Mikk Granström: doktoriõpingud on üks huvitav teekond, mida ette võtta!
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi nooremteadur Mikk Granström on oma doktoriõpingutega üsna pea lõpusirgele jõudmas. Tema uurimistöö keskendub õpistrateegiatele ning täpsemalt sellele, kuidas õpetajad neid klassiruumis kasutavad ja õpetavad. Mikk usub, et ka õppima tuleb õppida ning alles seejärel saab õppetöö muutuda lapse jaoks päriselt nauditavaks. Oluline ühenduslüli sellel teekonnal on aga õpetaja.
Mis sind ajendas doktoriõppesse astuma?
Lühike vastus oleks: uudishimu ja väljakutsed. Mul peab elus pidevalt põnev olema ja uskusin, et see on üks huvitav teekond, mida ette võtta. Ja seda see kahtlemata ka on!
Kui pikemalt vastata, siis soovitas juba minu magistriõpingute ajal üks mu tollastest õppejõududest Kati Aus, et ma võiksin doktorantuuri proovida. Panime pead kokku koos minu tulevaste juhendajatega, et teada saada, mis võiks olla mu uurimistöö täpne teema. Kui selle suhteliselt muretult leidnud olime, siis tundsin, et see teema õpistrateegiatest kõnetab mind ja ma olen valmis seda keerulist teekonda ette võtma. Võin öelda, et kordagi ei ole kahetsenud, et doktoriõppesse astusin.
Mul peab elus pidevalt põnev olema ja uskusin, et doktoriõpingud on üks huvitav teekond, mida ette võtta. Ja seda see kahtlemata ka on!
Mida Sa oma doktoritöös uurid?
Minu uurimistöö teema on teada saada, millised on õpetajate teadmised õpistrateegiatest ja kuidas õpetajad neid klassiruumis õpetavad.
Mida olulist on su uurimistööst selgunud?
Üks oluline tulemus on see, et õpetajad tunnevad küll erinevaid õpistrateegiaid, kuid tundides õpetatakse neid õpilastele kasutama väga vähe. Põhjusi selleks on mitmeid. Näiteks üks võimalik selgitus on, et õpetaja küll kasutab õpetamisel sügavat õppimist toetavat õpistrateegiat, kasutab õpetades visuaalseid materjale ning sealjuures võib ta arvata, et sellest piisab ja õppijad hakkavadki neid ka iseseisvalt kasutama.
Tegelikkuses see paika ei pea. Selleks, et õpistrateegia alased teadmised õppijatel areneksid ja nad hakkaksid neid iseseisvalt kasutama, tuleb õppijaid selgesõnaliselt juhendada, arutada, näidata ja õpetada erinevate õpistrateegiate eeliseid.
Kui õpilane teab, kuidas õppida, siis muutub õppimine nauditavaks, hirm keeruliste õppeainete ees kaob ja õppija stressitase langeb. See kõlab lihtsalt. Ühelt poolt see ongi lihtne – muutuma peab see, et õpetajad toetaksid õpilaste õpistateegiate alaste teadmiste arengut ja kasutamist.
Ühe teemaga väga detailidesse minemine on avanud minu jaoks täiesti uue maailma, see on väga nüansirikas ja põnev samaaegselt.
Mida huvitavat on doktoriõpingud Sulle andnud ja milliseid uksi tulevikuks võiks see avada?
Eelkõige on näidanud seda, kui põnev ja mitmetahuline on õpetamine. Ühe teemaga väga detailidesse minemine on avanud minu jaoks täiesti uue maailma, see on väga nüansirikas ja põnev samaaegselt. Doktoriõpe on avanud juba mitmeid uksi, näiteks pääsu erinevatele erialakonverentsidele, osalemise teadusprojektides ning koostöövõimalused oma valdkonna spetsialistidega.