Kuidas üks Tallinna Ülikooli koolitus ootamatult mu maailmapeegli õnnelikumaks pööras
On öeldud, et koolitajaid on turul palju rohkem kui koolitatavaid. Aga ilma naljata peab tunnistama, et häid ja sügavalt kvaliteetseid koolitusi, mis täpselt sulle sobivad, ei ole lihtne leida. Aeg on kalleim vara ja seda tagasi ei saa. Seega, koolituse valikul peab rahulikult sammu tagasi võtma ja sobivust hoolega kaaluma. Minul vedas.
Tahan tänutundes jagada oma rõõmu ja vahetuid muljeid koolitusest, mis minu jaoks osutus täpselt õigeks. Kõik algas nagu praegusel ajal paljudel, kui sattusin Töötukassa lehel koolituste nimekirju surfates segadusse. Mida valida? Kuna olen algaja koolitaja, siis tundus sobivat Tallinna Ülikooli koolitus „Õpi ja õpeta: täiskasvanute koolitaja koolitustegevuse arendaja ja õppimise toetajana”. Pikk ja põhjalik pealkiri, teooriatäpne ja juuresolev koolituse kirjeldus tundus asjalik. Otsustasin õnne proovida. Aga seda, mis siis juhtuma hakkab, ei osanud ma uneski ette näha! See koolitus, just nende koolitajate ja just nende grupikaaslastega, kes mulle sattusid, tõi mu ellu nii palju rõõmu ja kiiret arengut nagu pehmelt silmi avav keravälk. Diskreetses vormis areng läbi siira analüüsi, grupitööde rõõm ja teooria omandamine – kõik jooksvalt arusaamises, kus seda kõike vaja läheb ja kuidas praktikas kasutada saab. Kergemalt aina keerulisemale nii, et miski vastu ei hakka. Sellist õpiprotsessi ei ole võimalik ilma ise kogemata põhjani mõista. Sind kiidetakse, sind märgatakse, sind hoitakse. Sa tahad õppida ja jätkad ka siis, kui tunned end ebamugavustsoonis, sa ei jäta kodutööd tegemata, sest kuigi tead, et iial pahandada ei saa, on sul iseenesest tekkinud siiras soov endast parim anda, sest tahad areneda, ja ka kõik teised su ümber pingutavad. Imeliselt austav ja soe arengukeskkond.
Kui meie kursus alustas, oli õues õudne veebruar ja sügav koroonaisolatsioon ning polnud lootustki koolitajaid ja kursusekaaslasi silmast silma sõbralikus klassiruumis kohata. Kõik meie tunnid toimusid digitaalselt Zoomi keskkonnas. Nägime ja kuulsime üksteise mõtteid ja emotsioone vaid arvutiekraanide vahendusel.
Minu jaoks oli esimene üllatus see, kuidas meie koolitajad Cynne ja Kaire – kaks väga intelligentset (nii emotsionaalselt, sotsiaalselt kui akadeemiliselt) ja südamlikku inimest – suutsid rahulikult kohe algusest peale kogu meie gruppi koos hoida ja nii meeldiva õpikeskkonna tekitada, et pikisilmi ootasime iga järgmist koolituskorda.
Algus oli nagu ikka, jukerdasime, et digikeskkonnad ja ekraanisuhtlus käima saada. Koolitajad olid imetlusväärselt kannatlikud ning tegid väga targasti, andes grupile piisavalt aega, et me kõik omavahel tuttavaks saaksime. See toimus kuidagi rahulikult ja loomulikult. Peagi saime aru, miks see on sama oluline nagu majale õigesti valatud vundament. Saime tasakesi tuttavaks ja teada, mis meid ees ootab. Erinevalt paljudest koolitustest, mida kogenud olen, saime sel koolitusel kõike ühiselt otsustada – mil viisil materjale vahetada, keskkondi kasutada, pause teha, koolitust salvestada, et vajadusel kedagi järele aidata ja nii edasi. Kõik tähtsad otsused sündisid ühises hoolivusenergias.
Ja siis hakkas koolitus pihta. Minu jaoks oli esimene üllatus see, kuidas meie koolitajad Cynne ja Kaire – kaks väga intelligentset (nii emotsionaalselt, sotsiaalselt kui akadeemiliselt) ja südamlikku inimest – suutsid rahulikult kohe algusest peale kogu meie gruppi koos hoida ja nii meeldiva õpikeskkonna tekitada, et pikisilmi ootasime iga järgmist koolituskorda. See oli vist meie kõigi tunnetus ja selle tõestuseks on ka see, et nüüd, mil koroonapiirangud on maas ja kogunemised lubatud, plaanib meie grupp ka elusuuruses kokku saada, et vahetult suhelda, sest nii lähedaseks on omavahel saadud ning tahaks ka koolitajatele otsesõnu tänu avaldada.
Kuna ma ei taha üllatusmomente rikkuda, siis koolituse sisu ma siin palju ei avalda. Kuid tagasivaates reflekteerides tunnetan, et inimesena arenesin selle nelja kuu jooksul rohkem, kui eales oodanuks. Ja mis eriti üllatav – mu areng koolitajana oli hoopis sellistes suundades, mida kindlasti niisama õpikust ei saaks omandada. Just praktiline läbiproovimine, tagasiside saamine, konstruktiivne analüüs. Vaatamata mu küpsele eale ja senisele uskumusele, et elu teises pooles inimesed sada kraadi enam ei muutu, väidan nüüd, et muutuvad küll! Peab neile vaid sellise arengukeskkonna looma, mis paneb õiges suunas koostööle aju, hinge ja vaimu. Justnimelt koostööle, sest head koolitajad ei sunni kedagi ega suuna kuivalt, vaid arenevad sinuga koos, elavad sinuga selles õrnas õpiseisundis, hoiavad sul silma peal, eriti siis, kui oled pea ees uude ja lõputuna tunduvasse teadmistebasseini hüpanud. Kogu õpiprotsessis teeb koostööd isegi su sooltes peituv intuitiiv-aju, mis vajadusel kasvõi läbi Zoomi sind ette hoiatab, kui miski, mis tundub raske ja valus, on tegelikult meeldiv ja arengule hea või siis ebasoodne, kuigi tundub meeldiv ja mugav.
Mu areng koolitajana oli hoopis sellistes suundades, mida kindlasti niisama õpikust ei saaks omandada. Just praktiline läbiproovimine, tagasiside saamine, konstruktiivne analüüs. Vaatamata mu küpsele eale ja senisele uskumusele, et elu teises pooles inimesed sada kraadi enam ei muutu, väidan nüüd, et muutuvad küll!
Ja siis see pidev eneserefleksioon! Juba see mõiste ise tekitab segadust ja võib kirjapildis esteetikameelt haavata, paistes imeliku justkui valesti kirjutatud võõrsõnana. Vaadates aga mõistesse sügavuti sisse ning tehes õpitut praktikas igapäevaselt läbi, tundsin enda arengus selliseid nüansse ja läbisin arengufaase nii, et kohati tabas suur nukrus, et miks kõik inimesed sellist koolitust läbi ei tee – oleksime siis ju kõik palju paremad inimesed ja natukenegi “sarnasemal lainel ja ühel lehel”. Ja miks ma ise seda varem läbi ei teinud? Parem hilja kui vale koolitus.
Meie grupis sündis otseses mõttes imesid. Leidsime tänu koolitajate poolt ettevalmistatud nutikatele praktilistele harjutustele, eluhariduse nippidele ja kogemusi toetavatele teooriatele päris elu tõsistele probleemidele päris elus toimivaid lahendusi! Näiteks kovisiooni protsessis. Oli palju huumorit ja rõõmsat naeru, pisarsilmil äratundmismomente. Me grupi ühisenergias oli siiras soojus ja üksteise toetus.
Lisaks Tartu Ülikooli magistrikraadile olen end elus palju erinevatel koolitustel täiendanud, sealhulgas Yale Ülikooli, North Carolina Ülikooli ning Tartu Ülikooli psühholoogia täiendkoolitused, aga võin täiesti siiralt öelda, et oma koolitatavatest rohkem hoolivaid koolitajaid kui Cynne Põldäär ja Kaire Povilaitis on raske, kui mitte võimatu, leida. Nende vorm on leebe, vabadusetunnet tekitav, arengut suunav nii, et ei teki vastumeelsust õppeprotsessi ühegi komponendi vastu. Ma ei kujuta ette, kui hea see koolitus veel siis oleks olnud, kui oleksime ka reaalelus kõik näost näkku klassitoas kokku saanud. Loodetavasti tekib see võimalus neil õnnelikel, kes järgmistel koolitustel osaleda saavad.
Leidsime tänu koolitajate poolt ettevalmistatud nutikatele praktilistele harjutustele, eluhariduse nippidele ja kogemusi toetavatele teooriatele päris elu tõsistele probleemidele päris elus toimivaid lahendusi!
Kaire ja Cynne koolituse kogu tonaalsus oli meeldiv ning just ka oma eeskujuga väga arendav. Seda eriti tänu koolitajate oskustele grupi kliimat igal hetkel õigesti tajuda ja hinnata, olla meiega alati aus ja avatud ning meist kõigist täiesti siiralt hooliv! Tänu sellele koolitusele saime tuttavaks, saime sõpradeks ja – mis kõige tähtsam – saime paremateks inimesteks. Tõeliselt hea koolitaja ei saagi olla teistsugune kui tõeliselt hea inimene. Selles osas pole kompromisse võimalik teha. Ei tohigi! Kuidas heaks koolitajaks aga saada, seda tasub õppida Cynne ja Kaire koolitustel.
Tiia Nightingale
firma Taevatarkus OÜ tegevjuht
(foto autor: Kalev Lilleorg)
