Elizabeth Burge, New Brunswicki Ülikool, Kanada
Kaasaegses hariduskeskkonnas pakuvad kaugkoolituse korraldajaile huvi eelkôige järgmised aspektid:
1. Paljudes haridusasutustes toimub integreerumine, s.t. programmide loomisel ja rakendamisel kasutatakse paljusid erinevaid viise ja lähenemisi. Kaugkoolituse arengut on tugevasti môjutanud hariduse kättesaadavus olenemata õppija asukohast. Kommunikatsioonitehnoloogia areng viimase viiekümne aasta jooksul toetab selle võimaluse edenemist. Tänapäeval kasutatakse kaugkoolituses erinevaid tehnoloogiaid paberkandjatest arvutikonverentsideni ning kursuste sisu on muutunud interdistsiplinaarseks. Nii on ôpetajail ja ôpilastel vôimalus hinnata erinevate tehnoloogiate eeliseid ja puudusi.
Koolitusmeetodite mitmekesisus tähendab ka seda, et ôpetajad kasutavad samaaegselt nii traditsioonilisi kui kaugkoolituse meetodeid, suheldes sel viisil suurema auditooriumiga. Iga kursuse jaoks, mida ma praegu ôpetan, valmistan ette paberkandjatel materjalid, mida saab kasutada samuti audiokonverentsi teel läbiviidavas ôppetöös. Kolm neljandikku Kanada ülikoolidest pakuvad kursusi enam kui 3000 ainepunkti ulatuses just erinevaid edastusmeetodeid kasutades.
Alates 1970ndate aastate lôpust vôib täheldada kaugkoolituses arengus kahte iseloomulikku joont:
2. Firmad muutuvad väiksemaks, tööpuuduse tase on üsna suur ja see tekitab rahutust tuleviku suhtes. Haritud kuid töötud täiskasvanud osalevad täienduskursustel, mis ei taga neile töökohta ka edaspidi. Sellele probleemile ei anna vastust ükski koolitaja, püütakse enamasti aidata leida inimestel ühiskonnale kasulikku tegevust, mida ei hinnataks palga järgi.
3. Mitmed Kanada tööandjad ootavad tänäpäeval tööotsijalt rohkem nn. üldisi tööoskusi, ning mitte ainult teatud kutse valdamist. Nende hulka kuuluvad spetsiifilised kutseoskused, oskus töötada meeskonnas, oskus ennast ise juhtida ja arendada (s.t . õppimisoskusi, infokirjaoskust ja enesedistsipliini). See esitab uusi nôudeid ka koolitajaile, tuupimine ei võimaldada osaleda reaalses kommunikatsiooniprotsessis ja ülesandeid täita.
4. Paljude inistitutsioonide jaoks on koolitamine muutunud ideede turuks, mitte muuseumiks. Kaugkoolituse laialdane levik võimaldab õppijatel tarbijatena leida parimaid teenuseid ja tooteid. Õppeasutustesse ei tulda enam nende pelga olemasolu pärast, neil tuleb ôpilaste saamise eest vôidelda.
5. Lisaks ôpilaste kriitilise ja loova suhtumise arendamisele pööratakse palju tähelepanu nn. "konstruktivistlikele" õppimismeetoditele. See peab juhtima ôpilasi tegelema reaalse elu probleemidega, millele pole lihtsaid ja selgeid vastuseid või teadmuse loomisega. Selle lähenemise edukaks rakendamiseks on vajalik juurdepääs kaasaegsetele raamatukoguteenustele. Probleemiks on, kuidas tagada raamatukogu- ja infotöötajate ning koolitajate partnerlus.
6. Kanadas toimuvad arutlused ôppijakesksest lähenemisviisist sisaldavad ka väidet, et kaasaegsed koolitajad ei arvesta küllaldaselt õppija vajadusi ja huvisid. Õppijakesksus ei tähenda siiski ôppija elu kergeks tegemist või eemaldumist akadeemilistest kohustustest, see tähendab eelkôige inimese individuaalsuse ja soovide arvestamist ôppemeetodite valikul ning õppija igakülgset toetamist õppimisprotsessis.
7. Tark- ja riistvarafirmad on teadlikud koolitajate hirmust ajast maha jääda seoses tehnoloogia kiire arenguga ning pakuvad innukalt oma tooteid. On tähtis mitte reklaami ohvriks langeda ning tähtsamate hankeotsuste tegemisel konsulteerida kolleegidega.
8. Hariduses räägitakse palju partnerlusest ja konsortsiumide eelistest resursside kasutamisel. Edukus on siinjuures seotud teadlikkusega iga institutsiooni väärtustest ja vajadustest ning kohustustest partnerite ees. Positiivsete momentide kôrval tuleb môelda ka sellele, kes keda môjutab, individualsetele vajadustele ja tavadele ning partnerluse pidevale hindamisele.
Juhindudes Kanada kommunikatsioonifilosoofi Harold Innis'e mõttest: "Kõige enam tulevikku suunatud inimesed vaatavad kõrvale" ei saa vaadata ainult tulevikku inspiratsiooni saamiseks ja ignoreerida mineviku kogemusi ja teiste erialade kolleegide teadmisi.
Suur osa tehnoloogiast ei ole loodud hariduslikel eesmärkidel, mistôttu koolitajad peavad end nendesse raamidesse suruma. Videokonverentsid môeldi algselt välja ärimeestele. Seetôttu peaksid koolitajad analüüsima oma vajadusi ning alles siis pöörduma riist- ja tarkvara tarnijate poole kindlate nõudmistega.
Koolitajad seisavad vastamisi suurte muutustega ning abi haridussüsteemi muutustega kohanemisel peaksid pakkuma kutseühingud, vajalik on ka nende lobbytöö valitsuses ja rahandusringkondades. Kutseühingud peaksid aitama hinnata info originaalsust ja kasulikkust ning edendama töö eetikat. Kanada Kaugkoolituse Liidu (Canadian Association for Distance Education/CADE) presidendina soovitan vastav organisatsioon luua ka Eestis. CADE aitab luua kollegiaalsustunnet ja ôpetab koolitaja töö üle uhkust tundma.
CADE kasutab oma liikmete koolitamiseks laialdaselt kaugkoolituse meetodeid - on vaja käia oma sônade järgi ja tôestada neid tegudega. Sel teel oleme näinud, et tehnoloogia vôib olla nii needus kui ônnistus ning leidnud ka seda, et meie oskused ja teadmised koostööst ja grupidünaamikast pole küllaldased. Tehnoloogiast on abi ainult juhul, kui seda kasutada oskuslikult ja kasutada ära iga tehnoloogia tugevad küljed. Tuleks otsida vastuseid järgnevatele küsimustele:
Õppimisviisid ja -tehnoloogiad peaksid olema nii lihtsad ja selged kui vôimalik, et ôppurid ei peaks muretsema tehnoloogiast arusaamise pärast. Komekuulise kursuse puhul, mis sisaldas ka arvutikonverentse, selgus, et mônel ôpilasel kulus kuni kuu tehnoloogiaga harjumiseks, ent seda on liiga palju.
Peamisteks väljakutseteks tänapäeva hariduskeskkonnas on:
- kas tehnilised ühendused tagavad automaatselt inimeste ühendamise kognitiivses mõttes: Ei;
- kas õpetja kõne kvantiteet sidusreziimis on võrdne õppimisekvaliteediga: Ei;
- kas õpetaja oskusi võib mõõta tarkvarakäsitlusoskuste kontekstis: Ei;
- kas uued tehnoloogiad on alati paremad kui vanad: Ei;
- kas progressi võib mõõta statistiliste näitajatega (arvutite arv koolides/ülikoolides): Ei.
Koolitajatel tuleb välja selgitada õpetamis -ja õppimismudelite ning vana ja uue tehnoloogia parim kooseksisteerimise vajadus kindlas kontekstis.
Minu isiklik kogemus näitab, et selleks, et õppijatel kujuneks vajalik teoreetiline ja praktiline pagas, pean ma eelkõige teadma, mida nad teavad ja kuidas mõtlevad. Teades seda, võin ma parandada nende vigu ja soodustada viljakamat mõtlemisprotsessi. Ma usun, et suudan aidata neil olla pigem oma õppimise arhitektiks kui koopiamasinaks, kes kopeerib olemasolevaid ideid.
Üldiselt on kaugkoolitus kujunenud nii laialdaseks valdkonnaks, et Kanada valitsus andis hiljuti toetuse abimaterjalide kirjutamiseks kaugkoolitusest huvitatud koolitajate ja ôppurite tarbeks.
Artikkel ettekandest Tallinna Pedagoogikaülikoolis 22.augustil 1996.aastal.