Doktoritöö uurib ühistranspordi sotsiaalseid funktsioone
Milline on ühistranspordi roll avaliku ruumina ning millist mõju avaldavad piletihinnad selle kasutamisele, uurib oma doktoritöös Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi ja Brüsseli Ülikooli keskkonnakorralduse ja ruumilise planeerimise instituudi doktorant Louise Sträuli.
Iga ühistranspordiga sõidetud teekond on rohkemat kui kõigest sõit punktist A punkti B. Tegemist on sotsiaalse kogemusega, mis on osa linnaelust. Sellegipoolest ei suuda paljud Euroopa linnad rahuldada sõitjate vajadusi ega edendada ühistransporti kui jätkusuutlikku ja sotsiaalselt kasulikku sõitmisviisi, sest transpordiplaneerimisel on juba kümnendeid keskendutud tehnilistele lahendustele ja soodustatud autode kasutust. Louise Sträuli uuris oma doktoritöös ühistranspordi hetkeolukorda, käsitledes seda avaliku ruumina ning aidates sügavamalt mõista Tallinna ja Brüsseli ühistranspordis kehtivaid hinnakujundussüsteeme ja sõitjate kogemust.
Oma doktoritöö tulemustega saab Sträuli sedastada, et ühistransport ei ole avalik ruum mitte ainult selle rahastamise ja omandivormi, vaid ka sotsiaalse funktsiooni tõttu. Paljude inimeste jaoks on ühistransport viis linnasiseseks ja linnadevaheliseks liikumiseks, mis võimaldab minna tööle, kooli, kasutada tervishoiuteenuseid, osaleda kogukonnas jm. Samuti kohtuvad ajutiselt selles ruumis erineva taustaga inimesed, kes peale formaalsuste peavad õppima üksteisega arvestama. COVID-19 pandeemia tõttu tekkisid uued käitumisnormid, sealhulgas sotsiaalne distantseerumine, mis nüüd häirivad ühistranspordis välja kujunenud suhtlemismustreid. Inimestevahelised suhted ja käitumine – näiteks lapsevankriga või ratastoolis inimestele abi pakkumine või ruumi tegemine – kujundab inimeste igapäevakogemusi ja määrab, kui turvaline, mugav ja lihtne on neil ühistranspordiga sõita.
Peale selle võivad piletihinnad ja kontrollsüsteemid piirata või hõlbustada inimeste liikumist. Kuna Brüsselis on piletihinnad kõrged, ei ole paljudel tavaliste piletite ostmiseks piisavalt raha, mistõttu kujunevad uued harjumused ja võrgustikud, mille abil saab vältida piletikontrolle, või otsustatakse pigem jalutada ja teha pikki ümbersõite. Tallinnas kehtib tasuta ühistranspordis sõitmise kord, mille sotsiaalne mõju on nähtav. Sträuli leiab oma doktoritöös, et sõitjad, kes kasutavad ühistransporti hoolduskohustuste tõttu, näiteks majapidamise, lapse või mõne muu isiku eest hoolitsemise eesmärgil, toetuvad tasuta ühistranspordile. Selline piletipoliitika võimaldab avastada linnaruumi laiemalt, tagab ligipääsu rohkematele teenustele ning vähendab leibkonna kulutusi, lubades inimestel investeerida teistesse linnas liiklemise viisidesse.
Sträuli doktoritöö pakub uusi teadustulemusi, keskendudes sõitjate kogemuste kvalitatiivsele mitmekesisusele. See on enamat kui akadeemiline harjutus – tegemist on üleskutsega kaasava, õiglase ja jätkusuutliku ühistranspordi loomiseks. Selle asemel, et suurendada autode kasutuses olevat linnaruumi ja planeerida ühistransporti vaid pendelrändajatele, peaks ühistransport arvestama eri inimrühmade vajadustega. Raamistades ühistransporti avaliku ruumina ja võimendades praeguste ühistranspordi kasutajate hääli, rõhutab Sträuli vajadust poliitilisteks reformideks, mis tähtsustaksid taskukohasust, füüsilist ligipääsetavust ja turvalisust.
Louise Sophie Sträuli kaitses doktoritöö „Public Transport as Contested Public Space: Fare Policies and Daily Mobilities in Brussels and Tallinn“ 30. aprillil 2024 Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Juhendajad olid Tauri Tuvikene (Tallinna Ülikool), dotsent Wojciech Kębłowski (Vrije Universiteit Brussel) ja vanemteadur Frédéric Dobruszkes (Université libre de Bruxelle). Oponendid olid dotsent Anna Nikolaeva (University of Amsterdam) ja vanemteadur Ersilia Verlinghieri (University of Westminster).