Bassipartii kujundamine
Pop/džässilikul (klaveri)saate kujundamisel on üks ääretult sümpaatne omadus: helilooja arvestab esitaja kui kaasautoriga, andes noodis ainult hädapärast vajalikud soovitused, mis üldreeglina (vastandina süvamuusika tavadele) ei ole esitajale vääramatult kohustuslikud. See on eriti oluline kesisema pianistliku ettevalmistusega mängijale, võimaldades ise valida jõukohase, võimeid arvestava saatefaktuuri.Saade peab kõlama vabalt, või nagu muusikud ütlevad, ei tohi „higi lõhna“ juures olla. Nii võibki juhtuda, et üsna minimaalsete, kuid stiilselt ja nupukalt valitud vahenditega teostatud saade kõlab sama hästi, vahel aga pareminigi kui hoopis keerulisem ja raskem variant, mis hästi õnnestuda ei taha... Ja kui on huvitav kontseptsioon, võib mõningal määral muuta nii harmooniat, tempot, vormi kui rütmi. See kehtib ka bassipartii puhul. Pealkirjas toodud soovitus (kujundada bassipartii) võib algul tunduda veidi mõttetu – mis seal siis nii väga kujundada on, noodis ju kõik harmooniatähed kirjas! Tegelikult sõltub rütmimuusikas heast bassipartiist tubli pool tulemust, vahel aga rohkemgi. Milline on siis hea bassipartii?
Kõigepealt lükkan ümber ühe laialt levinud väärarusaama, et bassi tuleks mängida oktavites. Selline mänguviis tekitab ainult pettekujutluse võimsast orkestraalsest kõlast ja kutsub tegelikkuses esile terve rea probleeme. Ma ei väida siinkohal sugugi, et oktavis ei võigi mängida, võib küll, kui see on saate kujunduse seisukohalt vajalik näiteks kulminatsiooni rõhutamisel, orelipunkti pidamisel jne. Muul juhul on see aga lihtsalt oma elu keeruliseks tegemine ja RESSURSI RAISKAMINE.
Teise puudusena tooksin välja kohmakuse – oktavites bassipartii puhul ei ole võimalik ühtki pisutki kiiremat või kergema tunnetusega käiku mängida, st tekivad probleemid praktiliselt kõikide tantsurütmide karakteri tabamisega, v.a valss ja aeglane valss. Siin tekib ka veel reaalne oht solisti ülemängimiseks. Need on suurimad ebamugavused, kuid neile lisandub veel terve rida väiksemaid - liigne tähelepanu vasakule käele, kuna oktavikäike on tülikas tabada;
• pole võimalik vajaliku figuratsiooniga bassikäike mängida (kuulake vaid, mida teeb bassimängija rokkansamblis!).
Nüüd on juba piisavalt räägitud sellest, kuidas ei tohi mängida, seepärast tulgem tagasi alguse juurde: milline on hea bassipartii? Kõigepealt esitan mõned üldtunnustatud põhimõtted, mida tuleks bassipartii kujundamisel jälgida.
• Bass peab andma selgelt tuntava tonaalse põhja. See nõue on eriti oluline, sest džäss- ja popmuusika sageli vägagi keerukate akordide puhul määrab nende funktsiooni just bass ja teised harmooniapillid seda ei dubleeri.
• Rütmipillina peab bass andma ka täpse ja kindla rütmilise põhja, millele toetub kogu saade.
• Bassipartiis on soovitatav vältida suuri (max sekst) või järjestikuseid hüppeid (5 – (5)4).
Erandiks on oktavihüpe, mida võib kasutada (kuid mitte väga sageli!) registri või positsiooni muutmiseks.
• Läbiminevaid või abihelisid kasutades tuleb jälgida, et akordi heli langeks rõhulisele taktiosale.
• Valitud põhiliikumine tuleb säilitada kogu coruse jooksul. See ei tähenda, et ei võiks olla mõningaid sünkoope või muid „rosinaid“, ent üldmulje peab olema stabiilne.
• Bassipartii peab olema tema jaoks parimas registris, st mitte liiga madalal ega liiga kõrgel. Sobiv register klaveril oleks kontraoktavi ülemine pool kuni väikse oktavi alumine pool.
Kõiki neid reegleid silmas pidades on igale loole võimalik moodustada lugematu arv omanäolisi bassipartiisid.
Bassikäikude moodustamise õppimist alustame bluusi aluseks võttes ja seda loogilisel põhjusel: bluusi harmooniaskeem on väga lihtne, st jääb väga kiiresti meelde ja nii on rohkem aega mõelda antud ülesandele – bassikäigule. Need reeglid, mida me bassikäigu kujundamisel jälgima peame, on aga universaalsed, st kehtivad ka enamiku teiste vormide puhul rütmist ja tempost sõltumata. Seega on bluusivormi eelistamise põhjuseks vaid lihtsus. Alguseks meetutagem veelkord bluusi 2 esimest põhiskeemi:

Millest alustada?
Riskides tunduda naiivsena, soovitaksin siiski kõigepealt teha esitatava laulu analüüs:
• läbi lugeda sõnad ja leida laulu sõnum;
• läbi mängida viis koos harmooniaga;
• luua endale mõtteline ettekujutus lõpptulemusest ideaalis (see võib mõtteis kõlada kas või
sümfooniaorkestri esituses). Seda faasi ettevalmistuses ei soovita alahinnata, sest sellest sõltub
kogu kontseptsiooni kujunemine;
• välja mõelda, mis rütmis peaks lugu olema;
• leida õige tempo. Kõigepealt peaks arvestama tempo sobivust laulu sisuga, seejärel tehnilist
külge – et solist jõuaks sõnad korralikult välja laulda. Tempost sõltub ka saatefaktuuri valik;
• leida solistile sobiv helistik ja vastavad mänguvõtted.
Nagu eespool mainitud, arvestab helilooja esitajate kui kaasautoritega, see tähendab aga oluliselt suuremat loomingulist tegevusvabadust süvamuusika interpreetidega võrreldes.

Kui need küsimused on vastuse leidnud, tuleks asuda nn tehnilise töö juurde. Siin soovitan kohe käeulatusse võtta noodipaberi, pliiatsi ja kummi ja hakata saatepartiid kujundama. Seda tööd peaks alustama bassiparii väljamõtlemisest.

Nagu näha, toimib Duke Ellington samuti

Toon mõned näited:
36

37


Klassikalise bluusi harmooniaskeemi, mille siin aluseks võtame, võib teha täiendusi, näiteks üheksandas taktis IIm. Kadentsi 11. ja 12. taktis on aga juba rohkem võimalusi: peale I6 ja V7 ka | III7 IV7 | II7 V7 || või | I6 VI7 | IIm7 V7 ||


Ülesanded
• Kui ülaltoodud bassipartiid on tähelepanelikult läbi töötatud, on soovitatav ise kirjutada, st komponeerida vähemalt 5 – 6 teile meeldivat bassipartiid, kasutades ükskõik millist klassikalise bluusi teemat, näiteks „Blue Monk“ (vt repertuaarilisa), nii et need vastaksid eespool esitatud reeglitele. Tehke seda kirjalikult!
• Õppige need partiid pähe, nii et suudaksite neid vabalt erinevas järjekorras mängida.
• Transponeerige partiid teistesse praktikas enam kasutatavatesse helistikesse ( C, G, F, B ) ja õppige neid ka sealt (soovitatavalt peast!) mängima, seejuures hoolega jälgides parima registri reeglit.

Parima registri reegel: iga saatepartii osa (bass, harmoonia, meloodia) peab olema mängitud talle parimas registris. Bassile oleks see (klaveril) väikese oktavi alumine pool kuni kontra oktavi ülemine pool.

 

 

WALKING BASS

Bluusi bassipartii kujundamisel on veel üks põnev võimalus, nn Walking Bass.


Nagu nimigi väga tabavalt ütleb, mõistetakse selle termini all põhiliselt kõrvuti asetsevatel nootidel ühtlaselt, nagu jalutades liikuvat ja hüppeid vältivat bassipartiid. Walking bass on bluusile ja ka teistele svingiajastu lugudele väga iseloomulik ja seetõttu tuleks sellele üsna palju tähelepanu pöörata.
Neid mõlemaid bassikäigu tüüpe (tähistatakse sageli märkusega in 2 või in 4, vahel ka two feel või four feel) tuleb kindalasti mängida svingivalt. Õige tunnetuse tabamiseks on soovitav ette kujutada, kuidas mängitav bassikäik näiteks kontrabassi või basskitarri esituses orkestris-ansamblis kõlaks, ja seda siis kõlaliselt imiteerida. Saate mängimisel tuleks meeles pidada, et üldreeglina on bass meloodia järel kogu esitatava pala tähtsaim komponent ja dünaamilisel skaalal ainult veidi vaiksem kui meloodia. Tuleb arvestada, et kui saate harmooniahäältes midagi juhtub või vahele jääb, ei pruugi see saadet tervikuna ära rikkuda, vead bassis aga teevad seda kindlasti.

Bassipartii kujundamisel tuleb arvestada eelmainitud džäss- ja popmuusika loominguliselt huvipakkuvat võimalust – esitajal kui kaasautoril on õigus ka noodis toodud harmooniat oma kontseptsioonist lähtuvalt varieerida. Seda rakendatakse praktikas küllaltki sageli, kuna üldreeglina on nootides toodud saateharmoonia üpris lakooniline ja lausa kutsub end abi- ja läbiminevate akordidega täiendama ja huvitavamaks muutma. Ja see kajastub kohe ka bassipartiis.Muidugi ei tohi seda teha kuidas juhtub, autori teksti peaks suhtuma lugupidavalt.

Eeltoodud reeglil on ka erandeid, st autoreid, kelle harmooniakäsitlus on nii põhjalikult paika pandud, et keerulisemaks seda enam teha ei saa, midagi ära jättes aga muutub kogu pala olemus. Üks selliseid on näiteks Uno Naissoo.
Järgnevalt pakun välja mõned abistavad võtted bassipartii kujundamiseks.
• Alustada tuleks sellest, et tühjale noodipaberile teha vajalik arv (bluusi puhul siis 12) tühje takte, mille kohale kirjutada selles taktis olev harmooniatähis. Ruumiga ei soovita koonerdada!
• Järgmise sammuna tuleks leida ja neisse taktidesse kirjutada noodid, mida peab tingimata mängima, näiteks esimese akordi nimibass, mis annab meile õige helistiku tunnetuse; iga modulatsiooni või kaldumise uus T. Töö käigus võivad need muutuda, praegu on neil pidepunkti tähendus.
• Kui kavatsete tekitada pikema orelipunkti, siis kirjutada need noodid.
• Soovitav on kõik bassinoodid kirjutada selguse huvides varrega allapoole, sõltumata sellest, kuhupoole peaksid varred noodikirja üldreeglite järgi olema;

Nende nootide algsel kirjapanekul ei ole registril mingit rolli, seda võib hiljem vastavalt kogu saate kujunemisele muuta. Praegu on sel vaid harmoonilise tugipunkti tähendus. Nagu eespool kirjas, peaks bassipartii olema loogiline ja võimalikult pika mõttega, st mitte alati ei pea bass olema akordimärgi niminoot või muu akordi koosseisu kuuluv noot. Meie kasutuses on ka läbiminevad ja abihelid ja kui siia lisada veel nende alteratsioonid, on meil kasutada praktiliselt kõik oktavis olevad noodid. Ainuke probleem on siin selles, et peame teadma nende omavaheliste suhete seaduspärasusi, et nad loogiliselt kõlaksid. Tuletagem siis alustuseks meelde, mida loetakse läbiminevaks ja mida abiheliks:
42

Seega saame läbimineva helina mõista üht või ka mitut akordihelide vahele jäävat heli tingimusel, et need on sekundi kaugusel akordi põhihelist, mõtteliselt ühendatud ja viivad kuhugi välja (näiteks järgmisse põhihelisse). Läbiminevat ja abiheli ei kasutata üldreeglina rõhulisel taktiosal, need võivad olla ka altereeritud.
Siin jõuamegi ühe esimesel pilgul pisut ebaloogilise järelduseni: läbiminevate ja abihelide puhul on kasulik lähtuda eelkõige sellest helist, kuhu me välja jõudma peame, mitte niivõrd sellest, millest nad lähtuvad. Ei maksa lasta end segada nüansist, et vahel võib kasutatav heli olla samaaegselt mõlema funktsiooni tunnustega.
Nagu eespool mainitud, saab läbiminevaid ja abihelisid edukalt kasutada ka bassipartiides:

Üpris huvitavaid võimalusi pakub abihelide altereerimine enne uut harmooniafunktsiooni, sellisel juhul on kõige loomulikum kasutada abihelina järgmise funktsiooni juhthelisid.
Siin peab muidugi arvestama alteratsiooni loomuliku tunglevusega, st kui me kõrgendame abiheli, siis laheneb see alati üles-, kui madaldame, siis allasuunas. Altereeritud abihelid bassis on tänuväärne võimalus tuua kõlalist vaheldust ka muidu konservatiivsesse vanemasse muusikasse nagu valss, aeglane valss ja tango, ilma nende põhiolemust muutmata.



Toodud näites on esitatud põhilised läbiminevate ja abihelide kasutamise kohad. Neid kõiki korraga kasutada ei ole siiski soovitav, ükski liialdus ei tule kunagi kasuks. Praktiline valik jääb iga mängija hea maitse ja stiilitunde otsustada.
Ülesanded
• Katsetage bassikägu kirjutamist mõnele teisele teemale näit Whisperig, mida nagu bluusigi, on võimalik mängida nii two feel kui four feel tunnetusega.

• Kuna tegemist on rütmimuusikaga, st tempol ja rütmi täpsusel e pulsil on erakordselt suur tähtsus, soovitan bassikäike õppida koos metronoomi või rütmimasinaga.
• Analoogiliselt eelmise ülesandega tehke seda ka teistes helistikes.
• Bassipartiisid saab ja peabki omavahel varieerima. Seejuures jälgige, et põhiliikumine säiliks ühe corus’e jooksul – üldmulje peab olema stabiilne ja võimalusi pakkuv 

  Kui eelmised ülesanded on täidetud, katsetage valsi ja aeglase valsiga. Soovitan seejuures kindlasti kasutada agi- ja läbiminevaid noote.

NB! Ärge unustage blue noote ja bluusi helirida!