Page 11 - TLÜ ajakiri

TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 3 / KEVAD 2013
SAAME TUTTAVAKS 9
Oled Tallinnas üles kasvanud. Kust on pärit sinu loodusearmastus?
Ma olen Elvas sündinud, mu ema on sealt pärit ja vanaema elab seal. Olen kõik suved Elvas veetnud ja eks sealt pärineb ka loodus- huvi. Elvas on ka palju järvi.
Doktoritöös uurid, kuidas järvedes veehulk suureneb ja väheneb. On su tööl ka praktiline väärtus?
Ma usun küll. Näiteks, kui suudame tulevi- kus ennustada, kuidas võib mõne järve lähe- dusse planeeritav majandustegevus selle järve veehulka mõjutada, siis saab selle põhjal välja pakkuda kaitsekorralduslikke meetmeid. Kui majandustegevus järve ümber juba toimub, siis on ilmselt niikuinii näha, millist mõju see avaldab. Oluline on just enne tegevuse alusta- mist pilt ette saada, mis võib juhtuma hakata.
Oled ehitanud endale ise käepäraste, ehitus- poest ostetud vahenditega teadusliku mõõ- teriista. Kuidas see juhtus?
Kõik algas sellest, et magistritööd tehes sain selgeks, et järvede põhjaveevahetuse osas on teadusmaailmas veel palju vastuseta küsi- musi. Seega otsustasin doktoritöös mõnele neist vastuse leida. Paraku ei saanud sobivat mõõteseadet kusagilt osta, seega tuli see ehi- tuspoest hangitud juppidest ise valmis meis- terdada. Seadme konstruktsiooni ma küll ise välja ei mõelnud, sarnaseid mõõteriistu kasu- tatakse ka USA-s.
Kas kaitsed kahe aasta pärast doktorikraadi?
Nii ruttu siiski mitte. Minu eesmärk pole saada Ökoloogia Instituudi kõige nooremaks dokto- riks. Ma tahan, et mu doktoritöö oleks hea ja vajalik ning sel oleks praktiline väärtus. Vahe- peal on mõte teha ka muid asju, olen nüüd ju järjest ainult õppinud, tahaksin vahepeal ka midagi elulisemat teha.
Mis see võib olla?
Tahan teha selliseid asju, millest on maailmale kasu. Ka akadeemilises maailmas on mu ees- märk olla pigem looduskaitsja kui teadlane.
Näiteks osalen Kurtna maastikukaitseala kait- sekorralduskava koostamisel. See on põnev ja ühtlasi praktiline projekt, Kurtna maastiku- kaitseala kaitseks eluliselt vajalik. Seesuguseid rakenduslikke asju teen alati väga heal meelel, kuid paratamatult võtavad need ära osa dokto- ritöö jaoks mõeldud ajast.
Mingil hetkel tekib nii mõnelgi doktoran- dil n-ö surnud punkt. On tunne, et kirjutad artikleid, mida keegi ei loe, ja mis sellest doktorikraadist üldse kasu on.
Olen seda kogenud küll. Niisugustest surnud punktidest saan üle kõige rohkem tänu sellele, et ma lihtsalt ei saa asju pooleli jätta. Kui ma midagi alustan, siis pean selle ka korralikult lõpuni viima. Nii ma siis mõtlen, et tuleb edasi teha, ja teen ka.
Miks ökoloogia?
Juba esimeses klassis tahtsin suurena saada zooloogiks või botaanikuks. Hingelt olen seni- ajani rohkem bioloog, isegi botaanik. Geoöko- loogiat läksin õppima praktilistest kaalutlustest lähtuvalt. Elasin Tallinnas ega tahtnud minna Tartusse. Kuna TTÜs on loodusteadused liiga tehnoloogiakesksed, jäi sõelale TLÜ. Bioloogia eriala langes valikust välja, kuna spetsialisee- rus magistriõppes merele, ja jäigi alles geoöko- loogia. Järvede teema tekkis sellest, et esimese kursuse talvel kutsuti mind Ökoloogia Insti- tuudist Lätisse järve välitöödele. Sattusin jär- vede töörühma ja olengi sinna jäänud.
Niisiis oled pigem looduskaitsja kui teadla- ne. Sul on selle kohta isegi 2011. aasta noore looduskaitsja aumärk ette näidata. Mille eest sa selle said?
See oli päris huvitav lugu. Esimest korda anti see väikese rohelise tammelehega märk välja 2011. aastal. Kandidaate said esitada koolide õpetajad ja ülikoolide õppejõud. Üks õppe- jõud esitas minu. Ja siis ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et olin saanud märgi ja kas mul on aega sõita seda Viljandisse vastu võtma. Üleandmisel loeti ette põhjendus: loodusret- kede organiseerimise eest.