Koidu Saia: "Praktikuna nägin vajadust teha kuuldavaks sotsiaalsele rehabilitatsiooniteenusele suunatud laste, nende vanemate ja valdkonnas töötavate spetsialistide seisukohad."

Doktoritöö „Erialadevaheline koostöö lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laste sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse näitel Eestis“

Juhendajad: Professor Karmen Toros, Professor Lauri Leppik

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Doktoritöö teema kasvas välja magistritööst ning see omakorda praktilisest kogemusest – töötasin ligi viis aastat ühes esimeses alaealistele õigusrikkujatele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust pakkuvas meeskonnas sotsiaaltöötaja ning hiljem rehabilitatsiooniteenuse koordinaatorina. 

Praktikuna nägin vajadust teha kuuldavaks sotsiaalsele rehabilitatsiooniteenusele suunatud laste, nende vanemate ja valdkonnas töötavate spetsialistide seisukohad. Seetõttu sai doktoriõpingute shiks jõuda tulemusteni, millest on kasu, et paremini mõista lastekaitse- ja justiitssüsteemiga kokku puutuvatele (abi vajavatele) lastele suunatud sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamise olukorda. 

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma?

Abivajavate, riskis laste ja nende perede ning suure koormusega panustavate toetavate spetsialistide hääl ei ole meie ühiskonnas eriti kuuldav. Pered on suures hädas ja spetsialistid töötavad kohati läbipõlemise piiril. Märkame siis, kui probleemid on kuhjunud ja väga suured, kui meediasse jõuavad noorte õigusrikkumiste või tõsiste käitumisprobleemide juhtumid, mis on tegelikkuses vaid jäämäe veepealne osa. Riskid meie igaühe elus võivad mingil hetkel kuhjuda ning koguneda eri asjaolude kokkulangemisel niivõrd suureks, et enda ning kogukonna kaitsefaktoritest enam ei piisa ning on vaja ühe või mitme valdkonna spetsialisti või lausa meeskonna abi ning tuge. Võtmeküsimuseks on, et milline toetus ja abi, millises erialadevahelises kombinatsioonis ja õigesti doseeritult on piisav ja toimiv? Siin tulevad mängu lastekaitse- ja justiitssüsteemi hülmatud laste ja nende perede kogemused – need on väga väärtuslikud, et senisest praktikast õppida ning toetavat süsteemi õiges suunas ehk laste ja perede vajadustest lähtuvalt, nende heaolu toetavalt edasi arendada. Et kuidas nemad toetust, abi on tunnetanud, mis on aidanud ja mis mitte ning millistes kombinatsioonides tuleks tuge pakkuda, et see oleks toimiv ja tõesti aitaks lapsed ja pered ise toimetulemiseni. 

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Tagasi vaadates näen doktoriõpinguid ja doktoritööd kompleksse, nö nurjatu väljakutsena, mille lahendamiseks tuleb see tükkideks lahti võtta targa juhendamise toel, end (ja kahjuks ka lähedasi) parasjagu piitsutades ning samas terviklikku oodatavat lõpptulemust selgelt silma ees hoides. Abiks on kaasteelistega kogemuste jagamine pingete ventileerimiseks, kirjutamislaagrid ja eesmärgistatud ajaplaneerimine, realistlik eesmärgiseade ning ausalt ebaõnnestumiste ja muu tunnistamine ning nendest järelduste tegemine. Doktoritöö peab olema alates sisseastumisavalduse esitamisest prioriteet ning enda teadmistele, oskustele ja võimete piiridele tuleb ausalt otsa vaadata ja vajadusel juurde õppida, eesmärke ja tegevusi realistlikuks kujundada. Minu jaoks oli murdepunktiks, kui sain endale doktoritöö terviku silma ette ja juhendajatelt head nõu, kuidas samm-sammult eesmärgi poole liikuda, artikkle artikli ja analüütilise ülevaate lehekülg lehekülje haaval. Doktoriõpingute ühitamine pere- ja tööeluga on tõsine väljakutse ja müts maha kõigi ees, kes sellega (kasvõi teatud ajalise viibega, kuid siiski) toime on tulnud ja tulevad. 

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Koomiline oli see, kuidas samm-sammult jõudis mulle kohale paljuräägitud tõde, et mida rohkem ma lugesin, kirjutasin, uurisin ja arutlesin, seda selgemaks sai, kui vähe ma tean ja millise imepisikese killukese teadust jõuan ma oma doktoritöö raames ära vormistada. Ühest küljest oli see pisike pettumus, kuna doktoritöö tundus ikka nii suur ja võimas asi, mida ette võtta. Teisalt oli see leevendus ja kainestav, kui sain aru, et doktoritöö on teadusmaailmas esimene aste või redelipulk, kust alles kogu teadusmaailm hakkab oma mitmekülgsuses avanema minu ees. 

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Elamine ja toimimine nii, et enda ja lähedaste, kogukonna, ühiskonna tervis, heaolu ja toimetulek oleksid võimalikult hästi toetatud. Minu uurimistöö keskendus erialadevahelisele koostööle abivajavate, lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laste ja nende perede toetamiseks ehk siis, kui lahendused vajavad erinevate valdkondade ressursside koonamist, spetsialistide koostööd ning laste ja perede vajadustest lähtuvalt koos laste ja peredega lahenduste koosloomist. 

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Ausat, konstruktiivset ja lahenduskeskset tagasisidet ning toetust. Ajaraami hoiti, kuid vastutus lasus selgelt minul ning edasi liikumine eeldas minu pühendumist ja motiveeritust.