Intervjueerinud Sirje Virkus, 15. mail 1997 Birstonases, Leedus
1. Milline on teie nägemus raamatukogust ja raamatukoguhoidja rollist tulevikus?
Raamatukogude roll ajaloos algab ilmselt koos kirjakultuuri tekkega ja võib-olla nad on ajaloo jooksul just nimelt selleks vahendiks, mis aitab kultuuril edasi elada selle rasketel aegadel. Raamatukogu, peale selle, et ta on orienteeritud lugejale, on orienteeritud ka säilitamisele ja tihtipeale see säilitamise aspekt on olnud äärmiselt oluline. Kui rääkida Eesti raamatukogudest, siis kahtlemata oleme me elanud läbi aegu, kus osa raamatuid raamatukogudes olid erifondis ja need ei olnud kõigile kättesaadavad. Mina oma isiklikust kogemusest võin kinnitada, et ma sain oma hariduse suuresti tänu Tartu Ülikooli Raamatukogule ja see oli kindlasti üks oluline pool minu haridusest ja ma oletan, et see raamatukogu funktsioon säilib ka vabamates tingimustes ja oluline on nüüd õigupoolest see, kui hästi varustatud ja komplekteeritud meie raamatukogud on. Sellest ajast peale kui sai maailmas natukene rohkem ringi liikuda ja vaadata, selgus, et meie raamatukogude varustatatus ei ole kõige parem, meie raamatukogud ei ole mitte väga rikkalikud ja selles aspektis võibolla orientatsioon tehnilisele hüppele ja üleminekule elektroonilistele infovõrkudele on äärmiselt oluline ja perspektiivne meie ühiskonna jaoks, sest informatsiooni käsitlemise viis, mis praegu juba tuleb peale ja on peale tulemas, ei tee vahet kultuuri seisukohalt suurte keskuste ja perifeeria vahel, rikaste ja vaeste maade vahel, kuivõrd elektroonilisel infokandjal materjale kätte saada on hõlpsam. Materjalide mahutavus lihtsalt on kvalitatiivselt teistsugune ja ei pea olema enam kilode kaupa pakse köiteid, mis maksavad väga palju. Selles mõttes on see suund Eestile kindlasti õige. Võibolla teine roll raamatukogu jaoks on see, et raamatukogu peaks olema väga tugevalt rahvusliku eliidi, teadlaskonna, kirjanikkonna jne teenistuses. Teiselt poolt, raamatukogu funktsioon meie ühiskonnas on jäänud kohati ka natukene liiga ühekülgseks. Selliseid suuri häid rahvaraamatukogusid on võib-olla liiga vähe ja kui rääkida regionaalpoliitiliselt, siis kõige suurem hirm on tegelikult see, et meie väikesed ja vaesed vallad, kui jätta otsustamisõigus kohapeale, siis kipuvad just raamatukogud sattuma löögi alla, sest nad on eelarvelised asutused ja alati ei jõuta neid ülal pidada.
Ma ei usu absoluutselt seda, et köidetud raamatul ei ole tulevikku. See tulevik kindlasti jääb ja võibolla see tulevik saab isegi olema niisugune, et mingil hetkel muutub raamat luksusesemeks veel rohkem kui ta praegu on ja tõenaoliselt ka kogu seda kultuuripärandit, mis on peidetud kaante vahele, ei hakka ilmselt keegi lähemal ajal niisama lihtsalt arvutisse lööma, selleks et see oleks elektroonilisel moel kättesaadav. Siiski need väljaanded, mida tänapaeval tehakse, need lähevad automaatselt elektroonilisse vormi ja ilmselt säilivad niisugusel moel ka raamatukogudes. Nii et see funktsioon, mis raamatukoguhoidjatel on olnud, jääb ilmselt ka edaspidi. Kuid need funktsioonid laienevad selle võrra, et raamatukoguhoidaja peab olema ka kompetentne konsultant teiste infokandjate osas.
2. Millise hinnangu annaksite II Põhja- ja Baltimaade raamatukoguhoidjate nõupidamisele "Raamatukogud ja ühiskond"?
Ma olen palutud siia Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt ja kahjuks saan ma jälgida ainult seda, mis toimub väga suures saalis ja väga mitme sünkroontõlke läbi ja siin on alati niisugused ohud, et ei tea, kuidas see sõnum kohale jõuab. Kuid ma saan aru, et programmis on ka väiksemad töögrupid, mis kindlasti on efektiivsemad ja inimesed avanevad võibolla paremini ja kindlasti on äärmiselt otstarbekas, et erinevate riikide sama eriala inimesed saavad sõlmida kontakte ja saavad omavahel suhelda. Selles mõttes on konverents kindlasti kasulik ja ma oletan, et kui nõupidamise järgmine pool puudutab juba spetsiaalselt Internetti ja uuema infotehnoloogia võimalusi, siis ka see on äärmiselt vajalik.