Vasakpoolsed globalistid ja parempoolsed natsionalistid

Vasak-parempoolsuse asjakohasuse ja selle võimalike tähistajate üle parteimaastiku analüüsimisel käib politoloogias elav debatt. Ka heaolupoliitikate alases debatis räägitakse üha enam poliitika mitmedimensioonilisusest. See tähendab, et sotsiaalmajandusliku telje kõrval on üha olulisemad sotsiaalkultuurilised küsimused. Sotsiaalmajanduslik, sageli nimetatud ka vasak-parempoolsuse telg, tähendab heaolupoliitikate kujundamise võtmes lihtsustatult seda, kui suurt rolli riigil heaolupoliitika korraldamises nähakse. Selle loogika kohaselt eelistavad vasakpoolsemad rohkem riigi sekkumist ebavõrdsusprobleemide lahendamisel ja nii heldemaid toetuseid kui teenuseid, seevastu parempoolsed eelistavad väiksemat riigi sekkumist ja turupõhiseid lahendusi. Mitmed tänased poliitilised vastandused aga ei allu hästi vasak-parempoolsuse loogika põhisele seletusele ning on kantud pigem nn uuest poliitikast. Seda „uut“ võitlust kätkeb endas liberaalsuse-konservatiivsuse dilemma. Ja olgugi et on elevaid arutelusid sel teemal, millised vastandused sotsiaalkultuurilist telge eelkõige defineerivad, siis empiiriline poliitikateadus keskendub siin sageli küsimustele sisserändest, naiste- ja seksuaalvähemuste õigustest, looduskaitsest, aga ka kodakondsusest ning rahvusriigist ja selle rollist globaliseerunud maailmas. Sotsiaalpoliitika alastes poliitilistes debattides toob sotsiaalkultuuriline telg „lauale“ küsimuse väärimisest. See tähendab, näiteks, et kui töötutoetuste helduse ja maksmisperioodi pikkuse kõrval (ehk küsimus vasak-parempoolsusest), saavad sotsiaalkultuurilisel teljel oluliseks küsimused sellest, millistel sotsiaalsetele gruppidel on õigus töötutoetusele või tasuta haridusele. Aga ka laiemalt küsimus sisserändajate mõjust ühiskonnale. 

Säärase mitmedimensioonilisuse vohamise taga nähakse eelkõige struktuurseid muutuseid, mis üleminekul teadmusühiskonda kaasnenud ja endist klassivõitlust defineeris. Kas ja millise intensiivsusega üks dimensioon üle teise poliitilises võitluses domineerib on aga tugevalt kontekstitundlik, sõltudes nii majandusarengutest, eri sotsiaalsete gruppide suurusest, aga  ka sellest, mil määral ühe või teise dimensiooni teemasid (issues) poliitilises võitluses käiku lastakse. Lääne- ja Põhja-Euroopas on need analüüsid võtnud nn väheneva töölisklassi fenomeni näo ehk püütakse mõista nn teise dimensiooni tugevnemise ja sotsiaaldemokraatia kahaneva toetuse vahelist seost.        

Triin Lauri ja Anu Tootsi hiljuti avaldatud artikkel tõukuski nii üha tugevamast mitmedimensioonilisuse eeldusest kui selle kontekstitundlikkusest, näidates selle najal Eesti ja Läti  poliitilise pakkumise ja nõudluse arenguid. Eesti ja Läti teeb eriti huvitavaks asjaolu nii siinse heaoludemokraatia arengu hilisus kui identiteediküsimuste dominantsus poliitilises debatis ja seda juba ka ajal, mil arenenud demokraatiates keskenduti heaoluaruteludes vasak-parempoolsusele. Meid huvitaski, kas kolmkümmend aastat „hiljem“ on majandusküsimused kultuuriliste üle võimust võtmas (NB! Meie andmed ulatusid kuni 2019. aastani ehk ei kätke endas Ukraina sõda ja selle mõjusid).       

Me näitasime (2011-2019 Eesti ja Läti valimisplatvormide põhjal), et poliitilise pakkumise sotsiokultuuriline (ehk identiteedipõhine) telg, mis hakkas majanduskriisi tuules langema, on 2015. a rändekriisi toel uuesti dominantne, sh seda nii Lätis kui Eestis. Seega näib, et 2015. rändekriis taaskäivitas nn vana, rahvuste põhise heaolupoliitikate eelistuste kujunemise ja vähendas sotsiaalmajanduslikku hääletamist.

Poliitilise nõudluse osas ehk valijate eelistuste analüüsis (ESS 2018 põhjal) keskendusime eelkõige sellele, kuidas erinevad küsimused koonduvad inimeste eelistustes (kasutades selleks Latent Class analüüsi), kombineerides küsimusi nii heaolupoliitikatest, sisserändest kui globaliseerumisest. Näitasime, et mõlemas riigis on laias laastus kahesuguste eelistuskomplektidega valijaid: nn vasakpoolsed globalistid ja nn vasakpoolsed natsionalistid, sh ei erista valijagruppe mitte niivõrd see, millist parteid valiti, vaid pigem see, milline haridus neil on. 
Kokkuvõtvalt, Eesti ja Läti ühiskonnas domineerib selgelt ja endiselt nn teise dimensiooni poliitika. Samas, kui parteide pakkumises võib täheldada teatavat eristumist nii vasak-parempoolsuses kui liberaalsus-konservatiivsuses, siis valijate eelistustes ümberjagamispoliitika osas kiilu ei ole.  Eelistused konservatiivsus-liberaalsus teljel aga on kasvavalt selgitatud hariduse, mitte rahvuse ega sissetuleku poolt.

   
Täpsemalt saab lugeda siit:
http://www.problemypolitykispolecznej.pl/From-nationalism-to-educationa…