Kuidas kujundada kodanikuharidust noorte näo järgi ja toetada osalust?
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi projekti “Noorte osaluse suurendamise” arutlusseminar toimus 23. augustil. Seminaril keskenduti noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamisele ja sellest võtsid osa noorte valdkonna eksperdid, ühiskonnateaduse õpetajad, noorsoo uurijad ja noored.
Seminari sissejuhatuseks tutvustas professor Airi-Alina Allaste projekti käigus koondatud ideid noorte osaluse suurendamiseks ja arutleti laiemalt teemal „Mis on noorte osalus?“. Kuivõrd noorte osalemine on mitmetahuline, tunnistasid seminaril osalejad, et mõiste defineerimine ja osalusvormide sõnastamine on keerukas. Nõustuti, et mõelda tuleb ka täna vähemtunnustatud osalusvormidele nagu meeleavaldustel osalemine või sotsiaalmeedias
poliitilistel teemadel kaasarääkimine.
Tartu Ülikooli kaasprofessor Mai Beilmann rääkis oma esitluses noorte osaluse mõõtmisest, et indikaatorid, millega noorte osalust eri valdkondades mõõdetakse peavad arvestama noorte osaluse erinevate viisidega. Samas täiskasvanutest otsustajad ei soovi osalusvormina tunnistada proteste ja poliitilist tänavakunsti, sest „see ei ole see osalus, mida me tahame“. Selle mittetunnustamine samas vähendab noorte eneseväljenduse võimalust, kuid oluline on, et noorel on võimalus eneseteostuseks vormist ja viisist olenemata.
Seminar jätkus ettekannete ja aruteludega noorte osaluse mõtestamisest ja mõõdikutest. Olulise märksõnana toodi välja koostöö valdkondade vahel ning eri valdkondade spetsialistid väljendasid, et kuigi võimalusi noorte kaasamiseks ja toetamiseks on palju, siis info liigub institutsioonide vahel halvasti ning aega ja energiat end kurssi viia ei ole igapäevaste töökohustuste kõrval piisavalt. Seda enam, et riiklikul tasemel neid tegevusi ei mõõdeta ega väärtustata.
Toodi välja, et näiteks noorsootöö hindamine on arvuline ning olulist protsessi ei hinnata ja sisuline pool jääb tähelepanuta. „See, et ma kõnnin selle teekonna noorega ei kajastu kuskil ja seda ei väärtustata,“ ütles üks praktiseeriv noorsootöötaja selgituseks. Kuigi uuringutes ja spetsialistid oma igapäevatöös püüavad arvestada mitmesuguste osalusvormidega, siis ametlikult mõõdetakse noorte osalust peamiselt vaid noortevolikogu olemasoluga, kuhu kuuluvad eelkõige juba aktiivsed noored, kes on väike osa oma eakaaslastest ning noori tervikuna ei esinda. Tunnustuse ja toeta jäävad näiteks noorte omaalgatuslik osalus sotsiaalmeedias (meemide jagamine, laikimine, diskussioonides osalemine), petitsioonide allkirjastamine, meeleavaldustest osavõtmine, vabatahtlik töö. Tõdeti, et on oluline arvestada tegevusi väljaspool noortevolikogusid, et noorte valdkonna spetsialistidel oleks igapäevatöös rohkem aega ja teadmisi, kuidas noorte erisugust kodanikuosalust toetada.
Päeva teises pooles arutati teemal kuidas kodanikuharidust rohkem noorte näo järgi kujundada. Tallinna linna noortevolikogu esimees Johannes-Emmanuel Allas tõi oma ettekandes esile, kuivõrd oluline on noortele praktiliste kogemuste pakkumine. Kodanikuharidust peab ta elamise viisiks, mis peaks kujundama noortest teadlikud ja oskuslikud ühiskonnaliikmed. Allas jagas seminaril oma kogemust keskkooli ajal asendada teoreetiline õppetöö ühiskonnaõpetuse tunnis praktilise tööga osaluskogus. Ühiselt mõeldi ka võimalustele, kuidas ühiskonnaõpetajad saaksid paremini. „Inimesed on erinevad,“ ütles pikka aega kodanikuharidusega tegelenud osaleja, kes tõi välja, et ühiskonnaõpetuse ainekava ei ole täna enam kooskõlas õpilaste vajadustega, „Osad ei taha noortevolikogust osa võtta ja tal on selleks õigus. Kõik on head kodanikud.“ Lisaks arutleti seminaril, et noorte jaoks, kes ei soovi osaluskogudes aktiivsed olla, on mitmeid teisi osalusviise, näiteks
vabatahtlik töö, projekti koostamine ja juhtimine. Oluline on, et sellised tegevused on ka kooli poolt toetatud ja julgustatud, et noortel on teadmised, kuidas nad saavad endale sobival viisil ühiskondlikus elus kaasa lüüa, et neil on võimalus omandada vajalikud praktilised oskused ühiskonnas osalemiseks.
Kokkuvõtvalt jäid seminaril kõlama mõtted, et noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamine on oluline samm kaasava ühiskonna loomisel. Noorte osaluse erinevate viiside tunnustamine tõstab nii noorte kui täiskasvanute hulgas teadlikkust, mis lihtsustab noorte kaasamist. Formaalse kodanikuhariduse laiendamine praktiliste oskustega aitab noortel mitte ainult olla teadlikud kodanikud, vaid ka aktiivsed ja kaasatud ühiskonnaliikmed. Tähtis on kodanikuhariduse arendamine ka mitteformaalses ja informaalses õppes ning sektorite ülene koostöö. Nii saame tagada demokraatia jätkusuutlikkuse ning tugeva ja mitmekesise tuleviku.
