Õpetamisega seotud aspektide üks võimalik kujutus on allpool toodud joonisel. See on nö praktika käigus kujunenud pilt (grafoprojektori slaid), mida aastate jooksul on täiendatud. Sellele lähedase, sama hierarhilise ülesehitusega mudeli leiab nt Kanada Saskatchewani provintsi õppekavamaterjalidest jm.

Võime näha teatavat hierarhiat - väljaspool ovaale on (joonisel vaevunähtavad) kõige üldisemad lähenemised õppele - induktiivne, deduktiivne, abduktiivne (üks semiootilise paradigma aspekte). Need lähenemised on rakendatavad enamuse sisemistes ovaalides toodud õppestrateegiate ja -meetodite kasutamisel.

Õppemudelid on teoreetilis-praktilised tervikud, paradigmad, st - vaade inimesele/lapsele, õppimisele-kasvatusele, teadmisele ja õppe üldistele eesmärkidele. Need on: enamlevinud infotöötlemis-, käitumuslik e biheivioristlik, sotsiaalse interkatsiooni ja personaalne e isiskusekeskne mudel ning kunstipõhine ja mänguline mudel. Kunstipõhine õppemudel läheneb õppeprotsessile kui kordumatule loomingule, kunstile ning teisalt - kasutab väga mitmekesiseid kunstivahendeid õppeprotsessi loomuliku osana (nt waldorfkoolide klassiõpetaja töö). Mängulised strateegiad ei piirdu ainult lasteaia ja algklassidega vaid ulatuvad tänapäeval kesk- ja kõrgharidusse ning täiskasvanuõppesse. Õppemudelitesse võiks tinglikult lisada ka e-õppe - internetipõhised suhtlus- ja simulatsiooniprogrammid ning õpikeskkonnad võivad juba mõne aasta pärast pakkuda õpetajale ja eriealistele õppijatele täiesti utele alustele tuginevaid võimalusi.

Õppestrateegiad on antud käsitluses: otsene, kaudne, interaktsiooniline, kogemusõpe, stsenaarium-õpe (vt R Schank), sõltumatu või iseseisev õppimine jm.

Õppemeetodid (eesti kelles on selle tasandi jaoks kasutatud ka õppeviisi mõistet, aga need piirid on üsna tinglikud) on antud käsitluses nt avastusõpe, uuring, juhtumiuuring, simulatsioon, loeng, koostöö- e kooperatiivne õpe, õpilepingud, suunatud visualisatsioon, debatt, mäng jne.

Aates kõige üldisemast lähenemisviisist (deduktiivne-induktiine) kuni konkreetsete õppemeetoditeni on nende realiseerumiseks olulised õpetaja õpetamisoskused: planeerimine, esitamine, juhendamine-nõuandmine, demonstreerimine-näitlikustamine, küsimuste püstitamine (nt sokraatilise dialoogi juhtmine), tagasisidestamine (s ka õpilastelt tagasisde saamine), evalveerimine jne.

Õppe kaugemad tulemused olenevad aga õpetaja väärtushoiakutest ja eeskujust.

Muidugi pole see kujutis täielik - nt iga õppestrateegia alla kuulub kümmekond õppemeetodit, esile pole toodud aktiivne-passivne jaotus jm. Nii on asjahuvilisel võimalik (ja küllap ka kasulik) seda skeemi täiendada ja eneselt küsida: millised õppemudelid , -strateegiad, -meetodid on minu "tööriistakastis" kasutusvalmis, milliseid tuleks uurida ja järele katsuda.

Tuleb nimetada ka uuemaid õppemeetodeid, mis on enamasti segu virtuaalsest ja silmast-silma, individuaalsest, rüma- ja frontaalsest, juhitud, avastuslikust ja iseseisvast-sltumatust õppest. Tasub meenutada ka simulatsioone. Näiteks simulatsioonimängud Simuvere ja Gaia haarasid kümneid koole. Ka Miksikese õpikeskkond on käsitletav oma õpetamis- ja õppimisvaate esitusena.

(vt http://www.kivilinn.tartu.ee/oppetoo/materjal/infotehn/itmeet.htm ja http://www.math.ut.ee/simud, samuti Methopedia kodukal http://ee.methopedia.eu/TitleIndexs)