foto: krõõt tarkmeel

Õppisid Tallinna Ülikooli avatud õppes eetikat ja poliitilist filosoofiat. Kust tuli selline mõte?

Mu kõige vanem tütar õpib Tallinna Ülikooli magistriõppes matemaatikat. Mu keskmine tütar on õppinud Londonis poliitikat ja hulgaliselt filosoofiat. Nemad kahepeale julgesid mulle seda kursust soovitada. 

Enne kui ma avatud õppe kursusele registreerisin, siis otsis ka mu Tallinna Ülikoolis õppiv tütar endale uueks semestriks valikaineid. Niisiis oli meie plaan võtta eetika ja poliitilise filosoofia kursust koos. Naljatades rääkisime, et siis saame vajadusel üksteist n-ö katta. Lõpuks läks aga nii, et minu tütre õppekavasse see ikkagi ei sobinud ning mina asusin kursusele perest ainsana õppima.

Läksin avatud õppesse üsna vahetult enne viiruskriisi. Seetõttu teadsin, et tulemas on tavapärasest vaiksem ja rahulikum periood ning sestap mahtusid ka õpingud minu ajakavasse hästi ära.

„Tõeline vabadus saab teostuda vaid kogukonnas, arvestades ka ligimeste vabadustega.“

Kui sageli mõtled enda otsustusprotsessides eetikale?

Mõtlen eetikale kaudselt pea igal sammul. Seda nii lastehaigla töös, vaimuliku töös kui ka lihtsalt kodanikuks olles. Kirjutasin hiljaaegu ka Edasi väljaandesse ligimese armastusest, inimese vabadustest ja selle seosest vaktsineerimisega. Selle kokkupuute mõtestamine on minu jaoks väga sügavalt eetiline… mõtlen eetikale tõepoolest väga sageli, sest meie valikud on enamasti eetilist laadi.

Eetikateooriate võhikuna tundub mulle, et tegemist on justkui samaaegselt objektiivse ja subjektiivse nähtusega. Kuidas sulle tundub, kuhu poole eetika kaldu on?

Iga subjekt teeb otsuse lõppeks alati ise. Selles mõttes on eetika subjektiivne. Minu kui kristlase jaoks on küll teatud alustõed olemas, aga ka selle pinnalt teen otsuse siiski alati mina. 

Ma imetlesin enda tänase abikaasa, toona minu jaoks professor Laatsi Tartu Ülikooli süstemaatika loenguid. Ta esitles eri sajandite teolooge nõnda, et ma sain igaühe lähenemistest ja teooriatest noppida enda jaoks midagi head ja olulist. Neil kõigil oli sügav iva olemas. Nõnda oli ka avatud õppe kursuse puhul – iga mõtleja ja filosoofi puhul tabasin end taipamast, et neil kõigil on oma loogika. Ükski neist pole täiuslik, aga neilt kõigilt on midagi õppida.

Rääkides lähemalt sinu avatud õppe kogemusest – millise tundega sa sellele tagasi vaatad?

„Minu arvates aitab õppimine sarnaselt trennis käimisele kõigega paremini toime tulla. See annab vaimutoitu ja aitab kasvada inimesena.“

Vaatan tagasi väga hea ja tänuliku tundega. Kursuse alguses ma küll lootsin, et ehk õnnestub meil kevadel lisaks virtuaalsele õppele ka õppejõudude ja kursusekaaslastega silmast-silma kohtuda, ent seda kahjuks ei juhtunud.

Aga mis siin salata – virtuaalselt seminaris osalemine pole päris see, mis lähiõppes. Samas oli selline korraldus minu kui töötava inimese jaoks äärmiselt mugav. Mul oli tarvis vaid toimivat veebikaamerat, mikrofoniga arvutit ning diivaninurka.

Kursust viis läbi võrratu õppejõud, poliitilise filosoofia professor Liisi Keedus, kes on inimesena väga armas ja tark. Ka kursus oli tal vaatamata keerulistele oludele suurepäraselt korraldatud. Näiteks kaasas ta seminaridesse häid kolleege nii Eestist kui ka välismaalt, kes rikastasid kogu õpikogemust.

Kõige olulisem on aga vahest see, et avatud õpe pani mind lugema nii eesti- kui ka ingliskeelseid teoseid, mis mulle muidu ehk nii kergesti kätte ei satuks. Seda ma ka õpingutest ootasin. Seetõttu võin kindlalt öelda, et Tallinna Ülikooli avatud õpe avardas minu silmaringi oluliselt.

Milliseks õpilaseks sa ennast pead?

Ma hindan oma aega kallilt ja olen olnud eluaeg pigem see, kes on nii füüsilises kui ka vaimses mõttes kohal. Mida ma siis muidu üldse õpin?!

Ma ei ole pidanud õppima selleks, et mõni linnuke saaks tehtud. Erandina võib-olla vaid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas riskianalüüsi aine, mida ma ei oleks ise ehk valinud. (Naerab.) Tagantjärele näen, et ka sellest oli kokkuvõttes kasu.

Avatud õppega oli aga teistmoodi – see oli minu enda valik, ma tegin seda üsna suure töökoormuse kõrvalt ning ma tasusin selle eest. Mul on hea meel, et mul õnnestus kõikides seminarides kohal olla ning kõigiks ka valmistuda. 

Õppijana püüdsin olla rohkem kuulaja rollis. Seda ka seetõttu, et enamik kaaskuulajaid olid sellises vanuses, et nad võiksid minu lapsed olla. Kirikuõpetajana oli see minu jaoks väga oluline lisaboonus, sest ma sain noori paremini tundma. Ka neid külgi, mida ma ei oleks osanud arvata, et eksisteerivad. 

Mis oli noorte puhul kõige kummastavam?

Olgu kohe öeldud, et ma imetlen meie noorte progressiivsust. Jälgides aga loengutes kursusekaaslasi, märkasin, et paljud noored peavad vabadust väga individualistlikuks. Seejuures jääb aga näiteks keskkond ja muu ümbritsev justkui sekundaarseks. Sellises mõtlemises seatakse inimese individualistlik vabadus ülimuslikule, kohati lausa jumalikule positsioonile. 

Mina olen seisukohal, et tõeline vabadus saab teostuda vastupidiselt vaid kogukonnas, arvestades ka ligimeste vabadustega.

Täiskasvanule, kes pole päris mitmeid aastaid koolipingis olnud, võib tunduda uuesti õppima asumine keeruline ja ehk hirmutavgi. Mis sa neile ütled?

Minu jaoks on olnud õppimine hästi-hästi oluline kogu elu. Ma pean õppimist vaimu erksana hoidmiseks ülimalt oluliseks. 

Näiteks laste kõrvalt võib tunduda õppima asumine keeruline, kuid minu arvates aitab õppimine sarnaselt trennis käimisele kõigega paremini toime tulla. See annab vaimutoitu ja aitab kasvada inimesena. Ka suurem osa minu kõrgkooli õpingutest on toimunud pere, laste ja töö kõrvalt. Neid nippe, kuidas õppimisega toime tulla, on hästi palju.

Õppimine muudab elu mõttekamaks, sest nii tunnen, et ma arenen. Ka minu enda laste õpingud on kogu meie pere inspireerinud. Seega on õppimisel lisaks iseendale positiivne mõju ka neile, kes on sinu ümber.

Tutvu TLÜ avatud õppe võimalustega