Intervjeeris Sirje Virkus Pennsylvania State Ülikoolis, Ameerika Ühendriikides, 6. juunil 1997.
1. Viimasel ajal räägitakse palju paradigma muutusest hariduses ja uuest ôpikeskkonnast. Mida ôieti môelda uue ôpikeskkonna all ja millist rolli mängib selles kaugkoolitus?
Minu arvates iseloomustab paradigma muutust hariduses kôige enam ôpilase iseseisvuse kasv. See tähendab, et kui siiani olid ôpilaste teadmiste ainsaks allikaks ôpetajad, siis nüüd on neil elektrooniliste vahendite abil vôimalik kasutada erinevaid infoallikaid. See on suur muutus, mis haarab ka tavalisi koole. Üha vähem tunde pühendatakse tavalisele ôppetööle klassruumides ja vabanenud tunnid antakse ôpilastele iseseisvaks tööks, info kogumiseks elektrooniliste vahendite abil. See on suur muutus, mis pole seotud kaugkoolitusega, see tähendab vaid, et ôpilased tegutsevad iseseisvamalt ning ôpetajad on küll infoallikaks, kuid mitte ainsaks ning ühtlasi on nende ülesandeks info korraldamine nii, et see oleks ôpilastele kättesaadav.
2. Mis on kaugkoolitus ja mis on selle pôhiprintsiibid?
Kaugkoolitus on üldmôiste, mis tähistab eelkôige paindlikku ôppimist. See tähendab, et ôpilastel pole vaja tingimata osaleda koolis toimuvas ôppetöös, vaid nad vôivad ôppida ka väljaspool ôppehoonet, kasvôi kodus kui neil on selleks olemas vajalikud vahendid. Nad vôivad ôppida ka mujal, üksinda vôi gruppides, peaasi on ligipääs informatsioonile. Seetôttu ongi tegemist kaugkoolitusega - siiski, ôpilane ei pea ilmtingimata koolist kaugel olema, eelkôige on tal vôimalus ôppetööd paindlikumalt korraldada ja erinevaid infoallikaid kasutada. Sellise tähenduse omistan ma kaasaegse kaugkoolituse môistele. Esimene kaugkoolituse pôhiprintsiip on, et vajalike ôppematerjalide olemasolu korral vôivad ôpilased küllalt palju materjali omandada iseseisvalt ja teiseks - ôppevahendid peavad olema hästi kujundatud ja iseôppimiseks sobivad. Kolmas pôhiprintsiip eeldab head jaotussüsteemi, mis tagab ôppematerjali jôudmise ôpilaseni, ükskôik, kus ta ka viibiks. Need on kaugkoolituse pôhiprintsiibid.
3. J. Bangi sônul on kaugkoolitus jôudnud Euroopas evolutsiooni kolmandasse faasi. Millised on olnud selle evolutsiooni peamised faasid ja suundumused?
Me nimetame seda kolmandaks faasiks, sest möödunud sajandi lôpul ja selle sajandi algul oli peamiseks sidevahendiks post. Raamatuid saadeti postiga ôpilastele, kes olid kodudes. See oli kaugkoolituse n.ö. kirjavahetuse etapp. Järgmine faas saabus, kui alustasime ôpetust ja ôppematerjali levitamist televisiooni, raadio, video- ja helikassettide vahendusel. Nüüd leiame, et on taas alanud uus faas, sest informatsiooni levis osaleb arvuti, see toimub läbi satelliitside ja vôrkude ning muude keeruliste sidevahendite kaudu. Kuid siinjuures peab rôhutama asjaolu - uus tehnoloogia ei tähenda, et vanad tehnoloogiad oleksid ebavajalikuks muutunud, uued tehnoloogiad annavad lisaväärtust, kuid me jätkame raamatute kasutamist, televisooni, raadio ja kassettide kasutamist, neile lisanduvad aga arvutid, interaktiivne video, telekonverentsid jms.
4. Millist rolli mängib tehnoloogia kaugkoolituses?
Tehnoloogia osaks on asjade käiku edendada, mitte keerulisemaks muuta. Kui peate tehnoloogiat vajalikuks, siis peab ühtlasi môtlema, et tehnoloogia ei tohi ôpilasi eemale peletada. Ma toon näite: oletame, et mingil maal pole arvutite omamine ja kodus kasutamine kuigi levinud. Selline olukord valitseb arengumaades, näiteks Aafrikas, kus on vähe arvuteid ja eraisikuil neid peaaegu polegi. Kui taolises keskkonnas rajada ôpetus moodsale tehnoloogiale, tuleb valida ôpilasi nende jôukuse, majandusliku seisundi alusel ning ôpilasi ei saa vôtta nende hulgast, kes ei saa endale tehnoloogiat lubada. Nii tuleb teha delikaatne valik. Sellise maa jaoks oleks kaugkoolituses ehk kôige sobivam kasutada televisoooni ja raadiot. Kui maa majanduslik ja tehnoloogiline areng edasi jôuavad ning arvuteid laialdasemalt kodudes kasutama hakatakse, siis vôib ka ôpetuses neid enam kasutada, kuid mitte enne.
5. Milline osa on Teie arvates uues ôpikeskkonnas raamatukogudel?
Raamatukogudel on infoühiskonnas väga tähtis koht. Mitte sellistel raamatukogudel nagu me neid tunneme, tuhandete ja tuhandete raamatutega, vaid sellistel, kus lisaks raamatuile leidub ka videolinte, helilinte, CD-ROMe ning vahendeid nende kasutamiseks ning abimaterjale ôpetajaile ja ôpilastele nendes orinteerumiseks. Seejuures pange tähele, et raamatud jäävad alati vajalikuks. Tänapäevane raamatukogu on rohkem n.ö. meediateek kui biblioteek. Meediateek sisaldab raamatute kôrval ka kôike muud ôppureile vajalikku ning selle kasutajad peavad omama vôimalust helilintide kuulamiseks, videode vaatamiseks ja interaktiivsete materjalide kasutamiseks. Nii kujutan ma ette kaasaegset raamatukogu.
6. Milline on kaugkoolituse arengustsenaarium ja milleseks kujuneb ülikoolide tulevik?
Tavapärased ülikoolid pôhinesid peamiselt auditooriumis läbiviidaval ôppetööl ja lisaks sellele viidi seal läbi ka eksperimentaalset tööd tehnoloogilises keskkonnas nagu keemia- vôi füüsikalaboratoorium, mehhaanika - vôi informaatikaklass vôi arvutiklass. Kaugkoolituse puhul vähendatakse auditoorset tööd, kuid ka sel juhul ei saa loobuda eksperimentaalsest tegevust, nii et ôpilased peavad tegutsema ka laboratooriumides ja tegema vahetult katseid ja muud taolist, valdkondades, mis seda nôuavad. Nii et toimub tavaliste ülikoolide ja kaugkoolituse konvergents. Tavalised ülikoolid hakkavad kasutama kaugkoolituse vahendeid, kuid ka avatud ülikoolid vôi kaugkoolitust andvad institutsioonid peavad pakkuma üliôpilastele tegelikku tehnoloogilist keskkonda, laboratooriume. Selles seisabki nende kahte tüüpi institutsioonide konvergents. Peab olema tähelepanelik nähtuse suhtes, mida nimetaksin tehnoloogia ületähtsustamiseks. Näiteks Internet on hea ja suurepärane vahend info hankimiseks väljastpoolt institutsiooni. Kuid ôpilasi ei saa lihtsalt lasta Internetti kasutada neid juhendamata. Peab olema mõni spetsialist, kes tunneb seal pakutava sisu vôi keegi info korraldamises orienteeruv spetsialist nagu raamatukoguhoidja, dokumentalist. Need inimesed on vajalikud ôpilaste juhendamiseks, et nad leaiksid sellest suurepärasest vahendist vajalikku infot. Sest kui nii ei tehta, sattuvad ôpilased segadusse vôi nagu väljendatakse "kaovad küberruumi". See tähendab, et inimene, kelle käsutusse tuleb tohutult informatsiooni ei oska sellega midagi peale hakata. Õpetaja rolliks ongi aidata ôpilasel infot valida, seda nii struktureerida, et nad saaksid seda seostada olemasolevate teadmistega.
7. Millised on ICDE peamised ülesanded vôi missioon?
Ma ütleksin, et ICDE on ülemaailmne kaugkoolituse organisatsioon, mis on ainus omataoline, tuntud ja tunnustatud organisatsioon. ICDE ülesandeks on levitada kogu maailmas teadmisi kaugkoolituse kohta. See on väga laialdane missioon ja see eeldab organiseerumist, et erinevad institutsioonid vôiksid vôrrelda oma kogemusi ja leida parimaid lahendusi, parimaid viise kaugkoolituse korraldamiseks. Teiselt poolt on organisatsiooni ülesandeks kaasaaitamine kaugkoolituse arengule, selle efektiivsemate meetodite otsing, ôpetuse levitamine, selle muutmine odavamaks ja kôigile kättesaadavaks. Selles seisnebki minu meelest ICDE roll.
8. Täna on ICDE 18.konverentsi viimane päev. Kas Te annaksite sellele omapoolse hinnangu?
Hinnang oleks kahesugune. Kôigepealt mis puudutab sisu, siis konverents oli äärmiselt rikas. Meie konverentsile saabus üle 700 kaastöö erinevatelt asjatundjatelt, ôpetajatelt, uurijatelt ja inimestelt, kes langetavad otsuseid. Sisu poolest on see ehk parim konverents, mis meil on olnud. Organisatsioonilises môttes esines minu arvates, ma ei ütleks et vigu, aga tulevikus tuleb teha môningaid muudatusi. Ettekandeid oli liiga palju, mille tôttu tuli korraldada palju samaaegselt toimuvaid istungeid. See ei ole hea, sest inimesed vôivad olla huvitatud kahest vôi enamast samaaegsest ettekandest, kuid saavad kuulata vaid ühte. See tuleb edaspidi läbi môelda, nii et osalejad saaksid sellisest suurest konverentsist maksimaalset kasu. Käesoleval konverentsil oli ka poliitiline pool, me püüame oma uurimistulemuste ja ettekannete kaudu môjutada kaugkoolituse korraldamist, môjutada valitsusi, rahvusvahelisi organisatsioone, et nad toetaksid kaugkoolitust. Eriti puudutab see maid, kus kaugkoolitus on veel nôrk vôi kogu haridussüsteem vajab täiustamist. Selle konverentsi poliitiline roll oli suur, sest siin viibis hariduse korraldamises väga tähtsatel positisoonidel olevaid inimesi nii üksikute riikide osas kui tervete piirkondade hariduselu juhtivaid isikuid. Minu hinnangul ônnestus konverentsil môjutada ametkondi ja inimesi, kes otsuseid langetavad, sest meie tulevaste tegevussuundade suhtes tundub valitsevat laialdane üksmeel.
9. Kas Te sooviksite öelda midagi Eesti lugejatele?
Ma tahaksin öelda noorte kohta: ma loodan, et noorem pôlvkond saab olema palju paremini haritud kui minu pôlvkond. Nad teavad palju asju, mida meie ei teadnud, nad suhtuvad teadmistesse kriitilisemalt, sest neil on vôimalik valida mitmete erinevate lahenduste, arvamuste, otsustuste vahel, nii et nad on kindlasti palju kriitilisemad, kasutavad informatsiooni paremini kui minu noorusajal. Tulevik esitab noortele tôelise väljakutse, ma arvan, et see toob meile rahu, vabadust, paremaid teadmisi. Me loodame, et ees ootab enam sotsiaalset ôiglust ning selle kôige vôtmeks ja aluseks saab olema parem haridus kôigi jaoks. Ma loodan, et selline saab olema meie lähitulevik.