomia on väga mitmedimensiooniline nähtus, milles mängivad rolli nii väliskesk- kond (hariduspoliitika), organisatsioonikul- tuur, mitmesugused ressursid (aeg, füüsilised ressursid, teadmised ja oskused) kui ka õpeta- jate enda hoiakud ja motivatsioon.
Õpetaja ja keskkond
Viimasel ajal kaldun pooldama ökoloogilist vaadet autonoomiale kui agentsusele, mis ei ole lihtsalt mingi omadus, mis mõnel inimesel on ja teisel pole, vaid mida võib mõista kui eesmärki, mille poole püüelda ja mida on teatud (keskkonna) tingimustel võimalik saavutada. See on oluline sõnum õpetaja-
tele ja hariduspoliitika kujundajatele. Meie aja haridusteadustes kiputakse üle hindama ühe õpetaja mõjukust haridusparadigma
muutmisel ja heade tulemuste saavutamisel hüüdlausega „Kõik sõltub õpetajast”, kuid ei pöörata vajalikku tähelepanu keskkonnategu- ritele.
Muutused on ka minu laiem uurimisfookus, olgu siis jutt koolikultuuri uuendamisest või õpetaja rolli muutustest ajas haridusrefor- mide kaudu. Püüan uurimistöös ja artiklites käsitleda seoseid õpetaja töö ja erinevate keskkondade vahel ning innustada haridus- poliitika kujundajaid ja koolijuhte pakkuma võimestavat keskkonda õpetajatele, kus nad saaksid olla professionaalid ja autonoomsed otsustajad. Loodan panustada positiivsema kuvandi loomisele õpetajatest kui võtmeisiku- test tuleviku kujundamisel ning unistan ajast, kus õpetajaamet on üks kõige ihaldusväärse- maid noorte seas.
Orkester kui innustaja
Töö Tallinna Ülikoolis võimaldab mul tege- leda oluliste teemadega ja hoida kätt aja pulsil. Lisaks pakub Tallinna Ülikool suurepärast võimalust ennast teostada ka väljaspool teadust ja õppetööd. Mängin Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestris, mis on üks kahest täis- kasvanute harrastusorkestrist Eestis.
Tulevikus võib orkestri olemasolu saada oluli- seks motivaatoriks ülikooliga liitumisel. Juba praegu valivad mõned välisüliõpilased meie ülikooli sümfooniaorkestri pärast. Ka mina kasutasin neli aastat tagasi juhust, et kunagi omandatud pillimänguoskust mitte unustada.
Iga esmaspäeva õhtul proovi minnes tunnen, kuidas aju puhkab teadus- ja õppetööga seotud pingutusest ja avaneb võimalus emot- sioone välja elada. Kuigi pingeline kontsert- tegevus ja nõudlikud kavad tekitavad üksjagu stressi, on see hea vaheldus intellektuaalsele tööle.
Ma ei ole kindel, mis musitseerimise ajal täpselt ajus sünnib, küllap neuroteadlased oskavad sellele küsimusele paremini vastata, aga usun, et see aktiveerib ajus teised piir- konnad, mida iga päev ei kasuta. Küllap on sellest kokkuvõttes ka teadustööle kasu.
Tallinna ülikooli ajakiri / nr 11 / kevad 2018 23