Ausra Navickiene, Vilniuse Ülikooli Raamatuteaduse õppetool
19.sajandi esimese poole raamatukaubandus Leedus kujutab endast Leedu raamatu ajaloo olulist ja keerulist osa. Tradistisooniliselt jagatakse 19.sajandi ajalookäsitlus kaheks osaks : 1795 kuni 1864 ja 1864 - 1904.
Leedu raamatuloo uurimisel on tehtud rohkesti tööd leedukeelse ja ka muudes keeltes ilmunud raamaturepertuaari uurimisel, kuid raamatutega kauplemine on seni jäänud tahaplaanile. Raamatumüügipunktid, nende meetodid, sortiment, kaubandussidemed, raamatute hinnad ja raamatute reklaam on praktiliselt käsitlemata.
1795 - 1864 oli raamatukaubandus peamiseks raamatulevi võimaluseks. Raamatutega kauplemiseks lõi eeldused leedu keeles ilmunud raamatute hulga kasv, rahva haridustaseme ja kirjaoskuse tõus. Põhiliselt müüsid raamatuid spetsiaalsed raamatupoed, trükikojad ja köitjad, kiriklikud ja ilmalikud organisatsioonid ja eraisikud. Vene seaduste järgi toimus raamatutega kauplemine nii lubadega kui vabalt. Loaga kauplemine andis teatud õigusi ja privileege, kuid seadis tegevusele ka teatud majanduslikud ja õiguslikud raamid. Vilniuse raamatukaupmehed kuulusid peamiselt kaupmeeste teise ja kolmanda järgu gildidesse.
18.sajandi lõpul oli Vilniuses vaid üks raamatupood, mis tegutses Vilniuse ülikooli juures. 19.sajandi esimesel kümnendil oli neid kolm, kolmandal kümnendil viis, viiendal kümnendil seitse ja seitsmendal 24. Uuteks kaubanduskeskusteks kujunesid Kaunas ja Suvalkai. Üks raamatupood tegutses ka väikelinnas Varniais.
Enamus raamatupoode olid erapoed, mis sageli asusid kirjastuste juures. Konkurents kauplejate vahel sundis neid otsima uusi kauplemise vorme ning stimuleeris reklaami arengut. Raamatupoed lubasid klientidele eeltellimusi ja posti teel kohaletoimetamist, samuti asutati hooajaks ajutisi müügipunkte ja harrastati tänavakauplemist. Sel ajal võib märgata ka poodide spetsialiseerumise algust. Ühed müüsid ainult juudikeelseid raamatuid ja teised - kasutatud raamatuid.
Raamatute sortimenti mõjutas kohapealsete kirjastuste repertuaar. 19.sajandi keskpaigas anti välja ligi 200 nimetust aastas, millest 41,1 protsenti olid juudikeelsed, 33,6 protsenti poolakeelsed, 8,5 protsenti ladinakeelsed ja 8,2 protsenti leedukeelsed. Vene keeles trükiti 7,2 protsenti raamatuid. Raamatute sisu mõjutas Vene tsensuur. Alates 1831.aastast algas eri rahvuste kultuuriliste iseärasuste allasurumine, mis ilmnes leedu- ja poolakeelsete raamatute ranges kontrollimises ja venekeelsete materjalide leviku soodustamises.
Raamatukaupmehed müüsid ka mujalt sissetoodud kirjavara. Suurimateks kaubanduspartneriteks olid Poola, Venemaa, Austria. Saksamaa, Prantsusmaa ja teised Euroopa riigid. Ehkki leedu talupoegadest enam kui pooled osaksid lugeda ja kirjutada, domineeris avalikus elus poola ja vene keel. Kauplustes müüdi ka kõige enam raamatuid nendes keeltes, leedukeelseid raamatuid oli vaevalt kümme protsenti ning nendega kaubeldi ainult üheksas protsendis kõigist kauplustest.
Leedu külades tegeledi aktiivselt raamatute rändmüügiga, eriti maa lääneosas, kus oli arenenud koolide võrk. Rohkelt pakuti raamatuid ka kirikupühade ajal, laatadel ja turgudel. Paljud maal raamatuid müüvad inimesed olid leedu soost, ametilt kas talupojad, ametnikud või õpetajad.
Aktiivsete raamatumüüjatena on tuntud leedu demokraatliku liikumise tegelased S. Stanevicius ja S. Daukantas, kelle roll leedu rahvusliku kultuuri ja raamatuelu arendamisel on märkimisväärne. Enamasti levitasid nad omaenda teoseid.
19.sajandil ei märgitud raamatutele nende hindu. Hinnad varieerusid piirkonniti ja kõikusid mitmesugustest sotsiaalsetest ning majanduslikest teguritest ja raamatukaubanduslikest meetoditest sõltuvalt. Hind sõltus trükitöö kvaliteedist ja veokuludest. Lihtsale paberile trükitud ning nahka köidetud palveraamat maksis näiteks 45 kopikat, paremas paberis ja nahkvutlariga maksis 65 kopikat, kvaliteetpaberi ja marokäänköite puhul tõusis hind rubla ja 20 kopikani. Postiga saatmisel tõusis raamatute hind märgatavalt.
Raamatumüügikataloogid andsid raamatuile enamasti teatud soovitatava hinna, millest poed ka kinni pidasid, kuid küllalt paljud kauplejad lähtusid hindade määramisel ka oma majanduslikust seisust ja vajadustest. Raamatute keskmine hind sel perioodil oli 20-35 kopikat. Sama raha eest võis turult osta 40-60 muna või ämbri hapukapsast või kolm-kuus naela liha. Üldiselt oli nende hind võrreldes varasema perioodiga odavnenud.
Reklaami raamatute kohta avaldati peamiselt ajakirjades ja raamatumüügikataloogides. Viimaseid andsid välja pea kõik kirjastused ja raamatupoed.