Marge Kõrvits, Tallinna Pedagoogikaülikool
Kuigi puhkusehooaeg oli veel täies jõus, toimus 4. ja 5. augustil 1997 Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis rahvusvaheline seminar läbiva teemaga "Eesti võimalused integreeruda Euroopa kaugkoolitusvõrguga". Seekordne seminar oli üldarvestuses neljas (kolmas TPÜ-s), milles lisaks kaugkoolituse asjatundjatele Eestist osalesid ka eksperdid Euroopast ja Ameerikast. Kui eelmistel kordadel kõik kutsutud tippspetsialistid välismaalt olid vahetult kohale tulnud, siis viimasel seminaril oli kolme esineja ettekanne vahendatud video- ja audiokonverentsi teel.
Suvisest kuumusest hoolimata oli osavõtt rohkearvuline ja esinduslik. Seminari avas Pedagoogikaülikooli rektor Mait Arvisto, kes ülikooli strateegiast lähtuvalt peab tähtsaks kaugkoolituse arendamist, et kasutada kõiki viise andmaks kaasaegsele inimesele võimalusi õppimiseks.
Tehnilistest põhjustest johtuvalt oli seminari esimeseks esinejaks Hilding Sponberg Norra Gjoviki Kõrgkoolist tutvustamaks CU-SeeMe videokonverentsi võimalust Internetis. Hoolimata sellest, et Interneti kaudu toimiva videokonverentsi eestipoolne juht Sirje Virkus on taolist ühendust korduvalt testinud ja võimalikult varajasele ajale sätitud algusest, oli pildi ja heli kvaliteet selleks ajaks juba kehv. Norra poolelt oli ühendatud veel kahes erinevas geograafilises punktis olevad arvutid. Esitlus tõestas, et CU-SeeMe tehnoloogia vajab kaugkoolituse tarbeks veel edasiarendamist.
Järgmisena esines konverentsitelefoni vahendusel David Hardy, kes tutvustas Avatud Õppe Sihtasutust Ühendatud Kuningriigis (Open Learning Foundation/OLF), mille tegevdirektor ta on, rahvuslikust ja rahvusvahelisest aspektist ning võrdles seda Ühendatud Kuningriigi Avatud Ülikooliga kui omavahel konkureerivad organisatsioone. OLF funktsiooniks on õppematerjalide koostamine kraadiõppe tarbeks, nende materjalide rakendamine koos muu õppijat toetavate materjalidega (nn õppimispaketid) ning kaasarääkimine õpetamise-õppimise strateegia kujundamisel. Selge on see, et ingliskeelsed õppematerjalid on, erinevalt teistest rahvuskeeltest, kõige hõlpsamini rahvusvaheliselt kasutatavad ning see tagab ka tiheda koostöö: OLF on Euroopa Kaugkoolituse Ülikoolide Assotsiatsiooni (European Association of Distance Teaching Universities/EADTU ) liige. Sama telefoniühenduse kaudu teisena kõnelenud Leslie Mapp, OLF programmide juht, rõhutas nelja tuntud-teatud, kuid tähtsat tõde: koolituse eesmärk on primaarne ja tehnoloogia sekundaarne, õppijad vajavad tuge, koolitusinstitutsiooni roll on anda vajalik õppimiskeskond ja juurdepääs infotehnoloogiale ning kultuuri muutus, mis tuleneb sotsiaalsest ja tehnoloogilisest muutusest tingitud murrangus hariduses.
Kahel eelmisel rahvusvahelisel kaugkoolitusseminaril peaesinejaks olnud Kanada Kaugkoolitusliidu president Elizabeth Burge, kes järjekindlalt rõhutab õppijakeskset suhtumist koolituses, sai seekord samuti sõna audiokonverentsi kaudu: õpetaja peab õppima rohkem kuulama ja vähem ise rääkima ning klassiruumis koos olemiseks ette nähtud kallist aega ei tohiks kulutada lihtlabasele teabe vahendamisele, vaid aruteludele, diskussioonidele ja järeldustele jõudmisele. Tehnoloogia peab olema koolituse teenija, mitte peremees! Elizabeth Burge andis ka kümme kasulikku küsimust koolitajale mõtisklemiseks ning rõhutas konstruktivistliku õppimis-õpetamiskäsitluse tähtsust.
Pärast lühikest pausi jätkati seminari tööd harjumuspärasemal moel. Sõna sai peaesineja, EADTU peasekretär Piet Henderikx, kes kõigepealt tutvustas organisatsiooni, mida ta esindab. Rõhutamatagi on selge, kui tähtis on kaasajal rahvusvaheline koostöö, kuid teiselt poolt toimib ka ülikoolide spetsialiseerumine. See seab kõrgemad nõudmised igale ülikoolile väljendamaks selgelt oma strateegiat. Samas ei saa unustada, et tähelepanu keskmes on ikkagi õppija. Uute tehnoloogiliste võimaluste kasutusele võtmisega ei tohiks aga täielikult kõrvale heita seni kasutusel olnut. Ülikool peab proportsionaalselt arendama kõiki õppijatugisüsteemi aspekte (teadmiste jagamine, juhendamine, akadeemiline tagasiside, õpikeskkond ja asjaajamine). Kasvab õppijate ja koolitajate mobiilsus, ilmne on teadmiste impordi-ekspordi tendents. Kui teadustööd vastavas ainevaldkonnas teevad traditsioonilised ülikoolid, siis Euroopa kogemus on, et ainult kaugkoolitust pakkuvad ülikoolid uurivad oma toimimissüsteemi ja õpikeskkonda ning selle mõju.
Jouni Immonen Helsinki Ülikooli Lahti Teadus- ja Koolituskeskusest tutvustas Soome kogemust kaugkoolituse arendamise vallas: juba 10 aastat tagasi ilmus esimene ja alla 2 aasta tagasi teine Haridusministeeriumi poolt koostatud strateegiline programm. Soomes on hästi välja arendatud koostöö traditsiooniliste ülikoolide, täienduskoolituskeskuste ja kohalike õpikeskuste vahel kaugkoolituse rakendamiseks ning mitmed projektid ülikoolidevaheliseks koostööks. Iga ülikool peab endale selgeks tegema, millist turuosa tahab ta täita ja millega: kõneldes koolitusest kui tootest, siis olemasolev toode olemasolevale turule, olemasolev toode uuele turule, uus toode olemasolevale turule ning uus toode uuele turule. Soomes jätkub hoogsalt virtuaalse õpikeskkonna loomine.
Seminari järgmiseks osaks oli paneeldiskussioon, millega Eesti kaugkoolituse arengut juba 4 aastat jälginud Turu Ülikooli Täienduskoolituskeskuse kaugkoolituse eksperdi Jorma Rinta-Kanto sõnul oleks võinud alustada, kuna panelistide sõnavõtud olid hästi ette valmistatud, probleeme püstitavad, analüüsivad ning üldistavad võrreldes eelmise seminariga, kus tutvustati rohkem konkreetseid projekte. Paneeldiskussiooni alateemaks oli küsimus: kas akadeemilised institutsioonid on valmis kaugkoolituse rakendamiseks? Esimesena sai sõna Tartu Ülikooli prorektor Teet Seene, kes tutvustas kuivõrd kasutatakse kaugkoolituse meetodit erinevates teaduskondades ja tõi välja 4 suuremat probleemi:
Arendamist nõuavad interdistsiplinaarsed ja diplomiõppe järel bakalaureusekraadi taotlemise õppekavad.
Tallinna Tehnikaülikooli esindas Phare Eesti kaugkoolituse kontaktisik Raivo Vilu, kes tõi välja probleeme mitmel erineval tasandil, mille ühendavaks jooneks oli idee, et kaugkoolituse probleeme ei saa vaadelda lahus kogu haridussüsteemi arenguprobleemidest (näiteks uue õppekava arendamine kõikidel tasanditel, struktuurilised muutused ülikoolides avatud ülikooli, täienduskoolituskeskuse ja haridustehnoloogiakeskuse loomisega). Haridusministeeriumi roll peaks olema eelkõige koostööplatvormi loomises ja kaasaaitamises koolitusinstitutsioonidele koostada äriplaane, lisaks ausale võrdlemisele ja hindamisele. Raivo Vilu rõhutas, et ikka veel ei ole adekvaatselt mõistetud kaasaegset õpikeskkonda, kuna küllaldane ei ole koostöö ülikoolide ja koolide vahel ning vähe on realiseeritud Intraneti võimalust, Internet on rohkem meedia surfimiseks kui tõeline töövahend.
Tallinna Pedagoogikaülikooli teadus- ja arendusprorektor Peeter Normak rõhutas, et TPÜ-l on olemas kaugkoolitust käsitlev arenguplaan ning tõi välja 3 tasandit: institutsionaalne keskkond (organisatsiooni struktuur, eriti konsultatsiooniks ja innovatsiooniks), inimressursid (aine ja kaugkoolituse metoodika asjatundjad, kes suudavad luua ja läbi viia kaugkoolituskursusi ning valmistada õppematerjale) ja rahvuslik tasand (adekvaatne ülevaade haridusvajadustest; finantseerimisvõimalused; kohalike koolituskeskuste olemasolu). Sellelt platvormilt edasi minnes tuleb rahvusvaheline dimensioon ja koostöö institutsioonide vahel loomaks virtuaalset kaugkoolituskeskkonda.
Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu tegevdirektor Tiit Laasberg tutvustas käigusolevat Phare kaugkoolitusprogrammi, mille jooksul on moodustatud 2 koolituskeskust Tartus ja Tallinnas (koostöös TPÜ, TTÜ ja EBS vahel) ning käimasolevat 40 kaugkoolituskursuse mooduli projektikonkurssi. Paneeldiskussiooni lõpul jõuti järeldusele, et kaugkoolituse arendamiseks on vajalik finantseerimine mitte ainult projektide ja fondide kaudu, vaid ka ministeeriumi kui tellija toetus ning jätkuvalt tuleb tublisti tööd teha selle nimel, et nii väljaspool kui seespool ülikooli tõestada kaugkoolituse efektiivsust.
Kui seminari esimest päeva juhtisid TPÜ infoteaduse osakonna dotsent Sirje Virkus ja andragoogika õppetooli dotsent Larissa Jõgi ning töökeeleks oli inglise keel, siis teisel päeval Tartus arutati asju eesti keeles ja seminari juhtis Tartu Ülikooli Täienduskoolituskeskuse juhataja Mati Salundi, kes pakkus teise päeva alapealkirjaks "Kaugkoolitus loob uusi võimalusi: hariduse kättesaadavus sotsiaalsest ja regionaalsest aspektist". Keskenduti tasemekoolituse kraadihariduse ja tööalase koolituse ning koolitajate koolitamise probleemidele; kõrvale jäeti vabahariduse valdkond. Kõikide kohal olnud ülikoolide esindajatel paluti sõnavõtu korras tutvustada oma kogemust kaugkoolituse vallas. Tartu Ülikoolist tegid seda Janno Reiljan, Vahur Ööpik, Maire Poom; Tehnikaülikoolist Jaanus Kiili; Pedagoogikaülikoolist Rein Ruubel, Sirje Virkus, Marge Kõrvits. Kaugkoolituse ideoloogilist põhja, eluaegset õppimist (võimalused, pidevus, avatus ja paindlikkus) rõhutas Larissa Jõgi, Haridusministeeriumi tasandilt sekkus Maie Toimet ning Raivo Vilu ei esindanud ainult Tehnikaülikooli, vaid tõi diskussiooni Eesti ja rahvusvahelise tasandi. Mitmel korral rõhutati ideed, mis on kinnitust leidnud ka Euroopa ja maailma kogemuse põhjal: kaugkoolitust on kallis arendada ja käivitada, kuid seda on odavam kasutada kui traditsioonilist lähiõpet. Arutamist leidis küsimus, kas Eesti ülikoolid muutuvad Euroopa või maailma ülikoolide kohalikeks harukontoriteks; kui suur saab olla originaalloomingu hulk Eesti koolituses ning selle adekvaatse hindamise mehhanismid.
Ainukese väliskülalisena oli Tartus kohal Piet Henderikx, kellele kogu diskussioon tõlgiti. Oma sõnavõtus võttis ta lõpuks väga täpselt ja tabavalt kokku need ideed, millest päeva jooksul juttu oli. Esmalt tunnistas ta, et tal on heameel sellise tasemega diskussiooni üle ning tõdes, et arutatud probleemid ei ole omased ainult Eestile, vaid on üldisema iseloomuga. Olukorda saab vaadelda kolmelt tasandilt: institutsionaalselt, rahvuslikult ja Euroopa tasandilt. Kõigepealt rõhutas Piet Henderikx, et ülikool peab deklareerima oma missiooni ja selged eesmärgid: millistele inimestele, millises ühiskonnas tegutsetakse. Sellest lähtuvalt tuleb vaadata lähi- ja kaugõppe osakaalu nii kraadi- kui ka täiendõppes nii osalise kui ka täiskoormusega õppijatele, seda nii selles osas, mis on juba olemas, kui ka selles osas, mida tuleb alles luua. Õppejõudude karjääri kavandamine on tihedalt seotud nende enesetäiendamise ja kaasaegsel tasemel olemise motivatsiooniga. Selleks oleks vajalikud ka üleülikoolilised struktuuriüksused, et kogu arendustegevus ei killustuks teaduskondadesse. Kui erinevate ülikoolide eksperdid teevad loovad koostööd, siis nad ka aktsepteerivad üksteise seisukohti ja loodud koolitusprogramme, mis aga pehmendab traditsioonilisi vastuolusid koolkondade vahel. Euroopa tasandilt tõi Piet Henderikx veel välja selle, et väga levinud tava on see, et kui ülikool saab raha mingi rahvusvahelise projekti kaudu, siis oma vahendite arvelt toetab seda ka riik või ülikool ise.
Tänusõnad tahaks öelda seminari organiseerijatele Larissa Jõgile, kes vastutas Eesti esinejatega kokku leppimises ja Sirje Virkusele, kes pidas läbirääkimisi väliskülaliste osalemise osas ning Raivo Vilule ja Reet Hundile, kuna see seminar oli ühtlasi ka kokkuvõtte tegemiseks Phare kaugkoolitusprogrammi pilootaastast. Jääb vaid loota, et neli aastat tagasi alanud traditsioon ei katke ja kõigil korraldajatel jätkub jõudu aina paremini tegutseda.